A ja B hagi Yi vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
98 064 eurot Hageja I: A (isikukood XXX, elukoht xxx, e-post xxx) Hageja II: B (isikukood XXX, elukoht xxx, e-post xxx) Hagejate lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ene Mõtte (REMO’s Advokaadibüroo; Tartu mnt 83, 10115 Tallinn, epost [email protected]) Kostja: Y (isikukood XXX, elukoht xxx; viibimiskoht XXX, xxx)
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 7. aprillil 2025. a ja jätkatud kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata A ja B hagi Yi vastu võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks.
2.Jätta vastu võtmata kostja poolt 28.04.2025. a ja 20.05.2025 esitatud nõuete õigeksvõtud.
3.Tühistada käesoleva otsuse jõustumisel 22.01.2025. a Harju Maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu, st Yi arveldusarvete arestimine Eesti Vabariigis tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes või välismaa krediidiasutuste filiaalides. Menetluskulude jaotus
Jätta rahuldamata hagejate taotlus hagi tagamise tagatise osaliseks tagastamiseks. Resolutsiooni punkt 3 täitmiseks saata kohtuotsus kohtutäitur Kristiina Feinmanile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1
Hagiavaldus ja hagejate nõue A (edaspidi ka hageja 1) on kahe poja B ( edaspidi ka hageja 2) ning Yi (edaspidi ka kostja) ema. Hageja 1 otsustas kolida koos oma alaealise poja kostjaga ligikaudu 22 aastat tagasi Soome elama ning tollel ajal juba täiskasvanud poeg, hageja 2 jäi Eestisse elama (täna elab hageja 2 Hispaanias). Mõni aeg hiljem otsustas ka kostja Eestisse tagasi kolida. Esialgu kolis ta üürkorterisse, kuid siis selgitas 2016-l aastal emale, et soovib osta endale pangalaenuga korteri ning küsis, kas saaks emalt korteri omafinantseeringuks laenu, mille ema ka andis. Pojaga lepiti kokku, et kui poeg peaks selle korteri kunagi võõrandama, siis tagastab ka laenu. Mõni aeg hiljem tuli poiss jälle uue jutuga, et soovib osta endale autot ja palus ka selle ostuks laenu, lubades selle esimesel võimalusel tagasi maksta. Kahjuks selgus umbes kolm – neli aastat hiljem, et poeg jäi töötuks, mille tagajärjel tekkisid ta käitumises probleemid (psüühilised) ning ta ei suutnud endale uut töökohta leida, mistõttu tekkisid tal materiaalsed probleemid. Hageja 1 aitas tasuda poja laenumakseid ning andis teinekord ka elamiseks raha. Sellega seonduvalt asus ema pojaga läbirääkimistesse, et ta nõustuks korteri võõrandama, et tagastada nii pangalaen, kui ka emalt võetud laenud. Alguses ei olnud kostja sellega nõus, kuid õnneks leidis kostja endale mõne ja pärast korraliku elukaaslase, kelle mõjul muutus mõistlikumaks ning nõustus müügiga aga eelnevalt peeti vajalikuks teha korteris sanitaarremont, et saaks selle müügist kallimat hinda küsida. Sellega seonduvalt lepiti koos hageja 2-ga (kes sellel ajal elas juba Hispaanias) kolmekesi kokku, et hageja 2 laenab kostjale raha korteri remondiks ning korteri võõrandamisel tasub kostja nii ema, kui ka venna käest võetud laenud. Nii ka tehti, kostja remontis korteri ning pani selle müüki. Enne müüki panekut väljastas kostja oma emale ja vennale 25.10.2024 konstitutiivse võlatunnistuse (Lisa 1), milles kinnitas, et võlgneb oma emale 68 000 eurot ja vennale 25 000 eurot. Sama võlatunnistuse punktis 2 võttis võlgnik (kostja) endale kohustuse tasuda võlgu olevad summad pärast võlgnikule kuuluva korteromandi, aadressiga xxx (registriosa nr xxxxx, katastritunnusega xxxxxxx) võõrandamist ja raha laekumist hiljemalt kümne (10) päev jooksul. Sama punkti viimase lause kohaselt kinnitas võlgnik, et kui ta ei tasu käesolevas punktis toodud aja jooksul võlgnevust, lisandub võlale viivis 0,1 % võlgu olevast summast päevas. Kostja suhtles sellel ajal oma ema ja vennaga tihedalt ning teatas, et tehing toimub 08.11.2024. Lisaks andis kostja teada, et kolib koos elukaaslasega üürilepingu alusel elama xxx, mida ta ka tegi. Enne müüki kolis kõik oma asjad nimetatud korterisse. Ka müügitehingu järgselt andis kostja teada, et tehing toimus ning edastas hagejatele lepingu ning kinnitas, et ootab raha ülekannet, et saaks emale ja vennale võla ära tasuda. Mõne päeva pärast hakkas väitma, et tal on limiidid kontol peal ega saa raha üle kanda ning lisas juurde, et nad ei peaks muretsema, sest ta maksab neile viivist, kui tähtaeg peaks üle minema jne., kuni ühel hetkel hakkas vältima hagejate kõnedele vastamisi ja tänaseks annab telefon teate, et selle numbriga ei saa ühendust. