Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Capital

OÜ

avaldus

menetluskulude

2-24-12251 välja solidaarselt kostjaga Mulgiheinamaade Osaühing hageja Evergreen Capital OÜ kasuks hageja menetluskuludena hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1 050 eurot ja lepingulise esindaja kulu 854 eurot, kokku 1 904 eurot.

Kostja I ja hageja sõlmisid 17.10.2022 laenulepingu nr 17/10/2022-1, millega laenuandja andis laenusaajale laenu 9 000 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 350 eurot intressimääraga 1,99% kuus ning mida käendas kostja II. Laenusaajal tekkis võlg laenuandja ees kokku 7 028,58 eurot.

Kostja I ja hageja sõlmisid 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3, mille kohaselt kujundati ümber kostja I kohustused. Kostja I kohustus tasuma oma rahalised kohustused uue maksegraafiku alusel koos intressimääraga 1,99% kuus. Kokkuleppe sõlmimise hetkeks moodustas kostja I põhivõlg laenuandja ees 10 751,05 eurot.

Kuivõrd kostja I oma kohustusi kohaselt ei täitnud, ütles laenuandja 27.05.2024 erakorraliselt 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3 üles, mille järgselt muutus kogu 2

2-24-12251 võlg sissenõutavaks.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3 alusel 10 262,13 eurot põhivõlgnevust; 947,97 eurot intressi; 15,00 eurot hüvitist ja 8 353,79 eurot viivist, mis on sissenõutavaks muutunud.

EELNEV MENETLUSE KÄIK

KOSTJA II VASTUVÄITED HAGILE

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  Hageja ja kostja I sõlmisid 11.10.2021 laenulepingu nr 11/10/2021, millega hageja kui laenuandja andis kostjale I kui laenusaajale laenu 10 000 eurot.  Kostja I ja hageja sõlmisid 17.10.2022 laenulepingu nr 17/10/2022-1, millega laenuandja andis laenusaajale laenu 9 000 eurot.  Kostja I ja hageja sõlmisid 03.07.2023 laenulepingu nr 03/07/2023-3 ja kokkuleppe kohustuste ümberkujundamise kohta (dtl 12-21).  Hageja ning kostja Y sõlmisid 03.07.2023 käenduslepingu nr 03/07/2023-3, millega käendaja võttis endale kohustuse vastutada laenuandja ees kostja I (varasema ärinimega Fin-Est Talo OÜ, registrikood 14505614) kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest, kusjuures pooled leppisid kokku selles, et käendaja vastutab käendatavate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga (dtl 2227). Pooled leppisid kokku ka selles, et käendaja vastutuse maksimumsumma on 21 502,10 eurot.  Hageja saatis 23.11.2023 kostjatele meeldetuletuse võlgnevuse tasumiseks ja 3

2-24-12251

 

hüvitisenõude (dtl 29-30). Hageja saatis 27.05.2024 kostjatele teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta (dtl 31-34). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II kui laenulepingu käendajalt tagastamata laenusummat ja kõrvalnõudeid. Kostja II vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema hinnangul ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, laenuleping ja käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Samuti ei nõustu kostja II hageja viivisenõudega.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna laenulepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingu alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt põhivõlgnikuga kuni summas 21 502,10 eurot. Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest kehtiv.

Kostja tugineb sellele, et laenulepingu tagatiseks sõlmitud käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et kui TsÜS § 86 lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise 4

2-24-12251 poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest

Kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kostja on ise avaldanud, et vajas laenu põhivõlgniku huvides. Kohus märgib, et kostja oli nii laenulepingu kui käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning teadis põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja II ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda laenusaaja kohutused.

Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud maksimummäär on küllaltki kopsakas, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja II jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca 308,54 eurot ning lepingu tähtaeg oli 60 kuud (5 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid kohustusi ka füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja II vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus.

Kohus osundab, et ka laenuleping hageja ja laenusaaja vahel oli iseenesest kehtiv, leping on lõppenud 27.05.2025 hagejapoolse ülesütlemise alusel. Laenulepingu p 5.1 kohaselt on laenuandjal õigus leping ilma ette teatamata erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja on lepingut oluliselt rikkunud (sh mitteolulise kohustuse korduv või jätkuv rikkumine vaatamata vähemalt 5-päevasele täiendavale tähtajale kohustuse täitmiseks), samuti muudel seaduses sätestatud juhtudel. Asja materjalist nähtuvalt on laenuandja andnud nii laenusaajale kui ka käendajale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks, kostjad võlgnevust ei tasunud ja laenuandja on lepingu seega kehtivalt üles öelnud.

VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Laenulepingu p-i 3.1 kohaselt: Laenusaaja kohustub tagastama laenu laenuandja lepingus toodud pangakontole lepingu punktis 1 kokku lepitud laenu tagastamise kuupäeval või kuupäevadel. Kostja I ei ole laenusummat tähtaegselt tagastanud, mistõttu on hagejal õigus nõuda selle tasumist. Laenulepingu p-i 6.1 kohaselt: laenuandjal on õigus laenuleping ilma ette teatamata erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja on lepingut oluliselt rikkunud (sh mitteolulise kohustuse korduv või jätkuv rikkumine vaatamata vähemalt 5-päevasele täiendavale tähtajale kohustuse täitmiseks), samuti muudel seaduses sätestatud juhtudel. Kostja I on kohustatud tasuma maksegraafikujärgsed põhinõude summad ning tagastama laenu põhiosa jäägi.

VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult 5

2-24-12251 viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub kostjalt välja mõista 10 262,13 eurot tagastamata laenu katteks. Kostja nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda vaidlustanud ei ole. Kohus kontrollis hageja arvutusi ja nõustub nendega. Kohtu ette ei ole toodud, et kohustus oleks täidetud. Seega on tegemist laenu tagastamise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla tasumist.

Hageja nõuab kostjalt intressivõlga summas 947,97 eurot. Kostja II ei ole esitatud intressiarvutust vaidlustanud ega toonud esile, et intress oli tegelikkuses hagejale tasutud. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingu p-s 2.3 kokku leppinud, et laenusaaja maksab laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 1,199% kuus. Kohus kontrollis ka hageja intressiarvutust ja leiab, et kostjalt tuleb intress summas 947,97 eurot välja mõista.

Hageja palub kostjalt II välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on lepingus kokkulepitud viivisemäär liiga suur. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo nr. 3-2-1-24-11 ja 3-2-1-97-07) ega saa olla seega kostjat II ebamõistlikult kahjustav (dtl 9). Viivis ei ole automaatselt liisingulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust. Kohus märgib ka seda, et antud juhul ei ole tegu tarbijalepinguga. Viivisemäär tuleb laenuandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingust. Mulgiheinamaa Osaühinng ei ole tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis ületab seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Kostja II kui laenusaaja toonane seaduslik esindaja on kinnitanud lepingut allkirjastades, et ta on tutvunud lepingu tingimustega. Seega võttis laenusaaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi ning pidi olema teadlik, et lepingu rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneva õiguskaitsevahendi ehk viivise kasutamist lepingus kokkulepitud määras. Rahalise kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav kui lepingut täita kohaselt ja tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui kohustus täita võimalikult väikese viivitusega. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-97-07). Kohtu arvates ei ole seega viivis võlalt 0,5% päevas ebamõistlikult suur vaidlusaluses äriühingute vahelises lepingus. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.

Kostja II on palunud muuhulgas ka viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on 6

2-24-12251 ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja II ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kostjalt II väljamõistetavat viivist vähendada. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus leiab, et taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Kostja ei ole esitanud mingeid põhjendusi ega ka tõendeid selle kohta, miks peaks kohus viivist vähendama. Kohus arvestab ka asjaoluga, et hageja on ise piiranud oma esitatud viivisenõuet, st hageja on oma viivisenõuet juba vähendanud sellega, et nõuab sissenõutavaks muutunud viivist seisuga kuni 11.08.2024 so hagi kohtusse esitamiseni ega ole palunud pärast seda kuupäeva lisanduvat viivist kostjalt välja mõista. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata.

VÕS § 1131 lg 1 järgi kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on selgitanud, et saatis põhivõlgnikule ja käendajale meeldetuletuse võlgnevuse kohta ja leiab, et põhivõlgnik võlgneb selle eest 15 eurot. Laenulepingu p 4.3 kohaselt kui laenusaaja ei täida oma rahalisi või muid kohustusi, siis kohustub selliste kohustuste täitmisele pööramisega/sissenõudmisega seotud kulutused kandma ja hüvitama laenusaaja. Selguse mõttes lepivad pooled kokku järgmistes kuluhüvitistes: Laenuandjal on õigus laenusaaja poolt iga rahalise kohustuse rikkumisel nõuda laenusaajalt võlgnevuste sissenõudmiskulude hüvitamist fikseeritud summas 100 eurot, mis hõlmab hüvitist laenuandja asutusesisemiste administreerimis- ja muude sarnaste kulude katteks ja/ või kui laenusaaja viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, on laenuandjal õigus saata laenusaajale meeldetuletus võlgnevuse kohta iga viie (5) kalendripäeva möödumisel ning nõuda iga meeldetuletuse saatmise eest 50 euro suuruse hüvitise tasumist. Eeltoodu kohaldub ka juhul, kui laenusaaja ei täida oma muid kohustusi ning laenuandja esitab laenusaajale nõudeavalduse. Käesoleval juhul palub hageja käendajalt välja mõista 15 eurot põhivõlgnikule saadetud meeldetuletuskirja eest. Kuivõrd hagejal on õigus nõuda viivist, on põhjendatud ka VÕS § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamise nõue summas 15 eurot ja kohus rahuldab nõude.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II välja mõista 10 262,13 eurot põhivõlgnevust; 947,97 eurot intressi; 15 eurot hüvitist ja 8 353,79 eurot viivist, kokku 19 578,89 eurot.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

7

2-24-12251

TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud kokku summas 1904 eurot. Kohus peab põhjendatuks kostjalt riigilõivu väljamõistmist summas 1050 eurot ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 lepingulise esindaja kulu 854 eurot, arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ning menetluse käiku. Lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa keskmisi turuhindasid. Lepingulisel esindajal on kulunud toimingute tegemisele 5 tundi, mida kohus peab põhjendatuks ja vajalikuks. Lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja koos käibemaksuga, kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa ta käibemaksu tagasi arvestada.

TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.