4.Võlausaldajatel määruskaebemenetluse kulude puudumise tõttu jätta kulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Kristina Vitenzon (avaldaja) esitas 9. augustil 2019 Viru Maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Avalduse kohaselt soovib avaldaja maksta igale võlausaldajale ühe aasta jooksul viis eurot kuus, st igakuiselt kokku 170 eurot (34*5 eurot). Pärast ühe aasta möödumist on avaldajal võimalik tasuda võlausaldajatele igakuiselt suurem summa. Samuti palub avaldaja peatada viiviste arvestamine, tsiviilasjade nr 2-19-110783 ja 2-19-4805 menetlemine, tühistada pangakonto arestimine ja keelumärke seadmine kinnisasjale asukohas XXXXXX (avaldajale kuulub 3/16 kaasomandist). Avaldaja võlgnevused on tekkinud laenukohustustest. Avaldaja võttis laenu uue ettevõte loomiseks ja arendamiseks ("second hand" Venemaal). Ettevõtte asutamise ja arendamisega tegeles avaldaja abikaasa J.V. . Kuna J.V. puudus püsiv töökoht, võttis avaldaja laenu enda nimel. Abikaasa pidi tagastama laenud ja tasuma igakuised osamaksed. Avaldajal tekkisid makseraskused jaanuaris 2018, kui abielu lahutati (tsiviilasjas nr 2-17-15943). Avaldaja soovib võlgade ümberkujundamisega vältida pankrotimenetlust. Avaldaja on lapsehoolduspuhkusel kuni 1. jaanuarini 2020. Tema igakuine sissetulek on kuni detsembrini 2019 summas 1119 eurot (vanemahüvitis ja sotsiaaltoetused). Avaldajal puudub püsiv töökoht. Alates veebruarist 2020 saab avaldaja end registreerida töötuna Eesti Töötukassas ning seejärel on tema igakuiseks sissetulekuks lapsetoetus 134 eurot ja hüvitis Eesti Töötukassast 480 eurot.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Viru Maakohus keeldus 9. oktoobri 2019 määrusega avalduse menetlusse võtmisest võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) § 17 lg 2 p 1 alusel ning jättis menetluskulud avaldaja kanda. VÕVS § 17 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmata, kui võlgniku pakutud võlgade ümberkujundamiskava kinnitamine või täitmine on ebatõenäoline, arvestades muu hulgas võlgniku maksevõimelisust kolme aasta vältel enne võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist ja võlgniku võimekust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega võlgade ümberkujundamiskava kehtivuse ajal, lähtudes tema vanusest, elukutsest ja haridusest. Maakohtu hinnangul puudus võlgniku avalduses veenev põhistus võlgade ümberkujundamise menetluse algatamiseks. Võlgnik rajab ümberkujundamiskavas pakutud maksete teostamise ebamäärasele ning tõendamata lootusele saada tulevikus suuremat sissetulekut. Praegusel juhul ei ole teada, millal avaldaja saab reaalselt asuda tööle ja teenida sissetulekut. Kohtu hinnangul ei saanud eeldada, et võlgniku majanduslik seisund võib lähiajal paraneda selliselt, mis võimaldaks võlausaldajate nõudeid rahuldada.
