First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) hagi Fox Estate OÜ ja J Pi vastu kostjate kohustamiseks OÜ XXX XXX osade üleandmiseks
Tsiviilasja hind
856,42 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel), (registrikood 10620229), lepinguline esindaja advokaat Marko Pikani Kostja 1 Fox Estate OÜ (registrikood 14231884) Kostja 2 J P (isikukood xxx) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kohtuistungil 19.06.2018 ja 13.03.2019
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagiavaldus rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 04.08.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohus arestis Fox Estate OÜ-le (registrikood 14231884) kuuluva OÜ xxx (registrikood xxx) osa nimiväärtusega 13 400 EEK hageja kasuks ning millega kohus blokeeris OÜ xxx (registrikood xxx) osa nimiväärtusega 13 400 EEK (ISIN kood xxx) Eesti Väärtpaberite Keskregistris.
3.Kohtuotsuse p 2 jõustub ja kuulub täitmisele alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude jaotus
4.Jätta menetluskulud hageja First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) kanda.
5.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva
jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel) esitas 02.08.2017 Harju Maakohtule hagi Fox Estate OÜ (edaspidi kostja 1) ja J Pi (edaspidi kostja 2) vastu kohustamaks kostjaid andma üle OÜ XXX XXX (edaspidi NG) osa. Menetluskulud paluvad hagejad jätta täies ulatuses kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulus NG hagejale ja kostjale 2. Hagejale kuulub osa nimiväärtusega 26 600 krooni, mis moodustab 66,5% osakapitalist, ning kuni 04.04.2017 kuulus kostjale 2 osa nimiväärtusega 13 400 krooni, mis moodustab 33,5 % osakapitalist. Kostja 2 võõrandas oma osa kostjale 1 tasaarvestuslepingu alusel. Kostja 1 on asutatud 30.03.2017 ja asutajateks on kostja 2 ning MTÜ xxx (edaspidi xxx). Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja 1 osanikeks samuti kostja 2 ning xxx. Lepingu objektis oleva NG osa hinnaks (väärtuseks) on lepingu pooled hinnanud kostjale 2 kuulunud NG osa nimiväärtuse 856,42 eurot. Kostja 2 sooviks oli võõrandada NG osa kostjale 1 ning leping sõlmiti eesmärgiga varjata müügilepingut. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt tuleb lepingule kohaldada müügilepingu sätteid ning hagejal on õigus NG osanikuna teostada ostueesõigust lepingu eseme suhtes. Näiliku tehinguga jäeti mulje, et võõrandamist ei toimu. Kostjad soovisid varjata NG osa müügilepingut takistamaks teise osaniku ehk hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Hageja tegi notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse, et teostada ostueesõigust ning omandada võõrandatud osa. Hageja oli eelnevalt kandnud notari deposiiti osa müügihinna 856,42 eurot. Kostjad ei ilmunud tehingu läbiviimiseks ettenähtud ajal notarisse.
2.Vastuseks kostja vastuväidetele jääb hageja seisukohale, et NG põhikiri sätestab ostueesõiguse, kuid möönab, et ka kostjate poolt antud teistsugune käsitlus right of first refusal ehk nn esmane keeldumisõigus on vähemalt teoreetiliselt võimalik. Samas kui kohus tuvastab, et tegu on keeldumisõigusega, on ka selle realiseerimise õigus hagejal ning kostja 2 poolt kohustuste rikkumise korral õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Tegemist on ostueesõiguse analoogiga mis küll realiseerimise korra mõttes on mõnevõrra erinev. Samas Rahvusvaheliselt teatud põhimõtted on universaalsed ning printsiibis peaks keeldumisõiguse kokkuleppe korral osa võõrandamine toimuma järgnevalt. Võõrandamissooviga isik teavitab teist osanikku võõrandamise tingimustest enne kolmandale isikule võõrandamist; kui teine osanik soovib osa nendel tingimustel omandada on tal selleks eesõigus ja võõrandamissooviga osanik on kohustatud neil tingimustel osa teisele osanikule võõrandama (kolmandale isikule võõrandada ei tohi); alles siis kui teine osanik keeldub ehk ei soovi samadel tingimustel osa omandada, võib osa võõrandada kolmandale isikule (seejuures konkreetselt samadel tingimustel ehk võõrandaja ei tohi hinda alandada vms). Vaidlust ei ole, et kostja 2 pidi igal juhul teavitama hagejat soovist NG osa omand kostjale 1 üle anda ning seda kohustust on rikutud. Seetõttu on hagejal põhimõtteline õigus rikutud kohustuse osas rakendada õiguskaitsevahendeid. Ostueesõiguse avaldus toimetati kätte kohtutäituri vahendusel, kes tegi seda ametikohustuste raames.
