E C OÜ (registrikood xxxx, asukoht xxxx) hagi M OÜ (registrikood xxxx, asukoht xxxx) ja S G (G, isikukood xxxx, elukoht xxxx) vastu võla nõudes 4 398,40 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista M OÜ-lt ja S G solidaarselt E C OÜ kasuks 1 889,66 eurot (põhivõlg 1 476,60 eurot, intress 346,13 eurot ja viivis 66,93 eurot).
3.Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus 1 988,22 eurot, intressid 421,96 eurot ja viivised 1 988,22 eurot, kuid S G mitte rohkem kui 4 000 eurot kokku.
2.24.01.2018 sõlmisid hageja kui laenuandja ja M OÜ kui laenusaaja laenulepingu nr xxxx, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 2 000 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 100 eurot. Laenulepingu lisaks nr 1 oleva maksegraafikuga lepiti kokku laenu osamaksete ja intressimaksete tasumises.
24.01.2018 sõlmis S G hagejaga käenduslepingu nr xxxx. Käenduslepingu punkti 1.1 kohaselt kohustus S G hageja ees vastutama M OÜ laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste kohustuse täitmise eest kuni summas 4 000 eurot. 23.04.2018, 07.06.2018 ja 15.06.2018 edastas hageja kostjatele nõudekirjad sissenõutavaks muutnud summade ja sissnõudmistasude tasumiseks, määrates täiendava tähtaja M OÜ kohustuste täitmiseks. M OÜ nimel on hagejale teostanud 2 makset: 14.08.2018 summas 483,56 eurot ja 16.08.2018 summas 428 eurot. 06.03.2019 edastas hageja kostjatele avalduse, millega hageja ütles üles laenulepingu ja nõudis võlgnevuse ning laenujäägi tagastamist. Käesoleva seisuga ei ole kostjad eeltoodud rahalisi kohustusi hageja ees täitnud. Kostjate vastuväited hagile
3.Kostjad nõuet ei tunnista. Kuivõrd kostjatele ei ole selge, millises ulatuses on hageja nõue õiguspärane, pole kostjatel teist võimalust kui hagile täies ulatuses vastu vaielda.
4.Hagi aluseks oleva laenulepingu viivisekokkulepe 0,5% võlgnetavalt summalt päevas on tühine. Laenulepingu punktist 5.1. nähtub, et muuhulgas peab laenusaaja kokkulepitu kohaselt tasuma viivist ka intressi maksmise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mis on otseselt vastuolus keeluga arvestada viivist intressilt, s.h. viiviselt, ja muult raha maksmise tasult. Laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel ühtki lepingutingimust laenuvõtjaga läbi arutamata. Laenuvõtjal polnud võimalik lepingutingimusi mõjutada. Laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on sedavõrd kõrge, et on tühine ainuüksi oma liigse suuruse tõttu ja selle tõttu laenusaajat kahjustav, seda eriti võrreldes laenusaaja kasutusse antud raha kasutamise hinnaga, mis väljendub laenuintressis 5% kuus ehk 60% aastas. Kokkulepitud laenuintress on niigi ebamõistlikult suur, näiteks tarbijaga sõlmitud laenuleping oleks sellise intressimäära puhul tervikuna tühine krediidkulukuse määra suuruse tõttu, kuid kokkulepitud viivis ületab intressimäära veel enam kui kolmekordselt. Sellise viivisemäära kokkuleppimisega, koostoimes laenulepingu punktis 4.6. sisalduva kokkuleppega, mille kohaselt viivis loetakse tasutuks esimeses järjekorras, asetati laenusaaja olukorda, kus makseraskustesse sattunud laenusaajal puudus viivitusse jäämisel sisuliselt võimalus võlakeerisest väljasaamiseks. Seejuures arvestati viivist lubamatult ka intressilt ja raskendati sellega veelgi laenusaaja niigi rasket olukorda. Samuti kalduti sellise viivisemäära kokkuleppimisega kõrvale ka viivise eesmärgist, milleks on võlausaldajal makseviivitusest tekkiva võimaliku kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Hageja ei ole väitnud, et talle makseviivitusest kahju oleks tekkinud. Hageja on viivist kasutanud liigkasuvõtjalikult rikastumise eesmärgil. Kuivõrd sedavõrd kõrge viivise määr on ilmselgelt laenusaajale takistuseks laenulepingu eesmärgiks oleva laenu ja intressimaksete tegemisel, piirab viivisekokkulepe teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Sellest tulenevalt kahjustab kokkulepe viivisemäära suhtes laenusaajat ebamõistlikult, rikub oluliselt lepinguliste kohustuste tasakaalu ja on tüüptingimusena tühine. Sedavõrd suur viivisemäär on liigkasuvõtjalikust iseloomust tulenevalt tühine ka vastuolu tõttu
heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel muid asjaolusid hindamata.
