Altia Eesti AS hagi Family Estate OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
20 125,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Altia Eesti AS (registrikood 10232094, asukoht Tammi tee 30, Laabi küla, Harku vald, 76902 Harjumaa); Hageja lepinguline esindaja: Jaanus Silm (Jasitex Law Firm, asukoht Lõõtsa 8a, 10145 Tallinn, e-post: [email protected]) Kostja: Family Estate OÜ (registrikood 12683458, asukoht Kaupmehe 7-89, 10114 Tallinn); Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige M B (e-post: xxx); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Denis Piskunov (Advokaadibüroo Magnusson, asukoht Maakri 19/1, 10145 Tallinn, e-post: [email protected]).
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
30.10.2019 Hageja lepinguline esindaja: Jaanus Silm Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Denis Piskunov Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige M B
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt Family Estate OÜ välja hageja Altia Eesti AS kasuks põhivõlgnevus 12 370 eurot ja 30.07.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 3240,94 eurot.
3.Mõista kostjalt Family Estate OÜ välja hageja Altia Eesti AS kasuks välja viivis protsendina põhinõudest (12 370 eurot) määraga 0,1% päevas alates 31.07.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud kostja Family Estate OÜ kanda. 4.2 Mõista kostjalt Family Estate OÜ välja hageja Altia Eesti AS kasuks menetluskulud summas 1845 eurot. Edasikaebamise kord
2-19-11428 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates käesoleva otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja Altia Eesti AS esitas 30.07.2019 Harju Maakohtule hagi Family Estate OÜ vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 12 370 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga, s.o 30.07.2019 summas 3240,94 eurot ja alates 30.07.2019 viivis suuruses 0,1% võlgnetavalt summalt päevas kuni põhivõla 12 370 eurot tasumiseni. Hageja taotleb jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Altia Eesti AS ja OÜ Xxx 16.05.2014 lepingu nr xxx, mille alusel hageja müüs OÜ-le Xxx erinevaid jooke. Nimetatud lepingus võimaldati OÜ-le Xxx mitmeid soodustusi ja boonuseid, mille saamise eesmärgiks oli kokkulepitud müügieesmärgi saavutamine lepinguperioodi kestel. Üheks selliseks boonuseks oli lepingu punkt 4.3. kohaselt ostuboonus summas 25 000 eurot. Puudub vaidlus, et selline ostuboonus on hageja poolt kostjale välja makstud. Vastavalt lepingu punktile 11.1. määrati OÜ Xxx müügieesmärgiks 105 000 eurot. Lepingu punkt 4.3 kohaselt, kui ostja ei ole saavutanud lepingus kokkulepitud müügieesmärki (lepingu p. 11.1) hiljemalt nelja aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest, on ostja kohustatud tagastama punkt 4.3. alusel tasutud ostuboonuse proportsionaalselt saavutatud eesmärgiga. 01.08.2014 teatas kostja esindaja, et kostja alustab majandustegevust asukohtades, kus tegutses eelnevalt OÜ Xxx. 01.09.2014 sõlmisid hageja, OÜ Xxx ja kostja varem sõlmitud müügilepingu ülevõtmise lepingu, millega kostja võttis üle kõik OÜ Xxx õigused ja kohustused, mis tulenesid 16.05.2014 sõlmitud müügilepingust nr xxx.
3.Vastavalt 16.05.2014 sõlmitud lepingu nr xxx punktidele 4.3 ja 11.1 võttis kostja endale 01.09.2014 lepinguga nr xxx ühtlasi kohustuse osta nelja aasta jooksul lepingu nr xxx sõlmimisest 105 000 euro ulatuses hagejalt lepingus kokkulepitud kaupu, mille eest tasus hageja ostuboonusena ette 25 000 eurot. Selle kohustuse mittetäitmisel on kostja aga kohustatud kasutamata ostuboonuse hagejale tagastama. 30.10.2018 seisuga oli kostja ja tema õiguseelane ostnud hagejalt lepingus kokkulepitud tooteid summas 53 046,01 eurot ehk täitnud lepingu nr xxx punktis 11.1 toodud eesmärgi 50,52% ulatuses (53 046,01/105000*100). Seisuga 30.10.2018 oli lepingu sõlmimisest möödas rohkem kui 4 aastat. Seega tuleb kostjal lepingu punkt 4.3. alusel tagastada 49,48% lepingu nr xxx punktis 4.3 kokkulepitud ostuboonusest ehk 12 370 eurot (25 000*49,48%). 02.11.2018 esitas hageja e-postiga kostjale ostuboonuse tagastamise nõude vastavalt lepingu punktile 4.3. summas 12 370 eurot. Kostja ei ole oma kohustust täitnud. Müügilepingu punktis 10.4 on pooled kokku leppinud viivise suuruseks 0,1% võlgnetavalt summalt. Hageja pöördus kostja poole ostuboonuse tagastamise nõudega 02.11.2018 ja palus kohustuse täita 5 tööpäeva jooksul seega hiljemalt 09.11.2018. Kostja ei ole seda teinud ja on viivituses kohustuse täitmisega
2-19-11428 alates 10.11.2018 kuni hagi esitamiseni 30.07.2019, s.o 262 päeva. Viivise suurus päevas on 12,37 eurot (12 370*0,1%) ning sissenõutavaks muutunud viivised hagi esitamise seisuga on kokku summas 3240,94 eurot.
4.Hageja esitas 04.09.2019 arvamuse kostja vastusele. Kostja on omaks võtnud selle, et hageja kaupa osteti lepingu kehtivuse perioodil kokku summas 53 046,01 eurot. Seega puudub vaidlus, et kostja ja tema õiguseellane ei ole 16.05.2014 lepingu punktis 11.1.kokkulepitud müügimahtu (105 000 eurot) saavutanud. Samuti on kostja nõustunud sellega, et tema õiguseellane on saanud hagejalt ostuboonusena lepingu sõlmimisel 25 000 eurot. Hageja müüjana, xxx OÜ ja Xxx OÜ ostjatena sõlmisid vaba tahte alusel 16.05.2014 lepingu nr xxx, milles sisalduvad õigused ja kohustused kostja uue ostjana 01.09.2014 lepinguga nr xxx üle võttis. Poolte vahel sõlmitud lepinguga lepiti kokku hageja poolt müüdava toodangu ostu-müügitingimustes ning toodangu edasimüügi, eksponeerimise ja reklaami tingimustes. Lepinguga oli ostjale ette nähtud ka ostuboonus summas 25 000 eurot, mille saamise eesmärgiks oli poolte vahel kokku lepitud müügieesmärgi saavutamine (105 000 eurot) lepinguperioodi kestel. Müügilepingutes on väga tavapärane esinevate ostu-/müügiboonuste kokkuleppimine. Ostuboonus on tasu ostjale osutatud müügimahtude eest ning boonuse saamise üheks tingimuseks on lepingutingimuste kohane täitmine. Ostuboonuse eesmärgiks on tagada müüjale stabiilseid ja planeeritud müügimahtusid ja seeläbi motiveerida ka ostjat (kui kauba edasimüüjat), kes kokkulepitud müügimahtu täites teenib lisatulu. Ostjal võib olla mitmeid sarnase toote ja teenuse tarnijaid ning ostuboonus on lisaargumendiks kindla müüja eelistamisel.