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt võõrandas kostja vaidlusaluse kinnistu xxx (registriosa nr xxxxx) 08.11.2024 (Lisa 2). Kostja poolt hagejatele edastatud korteriomandi müügilepingu (Lisa 3) punkt 2.1 kohaselt müüs kostja xxx tee korteriomandi hinnaga 297 000 eurot selliselt, et (p 2.1.1) ostuhinnast 150 738,06 eurot tasus ostja Müüja (Y) kontole XXXXXXX, selgitusega: „xxx“ ning (p 2.5.2) kohaselt kandis Tallinna notar Margus Veskimäe notarikontole deponeeritud summast 62 060 eurot Müüja (Y) kontole XXXXXXX, selgitusega: „xxx“. Seega võõrandas kostja võlatunnistuses toodud korteri hinnaga 297 000 eurot, millest kostja kontole laekus kokku 212’798,06 eurot ning ülejäänud summa läks pangalaenu tagasimakseks ja vahendustasuks maaklerile. Hagejad ei tea täpselt, millal kostja vaidlusaluse raha enda kontole sai, kuid lepingu kohaselt 2
oleks see pidanud toimuma mitte hiljem, kui 2-3 tööpäeva jooksul pärast lepingu sõlmimist (panga poolt) ning lepingu kinnistusosakonnale esitamisest ja kontrollimist notari poolt. Seega pidi kostja saama nimetatud raha hiljemalt 15.11.2024. Võlatunnistusest lähtuvalt oleks ta pidanud summad kandma üle mitte hiljem, kui 10 päeva jooksul pärast kättesaamist, mis tähendab, et see oleks pidanud toimuma hiljemalt 25.11.2024, kuid ei ole ta seda hagejatele edastanud. Tänaseks on hagejad teada saanud, et kostjal oli ka teisi võlausaldajaid (hagejatel ei ole summa suurus tead), kes soovivad oma võlgu kostjalt kätte saada, mistõttu pidasid hagejad vajalikuks asjaga kiiremas korras kohtusse pöörduda, et tagada enne teiste võlausaldajate nõuete esitamist hagejate nõuded hagi tagamise korras. Eeltoodust tulenevalt esitavad hagejad kostja vastu ühishagi, milles paluvad konstitutiivse võlatunnistuse alusel võlgu olevad summad ja viivised alates 01.12.2024 kuni hagi esitamiseni 17.01.2025 kostjalt välja mõista ning tagada hagi. Võlatunnistus on VÕS § 30 lg 1 mõttes konstitutiivne siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Konstitutiivse võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite (RKTKm 12.06.2024, 2- 23116386/18, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul on võlgnik kinnitanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega temale, kui võlgnikule tekib senise võlasuhte kõrvale uus kohustus, mille täitmisel loetakse ka punktis 1 nimetatud kohustused täidetuks. Eeltoodu tõendab, et võlatunnistust koostades ja hagejatele andes oli poolte eesmärgiks luua senisest võlasuhtest sõltumata kohustus, millega lepiti kokku kogu võlgu olev summa ning selle tasumisega seotud asjaolud ja ka viivised juhuks, kui kostja ei täida emale ja vennale antud kohustust võlatunnistuses toodud korras. Võlatunnistuse andmise aeg viitab sellele, et kostjat ei kohustatud seda välja andma, vaid ta tegi seda vabatahtlikult vahetult enne korteriomandi müüki. Samuti ei ole hagejad krediidiasutused ning võlatunnistuse sõlmimisega ei antud tarbijale laenu. Seega ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõte. Tegemist oli emalt pojale ja vanemalt vennalt nooremale vennale antud laenudega ning kostja ei ole ka pärast koerteri müüki keeldunud summade tasumisest, vaid on hoidunud sellest lihtsalt kõrvale, viidates viivistele, mis ta oli valmis tasuma. Hagejad leiavad, et nende eesmärgiks ei ole saada mitte niivõrd suuri viiviseid vaid oma laenatud raha tagasi, mistõttu ei nõua nad edasiulatuvaid viiviseid vaid üksnes tagant järgi viiviseid, s.o. alates 01.12.2024 kuni hagi esitamiseni 17.01.2025, kokku 48 päeva. Kuna võlakirjas on viiviste suuruseks märgitus 0,1 % võlgu olevast summast päevas, siis on viivise suuruseks hageja 1 laenu puhul 68 eurot päevas ning hageja 2 puhul 25 eurot päevas. Tuginedes eeltoodule paluvad hagejad kostjalt alljärgnevad summad välja mõista: hagejale 1 välja mõista 68 000 eurot ning viivised alates 01.12.2024 kuni hagi esitamiseni 17.01.2024 (48 päeva eest) summas 3864 eurot, kokku 71864 eurot. Hagejale 2 välja mõista 25 000 eurot ning viivised alatees 01.12.2024 kuni hagi esitamiseni17.01.2024 (48 päeva eest) summas 1200 eurot, kokku 26200 eurot. Kogusummas koos viivistega on hagejate nõue kokku 98 064 eurot. Kostja vastus Kostja kinnitas 28.04.2025. a ja 20.05.2025, et nõue on õige (dtl 241, 245). Kohtu põhjendused