5.Laenulepingu punkti 5 alapunktides sätestatud sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise kokkulepe on tühine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1131 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Nimetatud säte on küll dispositiivne, kuid näitab siiski ära mõistliku ja seadusandja poolt piisavaks peetud sissenõudmiskulu suuruse. 40 eurot sissenõudmiskulu võib nõuda sissenõutavaks muutunud kohustuselt ühekordselt. Laenulepingu punktides 5.3-5.3.2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et hagejal on õigus igakordsel rahalise kohustuse rikkumisel nõuda kostjalt sisenõudmiskulusid 100 eurot lihtsalt niisama, millele lisandub punktist 5.3.2. tulenevalt veel 50 eurot iga meeldetuletuskirja eest, milliseid võib saata iga 5 päeva tagant, s.t. lõpmatu arv kordi. Seejuures kuuluvad sissenõudmiskulud laenulepingu punkti
4.6.kohaselt hüvitamisele teises järjekorras, kohe pärast viivist, ja enne põhivõlga, mistõttu sarnaselt viivisele piirab kokkuleppes sisalduv võimaliku sissenõudmiskulu ebamõistlik suurus, ja sarnaselt viivisega eelisjärjekorras tasutuks lugemine, samuti laenusaaja õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine (laenu ja intressi tasumine) muutub küsitavaks, kui mitte võimatuks. Hagiavaldusele on lisatud elektroonilisel kujul meeldetuletuskirjad, mille saatmisega tegelikku saatmise kulu ei kaasne. Kokkuleppes esineva disproportsiooni tõttu on ka sissenõudekulude hüvitamise kokkulepe tüüptingimusena eespool viivisemäära kohta toodud põhjendustel, aga samuti ka TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega, tühine.
6.Laenuleping on laenuvõtjalt põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu tervikuna tühine. Kostjad paluvad kohtul hinnata, kas eespool kirjeldatud viivise ja sissenõudmiskulude abil laenusaajale lepinguga makseviivituse korral sisuliselt väljapääsmatu võlalõksu seadmine on kooskõlas heade kommetega, ja tuvastada lepingu tühisus. Kostjate hinnangul on laenuleping laenuvõtjat põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu tervikuna tühine. Alternatiivselt on lepinguga eespool kirjeldatud põhjustel rikutud hea usu põhimõtet ja mõistlikkuse põhimõtet.
7.Nõude kujunemine on ebaselge, ei sisalda nõude kujunemise aritmeetilist arvestuskäiku ja sisaldab ilmselgeid vigu. Võla õige jääk on väiksem, kui hagiavalduses nõutud. Viivist on ilmselgelt arvestatud ebaõigesti, seega on viivist loetud tasutuks ilmselgelt rohkem kui oleks õiguspärane, mistõttu oleks suurem summa tulnud arvestada muude kohustuste tasumiseks.
