Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-7399
Tsiviilasi
Luminor Liising AS-i hagi Gunnar Mõru vastu võla väljamõistmiseks 7000 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Gunnar Mõru apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: Gunnar Mõru (kostja), ik XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Robert Sarv
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Luminor Liising AS (hageja), rk 10237140; esindaja Cärolin Olluk
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud Gunnar Mõru kanda. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus pärast lõpplahendi jõustumist.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Luminor Liising AS (hageja) esitas Gunnar Mõru (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 6315,45 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 396,58 eurot ja hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni viivise 6202,88 eurolt 0,25% päevas, kuid mitte üle 287,97 euro või alternatiivselt seadusjärgse viivise 34,74 eurot ja edasi protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Luminor Liising AS (endine ärinimi AS Nordea Finance Estonia), Haberek OÜ ja kostja 11.09.2017 võla tasumise kokkuleppe, milles OÜ Haberek ja kostja tunnistasid, et neil on hageja ees liisingulepingust nr 201321661 tulenevalt sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus 6430,89 eurot ning kohustusid selle tagastama igakuiste maksetega 249,46 eurot alates 05.10.2017 kuni 05.12.2019. Igakuised osamaksed hõlmasid intressi määraga 4% aastas. Kostja tasus ainult ühe makse 08.11.2017 summas 249,46 eurot, mille hageja luges esimese osamakse katteks. Kokkuleppe mittekohase täitmise tõttu ütles hageja lepingu üles 30.04.2018. Lepingu ülesütlemise seisuga võlgneb kostja hagejale 6315,45 eurot, millest 6202,88 eurot on põhivõlg ja 112,57 eurot intress. Lisandub viivis 0,25% päevas. Hageja ja kostja ei ole 11.09.2017 käenduslepingut sõlminud. Pooled on sõnaselgelt kokkuleppes väljendanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega soovitakse sõlmida algsest kohustusest sõltumatu kohustus. Kostja viited vastutustundliku laenamise põhimõtetele on väärad, kuna hageja ei ole kostjale võla tasumise kokkuleppe alusel laenu andnud. Samuti ei ole kostja selgitanud, kuidas ja miks peaksid praegusel juhul kohalduma krediidiasutuste seaduse (KAS) sätted.
2.Kostja vaidles hagile vastu. 11.09.2017 allkirjastatud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, mitte konstitutiivne võlatunnistus. Kostja ei ole sel juhul võlgnik, vaid käendaja ning käendusleping on tühine, sest on heade kommetega vastuolus. Kostja ei saanud muutuda põhivõlgnikuks, kuna kostjal endal polnud hageja ees varem kohustusi ning kostja sisuline ja majanduslik roll seisnes OÜ Haberek kohustuse tagamises. Kostja oli põhivõlgniku OÜ Haberek juhatuse liikmena osaühingust sõltuv ning kostjal puudus lepingust saadav kasu. Käenduse maksimumsumma on kostja sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne.