5.Ostuboonus on oma sisult juba ettemakstud soodustus, mis antud juhul oli summas 25 000 eurot. Kui tavalise allahindluse puhul saadakse seda konkreetset kaupa ostes, siis ostuboonuse puhul on see juba ette makstud rahas ja antakse ostja kasutusse, et ostja saaks ka selle raha arvelt parendada müügikohta/müügivõimalusi. Rahavooliselt ja majanduslikult on nimetatud võimalus ostjale äärmiselt soodne. Antud juhul moodustas ostuboonus müügieesmärgist praktiliselt veerandi. Arvestades seda, et kostja koos oma õiguseelasega täitsid müügimahu 50,52% ulatuses ja peavad tagastama ostuboonusest 49,4% on kostja ja tema õiguseelane saanud hagejalt kaupa ette 23,80% allahindlusega. Ostuboonuste puhul ei ole tavapäratu, et müüja maksab kokkulepitud ostuboonuse välja juba lepinguperioodi alguses ja see ei muuda väljamakstavat ostuboonust ka laenuks. Pooled leppisid kokku, et nimetatud summa jääb kostjale müügieesmärgi nõuetekohasel täitmisel ning tuleb tagastada, kui ostja eesmärki ei täida. Ostuboonuse eesmärgiks oli ostja motiveerimine eesmärki saavutama ja tegemist polnud laenu või krediidiga, nagu kostja oma vastuses ekslikult arvanud on. Laenulepingu järgi antakse kokkulepitud ajaks laenusaaja kasutusse rahasumma või asendatavad asjad, mis laenulepingu lõppedes tuleb tagastada. Käesoleval juhul oleks kostja saanud ettemakstud ostuboonuse täies ulatuses endale jätta, kui ta oleks kokkulepitud müügieesmärgi saavutanud. Selline kokkulepe ei ole kuidagi teist poolt ebamõistlikult või üldse mingilgi moel kahjustav, pigem vastupidi, ostja saab soodustuse kohe rahas kätte.
6.Hageja hinnangul on ostuboonuste kasutamine müügilepingutes väga tavapärane, kuna aitab müüjal oma toodete müügimahtusid planeerida ning boonuse saamiseks peab ostjast edasimüüja ka kauba mahamüümise nimel pingutama. Ostuboonuste suurused ja maksmise tingimused on erinevad ja pannakse paika läbirääkimiste käigus, mil kinnitatakse vastastikused käibe-eesmärgid. Hageja ei ole turul kindlasti ainus antud valdkonnas tegutsev müüja ning kostjal oli enne hagejaga lepingu sõlmimist võimalik sobivate lepingupartnerite vahel valida. Hagejaga lepingut sõlmides ja seda xxx OÜ-lt ja Xxx OÜ-lt (kelle juhatuse liikmeks oli samuti kostja esindajaks olev M B), üle võttes, võttis kostja endale kohustuse antud lepingut ka täita. Igasugune ettevõtlus on alati seotud riskidega. Hageja ei ole aga vastutav selle eest, et kostja ja kostja õiguseellane ei suutnud oma äritegevusega seotud riske (sh rendilepingute lõppemine, muutuvad turutingimused, aktsiisitõus jms) ette näha ja ei suutnud seeläbi võetud kohustusi täita. Lepingut allkirjastades pidi
2-19-11428 kostja ettevõtjana hindama ka eesmärgi saavutamise võimalikkust ja arvestama võimalike riskidega. Hageja on koheselt maksnud kostja õiguseellasele välja ostuboonus ja alustanud kauba müüki krediiti, ehk kindlasti oli antud leping suurema riskiga hagejale, kui kostjale. Hageja käibeeesmärgid ei saanud samuti kostja tegevuse tõttu täidetud ning loodetud müügitulemus ja sellelt teenitav tulu jäi hagejale saavutamata. Ka kostja edasine tegevus (sh uue kokkuleppe sõlmimine järgmise kostja juhatuse liikmega seotud ettevõttega xxx OÜ) ei olnud tulemuslik ning hagejal kadus igasugune huvi kostjaga sõlmitud lepinguliste suhete jätkamiseks/taastamiseks. Kostjal oli rohkem kui 4 aastat võimalik kokkulepitud eesmärki saavutada ning, kuna kostja seda ei suutnud, siis küsis hageja õigustatult kostjalt ettemakstud ostuboonuse saavutamata eesmärgi ulatuses tagasi, nagu pooled nendevahelises lepingus kokku leppisid.
7.Hageja esitas 17.10.2019 täiendavad seisukohad. Hageja ei saa kuidagi kostjaga nõustuda, et kokkulepitud müügieesmärgi saavutamist takistas vääramatu jõu olukord, milleks kostja peab ühe kolmest müügikohast üürilepingu väidetavat ülesütlemist kostjast mittesõltuvatel asjaoludel 3,5 kuud enne müügieesmärgi saavutamise tähtaega. Kostja kasutuses olevate ruumide üürilepingu(te) ülesütlemine ruumide omaniku poolt ei saa olla asjaoluks, mis muudaks võlgnikul oma kohustuste täitmise võimatuks. Tegemist võib olla asjaoluga, mis võib raskendada kohustuse täitmist, kuid ei tee seda objektiivselt võimatuks. Kostja üüritud äriruumid ei olnud antud piirkonnas kindlasti ainukesed turul saada olnud vabad ruumid, kus ettevõtlusega tegeleda ning kostjal oli võimalik teha mõistlikke pingutusi, et oma tegevust vastavalt muutunud oludele ümber korraldada ja vältida või vähendada kahjulikke tagajärgi pooltevahelisele võlasuhtele. Lisaks on üürilepingu ülesütlemine kostja mõjusfääris ja mõistlike hoolsusmeetmetega maandatav. Hageja on seisukohal, et asjaolu, kas üürileandja lõpetab üürnikuga lepingu või mitte on puhtalt ja ainult kostja äririsk, millest tulenevate tagajärgede eest ka kostja vastutab.
8.Kostja on kohtule 16.09.2019. esitanud 09.07.2014 üürilepingu, mis oli sõlmitud xxx OÜ (mille juhatuse liikmeteks olid üürilepingu sõlmimise ajal mh nii kostja juhatuse liige M B, kui ka tema isa A B) ja kostja vahel kinnistutel aadressiga xxx, xxx asuvate hoonete üürimiseks. Seega sõlmis kostja juhatus üürilepingu sisuliselt iseenda ja oma isa juhitud äriühinguga, mistõttu ei ole usutav, et xxx kinnistu ja sellel asuvate hoonete müük tuli kostja jaoks ootamatult ja kostjal ei oleks olnud võimalik oma tegevust ümber korraldada või oma õigusi antud üüripinnal kaitsta. Kuni käesoleva ajani on antud kinnisasi asukohaga xxx kostjaga seotud isikute juhitava äriühingu mõju all. Üürilepingu sõlmimisel oli nimetatud kinnisasja omanik OÜ Xxx, kes omakorda võõrandas kinnisasja 14.10.2014 OÜ-le xxx, kes selle 30.11.2016 võõrandas OÜ-le xxx ning alates 18.07.2017 on kinnisasja omanikuks xxx AS. Kõigi nimetatud ühingute ainuosanik/-aktsionär on A K ning juhatuse liikmeks, kas M B ja/või tema isa A B. Ka käesolevas menetluses kasutab kostja esindaja e-mail xxx, mis viitab selgelt seotusele AS-ga xxx ehk tänasele kinnisasja omanikule.