Arvestades võlgade kogumahtu ja võlgniku reaalset sissetulekut, puudus avaldajal kohtu arvates võimalus kõiki nõudeid ka tulevikus rahuldada. Võlgnik plaanib vähemalt esimese aasta jooksul maksta igale võlausaldajale viis eurot kuus, s.o 60 eurot aastas. Kuna enamuse võlausaldajate nõuded on tuhandetes eurodes, siis võlgnevuse katteks 60 eurot aastas tasumine ei aita tekkinud olukorda parandada. Nõude summas 1000 eurot saaks võlgnik rahuldada alles 16 aasta pärast. Maakohus leidis, et isegi kui võlgnik oleks palunud võlgnevuste suurust vähendada, on vähetõenäoline, et ta suudaks maksta kasvõi pool kõikidest nõuetest. Menetluse algatamisega võib võlausaldajate nõuete rahuldamine lükkuda määramata ajaks edasi, mis ei ole nimetatud menetluse eesmärgiga kooskõlas. Samuti ei aitaks ümberkujundamiskava kinnitamine võlgnikul makseraskustest välja tulla. Samuti asus maakohus seisukohale, et kuigi mõned võlausaldajad olid menetluse algatamisega nõus, puudub reaalne võimalus ning vajadus ümber kujundada võlgnevusi, mille suhtes on juba võlgnikuga sõlmitud kohtulikud kokkulepped. Maakohus märkis, et VÕVS § 17 lg 2 p 7 alusel ei võta kohus võlgade ümberkujundamise avaldust menetlusse, kui võlgnik on ilmselt tahtlikult teinud võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid. Kohus ei saanud praegusel juhul asjaolusid arvestades siiski kindlalt seisukohale, et avaldaja on teinud võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid tahtlikult, kuid avaldaja oli kohtu arvates võtnud korduvalt kohustusi, olles teadlik, et ta ei suuda neid täita. Eeltoodust tulenevalt keeldus maakohus avaldust menetlusse võtmast, kuna võlgade ümberkujundamise menetlusega ei ole võimalik saavutada eesmärki, milleks on võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Maakohus märkis, et võlgniku maksejõuetus on pigem püsiv kui ajutine ning juhtis seejuures tähelepanu, et avaldajal on õigus pankrotiseaduse (PankrS) § 9 lg 1 ja § 13 lg 2 alusel esitada kohtule avaldus pankroti väljakuulutamiseks ning ühes sellega avaldus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks (PankrS § 170 lg 1).
MÄÄRUSKAEBUS
3.Avaldaja esitas 24. oktoobril 2019 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega võtta võlgniku ümberkujundamiskava menetlusse ja nimetada võlgnikule piisavate teadmiste ja kogemustega nõustaja. Alternatiivselt palub avaldaja teha uue määruse, millega kinnitada võlgniku ümberkujundamiskava. Avaldaja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti õigusnorme ning jättis põhjendamatult arvestamata avaldaja seisukohtadega, lähtudes vaid võlausaldajate varaliste huvide kaitsest. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eesmärk on makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust, arvestades seejuures nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate õigustatud huve (VÕVS § 1 lg 1). Võlgade ümberkujundamise menetluses on paratamatu, et võlgniku ja võlausaldaja huvid on vastandlikud – võlgnik soovib kohustusi vähendada ja pankrotti vältida, kuid võlausaldajad soovivad kohustuste täitmist täies ulatuses. Avaldaja soovib ümber kujundada ca 5667 euro 1 sendi suuruse nõude selliselt, et vähemalt esimese aasta jooksul maksab ta igale võlausaldajale viis eurot kuus. Kohus asus seisukohale, et avaldajal tuleks esitada kohtusse pankrotiavaldus, kuna ainuüksi 1000-eurose nõude rahuldamiseks kulub 16 aastat. Kohus leidis, et võlgade ümberkujundamiskavas pakutud abinõud on võlausaldajatele kahjulikud võrreldes pankrotimenetlusega, kuna need ei taga võlausaldajate nõuete rahuldamist vähemalt sarnases ulatuses, mida tõenäoliselt oleks võimalik saavutada võlgniku pankrotimenetluses. Sealjuures avaldaja rõhutab, et võlausaldajad