1.Kohus, kuulanud ära hagejate ja kostja esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. 3
2.Käesolevas tsiviilasjas on olulised järgmised asjaolud: Kostja sõlmis 8.11.2024. a korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingud, millega müüs korteriomandi asukohaga xxx (dtl 22). Kostja peeti 13.01.2025. a kahtlustavana kinni ja Harju Maakohtu 15.01.2025. a määrusega vahistati esialgselt kuni 13.03.2025. a (kriminaalasi xxx, xxxxxxx). Hagejad esitasid 17.01.2025. a käesolevas menetluses hagi tagamise taotluse. Kohus tagas 22.01.2025. a hagi ja arestis kostja arvelduskontod (dtl 46). Tallinna kohtutäitur teatas 24.01.2025. a kohtule, et 21.01.2025. a on kostja kontod arestitud ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri taotluse alusel kriminaalasjas nr xxxxxxx summas 124 325 eurot (dtl 52).
3.Hagiavalduse kohaselt on kostja väljastanud hagejatele 25.10.2024. a konstitutiivse võlatunnistuse, milles kinnitab, et võlgneb emale (hagejale I) 68 000 eurot ja vennale (kostjale II) 25 000 eurot. Hiljemalt 25.11.2024. a pidi kostja hagejatele tasuma võlatunnistuses märgitud summad, kuid kostja seda ei teinud. Hagejad soovivad kiiremas korras kostjalt raha saada, et tagada hagejate nõuded enne teiste võlausaldajate nõuete esitamist. Hagejate hinnangul on nende nõue selge ja tõendatud konstitutiivse võlatunnistusega (dtl 10).
4.Kohtu hinnangul hagejate nõue tõendatud ja selge ei ole. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28 ja tsiviilasjas nr 3-2-1103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17.03.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).
5.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26.11.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15).
6.Käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul esitatud tõendeid selle kohta, et hagejate ja kostja ühine tahe oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, kuigi võlatunnistuse tekstis on seda 4
rõhutatud. Võlatunnistus kannab 25.10.2024. a kuupäeva. Kuivõrd digitaalne allkiri puudub, võib see kohtu hinnangul olla allkirjastatud ka mõnel muul ajal. Hagiavalduse kohaselt muutus võlatunnistusest tulenev kohustus sissenõutavaks 25.11.2024. a. Käesolevas menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et kostjalt oleks nõutud kohustuse täitmist kohtuväliselt pärast 25.11.2024. a.
7.Kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kohtu hinnangul ei ole hagejate ja kostja vahel laenusuhet, mida on kirjeldatud 25.10.2024. a võlatunnistuses. Kriminaalasjas xxx on kohus 12.03.2025. a muuhulgas lahendanud kostja taotlust asendustõkendi kohaldamiseks. Määruse p 6 kohaselt on kaitsja kohtule märkinud, et Y saaks vabaduses minna legaalsele tööle ja teenida seal vähemalt 1 600 (neto), millest piisaks äraelamiseks, sest muid laenukohustusi Yil ei ole.
8.Seega on kostja kohtule 12.03.2025. a kinnitanud, et temal muid laenukohustusi ei ole. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et võlatunnistuses märgitud 93 000 euro suurune laenukohustus saab keskmiselt mõistlikul inimesel niisama lihtsalt meelest ära minna. Võlatunnistuse p 2 kohaselt pidi kostja kohustuse täitma 25.11.2024. a. Seega oleks kostja pidanud kohtule avaldama, et temal on sissenõutavaks muutunud kohustus 93 000 euro ulatuses, millele lisanduvad viivised. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kriminaalasjas xxx tehti kohtule avaldus, et laenukohustusi ei ole, kuna see toetas kostja soovi pääseda vabadusse. Käesolevas tsiviilasjas tehakse kohtule avaldusi laenusuhte olemasolu kohta, et saada täitedokument enne teisi võlausaldajaid. Kohtu hinnangul on vastukäivate avaldustega üritatud eksitada kohtunikku kriminaalasjas või siis käesolevas tsiviilasjas.