8.Kui laenulepingus sisalduv kokkulepe viivise või sissenõudmiskulude suhtes on kehtiv, palub M OÜ tasumisele kuuluvat viivist ja sissenõudmiskulusid võimalikult suures ulatuses vähendada. Kostjate majanduslik seis on väga halb. Kostjatele ei ole viivise tasumine jõukohane, see viib kostjad paratamatult pankrotini. Seejuures on hageja juba lugenud tasutuks viivist ja sissenõudekulusid ebamõistlikult suures ulatuses, eriti arvestades väikest põhiosa võlgnevust ja suhteliselt lühikest viivitust.
9.Hageja ei ole kohtule esitanud teavet kõigi kostja tehtud maksete kohta. 03.05.2018 teatas Creditreform Eesti OÜ kirjaga M OÜ-le, et on volitatud hageja nimel hagejale tasumata võlga sisse nõudma. Ka hagiavalduse lisaks 7 olevast maksekorraldusest nähtub, et võla sissenõudmisega
hageja kasuks tegeles ka inkassofirma Creditreform Eesti OÜ. S G tasus Creditreform Eesti OÜ kontole 07.06.2018 100 eurot ja 09.08.2018 500 eurot. Ka need maksed tuleb täies ulatuses kostjate kohustuse täitmisena arvesse võtta.
10.Kuivõrd käendaja vastutuse maksimumsumma on 4 000 eurot ja S G on teinud M OÜ kohustuse täitmiseks makseid vähemalt 1 083,56 eurot, ei ole hagejal enam S G vastu nõuet 4 000 euro ulatuses, vaid S G tehtud maksete võrra vähem. Seetõttu ei ole õiguspärane hagis esitatud nõue S G vastu 4 000 euro väljamõistmiseks. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete osas
11.Hageja vaidleb kostja vastuväidetele vastu, kuna need ei ole õiguslikult põhjendatud ega tõendatud. Juhul kui haginõude viivise arvestus ja käendaja vastutusmäär kuuluvad ümberhindamisele, siis palub hageja rahuldada antud nõuded vastavalt laenu- ja käenduslepingu tingimustele. Kohtu põhjendused
12.Kuivõrd pooled on nõus kirjaliku menetlusega, lahendab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 alusel asja kirjalikus menetluses.
13.Asjas puudub vaidlus järgnevates asjaoludes. 24.01.2018 sõlmisid hageja (laenuandja) ja M OÜ (laenusaaja) laenulepingu nr xxxx (hagis märgitud xxxx; t lk 5-8), mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 2 000 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 100 eurot (t lk 12). 24.01.2018 sõlmis S G hagejaga käenduslepingu nr xxxx (hagis märgitud 24/10/2018; t lk 9-11). 23.04.2018, 07.06.2018 ja 15.06.2018 edastas hageja kostjatele nõudekirjad (t lk 13-18) sissenõutavaks muutnud summade ja sissnõudmistasude tasumiseks, määrates täiendava tähtaja M OÜ kohustuste täitmiseks. 06.03.2019 edastas hageja kostjatele laenulepingu ülesütlemisavalduse (t lk 20-21). Kohustuse sissenõudmisega tegeles ka Creditreform Eesti OÜ (t lk 36). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
14.Hageja nõude aluseks on kostjatega sõlmitud lepingud, mis vastavad laenulepingu ja käenduslepingu tunnustele. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
15.Kostjate vastuväited hagile on kokkuvõtvalt järgmised: viivisekokkulepe 0,5% võlgnetavalt summalt päevas on tühine; sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise kokkulepe on tühine; laenuleping on laenuvõtjat põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu tervikuna tühine või vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega; nõude kujunemine on ebaselge, ei sisalda nõude kujunemise aritmeetilist arvestuskäiku ja sisaldab ilmselgeid vigu, arvestatud ei ole kõiki kostjate poolt tasutud summasid; kui kokkulepe viivise või sissenõudmiskulude suhtes on kehtiv, palub M OÜ tasumisele
kuuluvat viivist ja sissenõudmiskulusid võimalikult suures ulatuses vähendada; kuivõrd käendaja vastutuse maksimumsumma on 4 000 eurot ja käendaja on teinud kohustuse täitmiseks makseid vähemalt
083,56 eurot, ei ole hagejal enam käendaja vastu nõuet 4 000 euro ulatuses, vaid käendaja poolt tehtud maksete võrra vähem.