Kostjal ei olnud käenduslepingu sõlmimisel vara, millele pöörata sissenõuet ning tema sissetulek sõltus OÜ Haberek käekäigust, kelle majandustulemused olid enne võlatunnistuse sõlmimist negatiivsed ja hageja teadis seda. Alternatiivselt leidis kostja, et kui võlatunnistus on konstitutiivne, on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Hageja pole tõendanud, et ta täitis vastutustundliku laenamise kohustust kostja ees võlatunnistuse andmisele eelnevalt. Võlatunnistus on kostja suhtes tühine, kuna kostja ei olnud suuteline võetud kohustust täitma. Vastutustundliku laenamise põhimõte ning tarbija kaitse sätted kohalduvad alati ning sõltumata muudest asjaoludest. Lisaks on kokkulepitud viivise määr 0,25% päevas VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine, kuna see ületab kolmekordset seadusejärgset viivisemäära ja kahjustab seetõttu tarbijast kostjat tüüptingimusena ebamõistlikult.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi 15. märtsi 2019 otsusega ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 6315,45 eurot. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Menetluse kestel selgus, et hageja ja Haberek OÜ (esindaja kostja) sõlmisid liisingulepingu nr 201321661. Hageja ja Gunnar Mõru sõlmisid liisingulepingu tagamiseks käenduslepingu. Hageja kohtuistungil antud selgituste kohaselt oli 11.09.2017 võladokumendi eesmärgiks, et kostja hakkaks võlakohustust isiklikult täitma. Hageja eesmärk oli pakkuda kostjale maksegraafikut, pank ei soovinud algatada kostja kui käendaja suhtes täitemenetlust kohe kogu võlgnevuse osas. Kostja selgitas kohtuistungil, et ta kirjutas lepingule alla, kuna pank ähvardas muidu kogu vara ära võtta. Kostja arvas, et ta suudab seda lepingut täita, aga ei suutnud. Kostjal ei olnud eesmärk raha kokkuleppe alusel maksta, vaid mingeid lahendusi leida. Seega nähtub poolte ütlustest, et mõlema poole eesmärgiks 11.09.2017 kokkuleppe sõlmimisel oli Gunnar Mõruga sõlmitud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise edasi lükkamine. Selleks sõlmisid pooled ka maksegraafiku. Maakohtu hinnangul on pooled sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, millega loodi algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega. Nii hageja kui kostja on nõus, et nende vahel oli sõlmitud käendusleping ning kumbki ei ole osundanud, et käendusleping lõppes võlatunnistuse andmisega. Võlatunnistuses on kokkulepe, mille kohaselt „antud võla tasumise kokkulepe on konstitutiivne (abstraktne), kuna sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistuses endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid“. Poolte selgitustest nähtuvalt oli nende eesmärk edasi lükata käenduslepingust tuleneva kohustuse kohest täitmist, selleks sõlmiti maksegraafik. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte teistsugune eesmärk. Seda ei ole võimalik tuvastada ka hageja selgitustest telefonikõnede kohta ega esitatud e-kirjadest. Võlatunnistuse sõnastuse ning poolte eesmärgiga on tõendatud, et pooled soovisid tekitada uue kohustuse olemasoleva käenduslepingu kõrvale, s.t sõlmida konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaksid soovile sõlmida deklaratiivne võlatunnistus ning kohtul ei ole võimalik asuda vastupidisele seisukohale. Kostja pidi majandustegevuses
tegutseva isikuna aru saama, et ta võtab põhivõlgnikuna enda kanda äriühingu (mille osanik ja juhatuse liige ta oli) kohustuse summas 6430,89 eurot. Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (3-2-1-149-11, p 21; 3-2-1-149-14, p 12). Kui pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, peab võlgnik sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (3-2-1-148-14, p 18; 3-2-1-146-11, p 10, 3-2-1-149-11, p 21). Selles asjas kostja hoolimata kohtu selgitustest vastuhagi ei esitanud. Konstitutiivne võlatunnistus võib olla seaduses sätestatud alustel tehinguna tühine või tühistatav (3-2-1-147-15, p 16). Kostja on viidanud kohtuistungil tehingu tühisuse alusena TsÜS §-le 86. Kohus on seisukohal, et asjas ei ole leidnud tuvastamist kokkuleppe tühisuse aluseid ning kostjad ei ole võlatunnistust tühistanud. Kohus ei tuvastanud, et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Võla tasumise edasilükkamine maksegraafiku alusel ei riku kuidagi kostja õiguseid. Samuti ei esine muid tühisuse aluseid ja kostja ei ole võlatunnistust tühistanud. Lisaks võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg st 1 tulenevalt peavad pooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille järgi ei vastaks võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmise nõudmine lepingu olemusele või eesmärgile. Samuti ei ole sellise nõude esitamine vastuolus seaduse ega ühiskonna moraalistandarditega. Kohus ei ole tuvastanud, et hageja eesmärgiks võlatunnistuse sõlmimisel oli kostjale kahju tekitamine. Hageja ei ole hagi alusena tuginenud käenduslepingule ning seetõttu on asjakohatud kostja