9.Lisaks on antud juhul veel ka tegemist tähtajalise üürilepinguga, mis lõppeb 15 aasta möödumisel üleandmispäevast ehk 01.09.2029. Üürilepingu pooled on lepingu punkti 10.6 kohaselt välistanud lepingu korralise ülesütlemise ning näinud ette üksnes õiguse öelda leping üles erakorraliselt kas üürnikupoolse lepingurikkumise tõttu (s.o lepingu punktid 1.3.1 – 1.3.7.) või üürileandja olulise lepingurikkumise tõttu (lepingu punkt 10.7.). Seega ei olnud võimalik pelgalt kinnisasja müügi tõttu lepingut ilma kostja enda poolse nõusolekuta lõpetada ja kostja oleks soovi korral saanud jätkata üürisuhet. Kostja poolt kohtule 16.09.2019 edastatud 18.12.2017 e-kiri on informatiivne kiri, milles kostjast üürnikku teavitatakse ühe üürilepingu objekti müügist ja sellest, et üürnik peab pärast müügitehingu toimumist eemaldama aadressi xxx e-kirjas märgitud osaühingute tegevuskohana äriregistrist. Nimetatud kirjast ei nähtu üürileandja soovi üürilepingut (erakorraliselt) üles öelda. Seega ei ole kostja tõendanud, et nimetatud müügikoha üürileping oleks üldse lõppenud. Lisaks ilmneb kinnistusraamatust, et xxx asuv kinnisasi on siiani AS xxx AS omandis, ehk tehing millele viidatakse 18.12.2017 e-kirjas on toimumata ja ühtegi tõendit, et keegi
2-19-11428 oleks lepingu üles öelnud ei ole. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit, et keegi oleks ka esitanud 18.12.2017 e-kirjas viidatud nõudmise registreeritud asukoha eemaldamiseks.
10.Poolte vahel 16.05.2014 sõlmitud lepingu nr xxx punkti 6.3. kohaselt oli kostja kohustuseks osta hagejalt lepingu lisas 1 loetletud tooteid ja müüa neid kostjale kuuluvates toitlustuskohtades: 1) xxx (aadressiga xxx); 2) xxx (xxx); 3) xxx (xxx). Isegi juhul, kui üürileandja oleks lõpetanud xxx, Tallinn asuvate äriruumide üürilepingu, ei ole kostja esitanud tõendeid, et kahes ülejäänud müügikohas, s.o xxx ja xxx puudus tal samuti vääramatu jõu tõttu võimalus tegevust jätkata. Seega isegi ühe müügikoha kadumisel oleks hageja saanud jätkata tegevust kahes ülejäänud müügikohas. Hageja jaoks on eluliselt mitteusutav, et juhul, kui xxx müügitehinguga seoses oleks üürileping nimetatud aadressil asuvate ruumide üürimiseks lõppenud, oleks kostja suutnud 3,5 kuu jooksul täita kas asenduspindadel või kahes ülejäänud müügikohas kokkulepitud müügimahu ülejäänud, s.o 49,48% ulatuses. On tõenäoline, et müügieesmärk oleks jäänud samuti täitmata, kui üürilepingut ühes müügikohas ei oleks üles öeldud. Hageja hinnangul ei esine vääramatut jõudu ning üürilepingu lõpetamine kostja lähikondseks oleva äriühingu poolt ei ole selliseks asjaoluks, mis muudaks kohustuse rikkumise vabandatavaks.
11.Hageja esitas 22.10.2019 täiendava seisukoha. Kostja on asunud üllatuslikult väitma, et hageja ei ole tõendanud kostja ja tema õiguseelaste poolt ostusummat 53 046,01 eurot. Hageja esitas kostja ja tema õiguseellaste poolt tehtud ostuajaloo väljavõtte müügiprogrammist, millest nähtub ostude sooritamine summas 53 046,01 eurot. Hageja selgitas seoses lepingu numbriga, et iga sõlmitud leping saab hageja enda dokumendihaldussüsteemis numbri, mis lisatakse käsitsi juba allkirjastatud lepingule. Nimetatud märkus ei muuda lepingut fiktiivseks. 01.09.2014 lepingu ülevõtmise kokkuleppes on selgelt ja üheselt tuvastatav poolte tahe selles osas, millist lepingut sooviti üle võtta, st selleks oli Altia Eesti AS, OÜ xxx ja OÜ Xxx vahel 16.05.2014 sõlmitud leping. Nähtuvalt sellest, et lepingu ülevõtmisel on fikseeritud ka lepingule lisatud number, on tõendatud, et vastav number oli lepingule antud juba enne lepingu ülevõtmist. Kostja ei ole tõendanud, et nimetatud isikute vahel oleks 16.05.2014 sõlmitud veel mingeid lepinguid, mida kostja oleks saanud 01.09.2014 üle võtta. Hageja kinnitab, et muid lepinguid 16.05.2014 sõlmitud ei ole. Lepingu p-s 4.3. nimetatud ostuboonus tasuti müügieesmärgi saavutamise eest. Kuid hageja ei nõustu kostjaga selles, et müügieesmärk on formuleeritud lepingu p-s II ja 6.5. Viidatud punktis on fikseeritud üksnes ostjate kohustus. Eksklusiivsuse klausel oli üheks ostjate kohustuseks, kuid mitte müügieesmärgiks. Punktis 4.3. on müügieesmägi juures sulgudes selge viide lepingu punktile 11.1, millest tulenevalt on müügieesmärgiks 105 000 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
12.Kostja esitas 28.08.2019 vastuse hagiavaldusele, milles hagi õigeks ei võta, palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Algsele kokkuleppe kohaselt on lepingu eesmärkideks kokkuleppe sõlmimine müüja poolt müüdava toodangu ostu-müügitingimustes ning toodangu edasimüügi, eksponeerimise ja reklaami tingimustes. Sisuliselt on tegemist koostöölepinguga, mille kohaselt maksis hageja kostjale ostuboonust, et viimane müüks nende tooteid xxx, xxx, xxx ja xxx. Hageja käsitleb kõnealust lepingut mitte koostöölepinguna, vaid riskivaba laenuna, kus parimal juhul teenivad nad kopsaka kasumi (105 000 eurot müügitulu) ning halvimal juhul saavad nad kogu (või osa) ostuboonuse tagasi. Kostjale ei esitatud seda kui laenulepingut, vaid kui koostöölepingut. Hageja soovis, et kostja müüks eksklusiivselt ainult nende, mitte konkurentide toodangut. Nende eksklusiivsuse soov on kirjas lepingu punktis 6.5. Kostja esindajad nõustusid täielikult lepingu tingimustega niikaua, kui xxx, xxx ja xxx töötasid. Kostja täitis oma kohustusi korrektselt. Hageja toodetel oli täielik eksklusiivsus, mida tõestab fakt, et nende tooteid müüdi 53 046,01 euro eest selle aja jooksul, mil neid võimaldati müüa. Pooled
2-19-11428 leppisid kokku, et kui kostja peaks konkurentide tooteid müües lubatud eksklusiivsuse klauslit rikkuma, on hagejal õigus makstud ostuboonus tagasi küsida, mida aga ei juhtunud.