16.Viivisekokkulepet peavad kostjad tühiseks järgmistel põhjustel: viivist arvestatakse ka intressilt; viivisemäär on liiga suur, eriti arvestades, et intressimäär on 5% kuus (mis on samuti liiga suur); sellise viivisemäära kokkuleppimisega koostoimes kokkuleppega, mille kohaselt viivis loetakse tasutuks esimeses järjekorras, asetati laenusaaja olukorda, kus makseraskustesse sattunud laenusaajal puudus viivitusse jäämisel sisuliselt võimalus võlakeerisest väljasaamiseks; kokkulepe viivisemäära suhtes kahjustab laenusaajat ebamõistlikult, rikub oluliselt lepinguliste kohustuste tasakaalu ja on tüüptingimusena tühine; sedavõrd suur viivisemäär on liigkasuvõtjalikust iseloomust tulenevalt tühine ka vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus nõustub, et lepingu puhul on tegu tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ja selles osas pole vastuväiteid esitanud ka hageja. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Laenulepingus (punkt 1) on kokku lepitud viivisemääras 0,5% ja punkt 5.1 sätestab, et „Laenu, intressi ja muude rahaliste kohustuste (v.a. viiviste tasumine) täitmisega viivitamisel kohustub Laenusaaja tasuma Laenuandjale viiviseid võlgnetavalt summalt Lepingu punktis 1 kokku lepitud määras iga päeva eest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni.“ Kohus nõustub, et sellisel viisil ei ole kokkulepe kooskõlas seadusega – VÕS § 113 lg 6 sätestab, et „viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine“. Kohtu hinnangul ei muuda see viivisekokkulepet siiski tervikuna tühiseks, vaid tühine on kokkulepe ainult intressilt ja muu raha kasutamise tasu pealt viivise arvestamise osas (kui hageja poolt on arvestatud intressilt viivist, siis mõjutab see nõude suurust). Kostjad leiavad, et viivisemäär on tüüptingimusena tühine oma suuruse tõttu. VÕS § 42 lg 1 sätestab: „Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.“ VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 kohaselt kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul ei ole viivisekokkulepe tüüptingimusena tühine viivisemäära suuruse tõttu. Kuigi viivisemäär on pigem suur, ei ole siiski tegu äriühingule antud laenu puhul ebatavaliselt kõrge
viivisemääraga. Laenusumma 2 000 eurot tuli tagastada pika perioodi (18 kuud) jooksul ja igakuine tagasimakse oli 171,09 eurot (hõlmab intressi), mis on pigem väike osamakse, eriti arvestades, et laenuvõtjaks oli juriidiline isik. Viivis ei ole automaatselt laenu võtmisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui laenusaaja ei tasu võlgnevust. Arvestades laenusumma suurust, pikka tagasimakse perioodi ning osamakse suurust, ei ole tingimus viivisemäära kohta selle suuruse tõttu tühine. Võrdlus intressimäära ja tarbijalepingutega ei ole kohane – erinevalt viivisest tuleb intressi maksta olenemata sellest, kas laenu tagastatakse korrektselt või mitte ning antud juhul ei ole tegu tarbijalepinguga. Viivisemäära kokkulepe ei ole tühine ka seetõttu, et viivis loetakse tasutuks esimeses järjekorras. Laenulepingu p 4.6 sätestab: „Kui Laenusaaja teeb Laenuandjale Lepingu alusel makseid, siis loetakse nende maksete arvel täidetuks järgmised Laenusaaja kohustused sõltumata makse nimetamisest või märgistamisest Laenusaaja poolt: esimeses järjekorras viivised; teises järjekorras Lepingu või seaduse alusel tasumisele kuuluvad hüvitised ja tasud; kolmandas järjekorras leppetrahvid; neljandas järjekorras intressid alates varem sissenõutavaks muutunud intressidest; viiendas järjekorras Laen; kuuendas järjekorras muud summad.