viited tarbijakäendusele. Samuti ei nõustu kohus kostjaga, et vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub alati ning sõltumata muudest asjaoludest. Praegusel juhul kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti. Riigikohus on otsuses nr 2-15-21710 p 48 leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Võlatunnistusele ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna kostja ei ole selle alusel laenu võtnud. Võlatunnistusega loodi käenduslepingust sõltumatu kohustus, kuid see kohustus on võetud olemasoleva võla tunnistamiseks ja vastuväidete esitamise õiguse täpsustamiseks. Võla tasumise kokkuleppe p 6 kohaselt on hagejal õigus leping üles öelda ja nõuda kogu võlgnevuse tasumist koheselt, kui võlgnikud hilinevad kahe järjestikuse võla tagasimakse tasumisega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja tegi võlatunnistuse alusel ainult ühe
makse ning hageja on lepingu üles öelnud. Tulenevalt võla tasumise kokkuleppe p-st on kogu võlgnevus muutunud sissenõutavaks. Kostjalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 1 ning VÕS § 30 alusel välja mõista 6315,45 eurot hageja kasuks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on võlatunnistus tühine, kuna selle sõlmimisel ei hinnatud kostja maksevõimet ning rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Võlatunnistus on kostja suhtes tühine, kuna kostja polnud võimeline antud võlakohustust täitma.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et võlatunnistusele ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna kostja ei ole selle alusel laenu võtnud. Lisaks tuleb VÕS § 4034 lg 1 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida vaid tarbijakrediidi puhul. Võlatunnistusega loodi käenduslepingust sõltumatu kohustus, kuid see kohustus on võetud olemasoleva võla tunnistamiseks ja vastuväidete esitamise õiguse täpsustamiseks, mitte tarbijalaenu võtmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse apellandi kanda.
7.Maakohus leidis õigesti, et vastutustundliku laenamise põhimõte (VÕS § 4034) ei ole selles vaidluses asjakohane, kuna kostja ei saanud 11. septembri 2017 kokkuleppe alusel laenu ega muud krediiti. Kostja ei saanud laenu ka hageja ja Haberek OÜ sõlmitud liisingulepingu alusel. Iseenesest on väär ka kostja väide, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse. Seadus ei sätesta sellisel juhul tagajärjena tehingu (laenulepingu) tühisust (vt TsÜS § 87 ja VÕS § 4034). Vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4034) võimalik rikkumine ei too ka kaasa laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et teatud olukordades võib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine viia lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumiseni (VÕS § 14), mis võib anda aluse laenuandja vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks (VÕS § 115 lg 1).
8.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tegu on õigust loova (konstitutiivse) võlatunnistusega. Pooled on võlatunnistuses otsesõnu leppinud kokku, et nende soov on luua algest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse võlakohustusega. Kuna deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse eristamise alus on soov uus kohustus luua, ja pooled on selgelt ja üheselt väljendanud soovi uus kohustus luua, on tegu konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Asjaolu, et võlatunnistus loodi viitega varasematele võlgadele, ei tähenda veel seda, et tegu oleks tingimata deklaratiivse võlatunnistusega. Konstitutiivne võlatunnistus võib olla iseseisev abinõu varasema nõude tagamisel, samuti nõude maksma panemise lihtsustamisel. Konstitutiivse võlatunnistuse mõte ei ole luua tingimata kohustus, millel pole mingit seost poolte varasemate tehingutega.
9.Asja lahendamist ei muudaks ka see, kui tegu oleks deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistusega pöördub ümber tõendamiskoormis ja tuleb eeldada, et kostjal on võlg hageja ees. Kostja pole vastupidist tõendanud. Väär on kostja väide, et põhikohustus on vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1) tühine. Tehingut ei muuda heade kommetega vastuolus olevaks veel see, et kostja väidab, et tal on kehv majanduslik seis. Samuti oli käenduslepingus sätestatud vastutuse ülempiir. Hageja nõue ja ka käenduslepinguga võetud vastuse ülempiir pole sedavõrd suured, et sellise lepingu sõlmimine oleks iseenesest vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese sündsustundega. Sellises suuruses kohustust on võimalik täita.
10.Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole esitanud täitmise vastuväidet. Seega on hageja õigus nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel täitmist ja maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks võla õigesti välja. 11 Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 174 lg 4 järgi maakohus pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.