Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Kui täitmisenõue ei olnud võimalik, oli hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Hagejale tekkinud kahju suurus oli 3 285 014,69 eurot, mis vastas kostja II poolt kostjale I võõrandatud osa hinnangulisele väärtusele. Maakohus keeldus alternatiivse nõude menetlusse võtmisest selle hilinenult esitamise tõttu. Kostjate vastuses esitatud kostja II tühistamisavaldus oli ilmselgelt õigustühine, sest pahatahtliku skeemi luhtumine ei ole võrdsustatav eksimusega. Kostjate vastuväited

teadlik, et mitterahalise sissemakse tegemine on äriühingute ja äritegevuse puhul tavapärane ja sisulise tähendusega äripraktika. Kostja II ei sõlminud Norberi osa suhtes müügi- ega muud tasulise võõrandamise lepingut, mistõttu ei olnud võimalik ostueesõigust teostada. Samuti oli ekslik seisukoht, et Norberi osa võõrandamiseks oli vajalik müügilepingu (kohustustehingu) sõlmimine. Kostja II ei sõlminud osa suhtes ühtegi kohustustehingut. Kostjad sõlmisid 03.04.2017 käsutustehingu, s.o osa mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu. Kostjal II puudus motiiv, vajadus ja äriline põhjendus hagejal ostueesõiguse teostamise takistamiseks või piiramiseks. Kostja II andis Norberi osa mitterahalise sissemaksena kostjale I, et restruktureerida omaenda investeeringuid ja äritegevust konkreetse kinnisvaratehingu (Arigato spordiklubi hoonestusõiguse) refinantseerimise eesmärgil. Hageja ise väitis, et tehingu tulemusena säilis kostjal II kontroll Norberi osa üle. Sellises olukorras on kohtupraktika nentinud, et kui isikul ei ole ükskõik, kas ta saab osaluse eest raha või mitte ning isik jääb majanduslikus mõttes vaidlusaluse osaluse (kaudseks) omajaks (kontrollijaks), ei ole osalus väljunud selle isiku mõjusfäärist ning sellisel juhul ei ole võimalik ostueesõigust teostada. Kostja II ei oleks ühelgi juhul müünud Norberi osa 856,42 euro eest, arvestades vara hulka, mis kuulub Norberile. Norberi osa hind ei vastanud selle nimiväärtusele. Alternatiivselt esitas kostja II kostjale I tühistamisavalduse, millega tühistas tehingu, millega andis kostjale I üle kostjale II kuuluva Norberi osa nimiväärtusega 13 500 krooni. Tühistamise aluseks oli kostja II ebaõige ettekujutus Norberi osa üleandmise asjaoludest ja õiguslikust tähendusest ning tagajärgedest. Kostja II ei ole kunagi soovinud teha muud tehingut, kui üksnes mitterahalise sissemakse üleandmise tehingut. Kui asuda seisukohale, et kostja II ei teinud mitterahalise sissemakse üleandmise tehingut ja kostja II tehing kvalifitseeritakse ümber müügilepinguks hinnaga 856,42 eurot, ei vastanud kostja II tahteavaldused kostja II soovitud õiguslikule tagajärjele. Tühistatud tehingust ei saanud tekkida pooltele õiguslikke tagajärgi. Maakohtu otsus

teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle VÕS § 249 lg 2 järgi lepingu. Müüja teatamiskohustus loetakse VÕS § 249 lg 3 järgi täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja. Osaühingu osa võõrandamise puhul on ostueesõiguse teostamist täpsustatud äriseadustikus (ÄS). ÄS § 149 lg 1 järgi võib osanik osa vabalt võõrandada teisele osanikule, kuid osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ÄS § 149 lg 2 järgi ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib põhikirjas osaniku ostueesõiguse ka välistada. Seejuures peab müüja esitama müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele VÕS-is ostueesõiguse kohta sätestatut. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb osa võõrandamisel eristada kolme võimalikku osanikevahelist regulatsiooni: seadusjärgne ostueesõigus, põhikirjas ettenähtud ostueesõiguse välistamine või põhikirjas ostueesõiguse asendamine muude (rangemate) osa võõrandamise piirangutega. Ilma põhikirja täiendava regulatsioonita kehtib osanike vahel seadusjärgne ostueesõigus. Ostueesõiguse regulatsiooni kohaldatakse osaühingu osa võõrandamisel automaatselt, kui osanikud ei ole põhikirjaga ette näinud ÄS § 149 lg 3 kohaseid muid rangemaid piiranguid osa võõrandamisel või ei ole ostueesõigust põhikirjaga välistanud. Ostueesõiguse üheks peamiseks funktsiooniks äriühingute puhul on läbi ostueesõiguse sätestamise hoida äriühingu omanike ringi võimalikult muutumatuna. Ostueesõigus võimaldab olemasoleval osanikul või aktsionäril välistada väljaspool äriühingut tuleval kolmandal isikul äriühingu omanike ringi astumise, kuna ostueesõigust kasutades võib ühingu osanik või aktsionär müüdava osa ise omandada. Osaühing on olemuslikult suletum ühinguvorm, kus osanikel on suurem õigus osanike ringi määratlemisel. Kostja arvamuse kohaselt kalduti põhikirjas kõrvale seadusjärgsest vaikimisi kehtivast ostueesõiguse regulatsioonist ning kehtestati teised osa võõrandamise tingimused, mis välistasid ostueesõiguse olemasolu. Maakohtu hinnangul oli Norberi põhikirja p-i 4.1 mõtteks kinnitada osaniku ostueesõigus vastavalt ÄS § 149 lg-s 2 sätestatule. Põhikirjast ei tulenenud, et põhikirja p-ga 4.1 sooviti seaduses sätestatud regulatsioonist kõrvale kalduda, ostueesõigus välistada ja leppida kokku eelisostuõiguses või esmase äraütlemise õiguse teostamises (right on first refusal). Eesti õigus ei sätesta esmase keeldumisõiguse regulatsiooni ning juhul, kui poolte tahe oli sätestada põhikirja p-is 4.1 esmast keeldumisõigust, oleksid pooled pidanud selles sõnaselgelt kokku leppima. Seega oli hagejal õigus teostada materiaalsete ja formaalsete eelduste esinemisel ostueesõigust. Järgnevalt analüüsis kohus, kas hageja sai ostueesõigust teostada, kuna kostja II andis oma osa üle kostjale I mitterahalise sissemakse tehingu alusel. Ostueesõigust saab teostada üksnes siis, kui võõrandaja on sõlminud eseme suhtes müügi- või muu tasulise võõrandamise tehingu (VÕS § 244 lg 3). Riigikohus on märkinud, et osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus.

Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada. Hageja tugines asjaolule, et mitterahalise sissemakse tegemine oli näilik tehing, millega varjati müügilepingut, et takistada hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe. Kusjuures tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Iseenesest ei ole mitterahalise sissemakse tegemine ebaseaduslik tegevus. Kohtu hinnangul ei toonud hageja kohtu ette asjaolusid, millest järelduks, et kostjal II oli soov saada mitterahalise sissemakse tegemisel Norberi osa eest raha, andes osa enda mõjusfäärist välja. Vastupidi, ka hageja oli seisukohal, et pärast vaidlusalust tehingut oli Norberi osa endiselt kostja II mõjusfääris. Seega püsis Norberi omanike ring peaaegu muutumatuna. Raha saamise eesmärki ja/või selle saamist hageja ei tõendanud. Ka ei tõendanud hageja asjaolu, et mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu sõlmimise eesmärk oli varjata Norberi osa võõrandamist. Ainuüksi mitterahalise sissemakse tegemine ei tähenda, et varjatakse mingit muud tehingut või tehingu ainsaks eesmärgiks oleks ostueesõiguse teostamise välistamine teise osaniku poolt. Usutav oli kostja II seletus, et ta andis Norberi osa mitterahalise sissemaksena üle kostjale I struktureerimaks omaenda investeeringuid ja äritegevust. Kostja II tegi mitterahalise sissemakse asutatud osaühingusse osakapitalina ning tõstis sinna ümber erinevad väärtpaberid ja nõuded, sh Norberi osa. Kostja II äritegevuse struktureerimine oli nähtav ka 21.12.2017 esitatud tõenditest. Seega oli ostueesõiguse teostamine praegusel juhul VÕS § 246 lg-st 2 tulenevalt välistatud. Isegi kui hagejal oli õigus kasutada ostueesõigust, minetas hageja selle õiguse, sest