3.Kostjad on püstitanud versiooni mille kohaselt toimus NG osa võõrandamine restruktureerimise käigus seoses xxx poolt nn xxx hoonestusõiguse soetamise ja selle ostu finantseerimiseks võetud laenuga, mille tagatiseks oli muuhulgas AS xxx garantii. AS xxx garantii ehk xx ja xxx panga vahel sõlmitud laenulepingu lisatagatise asendamiseks ei oleks eluliselt olnud vajalik ühegi kostjate poolt tehtud „restruktureerimise“ protsessi sammu astumine. Kostjate esitatud tõenditest midagi sellist ka ei nähtu ja kõik kostjate väited on paljasõnalised. Panga jaoks ei olnud eelduslikult mingit põhjust ega vajadust ei kostja 1 asutamiseks ega ka NG osa omandi üleandmiseks ja pantimisest panga kasuks oleks igati
piisanud. Siin oli kostja 1 asutamise ja tehingu põhjuseks just nimelt osa võõrandamine viisil, mis ei võimaldaks hagejal ostueesõigust teostada.
4.Kostja 2 tühistamisavalduse kohta leiab hageja, kas üleüldse on võimalik kõnealust tehingut tühistada. TsÜS § 93 lg 3 p 3 ega ka muu õigusnorm ei anna alust tehingu tühistamiseks olukorras, kus kostja 1 annab NG osa omandi üle kostjale 2 eesmärgiga ostueesõiguse teostamist takistada/välistada ehk TsÜS § 89 lg 3 juhtumil. Kostja 1 (ja ka kostja 2) sai(d) väga hästi aru mida ja miks nad teevad ning ka sellest, et osa omandi üleandmisel võib olla ja tõenäoliselt ka on teisel osanikul kas ostueesõigus (või siis kostjate käsitluse kohaselt nn emsane keeldumisõigus). Pahatahtlikel eesmärkidel tehtud tehingute tegemisel võeti teadlik risk ning hageja poolt oma õiguste teostamine ei saa põhimõtteliselt olla selline asjaolu, mis üldse annaks kostjale 1 tühistamisõiguse.
5.Hageja leiab 01.10.2018 menetlusdokumendis, et ostueesõiguse teostamise formaalsed eeldused on täidetud. Juhul kui antud faktiväide selle kohta, et avaldus ei ole adressaadini jõudnud, on õige ja leiab ka kohtu hinnangul käesolevas menetluses tõendamist, ei takista see hageja nõuete rahuldamist. Kuivõrd hagejale ei esitatud müügilepingut ega isegi teavitatud sellest, tuleb antud juhul lähtuda kooskõlas Riigikohtu praktikaga mõistlikust tähtajast. Hageja on igal juhul õigust teostanud mõistliku tähtaja jooksul. Isegi kui kohus tuvastab, et ostueesõiguse teostamise avaldus ei jõudnud õigel ajal kostjateni ja tuvastab, et VÕS § 6 lg 2 alusel ei saa eelviidatud norme kohaldamata jätta, tuleks kohaldada mõistliku tähtaega, mida hageja on igal juhul järginud. Kostja 2 ei ole teinud müügilepingut ühelgi viisil hagejale kättesaadavaks, mistõttu on igati põhjendatud teise osaniku õiguste kaitse. Hageja kasutas ostueesõiguse teostamise avalduse kätte toimetamisel professionaalse kohtutäituri ametiteenust. Kui kohus tuvastab, et Kostja 2 ei saanud avaldust kätte kohtutäituri käest, ega ka muul viisil enne hagiavalduse kättesaadavaks tegemist kohtu poolt, siis kõige hilisem kuupäev millal see sai juhtuda, on hetk mil ostueesõiguse teostamise avaldus jõudis kostjani, s.o. 24.08.2017 koos hagiavalduse ja kohtumäärusega. Seega oli tegemist ca 2 kuu pikkuse perioodiga, mis mahub kahtlemata mõistliku tähtaja ajalistesse raamidesse. Eriti arvestades, et hageja eest tehingut teadlikult varjati. Seega on Kostja 2 saanud Hageja ostueesõiguse teostamise avalduse mõistliku aja jooksul kätte ning hageja on ostueesõiguse teostamise formaalsed eeldused täitnud. Eelisostuõiguse rakendamiseks ei näe seadus ette konkreetset tähtaega. Levinuim on see eelisostuõiguse õigusinstituut common law maades. New York Ülikooli õigus- ja majandusosakonna teaduri Marcel Kahani uurimustöös võetakse eelisostuõiguse olemus kokku järgnevalt: „Eelisostuõigus (right of first refusal) kohustab vara omanikku pakkuma vara eelisostuõigust teostama õigustatud isikule samadel tingimustel nagu seda tehti talle kolmanda isiku poolt, enne kui omanik tohib müüa vara kolmandale isikule.