13.Peamiseks põhjuseks, mis takistas kostjal hageja ees oma kohustuste lõpuni täitmist, oli see, et lepingus välja toodud kostja opereeritavad müügikohad võeti kostjalt kinnisvara omaniku poolt ära. Peale esimest edukat xxx tegutsemisaastat (kus hageja müüs väga palju tooteid) soovis maja omanik, et kostja lõpetaks seal opereerimise, sest tema hinnangul amortiseeris restorani tegevus kinnisvara liiga kiiresti. Hiljem müüdi xxx hotell uutele omanikele ning kostja opereerimisleping lõpetati. 2018. aastal pandi ka xxx müüki ning seda sai teha vaid tingimusel, et kostja opereerimisleping lõpetatakse. Hagejat sai kõigist muutustest informeeritud. Kuna pooltevaheline leping oli juba niigi väga väikese riski näol selgelt hageja kasuks kaldu, siis peaks hageja vähemalt kandma äririski, et nende lepingupartner võib lepinguperioodi jooksul erinevatel põhjustel tegevuse lõpetada. Kostja poolt ei olnud mingit pahatahtlikku käitumist, vaid kostja kaotas oma tegevuskohtade opereerimislepingud. Hageja müügitingimused olid väga ranged. Kostja ei saanud mitte mingisugust allahindlust nende toodetele. Ajal, mil alkoholiaktsiisid tõusid, tõusid ka kostja ostuhinnad ja sellepärast pidi kostja ka pidevalt oma müügihindu kergitama. Kostja küsis korduvalt hagejalt allahindlust, kuid sai vastuseks, et kuna lepingujärgselt maksti kostjale raha, siis mingeid soodustusi ei tehta. Kuna hageja müüs kostjale oma tooteid täishinnaga, siis nende kasumimarginaal kostja müügisummalt (53 046,01 eurot) oli palju kõrgem kui tavaliselt. Nii kõrgete hindade tõttu müüs kostja palju vähem alkoholi, kui muidu ja see on ka peamine põhjus, miks kostja suutis täita ainult 50% lubatud müügikäibest. Kostja ei pöördu siiski hageja vastu kohtusse kostja müügi ja kasumlikkuse kahjustamise eest.
14.Hagiavalduse lisana 5 on esitatud R T e-mail, mis räägib koostöölepingu katkestamisest ning 02.11.2018 Family Estate OÜ-le esitatud 12 370 eurosest arvest. Kui kostja sai kätte ülalmainitud e-maili, polnud kostjal enam midagi teha, sest tal ei olnud enam ühtegi pooltevahelises lepingus ära toodud tegevuskohta. Kostja vastas e-kirjale ja pakkus välja kohtumise, et leida olukorrale lahendus. Kohtumine toimus 12.11.2018, vaid 10 päeva peale hageja e-maili. Kohtumisel ütles kostja esindaja R. Tile, et kostja ei saa kahjuks enam midagi teha, kuid kostjal on xxx OÜ osalusega ettevõtte xxx OÜ all veel üks äri, xxx. Kui see oleks hagejale vastuvõetav, siis saab kokku leppida, et hageja tühistab kostjale väljastatud arve ning räägib oma partneritega, et võtta hageja tooted xxx valikusse. R. T oli pakutud lahendusega nõus ja 14.11.2018 saatis ta kostjale emaili hageja toodete nimekirjaga, mis võiksid minna xxx valikusse. 14.02.2018 saatis kostja R. Tile omakorda nimekirja hageja toodetest, mille oli kostja xxx jaoks välja valinud ning lepiti kokku, et 2019. a suvel alustab kostja neilt toodete tellimist xxx jaoks. 2019. a märtsis lõpetas xxx OÜ ühe päevaga kõik rendilepingud kostja kohvikutega, sundides kostjat pankrotti ning survestas xxx OÜ-ga samuti rendilepingut katkestama. Sellepärast ei jõudnudki kostja esimese tellimuseni. Hageja sõlmis xxx OÜ-ga ka lepingu ning nende käitumine ja e-kirjad tõestavad, et nad olid nõus kostjaga koostööd jätkama. Alles siis, kui xxx OÜ oli sunnitud pankroti välja kuulutama, muutsid nad ühtäkki oma meelt ning hakkasid raha tagasi nõudma. Hetkel kostjal mingisugust äritegevust ei toimu. See on vastaspoole risk ettevõtluses, mis on kõigil ettevõtetel. Kui kohus peaks otsustama rahuldada hageja hagi, saadab see signaali, et suured ettevõtted nagu hageja võivad jagada riskivabu laene, et suurendada oma toodete turuosa, sest raha eest võib nõuda oma kaupmeestelt täielikku eksklusiivsust. Arvestades, et laen on täielikult riskivaba, tundub see väga ebaausa konkurentsieelisena.
15.Kostja esitas 09.09.2019 seisukoha hageja arvamusele. Kostja täpsustas, et fakt, et kostja ostis 53 046,01 eurot eest hagejalt kaupa, anti kostjale hageja poolt ja on loodetavasti õige. Kostja esindajal ei ole enam võimalik summa õigsust kontrollida, kuna tal puudub ligipääs müügi-ja kliendiprogrammidele, mida kostja hotellide opereerimisel kasutas. Kostja müüs palju hageja kaupa teistes müügikohtades (näiteks xxx), mida ostis nende edasimüüjate kaudu (näiteks xxx),
2-19-11428 kuna xxx polnud algselt hagejaga lepingut. Kuna kostjal polnud ka ostujuhti, oli lihtsam osta kogu kaup ühest kohast. R. T teab seda ning võib seda ka kinnitada. Vaatamata sellele, et tegemist on kaudse müügiga, on see siiski kostja ettevõtte poolt hagejale tekitatud tulu, kuid hageja ei ole neid numbreid arvesse võtnud. Kostja kinnitab, et sai hagejalt 25 000 eurot. Kostja rõhutab, et äritegevuse ümberkorraldamise tulemusena (üks operaator võttis üle kõik objektid), lõpetasid 01.09.2014 Xxx OÜ ja xxx OÜ lepingus välja toodud kinnisvaraobjektide opereerimise. Kostja teavitas muudatusest koheselt ka hagejale ning tegi kõik vajalikud juriidilised muudatused, et kõik oleks kostja poolt korrektne ja seaduslik. Kostja on näidanud heauskset suhtumist kogu lepinguperioodi jooksul. Hageja väidab, et kõnealune summa 25 000 eurot oli nn ettemakstud soodustus, ent see oli hageja, kes lõpuks otsustas maksta koheselt välja täissumma ning sõlmida lepingu 4 aastaks, et maandada riski, makstes summa välja väiksemate osadena lühemate perioodide jooksul. Seega võttis hageja teadliku riski, et asjaolud võivad 4 aasta jooksul muutuda.