hageja ei esitanud kosjatele ostueesõiguse teostamise avaldust õigeaegselt. Kuigi hagejale VÕS § 249 nõuetele vastavat teadet ei saadetud, sai ta 03.04.2017 mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu tingimustest teada 15.06.2017. Hageja tegi 19.06.2017 notari juures avalduse ostueesõiguse teostamiseks. Hageja valis ostueesõiguse kättetoimetamiseks kohtutäituri ning kohtutäitur edastas VÕS § 244 lg-tele 4 ja 5 vastava avalduse e-posti aadressile XXX. See ei tõendanud, et avaldus edastati kostjale II ja ta sai selle kätte. Pelgalt kostja II eesja perekonnanime kasutamine e-posti aadressi osana domeeni laiendiga @eesti.ee ei saa põhjendada ega tõendada seda, et tegemist on kostja II e-posti aadressiga. XX nimelisi isikuid oli Eestis mitmeid. Samuti oli tõendatud, et kostja II e-posti aadressiks domeenilaiendiga @eesti.ee oli [email protected] ja [email protected]. Seega said kostjad ostueesõiguse teostamise avaldusest teada hagiavalduse kätte saamisel. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt said kostjad hagiavalduse kätte 12.09.2017. Osaühingu osa suhtes tuli avaldus ostueesõiguse teostamiseks esitada ühe kuu jooksul, s.o hiljemalt 15.07.2017 (ÄS § 149 lg 2). Hageja väited tähtaja pikenemise kohta olid alusetud. Hageja ei teinud kõike endast võimalikku, et toimetada ostueesõiguse teostamise avaldus kostjatele kätte. Seega ei olnud hagejal võimalik vaidlusaluse osa suhtes ostueesõigust teostada ja hagi tuli jätta rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistas kohus hagi tagamise abinõu. Menetlusulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus

Kohus jättis tähelepanuta hageja tõendid ja väited seoses Norberi põhikirja p-i 4.1 kohaldamisega. Maakohus leidis, et viidatud põhikirja punktis sätestati ostueesõiguse võimalus analoogselt seaduses kehtestatuga. Samas ei esitanud maakohus põhjendusi ega sisulist analüüsi. Kohus jättis täielikult käsitlemata hageja seisukohad, mis olid esitatud juhuks, kui kohus tuvastab, et Norberi põhikirjas on sätestatud esmane keeldumisõigus. Apellant jäi küll menetluses seisukohale, et Norberi põhikiri sätestab ostueesõiguse, kuid möönis, et ka kostjate poolt antud teistsugune käsitlus oli vähemalt õigusteoreetiliselt võimalik. Ka keeldumisõiguse korral oli hagejal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Eelneva tõttu esitas hageja 16.11.2018 avalduse, milles palus juhul, kui kohus tuvastab, et Norberi põhikirja p-is 4.1 lepiti kokku keeldumisõiguses, ja primaarse nõude täitmine ei ole võimalik, kostjatelt välja mõista 3 285 014,69 euro suurune kahju (VÕS § 115 jj või § 1043 alusel), sest kostja II oli keeldumisõigust rikkunud. Maakohus keeldus ebaõigesti hagi muutmise ja alternatiivse kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisest. Tegu ei olnud hagi muutmisega. Samuti ei olnud avaldus esitatud hilinenult. Kohus leidis ebaõigesti, et mitterahalise sissemakse tehingu puhul (ka juhul, kui sellega varjatakse võõrandamistehingut) ei ole võimalik ostueesõigust teostada. Kohus lähtus järelduste kujundamisel üksnes kostja väidetest ning kostja poolt vande all antud ütlustest, jaotades seejuures ka tõendamiskoormise ebaõigesti. Samuti jättis maakohus seejuures arvestamata asjakohase kohtupraktikaga. Riigikohus on öelnud, et kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada. Tehing oli näilik. Kostjad soovisid tehingu tegemisel õiguslike tagajärgede saabumist ehk Norberi osa omandi üleminekut kostjalt II kostjale I, s.t soovisid teha osa võõrandamise tehingut. Hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud mitmeid laenulepingud ning 15.03.2017 esitas hageja kohtusse hagi kostja II vastu, milles nõudis kokku üle 2,8 miljoni euro. Lisaks oli kohtute menetluses teiste isikute nõuded