“ Kohus märgib, et sarnane järjestus on sätestatud ka seaduses juhuks, kui kokkulepe puudub – VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Osalise tasumise korral põhivõla tasutuks lugemine viimases järjekorras pärast kõrvalkulusid on kooskõlas seadusega ja see ei mõjuta ka viivisekokkuleppe kehtivust. Kostjate hinnangul on viivisemäära tingimus ka liigkasuvõtjalikust iseloomust tulenevalt vastuolus heade kommetega ja seega tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel ilma muid asjaolusid hindamata. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Lõike 2 järgi on tehing vastuolus heade kommetega, kui teine pool teeb tehingu sundolukorras ja tehingu tingimused on äärmiselt ebasoodsad või on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on nentinud, et kui vastastikused kohustused on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel (nt Riigikohtu lahend 3-2-1-133-14 p 9). Kohus märgib, et viivis ei ole vastastikune kohustus, mida saaks võrrelda laenusummaga ja siis hinnata nende summade tasakaalu – laenu puhul on vastastikuseks kohustuseks intressi (laenu kasutamise eest maksmisele kuuluva tasu) tasumise kohustus. Viivisemäära puhul ei ole tegu ka äärmiselt ebasoodsa tingimusega ja esile pole toodud asjaolusid, mis viitaks tehingu tegemisele sundolukorras. Seega ei ole viivisemäära tingimus tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et lepingutingimus viivisemäära kohta ei ole tühine tüüptingimus ega tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Viivisekokkulepe kehtib, v.a osas, milles viivist arvestatakse intressilt ja muult raha kasutamise tasult.
17.Järgnevalt käsitleb kohus sissenõudmiskuludega seonduvat. Sissenõudmiskulude osas on antud asjas oluline lepingupunkt 5.3, täpsemalt 5.3.2: „Kui Laenusaaja ei täida oma rahalisi või muid kohustusi, siis kohustub selliste kohustuste täitmisele pööramisega/sissenõudmisega seotud kulutused kandma ja hüvitama Laenusaaja. Selguse mõttes lepivad Pooled kokku järgmistes kuluhüvitistes: /../
5.3.2.Kui Laenusaaja viivitab oma rahaliste kohustuste täitmisega, on Laenuandjal õigus saata Laenusaajale meeldetuletus võlgnevuse kohta iga viie (5) kalendripäeva möödumisel ning nõuda iga meeldetuletuse saatmise eest 50 euro suuruse hüvitise tasumist. Eeltoodu kohaldub ka juhul, kui Laenusaaja ei täida oma muid kohustusi ning Laenuandja esitab Laenusaajale nõudeavalduse.“ Kostjate vastuväited sissenõudmiskulude osas on järgmised: sissenõudmiskulude suurus on ebamõistlik, arvestades VÕS § 1131 lg 1 sätestatud hüvitise määra; sissenõudmiskulud kuuluvad hüvitamisele teises järjekorras (pärast viivist ja enne põhivõlga) mistõttu sarnaselt viivisele piirab kokkuleppes sisalduv võimaliku sissenõudmiskulu ebamõistlik suurus ja eelisjärjekorras tasutuks lugemine laenusaaja õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine (laenu ja intressi tasumine) muutub küsitavaks, kui mitte võimatuks; hagiavaldusele on lisatud elektroonilisel kujul meeldetuletuskirjad, mille saatmisega tegelikku saatmise kulu ei kaasne; kokkuleppes esineva disproportsiooni tõttu on tühine ka sissenõudekulude