“. Seega väga selgelt ja üheselt tuleb võõrandamissooviga vara omanikul esitada pakkumine vara omandamiseks eelisostuõigust omavale isikule, kes saab seejärel otsustada kas ta soovib neil tingimustel vara omandada.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta täies ulatuses hageja kanda, kohustades hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjad ei tunnista hageja hagiavalduses esitatud nõudeid ega nõustu hageja esitatud faktiliste väidete ega ka õiguslike hinnangutega. NG osanikel ei ole NG osa võõrandamisel kolmandale isikule ostueesõigust. NG põhikirja punktis 4.1 on ostueesõiguse asemel ette nähtud eelisostuõigus või nn „esmase äraütlemise õigus“ (right of first refusal), mis kvalitatiivselt erineb ostueesõigusest. Kuigi põhikirja punktis 4.1 on kasutatud sõna „ostueesõigus“, ei ole põhikirja punktis 4.1 ostueesõigust sätestatud, vaid põhikirjas on rakendatud ÄS § 149 lg-st 3 tulenevat õigust kõrvale kalduda seadusjärgsest vaikimisi kehtivast ostueesõiguse regulatsioonist (ÄS §
149 lg 2) ning on kehtestatud teised osa võõrandamise tingimused, mis välistavad ostueesõiguse olemasolu. Ostueesõigus aga eeldab alati esmalt kehtiva müügilepingu olemasolu ja alles seejärel tekib ostueesõigust omava isiku poolt ostueesõiguse realiseerimise võimalus. Kuna aga NG põhikirja osundatud punktis sätestatud osaniku õiguste tekkimine ei ole seotud mitte osa müügilepingu sõlmimisega, vaid üksnes kavatsusega sõlmida leping, siis on välistatud, et NG põhikirja punkti 4.1. sisuks olev õigus oleks käsitletav ostueesõigusena.
7.Lisaks sellele, et täitmata on hageja nõude materiaalsed eeldused, on täitmata ka formaalsed eeldused – hageja pole tähtaegselt ostueesõiguse teostamise avaldust esitanud. Ainuüksi väide ja tõendid selle kohta, et ostueesõiguse teostamise avaldus on edastatud epostiga aadressile xxx, ei võimalda teha järeldust, et avaldus on edastatud kostjale 2 (ammugi mitte kostjale 2 kätte toimetatud). E-posti aadress xxx ei ole ega ole kunagi olnud kostjate eposti aadressiks ega kostjate kasutuses, valduses või seotud edasisuunamise kaudu kostjate eposti aadressidega. Samuti ei ole kostjad kunagi avaldanud ühelegi isikule, et see oleks nende e-posti aadress. Avalikest registritest kättesaadavatel andmetel on J Pi nimelisi isikuid Eestis mitmeid. Kostja 2 e-posti aadressiks domeenilaiendiga @eesti.ee on ja on olnud ainult xxx ja xxx. Vaidlust ei ole ega saa olla hageja hagis esitatud väites, et hageja sai teada väidetava ostueesõiguse esemeks oleva tehingu tingimustest 15.06.2017.
8.Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ning esitatud tõendite alusel ei saa asuda seisukohale ega lugeda tõendatuks, et kostja 2 poolt NG osa mitterahalise sissemakse üleandmise kaudu NG osa võõrandamine oli näilik tehing. Ainuüksi mitterahalise sissemakse tegemine ei tähenda, et varjatakse mingit muud tehingut või tehingu ainsaks eesmärgiks oleks ostueesõiguse teostamise välistamine teise osaniku poolt. Kostja 2 ei ole sõlminud NG osa suhtes müügi- ega muud tasulist võõrandamise lepingut VÕS § 244 lg 3 tähenduses, mistõttu ei ole võimalik ostueesõigust teostada. Kostja 2 eesmärgiks pole olnud võõrandada NG osa kostjale 1 raha saamise eesmärgil. Andes NG osa mitterahalise sissemaksena üle kostjale 1, restruktureeris kostja 2 omaenda investeeringuid ja äritegevust. Eesti õiguse ega kohtupraktika kohaselt ei ole mitterahalise sissemakse üleandmise tehingu suhtes võimalik teostada ostueesõigust. Ostueesõigust saab teostada üksnes konkreetsete võõrandamistehingu tingimuste (eelkõige ostuhind) alusel ja suhtes, mitte abstraktse tehingu (üksnes omandamise kokkuleppe) suhtes. Kostja 2 ei oleks mingil juhul NG osa müünud 856,42 euro eest, arvestades vara hulka ja väärtust, mis NG-le kuulub.