AS Citadele Banka Eesti filiaali kaudu ja AS Saare Kalur teatasid kohtule, et neil ei ole vastuväiteid avalduse menetlusse võtmise osas. See tähendab, et ümberkujundamiskava on täiesti aktsepteeritav. Lisaks arvestatakse VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi nõuete rahuldamise määrade võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust ümberkujundamismenetluse ajal, mis tuleb märkida kohtumääruse põhjendavas osas. Seega oleks kohus pidanud hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. Avaldaja selgitab, et võlgade ümberkujundamiskava on koostatud tavainimese keskmisest arusaamis- ja analüüsivõimest lähtuvalt. Kohus märkis, et kava on puudulik ja esitatud kujul seda kinnitada ei saa. Avaldaja hinnangul võiks nõustaja nimetamine VÕVS § 18 lg 1 alusel tagada avaldaja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele nõuetekohase menetluse läbiviimiseks ning samas teha kindlaks avaldaja reaalse varalise seisundi ümberkujundamiskava koostamisel VÕVS § 19 lg 1 tähenduses. Kuna tegemist on ümberkujundamiskavaga, millega võlausaldaja ei nõustunud, siis pidi maakohus lähtuma VÕVS § 24 lg-st 3. Viidatud sättest tulenevalt võib kohus kinnitada ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei nõustunud, kui kohtu hinnangul on võlgade ümberkujundamine poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud ja kui ümberkujundamiskava alusel ei kohelda mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini, võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus. Avaldaja rõhutab, et ümberkujundamiskava kinnitamine tagab võlgnikule temale kuuluva kinnisvara säilimise. Avaldajale kuulub R.B. (isikukood XXXXXXXXXXX ) ühisomandisse korteriomand asukohas XXXXXXXXXXX (registriosa number XXXXXXX ). Nimetatud korteriomand on avaldaja ja tema alaealiste laste kodu. Lastekaitseseaduse § 4 sätestab, et lapse heaolu on lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud. Olukorras, kus avaldajale kuuluv ühisomandi osa täite- või pankrotimenetluses müüakse ja avaldaja jääb täiesti varatuks, ei saa avaldaja isiklikku elukohta osta, et tagada lastele seadusega kaitstud vajadused. Seega satub makseraskustes olev isik (avaldaja) võlgade ümberkujundamiskava menetlusse võtmisest keeldumise tõttu veelgi halvemasse olukorda, kuna ta võib kaotada oma kinnisvara ning jääda täielikult varatuks, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 18). Avaldaja on seisukohal, et kuna võlgade ümberkujundamise menetlus on uuriv menetlus, siis oleks maakohus pidanud välja selgitama kõik asja puudutavad küsimused, sh omal algatusel nimetama nõustaja. Samuti ei võtnud maakohus arvesse avaldaja praegust sissetulekut, s.o vanemahüvitist 890 eurot ja lastetoetust summas 139 eurot. Avaldaja otsib aktiivselt tööd ning saab tööle asuda siis, kui väiksem laps läheb lasteaeda. Alates veebruarist 2020 saab avaldaja registreerida end töötuna Eesti Töötukassas. Lisaks viitab avaldaja, et ta on 35-aastane töövõimeline isik, kellel on kõrgharidus ning on läbinud täiendavaid koolitusi, samuti on tal märkimisväärne töökogemus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse põhjendusi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel
täiendada, kuid määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse resolutsiooni tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
5.Ringkonnakohus märgib esmalt, et määruskaebuse kohaselt soovib avaldaja ümber kujundada nõuded summas 5667 eurot 1 senti (II kd, tl 87 pöördel). Määruskaebuses puuduvad igasugused selgitused eelpool viidatud summa kujunemise kohta. Samas on ümberkujundamiskavas välja toodud 35 erinevat kohustust (mitte 34 nagu märgib avaldaja; II kd, tl 39), mida soovitakse ümber kujundada ja mille suurus on kokku 78 151 eurot 56 senti (II kd, tl-d 51–54). Ringkonnakohus lähtub antud asjas ümberkujundamiskavas toodud kohustuste suurusest, kuna avaldaja viitab korduvalt erinevates menetlusdokumentides, et soovib tasuda võlausaldajatele kokku igakuiselt 170 eurot (34 nõuet*5 eurot). Järgnevalt esitab ringkonnakohus seisukoha määruskaebuses toodule.
6.Hinnates võlgniku esitatud avaldust, selle täiendust ja asjas kogutud tõendeid, kohaldas maakohus avalduse menetlusse võtmata jätmisel põhjendatult VÕVS § 17 lg 2 p 1, kui leidis, et on ebatõenäoline, et võlgnik suudaks menetluse eesmärke täita. Võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärk on pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud füüsilistele isikutele võimalus ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida pankrotimenetlust, õppida toime tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ja taastada oma maksevõime. Seejuures tuleb arvestada ka võlausaldajate õigustatud huve.