9.Hagejate väitel on hagejate ja kostja vahel pikaajaline laenusuhe alates 2016. aastast. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Seega mitte igasugune raha teisele isikule andmine ei ole laenu andmine. Kohtule on esitatud hageja I poolt koostatud tabel kostjale perioodil 2016. a kuni 2020. a tehtud maksete kohta (dtl 94-98) ja konto väljavõte (dtl 103-185, 186-221, 223, 224-226). Hageja II on esitanud maksete ajaloo perioodi 09.01.2021 kuni 27.09.2024. a kohta (dtl 228-229). Lisaks on esitatud tõend selle kohta, et T on teinud 2016 a makse kostjale summas 5 000 eurot, 2019 a summas 300 eurot ja 2020 a 2 makset summas 210 eurot (dtl 231). Oma nõude tõendamiseks on hagejad esitanud ka sõiduautode Lexus (reg märk XXX ja YYY) andmed (dtl 232-240).
10.VÕS § 3 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. Kohtu hinnangul ei tõenda hagejate poolt esitatud tõendid laenusuhte olemasolu hagejate ja kostja vahel. Maksekorralduste majanduslik sisu ei ole nende selgitustest (nt ebola3000, buud, jänhessairas, sveta baar, uhhuu, kuklid, kommid, kuusk, lill, kastid, kotid, uuu) nähtuvalt laenusuhe (dtl 228-229). Samuti ei ole hagejad tõendanud ega toonud esile ühtegi põhjendust, mis asjaoludel ei ole kostjale ülekantud raha kohtuväliselt 9 aasta jooksul tagasi nõutud. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et alates 25.11.2024. a (s.o. hagiavalduses märgitud nõude sissenõutavaks muutumise aeg hagejate hinnangul) oleks kostjalt kohtuväliselt nõustud võlatunnises märgitud kohustuse täitmist. Nõue esitati esmakordselt alles käesolevas 5
menetluses 4 päeva pärast seda kui kostja oli kahtlustatavana kinni peetud. Kohus järeldab sellest, et tegelikkuses hagejatel rahalised pretensioonid kostja suhtes puudusid, ema ja vennad ei teinud omavahelisi arveldusi laenusuhte raames.
11.Riigikohus on leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust (vt nt Riigikohtu 15. novembri 2000. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00 (RT III 2000, 27, 303) ja 24. mai 2001. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 (RT III 2001, 19, 204)) Vastavalt TsÜS § 138 lg 2 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-13710 märkinud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. VÕS § 6 lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Heas usus käitumist on defineeritud ka kui käitumist, mis ei ole vastuoluline, kus peetakse kinni lubadustest, kus hoidutakse ebamõistlikult kahjustavate tingimuste pealesurumisest ja kus täidetakse ka neid kohustusi, milles ei ole otse kokku lepitud, kuid mis kuuluvad lepingu sisusse selle õiglase tõlgendamise tulemusel (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tln 2010 lk 417). Kohtu hinnangul on hagejad oma nõuet maksma pannes käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejate eesmärk menetluses on olnud saada kohtult kostja konto arestimine ja täitedokument võimalikult kiiresti enne teisi võlausaldajaid. Kohtu hinnangul ei saa kohus pakkuda hagejate soovidele õiguskaitset.
12.Kostja on kohtule kinnitanud, et nõuded on õiged. Kohtu hinnangul on tegemist õigeksvõtuga TsMS § 440 tähenduses. Kohus ei võta kostja õigeksvõttu vastu. TsMS § 200 lg 1 kohaselt menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning lg 2 kohaselt kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtule vastuoluliste avalduste (otsuse p 8) tegemine ei ole kooskõlas menetlusosalise heauskse käitumisega.
13.Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõuded õiguslikult põhjendamatud ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud hagejate kanda. Kostja ei ole maakohtule menetluskulude nimekirja esitanud.
15.Hagejad on esitanud taotluse hagi tagamise tagatise osaliseks tagastamiseks. TsMS § 391 lg 2 kohaselt hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud poolele, kui teine pool ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul võimalik taotlust rahuldada enne TsMS § 391 lg sätestatud tähtaja möödumist. Kohus selgitab ka, et tagatise suurus on seotud nõudesummaga (TsMS § 383 lg 11), seega puudub alus tagatise osaliseks tagastamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.