9.Alternatiivselt esitab kostja 2 käesolevaga hagejale ja kostjale 1 tühistamisavalduse, millega kostja 2 tühistab tehingu, millega kostja 2 andis kostjale 1 üle kostjale 2 kuuluva NG osa nimiväärtusega 13 500 krooni. Kostjad jäävad kõigi enda väidete juurde, kuid juhul, kui kohus leiab, et NG põhikirja kohaselt on siiski ostueesõigus ja hageja on seda tähtaegselt teostanud, ei saa hagi rahuldada ka tehingute tühistamise tõttu. Tühistatav tehing vormistati mitterahalise sissemakse üleandmisena ning selle kohta allkirjastati kostja 2 ja kostja 1 vahel 03.04.2017 mitterahalise sissemakse eseme üleandmise leping. Tühistamise aluseks on kostja 2 ebaõige ettekujutus NG osa üleandmise asjaoludest ning õiguslikust tähendusest ja tagajärgedest (TsÜS § 92 lg 3 p 3). Kostja 2 on eksinud tehingu olemuses. Kostja 2 pole kunagi soovinud teha muud tehingut, kui üksnes mitterahalise sissemakse üleandmise tehing. Kui asuda seisukohale, et kostja 2 ei ole teinud mitterahalise sissemakse üleandmise tehingut ning kostja 2 tehing kvalifitseeritakse ümber müügilepinguks hinnaga 856,42 eurot, ei vasta kostja 2 tahteavaldused kostja 2 soovitud õiguslikule tagajärjele, mistõttu oli kostjal 2 tehingu tegemisel asjaoludest ebaõige ettekujutus. Kostja 2 eeldas tühistatavat tehingut tehes, et tegemist ei ole müügiga ega muu tasulise võõrandamisega, vaid mitterahalise sissemaksega. Kui Kostja 2 oleks olnud teadlik asjaolust, et tehing (NG osa üleandmine) on käsitletav müügina või muu tasulise võõrandamisena, mille suhtes on NG teisel osanikul ostueesõigus, ei oleks kostja 2 kõnealust tehingut (NG osa üleandmist) mistahes tingimustel teinud (ilmtingimata ei oleks seda teinud hageja poolt väidetud tingimustel).
10.Kostja leiab täiendavalt, et käesoleval juhul ei ole küsimus mitte selles, et hageja ei oleks teadnud tehingu tingimusi või et ta ei oleks seaduses sätestatud tähtaja jooksul suutnud või saanud koostada ostueesõiguse teostamise avaldust. Hageja teadis kõiki tingimusi ja esitas avalduse, kuid esitas avalduse ebaõigele isikule, mitte kostjale 2. Hageja enda minetused väidetava ostueesõiguse teostamisel ei ole omistatavad kostjale 2 ega muuda kostjat 2 pajatahtlikult käitunuks vms. Samuti ei too hageja enda minetused kaasa ostueesõiguse teostamise tähtaja pikenemist. Käesoleval juhul ei ole kostja 2 käitunud hageja suhtes ei vastuoluliselt, vastuolus hea usu põhimõttega ega ka pahatahtlikult. Väidetav ostueesõiguse tähtaeg ei hakanud kulgema enne, kui hageja sai tingimustest teada 15.06.2017. Hageja on käesoleval juhul üritanud hea usu põhimõtte vastaselt saavutada ostueesõiguse teostamise tähtaja pikenemist. Hageja väited tähtaja pikenemise kohta on alusetud. Ebaõige on ka hageja väide, et kostja 2 oleks ostueesõiguse teostamise avalduse saanud kätte 24.08.2017. Etoimikust nähtuvate andmete kohaselt on Kostja 2 saanud hagimaterjalid kätte 12.09.2017 mitte 24.08.2017. Seega isegi kui meelevaldselt pikendada ostueesõiguse teostamise tähtaega, ei ole avaldus ikkagi jõudnud kostjani 2 mõistliku tähtaja jooksul.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu.