hüvitamise kokkulepe tüüptingimusena eespool viivisemäära kohta toodud põhjendustel, samuti vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus jääb sissenõudmiskulude tühisuse osas samadele seisukohtadele, mis viivise puhul – ka sissenõudmiskulud ei ole automaatselt laenu võtmisega kaasnev kulu vaid võlgnevusse jäämisega seotud kulu; põhivõla tasutuks lugemine viimases järjekorras mh pärast sissenõudmiskulusid on kooskõlas seadusega ning sissenõudmiskulud ei ole vastastikune kohustus, mida saaks võrrelda laenusummaga ja siis hinnata nende summade tasakaalu. Sissenõudmiskulude hüvitamise tingimus ei ole ka äärmiselt ebasoodne tingimus ja esile pole toodud asjaolusid, mis viitaks tehingu tegemisele sundolukorras. Tingimuse kehtivust ei mõjuta see, et kirjadega tegelikku kulu ei kaasnenud või et seaduses sätestatud hüvitise määr on oluliselt väiksem – seaduses sätestatud määr kohaldub siis, kui puudub kokkulepe, et lihtsustatud korras saaks raskesti tõendatavad kulud mingil määral hüvitatud. Kostjate argumendid võivad olla asjakohased hüvitisnõude vähendamise taotlemisel. Eeltoodule tuginedes ei ole kohtu hinnangul sissenõudmiskulusid käsitlev tingimus tühine tüüptingimus ei kulude hüvitise suuruse kui ka muude asjaolude tõttu; samuti ei ole tingimus tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
18.Kostjad peavad laenulepingut tervikuna tühiseks laenuvõtjat põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu. Seda põhjendavad kostjad sellega, et viivise ja sissenõudmiskulude abil on seatud laenusaajale lepinguga makseviivituse korral väljapääsmatu võlalõks ja laenuleping on laenuvõtjat põhjendamatult kahjustava iseloomu tõttu vastuolus heade kommetega ja seetõttu tervikuna tühine. Alternatiivselt on lepinguga eespool kirjeldatud põhjustel rikutud hea usu põhimõtet ja mõistlikkuse põhimõtet. Kohus leidis eelnevalt, et tingimused viivise ja sissenõudmiskulude kohta ei ole vastuolus heade kommetega. Seetõttu ei saa ka lepingut tervikuna nende tingimuste pinnalt pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Ka muud lepingutingimused ei viita kohtu hinnangul lepingu tühisusele, samuti ei ole esile toodud asjaolusid selle kohta, et kostja oli sundolukorras lepingu sõlmimisel. Seega ei ole leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. VÕS § 6 lg 1 ja 2 sätestavad, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt; võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. VÕS § 7 lg 1 ja 2 sätestavad, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt
mõistlikuks; mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hea usu põhimõttest tulenevalt saab piirata ebamõistliku hüvitisenõude maksmapanekut, mitte vaidlustada nõude olemasolu (Riigikohtu lahend 2-16-11889, p 40). Kostjad on läbivalt esitanud vastuväiteid just viivise ja sissenõudekulude osas, kuid nende nõuete vähendamine ei toimu VÕS § 6 lg 2 alusel vaid selleks on seaduses eraldi normid ja nende nõuete vähendamise otsustamine toimub vastavalt VÕS §-le 113 lg 8, 158 lg 3 ja 162. VÕS § 7 on aga abistav norm juhtudel, kui seaduses või lepingus kasutatakse mõistet „mõistlik“ (nt mõistlik aeg, mõistlik suurus vms) ja seda ei rakendata juhul, kui isiku subjektiivne arvamus on, et kokkulepitud konkreetne viivisemäär, kulude hüvitis või lausa terve leping on ebamõistlik.