16.Hageja käsitleb koostöölepingut kui laenulepingut, mille kohaselt makstakse ostuboonus tagasi osaliselt nendelt kaupa ostes ning osaliselt sularahas. Hageja väidab, et lepingu kohaselt oli suurem risk hageja kanda, kuid seda ei toeta ükski fakt. See oleks siis nii, kui hageja oleks nõustunud riskiga, et halvimal juhul ei saa nad välja makstud raha tagasi. Hageja viitas, et avas kostjale krediidiliini (mida ta nimetab riskiks), kostjal ei olnud neile teadaolevalt hageja ees ühtegi võlga ega maksmata arvet. Kostja esindaja on selles tööstuses tegutsenud juba üle 15 aasta ning teab, et ettevõtted maksavad restoranidele ja hotellidele turundustasu (ükskõik kuidas seda pole ka lepingus nimetatud), saamaks neis oma toodetele eksklusiivset müügiõigust, et konkurentide kaubamärke seal ei müüdaks. Just eksklusiivsus on see, mille eest ettevõtted nagu hageja tegelikult maksavad. Kui sellised ettevõtted sooviksid lihtsalt oma müügimahtusid planeerida, siis poleks ju vaja nõuda nii ranget eksklusiivsust oma toodetele. Kui hageja arvamuse kohaselt oleks kostja ebapiisava müügimahu korral pidanud ostuboonuse tagasi maksma, siis milleks nõuda eksklusiivsust. Kui eksklusiivsuse eest makstav turundustasu oli tollal selles äris normaalne, siis turundustasu tagasi küsimine seda kindlasti ei ole. Siiski käitus kostja ikka veel heas usus ning nõustus allkirjastatud lepingu tingimustega, kuna kostja kindel kavatsus oli 4 aasta jooksul müügimaht täita ning kui see poleks õnnestunud, oleks proovinud kokkuleppe perioodi pikendada.
17.Kostja kinnitab, et tal ei olnud mitte kuidagi võimalik ette näha, et kostja ja opereeritava kinnisvara omaniku vaheline leping järsult katkestatakse. Kostjal oli kõnealuse kinnisvara omanikuga 15-aastane leping, millest hagejaga lepingu sõlmimise hetkeks oli järel veel üle 10 aasta. Ettevõttel läks hästi ning kostja oli kasumlik. See oli selgelt ette planeerimata lepingu katkestamine ning vääramatu jõud. Lepingu punkti 12 kohaselt lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmist või mittenõuetekohast täitmist ei loeta lepingu rikkumiseks, kui selle põhjuseks olid asjaolud, mille saabumist pooled lepingu sõlmimisel ei näinud ette ega võinud ette näha (vääramatu jõud). Hagejaga lepingut sõlmides ei olnud kostjal kuidagi võimalik kehtivate opereerimislepingute katkestamist ette näha ja see vastab täielikult vääramatu jõu definitsioonile. Kuna poolte vahelist lepingut tuleks lugeda õiguspäraseks kogu selle ulatuses, siis kostja ei näe selgemat põhjendust müügimahtude puudujäägile, kui vääramatu jõud. Kostjal pole olnud mingit äritegevust juba 1,5 aastat. Kostja ei suutnud täita lepingutingimusi täies mahus mitte pahatahtlikkusest, vaid põhjusel, mis oli väljaspool kostja kontrolli.
18.Kostja esitas 16.09.2019 kohtule üürilepingu kinnisvara omanikuga ja e-maili kinnisvara omaniku esindajalt, kes kinnitab, et omanik sai ostupakkumise, mida ta kiitis heaks. Samuti esitas 17.10.2019 kostja 16.05.2014 lepingu originaali, mis kinnitab, et 16.05.2014 lepingudokumendi originaal oli allkirjastatud ilma numbrita "xxx" lepingu esimesel lehel ja hagile lisatud versioon on modifitseeritud, st lepingu tekstile on hiljem käsitsi juurde kirjutatud number "xxx". Seega on tegemist hageja poolt fabritseeritud tõendiga. Hageja tõlgendab 16.05.2014 lepingut valesti – lepingu p-s 4.3. nimetatud ostuboonus tasuti müügieesmärgi saavutamise eest, eesmärgid on
2-19-11428 formuleeritud lepingu p-s II ja 6.5. ning sisuliselt tasuti boonus eksklusiivsuse eest. Viide lepingu p-le 11.1 asja ei muuda, sest vastava peatüki pealkirjaks on „lepingu tähtaeg“ ja selles ongi lepingu kehtivust reguleeritud, mitte müügi eesmärke.
19.Kostja esitas 23.10.2019 täiendava seisukoha. Hageja esitatud exceli-tabelil puudub tõenduslik väärtus. Jääb arusaamatuks kes ja millisele algmaterjalile tuginedes koostas nimetatud tabeli. Samuti on selgusetu, kas on summad arvestatud käibemaksuga või ilma. Kui kohus peab exceli-tabelit sisuliselt arvestama, siis palub kostja arvestada ka tema poolt esitatavat täiendavat tõendit – väljavõte xxx AS raamatupidamisest, mis kinnitab, et xxx jätkas hagejalt alkohoolsete toodete ostmist 2018. ja 2019. aastal peale seda, kui kostja andis xxx AS-ile xxx opereerimise ja hagejaga loodud ärisuhte üle. Hageja pidanuks ka neid summasid arvestama, kuid pole seda teinud.
KOHTU PÕHJENDUSED
20.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
21.Hageja nõuab kostjalt lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Hageja, xxx OÜ ja Xxx OÜ sõlmisid 16.05.2014 lepingu, mille alusel hageja müüs erinevaid jooke (vt tl 5-8). Kostja esitas 17.10.2019 kohtule sama lepingu nn originaali, väites, et 16.05.2014 lepingu originaal oli digiaalkirjastatud ilma numbrita "xxx" esimesel lehel ja hagile lisatud versioon on modifitseeritud, s.t lepingu tekstile on hiljem käsitsi juurde kirjutatud number "xxx" (vt tl 86-90). Kostja leiab, et hageja poolt esitatud 16.05.2014 lepinguversiooniga ei tohiks arvestada, sest käsitsi juurde kirjutatud lepingu numbri tõttu olevat tegemist fabritseeritud dokumendiga. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kostja kinnitas kohtuistungil, et hageja ja kostja poolt esitatud 16.05.2014 lepinguversioonide sisus ei ole erinevusi (vt tl 98 pöördel). Lepingut identsust kinnitavad ka digitaalallkirjade kinnituslehed (vrdl tl 8 ja tl 90). Seega pole kohtul vähimatki alust arvata, et hageja oleks 16.05.2014 lepingut võltsinud. Hageja selgitas seoses lepingu numbriga, et iga sõlmitud leping saab hageja dokumendihaldussüsteemis numbri, mis lisatakse käsitsi allkirjastatud lepingule. Kohus on seisukohal, et lepingule käsitsi kirjutatud number ei muuda lepingu sisu ega tähenda lepingu võltsimist.