7.Võlgade ümberkujundamise menetluse põhimõtteks on, et isik peab ise suutma välja pakkuda lahenduse oma võlgade tasumiseks, mida võlausaldaja ja kohtud hindavad ning võimalusel kinnitavad. Menetluse eeldus on, et võlgnikul on või vähemalt saab olema mingi sissetulek, millest kohustusi täita, et vältida enda pankrotimenetlust. Avaldaja on märkinud, et kuni detsembrini 2019 on tema igakuise sissetuleku suuruseks 1119 eurot, kuid alates veebruarist 2020 on see eelduslikult 614 eurot (lapsetoetus 134 eurot ja hüvitis Eesti Töötukassast 480 eurot). Samas on avaldaja võlanimekirjas märkinud, et tema igakuised kulutused on suvel kokku 825 eurot 90 senti ning talvel 945 eurot 40 senti (I kd, tl 12). Seega on avaldaja pakutud võlgade ümberkujundamiskava täitmine ebatõenäoline, kuna tema igakuised kulud ületavad sissetulekut. Avaldajal puuduvad rahalised vahendid, et igale võlausaldajale tasuda viis eurot kuus. Avaldaja väitel otsib ta aktiivselt tööd ning saab tööle asuda siis, kui väiksem laps läheb lasteaeda. Avalduse kohaselt plaanib avaldaja hakata teenima suuremat sissetulekut ühe aasta möödumisel, lubades seejärel teha võlausaldajatele igakuiselt suuremaid makseid kui viis eurot kuus. Samas ei ole avaldaja esitanud tõendeid selle kohta, milline hakkaks olema tema igakuine sissetulek, millises summas hakkaks avaldaja võlausaldajatele igakuiseid makseid tegema ning kas isik üldse on tööd otsinud. Seega ei ole praegusel juhul täidetud võlgade ümberkujundamise menetluse eeldus, mis annab aluse avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks (VÕVS § 17 lg 2 p 1).
8.Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu avaldaja viide VÕVS § 24 lg-le 3. Kuivõrd maakohus jättis võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmata, puudus kohtul vajadus ümberkujundamiskava sisuliseks analüüsimiseks või hindamiseks. Samuti puudus kohtul vajadus hinnata võlgade ümberkujundamise võrdlusandmeid pankrotimenetlusega. Pankrotimenetluse kohta tuleb võrdlusandmed esitada juhul, kui kohus, tuginedes VÕVS § 24 lg-le 3, kinnitab ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei nõustunud. Kuna maakohus leidis, et võlgade ümberkujundamise menetlus ei täida oma eesmärki, jättes avalduse menetlusse võtmata, ei pidanud ta hindama, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväiteid esitanud võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses. Taoline analüüs oleks olnud vajalik asja sisulise arutamise käigus (võlausaldajate vastuväidete hindamisel) üksnes siis, kui
kohus oleks olnud veendunud võlgniku võimes ümberkujundamiskava täita. Seega saab kohus muude eelduste esinemisel kinnitada ümberkujundamiskava võlausaldajate vastuväidetest hoolimata üksnes juhul, kui võlgniku esitatud kava on tegelikult täidetav. Asjaolu, et kaks võlausaldajat on nõustunud avalduse menetlusse võtmisega, ei tähenda, et kava on ka tegelikkuses täidetav.
9.Määruskaebuses on maakohtule ette heidetud ka asjaolu, et kohus ei määranud nõustajat VÕVS § 18 lg 1 alusel, kes aitaks avaldajal viia läbi nõuetekohase menetluse ning välja selgitada võlgniku reaalse varalise seisundi. Ringkonnakohus avaldaja etteheitega ei nõustu. Isegi juhul kui kohus oleks määranud nõustaja, ei oleks see olukorda muutnud. Avaldajal puuduvad piisavad sissetulekud, et isegi täita iga võlausaldaja ees viie euro suurust kohustust. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et tal puuduvad igasugused rahalised vahendid, et tasuda VÕVS § 18 lg 5 alusel deposiiti vajalik summa nõustaja tasu ja kulude katteks. Seega ei olnuks nõustaja määramine VÕVS § 18 lg 1 alusel kolleegiumi hinnangul põhjendatud.
10.Ringkonnakohus märgib, et kui võlgnik on suurtes võlgades ja nende kasvõi mingis mõistlikus osas tasumiseks igasugune perspektiiv puudub või kui võlgnikul puudub piisav sissetulek, on tema jaoks ainus lahendus pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluse järgselt võlgade vabastamise menetlus. Kuigi avaldaja eesmärgiks on pankrotimenetlust vältida, et säilitada talle kuuluv kinnisvara, on see praegusel juhul ebatõenäoline. Avaldaja kohustuste maht on selline, et sissetulekute arvelt ei ole neid võimalik tasuda. Kohustusi saaks vähendada avaldajale kuuluva vara müümise teel. Seega on maakohus õigesti viidanud, et avaldajal on õigus esitada kohtusse pankrotiavaldus koos avaldusega kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.
11.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetlusega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Võlausaldajad määrusekaebemenetluses ei osalenud ja seega ei ole neil määruskaebemenetluses kulusid tekkinud, mistõttu ringkonnakohus neid rahaliselt kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.