19.Järgnevalt arvestab kohus ümber selle, kuidas on laekumisi arvestatud võlgnevuse katteks. Kuigi M OÜ on esitanud taotluse viivise ja sissenõudmiskulude vähendamiseks, siis VÕS § 162 lg 3 kohaselt ei saa vähendamist nõuda pärast seda, summa on tasutud. Sellest tulenevalt lähtub kohus laekumiste arvestuses võlgade katteks lepingus märgitud viivisest määraga 0,5% päevas ja nõudekirjade tasust 50 eurot kirja kohta. Viivise ja kulude vähendamise taotlust saab lahendada viivise ja sissenõudmiskulude osas, mis on muutunud sissenõutavaks, kuid jäänud tasumata. Hageja ei ole vaidlustanud, et laenu tagastamise katteks on lisaks hagis märgitule tasutud veel kokku 600 eurot. Seetõttu lähtub kohus sellest, et laenu on tagastatud järgmiselt 100 eurot 07.06.2018 (t lk 37); 500 eurot 09.08.2018 (t lk 38); 483,56 eurot 14.08.2018 (t lk 22); 428 eurot 16.08.2018 (t lk 19). Lepingu kohaselt oli nõuete tasutuks lugemise järjekord järgnev: 1) viivised; 2) lepingu või seaduse alusel tasumisele kuuluvad hüvitised ja tasud; 3) leppetrahvid; 4) intressid alates varem sissenõutavaks muutunud intressidest; 5) laen; 6) muud summad. Parema jälgitavuse huvides esitab kohus nõudearvestuse tabelitena (kaldkriipsu järel on nõude jääk pärast laekumise mahaarvamist). Esimese makse tasumise ajal 07.06.2018 oli olukord järgnev: Põhivõlg Intress Päevi viivituses Sissenõutav viivis 02.2018
09.08.2018 maksega summas 500 eurot saab lugeda tasutuks makse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise täies ulatuses (summas 144,24 eurot) ja nõudekirjade eest tasumisele kuuluva summa täies ulatuses (113,88 eurot). Ülejäänud summast 241,88 eurot saab lugeda tasutuks veebruari ja märtsi intressi täies ulatuses ja aprilli intressist 45,43 eurot. Kolmanda makse tasumise ajal 14.08.2018 oli olukord järgnev: Põhivõlg Intress Päevi viivituses Sissenõutav viivis 02.2018
4 (10.08-14.08.18) 71,09 / 0 1,42 / 0 03.2018
(10.08-14.08.18) 74,65 / 0 1,49 / 0 04.2018 47,28 / 0 4 (10.08-14.08.18) 78,38 / 51,34 1,57 / 0 05.2018 88,79 / 0 4 (10.08-14.08.18) 82,30 1,65 / 0 06.2018 84,68 / 0 4 (10.08-14.08.18) 86,41 1,73 / 0 07.2018 80,36 / 0 4 (10.08-14.08.18) 90,73 1,81 / 0 Kolmanda makse 483,56 eurot saab arvestada täies ulatuses viivise 9,67 eurot katteks ja täies ulatuses intressi 301,11 eurot katteks. Ülejäänud summa (172,78 eurot) arvelt saab lugeda tasutuks veebruari ja märtsi põhivõla täies ulatuses ning aprilli põhivõla osaliselt (summas 27,04 eurot). Neljanda makse tasumise ajal 16.08.2018 oli olukord järgnev: Põhivõlg Intress Päevi viivituses 04.2018
1 (15.08-16.08.18) 51,34 / 0 05.2018
1 (15.08-16.08.18) 82,30 / 0
Sissenõutav viivis 0,26 / 0 0,41 / 0
06.2018
1 (15.08-16.08.18) 86,41 / 0 0,43 / 0 07.2018
(15.08-16.08.18) 90,73 / 0 0,45 / 0 Neljanda makse 428 eurot saab arvestada viivise katteks summas 1,55 eurot ja ülejäänud osas summas 310,78 eurot aprilli kuni juuni põhivõlgade katteks. Selliselt jääb üle 115,67 eurot, mille arvelt saab vastavalt tasumiste arvestamise järjestusele lugeda ette tasutuks 2018.a augusti osamaksest täies ulatuses intressimakse 75,82 eurot ja osaliselt summas 39,85 eurot põhivõla (2018.a augusti põhivõla jäägiks jääb 55,42 eurot). Viimasest maksest kuni ülesütlemiseni 06.03.2019 kujunes võlgnevus järgmiselt: Põhivõlg Intress Päevi viivituses Sissenõutav viivis 08.2018 55,42
53,48 (25.08.18-06.03.19) 09.2018 100,03 71,06
81,02 (25.09.18-06.03.19) 10.2018 105,04 66,05
69,33
11.2018
110,29
60,81
12.2018
115,8
55,29
01.2019
121,59
49,5
02.2019
127,67
43,42
Kokku 735,84
Kokku 346,13
(25.10.18-06.03.19)
(25.11.18-06.03.19)
(25.12.18-06.03.19)
(25.01-06.03.19)
(25.02-06.03.19)
55,70 41,11 24,32 5,75 Kokku 330,70
Ülesütlemisega lõppes intressiarvestus ja põhivõlg muutus täies ulatuses sissenõutavaks. Põhivõlg kokku on 1 476,60 eurot (s.o 2018 augusti kuni 2019 veebruari osamaksetest 735,84 eurot ja märtsi kuni juuli osamaksetest 740,76 eurot). Eelnevast tulenevalt on põhjendatud põhivõla suurus 1 476,60 eurot ja intressi suurus 346,13 eurot.