22.01.09.2014 sõlmisid hageja, OÜ Xxx ja kostja varem sõlmitud müügilepingu ülevõtmise lepingu, millega kostja võttis üle kõik OÜ Xxx õigused ja kohustused, mis tulenesid 16.05.2014 sõlmitud müügilepingust nr xxx (vt tl 9 pöördel – tl 10). Kostja esitas esmakordselt alles 17.10.2019 e-kirjas väite, et „kostjaga sõlmitud ülevõtmislepingu esemeks ei ole seesama leping, mida esitan täna kohtule tõendina kuna selles ei sisaldu viidet numbrile "xxx" (tl 86). Kohus kostja väitega ei nõustu. Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei eksisteeri kahte erineva sisuga 16.05.2014 sõlmitud lepingut. Hageja poolt lepingule käsitsi lisatud number ei muuda lepingu sisu ega mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Kohus nõustub hagejaga, et 01.09.2014 lepingu ülevõtmise kokkuleppest on selgelt ja üheselt tuvastatav poolte tahe, et ülevõetavaks lepinguks oli OÜ-ga xxx ja OÜ-ga Xxx 16.05.2014 sõlmitud leping. Kuna lepingu ülevõtmisel on fikseeritud ka lepingule lisatud number "xxx", siis järelikult oli vastav number 16.05.2014 lepingule antud juba enne selle lepingu ülevõtmist.
23.Hageja osundab põhjendatult sellele, et kostja pole tõendanud, et hageja, OÜ xxx ja OÜ Xxx vahel oleks 16.05.2014 sõlmitud veel mingeid lepinguid, mida kostja oleks saanud 01.09.2014 üle võtta. Seega on kostja vastavad etteheited paljasõnalised ja kohtu hinnangul ka eluliselt mitteusutavad. Riigikohtu 21.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 p-s 13 juhtis Riigikohus õigustatult tähelepanu, et hagi menetletakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi
2-19-11428 poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et „Kolleegium rõhutab, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid.“
24.Kohus märgib täiendavalt, et käesolevas asjas esitas kostja oma paljasõnalise hüpoteesi mingi muu ülevõetava lepingu võimalikkusest vastuolus TsMS § 329 lg 1 nõuetega alles 17.10.2019, kusjuures see väide on vastuolus kostja varasemate seisukohtadega. Juba hagivastuses peab kostja esitama selge ja tervikliku seisukoha hagi osas ning kõik oma taotlused ja väited. Samuti peab kostja juba hagivastuses esitama tõendid oma faktiväidete tõendamiseks (TsMS § 394 lg 2 p 3). 28.08.2019 hagivastuses ei eitanud kostja lepingu ülevõtmist ning 09.09.2019 menetlusdokumendis kinnitas kostja vaidlusaluse lepingu ülevõtmist 01.09.2014 (vt tl 46). Samas menetlusdokumendis kinnitas kostja, et „nõustus allkirjastatud lepingu tingimustega, kuna kostja kindel kavatsus oli 4 aasta jooksul müügimaht täita ning kui see poleks õnnestunud, oleksime Altiaga proovinud kokkuleppe perioodi pikendada“ (tl 46 pöördel).
25.Kohus leiab, et kostja poolt ülevõetud 16.05.2014 leping sisaldab nii müügilepingu kui ka koostöölepingu elemente, kuid lepingu tüübi täpsem määratlemine ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks oluline. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja peab hagejale tagastama 16.05.2014 lepingu punkti 4.3. alusel tasutud ostuboonuse summas 25 000 eurot. Seejuures puudub vaidlus ostuboonuse tasumise osas, kostja on oma 09.09.2019 menetlusdokumendis kinnitanud 25 000 euro saamist (tl 46). Kostja peamine vastuväide boonuse tagastamisele seisneb selles, et lepingu p-s 4.3. nimetatud ostuboonus tasuti küll müügieesmärgi saavutamise eest, kuid kostja arvates on eesmärgid formuleeritud lepingu p-s II ja 6.5. ning sisuliselt tasuti boonus eksklusiivsuse eest. Kohus ei nõustu kostja väidetud lepingu tõlgendusega. Hageja märgib õigesti, et eksklusiivsuse klausel oli küll üheks ostja kohustuseks, kuid eksklusiivust ei saa ajada segamini müügieesmärgiga. Lepingu punktis 4.3. on müügieesmägi juures sulgudes selge viide lepingu punktile 11.1, millest tulenevalt oli kokkulepitud müügieesmärgiks 105 000 eurot. Asjakohatud on kostja viited lepingu üldistele eesmärkidele lepingu p-s II, sest antud üldsäte ei reguleeri müügieesmärki. Samuti ei oma tähtsust lepingu XI osa pealkiri, sest ka see ei muuda poolte selgesõnalist kokkulepet müügieesmärgi osas.
26.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohtu hinnangul ei tähenda poolte ühisest tahtest lähtumine seda, et kokkuleppe teksti võiks kõrvale jätta ja kokkulepet vastavalt oma äranägemisele täiesti meelevaldselt tõlgendada. Käesoleval juhul tuleneb 16.05.2014 lepingu tekstist selgelt, et pooled leppisid kokku ettemaksuna boonuse tasumise summas 25 000 eurot tingimusel, et ostja täidab hiljemalt 4 aasta jooksul müügieesmärgi 105 000 eurot. Pool, kes väidab (antud juhul kostja), et poolte ühine tahe olevat olnud oluliselt erinev kokkuleppe tekstist ja kokkulepe olevat sisaldanud ka kokkuleppes kirjas mitte olevat teksti, peab oma väiteid ka tõendama (TsMS § 230 lg 1), mida kostja aga teinud ei ole.
27.Asjakohatud on kostja arutlused teemal, kas hageja poolt makstud boonus võiks olla vaadeldav „riskivaba laenuna“ või „ebaausa konkurentsieelisena.“ Kostja möönab ka ise, et pooled ei sõlminud laenulepingut ning arusaamatu on kostja loogika, et hageja poolt 25 000 euro suuruse ostuboonuse ettemaksuna tasumine võiks olla hageja jaoks ebaaus konkurentsieelis. Hageja märgib põhjendatult, et ostuboonuse eesmärgiks oli ostja motiveerimine eesmärki saavutama ja tegemist polnud laenu või krediidiga. Käesoleval juhul oleks kostja saanud ettemakstud
2-19-11428 ostuboonuse täies ulatuses endale jätta, kui ta oleks kokkulepitud müügieesmärgi saavutanud. Kohus nõustub hagejaga, et selline kokkulepe ei ole kuidagi teist poolt kahjustav, pigem vastupidi, ostja sai soodustuse koheselt 25 000 euro ulatuses ettemaksuna kätte. Igal juhul ei ole lepingu väidetav tasakaalustamatus aga käesoleva menetluse esemeks, sest kostja ei ole esitanud VÕS § 97 lg 1 järgset nõuet lepingu muutmiseks poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Samuti ei tugine kostja sellele, et algse lepingu sõlmimine ja kostja poolt lepingu ülevõtmine ei olnuks poolte vaba tahe.