12.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
13.Hageja soovib teostada ostueesõigust tehingu suhtes, millega kostja 2 andis talle kuulunud ettevõtte osa üle kostjale 1. Seega on hageja nõue esitatud kostjate vastu tahteavalduse tegemiseks kohustamise nõudes. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele TsÜS 68 lg 5 alusel, mille kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kui isikut on kohustatud kohtuotsusega tahteavalduse tegemiseks, siis täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 järgi asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus.
14.Kohus tuvastab, et kuni 04.04.2017 kuulus hagejale NG (OÜ Xxx Xxx) osa nimiväärtusega 26 600 krooni, mis moodustab 66,5% osakapitalist ning kostjale 2 kuulus osa nimiväärtusega 13 400 krooni, mis moodustab 33,5 % osakapitalist. Kostja 2 andis 03.04.2017 oma osa nimiväärtusega 856,42 eurot kostjale 1 mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu alusel. Kostja 1 on asutatud 30.03.2017 ja asutajateks on kostja 2 ning xxx (I kd, tl 12). Kostja 1 osanikeks on kostja 2 ning xx. Hageja sai 03.04.2017 mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu tingimustest teada 15.06.2017. Hageja soovis teostada ostueesõigust ning tegi notariaalse avalduse ostueesõiguse teostamiseks (I kd, tl 15-17). Kohtutäitur edastas hageja ostueesõiguse teostamise avalduse e-postiga aadressile xxx. Nimetatud asjaolude osas puudub pooltel ka vaidlus.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas ostueesõiguse olukord on tekkinud, so kas NG põhikirja p 4.2 sätestab ostueesõigust või eelisostuõigust ehk „esmase äraütlemise õigust“ (right of first refusal), kas NG osa mitterahalise sissemakse eseme üleandmise tehing sõlmiti eesmärgiga varjata müügilepingut ja kas hageja on esitanud ostueesõiguse avalduse tähtaegselt.
16.Esmalt tuleb tuvastada, kas käesoleval juhul on tekkinud ostueesõiguse olukord. VÕS § 244 lg 4 järgi toimub üldjuhul ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Selleks peab esmalt müüja VÕS § 249 lg 1 järgi ostueesõigust omavale
isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust ning kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle VÕS § 249 lg 2 järgi lepingu. Müüja teatamiskohustus loetakse VÕS § 249 lg 3 järgi täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja. Osaühingu osa võõrandamise puhul on ostueesõiguse teostamist täpsustatud äriseadustikus (ÄS). ÄS § 149 lg 1 järgi võib osanik osa vabalt võõrandada teisele osanikule, kuid osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ÄS § 149 lg 2 järgi ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib põhikirjas osaniku ostueesõiguse ka välistada. Seejuures peab müüja esitama müügilepingu osaühingu juhatusele, kes teavitab viivitamatult teisi osanikke müügilepingu sõlmimisest. Muus osas kohaldatakse ostueesõigusele võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.
17.Õiguskirjanduse kohaselt tuleb osa võõrandamisel eristada kolme võimalikku osanikevahelist regulatsiooni: seadusjärge ostueesõigus, põhikirjas ettenähtud ostueesõiguse välistamine või põhikirjas ostueesõiguse asendamine muude (rangemate) osa võõrandamise piirangutega. Ilma põhikirja täiendava regulatsioonita kehtib osanike vahel seadusjärgne ostueesõigus. Ostueesõiguse regulatsiooni kohaldatakse osaühingu osa võõrandamisel automaatselt, kui osanikud ei ole põhikirjaga ette näinud ÄS § 149 lg 3 kohaseid muid rangemaid piiranguid osa võõrandamisel või ei ole ostueesõigust põhikirjaga välistanud (vt K.Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura 2015, lk 230, äärenr 1126-1128). Ostueesõiguse üheks peamiseks funktsiooniks äriühingute puhul on läbi ostueesõiguse sätestamise hoida äriühingu omanike ringi võimalikult muutumatuna. Ostueesõigus võimaldab olemasoleval osanikul või aktsionäril välistada väljaspool äriühingut tuleval kolmandal isikul äriühingu omanike ringi astumise, kuna ostueesõigust kasutades võib ühingu osanik või aktsionär müüdava osa ise omandada. Osaühing on olemuslikult suletum ühinguvorm, kus osanikel on suurem õigus osanike ringi määratlemisel.