kostja II vastu suures ulatuses. Nõude täitmise raskendamiseks võõrandas kostja II kostjale I väärtusliku ühingu osad. Kostjad soovisid varjata Norberi osa müügilepingut, et takistada hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Hageja koostas notari juures ostueesõiguse teostamise avalduse ja toimetas selle kohtutäituri vahendusel kätte. Isegi kui hageja hilines avalduse esitamisega, ei saanud sellele määravat tähtsust omistada, sest kostja II käitus hea usu põhimõttega vastuolus olevalt, kui ei teavitanud hagejat vaidlusaluse tehingu toimumisest ja ei esitanud müügilepingut. Seega tuli hagi tervikuna rahuldada. Viimaks märkis hageja, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ka siis, kui kuulas kostja II vande all omal algatusel üle, sest selleks puudus alus ja tegu oli poolte ebavõrdse kohtlemisega. Samuti ei olnud hageja selleks valmis. Vastus kaebusele

Esmalt märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus maakohus tuvastas õigustatult, et lepingu nimega „Mitterahalise sissemakse eseme üleandmise leping“ sõlmimisel kostja II ja I vahel ostueesõiguse olukorda ei tekkinud, s.t hageja ei saanud kostjale I kuulunud Norberi osade suhtes ostueesõigust teostada, puudus vajadus analüüsida, kas hageja esitas ostueesõiguse teostamise avalduse tähtaegselt või mitte. Sellekohane maakohtu analüüs ja järeldus tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta ning kõnealust teemat käsitlevad apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta jätta. Ülejäänud osas on maakohtu lahend loogilise ülesehitusega ja hõlpsalt jälgitav. Lahendi tegemisel on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, seejuures ei tuvastanud ringkonnakohus rikkumisi tõendamiskoormise jaotuse osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidluse raskuskeskmes oli küsimus, kuidas tõlgendada Norberi põhikirja p-i 4.1: kas selles viidati äriühingu osade suhtes ostueesõiguse kasutamise võimalusele või välistati kõnealuse punktiga ostueesõiguse kasutamine ja selle asemel lepiti kokku eelisostuõiguse kasutamises. Kostja oli seisukohal, et viidatud punktis lepiti kokku eelisostuõiguse kasutamise võimaluses, välistades ostueesõiguse kasutamise ja hageja arvas, et Norberi põhikirja p 4.1 konstateeris ostueesõiguse kasutamise võimalust. Juhuks, kui kohus peaks leidma, et osanikud olid põhikirjas välistanud ostueesõiguse kasutamise võimaluse ja selle asemel kokku leppinud eelisostuõiguse kasutamises, pakkus hageja välja alternatiivse käsitluse sisustamaks eelisostuõigust. Kuivõrd maakohus nõustus lahendi tegemisel hageja primaarse käsitlusega, et põhikirja p-st 4.1 ei tulenenud, et sellega sooviti seaduses sätestatud regulatsioonist kõrvale kalduda, ostueesõigus välistada ja leppida kokku eelisostuõiguses, ei pidanud maakohus analüüsima hageja alternatiivset käsitlust eelisostuõiguse eesmärgi ja selle kasutamise võimaluste kohta. Isegi hageja tõdes apellatsioonkaebuses, et hageja seisukohad esmase keeldumisõiguse kohta olid esitatud juhuks, kui kohus tuvastab, et Norberi põhikirjas on sätestatud esmane keeldumisõigus. Analoogia korras tuleneb eelnev TsMS § 442 lg-st 8, mille kohaselt ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, s.t olukorras, kus kohus nõustub primaarse õigusliku käsitlusega, ei pea kohus asuma analüüsima alternatiivset käsitlust. Eelnev oleks vastuolus ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kuivõrd maakohus tuvastas õigesti, et Norberi põhikirjas ei välistatud ühingu osade suhtes ostueesõiguse kasutamist ja ei kehtestatud selle asemel eelisostuõigust, asus maakohus õigesti järgnevalt tuvastama, kas ostueesõiguse kasutamise eeldused esinesid tehingu puhul, kus Norberi osad läksid kostjalt II üle kostjale I. Maakohus märkis õigesti, et osanikud võivad ostueesõigust teostada, kui teine osanik müüjana on sõlminud seni osanikuks mitteoleva ostjaga osa müümiseks müügilepingu. VÕS § 244 lg 3 kohaselt saab ostueesõigust teostada ka muu tasulise võõrandamise korral. Praegusel juhul võõrandas kostja II kostjale I Norberi osad mitterahalise sissemaksega tasumisel. Sellises olukorras on Riigikohus 18.11.2009 otsuses asjas nr 3-2-1-121-09 selgitanud, et osaühingu osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna

tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus. Paljasõnaliseks jäi hageja väide, et kostjad soovisid mitterahalise sissemakse tegemisega varjata müügilepingut, mis andnuks aluse kohaldada müügilepingu sätteid. Olgu siinkohal öeldud, et maakohus nentis vaidlustatud otsuses, erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust, et ostueesõiguse teostamine on võimalik juhul, kui vormiliselt oli tegu mitterahalise sissemakse tegemisega, kuid tegelikult peideti sellega müügilepingu sõlmimist. Seevastu oli piisavalt tõendatud ja eluliselt usutav kostja versioon, et tehing oli kantud kostja II soovist restruktureerida omaenda investeeringuid ja äritegevust konkreetse kinnisvaratehingu (Arigato spordiklubi hoonestusõiguse) refinantseerimise eesmärgil. Eelneva tõttu leidis maakohus õigesti, et hageja ei saanud vaidlusaluse tehingu suhtes ostueesõigust kasutada. Viimaks vastab ringkonnakohus hageja väidetele, et maakohus keeldus ebaõigesti hagi muutmise ja alternatiivse kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisest ning kuulas ebaõigesti vande all ära kostja II. Praegusel juhul esitas hageja 16.11.2018 nõude 3 285 014,69 euro suuruse kahju hüvitamiseks juhtumiks, kui kohus tuvastab, et Norberi põhikirja p-is 4.1 sätestati eelisostuõiguse võimalus ja välistati ostueesõigus. Hageja väitel ei olnud tegu hagi muutmisega. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid (p 1), hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist (p 2), esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist (p 3). Hageja kahjuhüvitise nõude puhul ei olnud tegu mitte ühegagi eelnevalt nimetatutest. Pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul (TsMS § 376 lg 1). Praeguses asjas vaidlesid kostjad hagi muutmisele vastu (II kd lk 19-20 pöördel). Kuivõrd hagi muutmise vastuvõtmine oleks menetluse kestvust pikendanud, millega nõustus ka hageja ise, sest oleks kaasa toonud vaidluse kahjuhüvitise eelduste esinemise ja suuruse osas, ei saanud kohus TsMS § 376 lg 2 alusel nõustuda hagi muutmisega. Seda enam, et maakohus andis 19.06.2018 toimunud eelistungil hagejale tähtaja 30.09.2018 taotluste ja seisukohtade esitamiseks (I kd lk 176), kuid hageja esitas uue nõude alles 16.11.2018 (II kd lk 1-4). Apellatsioonkaebuses tõi hageja välja ka selle, et maakohus kuulas kohtuistungil ebaõiglaselt ära kostja II. Kõnealuse väite esitas hageja hilinenult. Nimelt tuleb menetlusosalisel TsMS § 333 lg 2 järgi esitada vastuväide kohtu tegevusele hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis. Kui menetlusosaline kirjeldatud tähtaega rikub, kaotab ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Praegusel juhul otsustas kohus kostja II vande all ära kuulata 13.03.2019 toimunud istungil ja küsis pooltelt, kas neil on sellest lähtuvalt taotlusi. Hageja esindaja vastas, et hagejal taotlusi ei ole (II kd lk 35). Ka pärast ärakuulamist tõdes hageja esindaja, et tal ei ole taotlusi ja on valmis kohtuvaidluste juurde minema (II kd lk 36 pöördel). Ka kohtuistungi lõpus ei esitanud hageja kohtu tegevusele

vastuväidet. Kuivõrd väidetavale rikkumisele tugines hageja alles apellatsioonkaebuses, tegi ta seda hilinenult, kaotades õiguse võimalikule rikkumisele tugineda. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.