Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale ei ole õnnestunud menetlusdokumente kohtule teadaolevatel kostja aadressidel kätte toimetada ega saada ühendust ka kohtule teadaolevaid kostja sidevahendite andmeid kasutades. Politseil ega kohalikul omavalitsusel ei ole kostja elu- ega viibimiskoha kohta täiendavaid andmeid. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale kätte toimetatud avalikult Tartu Maakohtu 29. augusti 2019. a. a määruse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 3. septembril 2019. a. Kohus loeb TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale avalikult kätte toimetatuks 19. septembril 2019. a. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on kostja sõlminud OÜ Omaraha poolt hallatava e-teenuste keskkonna vahendusel XX.XX.XXXX. a laenulepingu nr XXX ja XX.XX.XXXX. a laenulepingu nr XXX. Kostja sai laenulepingu nr XXX alusel laenu 3000 eurot intressimääraga 40% aastas ning laenulepingu nr XXX alusel laenu 2000 eurot intressimääraga 39% aastas. Kostja pidi mõlema lepingu alusel laenu ja intressid tagastama 5 aasta jooksul.

Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole OÜ Omaraha kostjaga sõlmitud laenulepingute pooleks, lepingud sõlmiti üksnes OÜ Omaraha vahendusel. Hagiavalduses ei ole märgitud, kes oli kostjaga sõlmitud laenulepingute teine pool. Kui kostjaga sõlmitud laenulepingute teine pool oli majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, siis on võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 järgi tegemist tarbijakrediidilepingutega, millele kohalduvad võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingute kohta käivad sättes. Kuid isegi kui kostjaga sõlmitud laenulepingute teine pool ei olnud majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kohaldatakse nimetatud lepingutele VÕS § 403 lõikest 22 tulenevalt võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao, ehk tarbijakrediidilepingutele kohalduvaid sätteid, kuivõrd lepingud olid sõlmitud OÜ Omaraha vahendusel ja OÜ Omaraha tegutses lepingute vahendamisel majandus- ja kutsetegevuses. Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud laenulepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles laenuandja laenulepingu nr XXX 3. oktoobril 2018. a ja laenulepingu nr XXX 11. oktoobril 2018. a üles. Samas ei nähtu hagiavaldusest, et laenuandja oleks enne laenulepingute ülesütlemist andnud kostjale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seega ei ole laenulepingud üles öeldud VÕS § 416 lg 1 sätestatud korda järgides. Kuna laenulepingud ei ole üles öeldud, siis ei ole laenulepingute alusel tasumata põhivõlg muutunud VÕS § 82 lg 7 järgi tervikuna sissenõutavaks. Laenulepingu nr XXX maksete ülevaate kohaselt on laenulepingust nr XXX tulenevad põhiosamaksed käesolevaks hetkeks sissenõutavaks muutunud 594,94 euro ulatuses ning laenulepingu nr XXX maksete ülevaate kohaselt on laenulepingust nr XXX tulenevad põhiosamaksed käesolevaks hetkeks sissenõutavaks muutunud 396,77 euro ulatuses. Hageja saab seega nõuda kostjalt VÕS §-de 396 lg 1, 401 lg 1 ja 108 lg 1 alusel põhivõla 991,71 (594,94 + 396,77) euro tasumist, mistõttu on põhjendatud hageja põhinõude rahuldamine 991,71 euro ulatuses. 3525,72 (4517,43 - 991,71) euro ulatuses jätab kohus hagi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud laenulepingust nr XXX tulenevalt intressimaksed alates 25. juunist 2018 kuni 25. septembrini 2018 tasumata kokku 349,43 euro ulatuses ning laenulepingust nr XXX tulenevalt intressimaksed alates 3. juulist 2018 kuni 3. oktoobrini 2018 tasumata kokku 230,43 euro ulatuses. Hageja võib nõuda kostjalt laenulepingute ja VÕS §-de 397 lg 1, 401 lg 1 ja 108 lg 1 alusel intressi seega kokku 579,86 eurot. Intressinõue tuleb seega tervikuna rahuldada. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus on leidnud, et kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Kohus leiab, et kuivõrd laenulepingutele tuleb antud juhul kohaldada võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao sätteid, siis kohaldub laenulepingutele ka VÕS § 415 lg 1 ja sellele Riigikohtu poolt antud tõlgendus. Laenulepingust nr XXX tulenev intressimäär on 40% aastas ja laenulepingust nr XXX tulenev intressimäär 39% aastas. Hageja võib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi seega nõuda laenulepingutest tulenevate kohustuste tasumisega viivitamise eest viivist hagiavalduses märgitud määras, so 0,065% päevas. Hageja soovib viivise väljamõistmist laenulepingu nr XXX alusel alates 3. oktoobrist 2018 kuni 3. juulini 2019 ja laenulepingu XXX alusel alates 11. oktoobrist 2018 kuni 3. juulini 2019. Kuna viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, siis tuleb nimetatud ajavahemike eest viivis välja mõista alates iga põhivõla osamaksete sissenõutavaks muutumisest. Hageja võib nõuda laenulepingu nr XXX alusel viivist alates 3. oktoobrist 2018 kuni 3. juulini 2019 alljärgnevalt: Põhivõlg viivise määr viivituses päevade arv viivise summa 111,96 * 0,065 * 274 päeva (3.10.2018 – 3.07.2019) = 19,94 eurot