28.Hageja nõude suurus kostja vastu lähtub 16.05.2014 lepingus kokkulepitust, mille kohaselt ostja oli kohustatud nelja aasta jooksul lepingu sõlmimisest ostma 105 000 euro ulatuses lepingus kokkulepitud kaupu, mille eest tasus hageja ettemaksuna ostuboonuse 25 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et ostuboonus summas 25 000 eurot jääb kostjale müügieesmärgi nõuetekohasel täitmisel ning tuleb proportsionaalses ulatuses müügieesmärgi täitmata jätmisega tagastada, kui ostja müügieesmärki ei täida. Hageja lähtus oma nõude suuruse arvestamisel sellest, et 30.10.2018 seisuga oli kostja ja tema õiguseellased ostnud hagejalt lepingus kokkulepitud tooteid summas 53 046,01 eurot ehk täitnud lepingu punktis 11.1 toodud müügieesmärgi 50,52% ulatuses. Hageja tugineb sellele, et seisuga 30.10.2018 oli lepingu sõlmimisest möödas rohkem kui 4 aastat, seega tuleb kostjal lepingu punkti 4.3. alusel tagastada 49,48% lepingu punktis 4.3 kokkulepitud ostuboonusest ehk 12 370 eurot.
29.Vastuses hagile kinnitas kostja seoses hageja toodete müügiga, et „müüsime nende tooteid 53 046,01 € eest selle aja jooksul, mil meil neid võimaldati müüa“ (tl 24). Samuti kinnitas kostja hageja toodete müügisummat 53 046,01 eurot hagivastuse punktis 3, kinnitades samas, et kostja suutis täita ainult 50% lubatud müügikäibest (tl 24 pöördel). 09.09.2019 menetlusdokumendis väitis kostja, et müügisumma 53 046,01 eurot on „loodetavasti õige“ (tl 46). Alles 17.10.2019 ekirjas leidis kostja, et ostumaht 53 046,01 eurot on kontrollimata ja tõendamata“ (tl 86).
30.Kohus nõustub hagejaga, et kostja on hageja väited müügimahu osas omaks võtnud. TsMS § 231 lg 2 on sätestatud, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Kohus leiab, et vastuses hagile (tl 24 ja tl 24 pöördel) on kostja omaks võtnud hageja toodete müümise summas 53 046,01 eurot.
31.TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Käesolevas asjas ei ole hageja andnud nõusolekut kostja poolt müügimahu summa omaksvõtu tagasivõtmiseks, samuti ei ole kostja ise väljendanud soovi omaksvõttu tagasi võtta ega tõendanud, et kostja poolt omaks võetud asjaolud ei vastanuks tõele ja et omaksvõtt olnuks tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Seetõttu ei arvesta kohus kostja poolt pärast müügimahu summa omaksvõttu esitatud kostja enda omaksvõtuga vastuolus olevaid väiteid.
32.Kohus märgib täiendavalt, et hageja esitas kohtule ka kostja ja tema õiguseellaste poolt tehtud ostuajaloo väljavõtte müügiprogrammist, millest nähtub ostude sooritamine summas 53 046,01 eurot (tl 94). Kohtuistungil selgitas hageja, et müügiarved väljastatakse läbi müügiprogrammi ja andmed jooksevad automaatselt müügiprogrammi kokku. Kohtul puudub alus hageja poolt esitatud andmete õigsuses kahelda. Kuigi kostja leidis, et müügiprogrammi väljavõttel puudub
2-19-11428 tõenduslik väärtus, ei ole kostja esitanud kohtule ka mistahes teistsugused tõendeid, mis võiksid hageja poolt esitatud (ja kostja poolt omaks võetud) müügimahu kahtluse alla seada. Kostja poolt kasutatav lauseituse positsioon ei anna alust hagi rahuldamata jätta, sest ka kostjal on oma vastuväidete tõendamise kohustus. Kohus viitab siinkohal veelkord Riigikohtu 21.06.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, milles Riigikohus selgitas, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. Kui kostja ei olnud päri hageja poolt esitatud müügimahu arvestusega, siis korrektne olnuks esitada kohtule omapoolsed arvestused ja neid kinnitavad tõendid. Pelgalt hageja tõendeid paljasõnaliselt kritiseerides ning oma menetluslikku positsiooni pidevalt muutes ei ole kostjal võimalik saavutada endale kasulikku eesmärki.
33.Kohus järeldab eelpool tuvastatud asjaoludest, et kostja ei suutnud täita tema poolt üle võetud 16.04.2014 lepingust tulenevat müügieesmärki, milleks oli hiljemalt 4 aasta jooksul lepingu sõlmimisest hageja toodete ostmine mahus 105 000 eurot. Kuna kostja suutis müügieesmärgi täita üksnes osaliselt, siis vastavalt lepingu p-le 4.3. oli kostja kohustatud ettemaksuna tasutud ostuboonuse proportsionaalses ulatuses müügieesmärgi täitmata jätmisega tagastama. Arvestatud kokkulepitud müügieesmärgi täitmata jätmise ulatust, tuleb kostjal hagejale lepingu punkti 4.3. alusel tagastada 49,48% lepingu punktis 4.3 kokkulepitud ostuboonusest ehk tagastamisele kuuluv summa on 12 370 eurot.
34.Kostja kohustust müügiboonuse hagejale osaliseks tagastamiseks ei muuda kostja paljasõnalised väited nn kaudsest müügist. Kostja väitel müüs ta palju hageja kaupa teistes müügikohtades (näiteks xxx) ning ka xxx jätkas hagejalt alkohoolsete toodete ostmist 2018 ja 2019 aastal. Kostja arvates oleks hageja pidanud oma nõudes kostja vastu ka nimetatud kaudset müüki arvesse võtma. Kohus kostjaga ei nõustu. Hageja selgitas kohtuistungil seoses teistele äriühingutele müüdud kaubaga, et selleks oli täiesti eraldi leping ja oma boonussüsteem ja see pole seotud kuidagi kostjaga. Kohus on seisukohal, et erinevaid lepinguid, samuti hageja ja kostja võimalikku koostööd vaidlusaluse 16.04.2014 lepingu väliselt ei ole põhjust segamini ajada käesoleva menetlusega. Käesoleva menetluse esemeks on hageja nõue 16.04.2014 lepingu alusel ettemaksuna tasutud ostuboonuse osaliseks tagastamiseks ning poolte muud võimalikud ärisuhted ei anna kostjale alust jätta täitmata oma kohustusi hageja ees 16.04.2014 lepingu alusel.