20.Hagi esitamise aja seisuga oli sissenõutav viivis kokku 1 526,75 eurot – enne ülesütlemist kujunenud viivis 330,70 eurot ja viivis 1 476,60 eurolt perioodi 07.03-15.08.2019 (162 päeva) eest 1 196,05 eurot. M OÜ on esitanud taotluse viivist ja sissenõudmiskulusid võimalikult suures ulatuses vähendada. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 162 lg 3 järgi ei või leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Kuivõrd sissenõudekulud on loetud tasutuks kostjate poolt tehtud maksetega, siis neid vähendada ei saa. Samuti ei saa vähendada juba tasutuks loetud viivist, küll aga saab seda arvestada tasumata viivise vähendamisel. Viivise katteks on arvestatud kostjate maksetest 219,34 eurot. Võrdluseks võib välja tuua, et kui kostjad poleks ühtegi makset teinud, siis seadusjärgse viivisemäära järgi olnuks viivis hagi esitamise seisuga 118,06 eurot (arvestades lepingu ülesütlemise aega 06.03.2019). Samuti saab arvestada ka võrreldes põhivõlaga suhteliselt suurt intressi 346,13 eurot ning seda, et kostjad on tasunud kolme kirja eest 150 eurot. Samas ei vähenda kohus tasumata viivist 0 euroni – laenuvõtja jäi viitusse juba esimese osamaksega, esimene makse tehti alles nelja kuu pärast ja sellest ei oleks piisanud osamakse tasumiseks ka siis, kui viiviseid poleks arvestatud; lisaks ei ole alates 2018.a augustist tehtud ühtegi makset laenu katteks. Neid asjaolusid arvestades vähendab kohus viivist seadusjärgse määrani s.o 8% aastas – kuni ülesütlemiseni on viivis 14,50 eurot ja pärast ülesütlemist 52,43 eurot, kokku seega 66,93 eurot.
21.Kostjad on tuginenud sellele, et käendaja vastutuse maksimumsumma on vähenenud käendaja poolt tehtud maksete võrra. Kohus nõustub selle seisukohaga - 07.06.2018, 09.08.2018, 14.08.2018 maksed kokku summas 1083,56 eurot on tehtud käendaja poolt ja käendaja vastutus oleks maksimaalselt 2 916,44 euro ulatuses.
22.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 1 476,60 eurot, intressi 346,13 eurot ja viivise 66,93 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Kuivõrd väljamõistetav summa jääb alla käendaja vastutuse maksimumsumma ja väljamõistetav summa ei suurene ka jooksva viivise tõttu, puudub vajadus märkida käendaja vastutuse maksimumsumma kohtuotsuse resolutsiooni.
23.Kohus rahuldab hagi 43% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja ka seda, et menetluskulude põhjendatust hindamata on hageja menetluskulud mõnevõrra suuremad kui kostjate menetluskulud, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Sellest tulenevalt puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.