* 251 päeva (26.10.2018 – 3.07.2019) = 4,95 eurot * 220 päeva (26.11.2018 – 3.07.2019) = 4,48 eurot * 190 päeva (26.12.2018 – 3.07.2019) = 4 eurot * 159 päeva (26.01.2019 – 3.07.2019) = 3,46 eurot * 128 päeva (26.02.2019 – 3.07.2019) = 2,87 eurot * 100 päeva (26.03.2019 – 3.07.2019) = 2,32 eurot * 69 päeva (26.04.2019 – 3.07.2019) = 1,65 eurot * 39 päeva (26.05.2019 – 3.07.2019) = 0,97 eurot * 8 päeva (26.06.2019 – 3.07.2019) = 0,20 eurot kokku 44,84 eurot Hageja võib nõuda laenulepingu nr XXX alusel viivist alates 11. oktoobrist 2018 kuni 3. juulini 2019 alljärgnevalt: Põhivõlg viivisemäär viivituses päevade arv viivise summa 75,13 * 0,065 * 266 päeva (11.10.2018 – 3.07.2019) = 12,99 eurot 20,32 * 0,065 * 242 päeva (4.11.2018 – 3.07.2019) = 3,20 eurot 20,97 * 0,065 * 212 päeva (4.12.2018 – 3.07.2019) = 2,89 eurot 21,64 * 0,065 * 181 päeva (4.01.2019 – 3.07.2019) = 2,55 eurot 22,34 * 0,065 * 150 päeva (4.02.2019 – 3.07.2019) = 2,18 eurot 23,06 * 0,065 * 122 päeva (4.03.2019 – 3.07.2019) = 1,83 eurot 23,80 * 0,065 * 91 päeva (4.04.2019 – 3.07.2019) = 1,41 eurot 24,57 * 0,065 * 61 päeva (4.05.2019 – 3.07.2019) = 0,97 eurot 25,36 * 0,065 * 30 päeva (4.06.2019 – 3.07.2019) = 0,49 eurot kokku 28,51 eurot Hageja viivise nõue tuleb seega rahuldada 73,35 (44,84 + 28,51) euro ulatuses ja jätta rahuldamata 718,84 (792,19 – 73,35) euro ulatuses. 30,34 31,34 32,38 33,45 34,55 35,70 36,88 38,10 39,36

* 0,065 * 0,065 * 0,065 * 0,065 * 0,065 * 0,065 * 0,065 * 0,065 * 0,065

Kuna laenulepinguid ei ole seaduses sätestatud korras üles öeldud ning need olid sõlmitud viieaastase tähtajaga, siis ei ole need VÕS § 186 järgi lõppenud. Hageja ei saa seega nõuda kostjalt VÕS § 1132 lg 2 alusel võla sissenõudmiskulude hüvitamist, hagiavaldusest ei nähtu ka, et kostjalt võla sissenõudmise tõttu oleks kulusid kantud. Seega ei ole hageja nõue võla sissenõudmise kulude, summas 50 eurot väljamõistmiseks VÕS § 1132 lg 1 ega ka muul alusel põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 425 eurot. Hagi on rahuldatud 1644,92 euro ulatuses. Hageja oleks pidanud hagi rahuldatud osalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 järgi tasuma riigilõivu 225 eurot. Kohus leiab sellest tulenevalt, et hageja poolt tasutud riigilõivust tuleb jätta 225 eurot TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ja 200 eurot hageja enda kanda. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud. Kohus jätab kostja menetluskulud seega kostja kanda. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb kohtulahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.