35.Kohus leiab, et kokkulepitud müügieesmärgi täitmata jätmine ei olnud vabandatav ning kostja tuginemine vääramatu jõu asjaoludele on põhjendamatu. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. 16.04.2014 lepingu p-s
12.1.on vääramatu jõuna mõistetud ülestõusu, üldstreiki, massilisi rahutusi poolte asukoha haldusüksuses, sõda või õigusakti, mis oluliselt takistab lepingu täitmist (vt tl 6). Kostja käsitleb vääramatu jõuna aga ekslikult asjaolu, et tal ei olevat olnud hagejaga lepingut sõlmides võimalik kehtivate opereerimislepingute katkestamist ette näha. Kostja väidab, et ei suutnud täita lepingutingimusi täies mahus põhjusel, mis oli väljaspool kostja kontrolli (vt tl 47 ja 47 pöördel).
36.Kohus kostja käsitlusega vääramatust jõust ei nõustu. Esiteks pole kostja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et temaga sõlmitud operaatorlepingud või üürilepingud oleks ühepoolselt üles öeldud või katkestatud. 18.12.2017 e-kiri (tl 64) puudutas üksnes xxx (vt tl 98) ning ka sellest ekirjast ei nähtu üürilepingu ülesütlemist ega õiguslikku alust üürilepingu ülesütlemiseks. Hageja juhtis õigustatult tähelepanu ka sellele, et kostja poolt kohtule esitatud äriruumi üürilepingu punkti
10.6.kohaselt oli üürilepingu korraline ülesütlemine välistatud (vt tl 58-63). Seega ei olnud võimalik pelgalt kinnisasja müügi tõttu lepingut ilma kostja enda poolse nõusolekuta lõpetada ja
2-19-11428 kostja oleks soovi korral saanud jätkata üürisuhet. Kohus palus kostjal kohtuistungil täpsustada, millisel alusel ja millal lõpetati kostja üürilepingud xxx, xxx ja xxx osas, millele kostja vastas, et tegelikult lõpetati kõik lepingud poolte kokkuleppel, sest kostja ei tahtnud ühelgi juhul üürileandjaga lepingu lõpetamise üle vaielda (vt tl 97 pöördel – tl 98). Kohus märgib, et kohtule pole esitatud tõendeid üürilepingute lõpetamise kohta. Samas isegi selliste tõendite olemasolul ei saaks üürilepingute kostja nõusolekul ja kokkuleppel lõpetamine olla vaadeldav vääramatu jõuna, mis õigustanuks kostja poolt kokkulepitud müügieesmärgi täitmatajätmist. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et asjaolu, kas üürileandja lõpetab üürnikuga lepingu või mitte, on puhtalt kostja äririsk, millest tulenevate tagajärgede eest vastutab kostja, mitte hageja.
37.Vääramatu jõuna ega lepingu mittetäitmist vabandava asjaoluna ei kvalifitseeru ka kostja paljasõnalised etteheited hageja rangete müügitingimuste kohta. Kohus nõustub hagejaga, et igasugune ettevõtlus on alati seotud riskidega. Hageja märgib õigesti, et ta pole vastutav selle eest, et kostja ja kostja õiguseellased ei suutnud oma äritegevusega seotud riske (sh üürilepingute väidetav lõppemine, muutuvad turutingimused jms) ette näha ja võetud kohustusi täita. Kostjal oli 4 aastat võimalik kokkulepitud müügieesmärki saavutada ning kuna kostja seda ei saavutanud, siis on hageja õigustatud tagasi saama ettemaksuna tasutud ostuboonuse proportsionaalses ulatuses müügieesmärgi täitmata jätmisega, nagu pooled kokku leppisid.
38.Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid, kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 12 370 eurot. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivise tasumist. Müügilepingu punktis 10.4 on pooled kokku leppinud viivise suuruseks 0,1% võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest (tl 6). Hageja pöördus kostja poole ostuboonuse tagastamise nõudega 02.11.2018 ja palus kohustuse täita 5 tööpäeva jooksul (tl 11 pöördel – tl 12 pöördel). Kostja ei ole kohustust täitnud, mistõttu lähtub hageja sellest, et kostja on viivituses alates 10.11.2018. VÕS § 113 lg 2 on sätestatud, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Kostja ei ole esitanud eraldi vastuväiteid hageja viivisenõudele ega selle arvestamise perioodile.
39.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades eeltoodut ja käesoleva kohtuotsuse p-s 38 märgitut, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja vastavalt hageja taotlusele 30.07.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 3240,94 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks viivise protsendina põhinõudest (12 370 eurot) määraga 0,1% päevas alates 31.07.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
40.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt tsiteerib. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmatajätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle
2-19-11428 täitmist. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
41.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas on tehtud otsus kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
42.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja poolt kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1745 eurot, sh riigilõiv summas 900 eurot ning lepingulise esindaja tasu summas 845 eurot. Osalemise eest 30.10.2019 kohtuistungil palub hageja arvestada lepingulise esindaja tasu vastavalt istungi kestvusele arvestusega 1h 130 eurot (tl 100). Kohus leiab, et kohtuistungi kestvust arvestades on hageja kohtuistungiga seotud mõistlikuks õigusabikuluks 90 eurot. Seega kokku on hageja õigusabikulud (lepingulise esindaja kulud) 935 eurot ja koos riigilõivuga on hageja menetluskulud kokku 1835 eurot. Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane ja seetõttu taotleb õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta.
43.Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 900 eurot (tl 13). Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot/h (käibemaksuta) on aktsepteeritav, kostja ei ole selles osas ka vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu on samuti põhjendatud ja vajalik. Seega leiab kohus, et hageja menetluses kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 1845 eurot (riigilõiv 900 eurot + eurot ja lepingulise esindaja kulu 935 eurot), milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
44.Kohus arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel ka seda, et kostja kasutas käesolevas menetluses nn partisanitaktikat, esitades palju erinevaid vastuolulisi väiteid ja muutes erinevates küsimustes pidevalt oma menetluslikku positsiooni (vt nt kohtuotsuse p-d 22-24; 29-31). Sellega muutis kostja iseenesest lihtsa vaidluse põhjendamatult keerukaks ja ajamahukaks. Advokatuuri ja kohtute vahel arutamist leidnud kohtumenetluse parima praktika suuniste kohaselt on nn partisanitaktika kasutamine taunimisväärne. Kuigi nn partisanitaktika kasutamine on kohtu hinnangul vastuolus TsMS § 200 lg 1 sätestatud menetlusosalise kohustusega kasutada oma menetlusõigusi heauskselt, ei saa kohus siiski keelata menetlusosalistel erinevate põhjendamatute väidete esitamist. Samas peab kohus õigeks, et nn partisanitaktika kasutamisest tekkinud suurenenud menetluskulud tuleb täies ulatuses kostjalt välja mõista.
45.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
2-19-11428
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.