18.Kostja leiab, et kuigi põhikirja punktis 4.1 on kasutatud sõna „ostueesõigus“, ei ole põhikirja punktis 4.1 ostueesõigust sätestatud, vaid põhikirjas on rakendatud ÄS § 149 lg-st 3 tulenevat õigust kõrvale kalduda seadusjärgsest vaikimisi kehtivast ostueesõiguse regulatsioonist (ÄS § 149 lg 2) ning on kehtestatud teised osa võõrandamise tingimused, mis välistavad ostueesõiguse olemasolu. Kohtule esitatud OÜ Xxx Xxx põhikirja p 4.1 kohaselt osanik võib vabalt võõrandada oma osa teisele osanikule. Osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe (1) kuu jooksul, alates osaniku poolt võõrandamise soovist teatamisest. Kui selle aja jooksul osanikud ei soovinud ostueesõigust teostada, võib osa võõrandada kolmandale isikule (I kd, tl 70-71). Kohus leiab, et põhikirja punkti 4.1 mõtteks ja eesmärgiks on üle kinnitada osaniku ostueesõigus vastavalt ÄS § 149 lg 2 sätestatule. Põhikirjas sätestatu kattub praktiliselt seaduses sätestatud regulatsiooniga. Kohus leiab, et kõnealuses põhikirjas on lähtutud seadusjärgsest ostueesõiguse regulatsioonist. Põhikirjast ei tulene, et põhikirja p-ga 4.1 oleks soovitud seaduses sätestatud regulatsioonist kõrvale kalduda. Kohtu hinnangul ei tulene NG põhikirjast, et osanikud oleksid soovinud välistada ostueesõiguse ning on kokku leppinud eelisostuõiguse või esmase äraütlemise õiguse teostamises (right on first refusal). Eesti õigus ei sätesta esmase keeldumisõiguse regulatsiooni ning juhul, kui poolte tahe oli sätestada põhikirja p-is 4.1 esmast keeldumisõigust, siis oleksid pooled pidanud selles sõnaselgelt kokku leppima. Vaidlus puudub selles, et pooled ei välistasid ostueesõiguse teostamist ega ei leppinud põhikirjas sõnaselgelt kokku esmase keeldumisõiguse regulatsiooni kohaldamises. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist eelisostuõiguse juhtumiga ning tegemist on ostueesõigusega. Sellest tulenevalt on hagejal õigus teostada materiaalsete ja formaalsete eelduste esinemisel ostueesõigust.
19.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja saab ostueesõigust teostada, kuna kostja 2 andis oma osa üle kostjale 1 mitterahalise sissemakse tehingu alusel. Hagejal kui ostueesõiguslasel on VÕS § 244 lg 1 järgi samad õigused kui esialgsel ostjal müügilepingu järgi. Ostueesõigus on VÕS § 244 lg 1 järgi õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis, kuid sellest ei muutu kehtetuks ostjaga sõlmitud müügileping. Müügileping on võlaõiguslik leping, mille järgi on asja müümisel müüja põhikohustuseks asja valduse üleandmine ja ostjale omandi ülemineku võimaldamine, ostja põhikohustusteks aga ostuhinna tasumine ja asja vastuvõtmine (VÕS § 208 lg 1). Seega saab ostueesõigust teostada üksnes siis, kui võõrandaja on sõlminud eseme suhtes müügi- või muu tasulise võõrandamise tehingu (VÕS § 244 lg 3).
20.Riigikohus on märkinud, et osaühingu osa eest mitterahalise sissemaksega tasumisel on mitterahalise sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule, osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Üldjuhul ei ole mitterahalise sissemakse eseme suhtes ostueesõigust omaval isikul võimalik täita seda lepingust tulenevat põhikohustust. Kuna tegemist ei ole lepingust tuleneva kõrvalkohustusega, vaid põhikohustusega, siis ei ole kohaldatav VÕS § 246 lg 1. Kui ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma lepingust tulenevat põhikohustust, ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav, kuna ostueesõiguse teostamise olemusega ei ole kooskõlas see, et eseme võõrandaja jääks olulisel määral ilma sellest, mille ta võõrandamislepingu kohaselt saaks eseme eest, mille suhtes kehtib ostueesõigus. Juhul kui mitterahalise sissemakse tegemisega soovitakse varjata müügilepingut, tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada tehingule müügilepingu sätteid. Sellisel juhul on võimalik ka ostueesõigust teostada (vt RKTKo 3-2-1-121-09, p 12-13). Tulenevalt eelnevast ei saa hageja mitterahalise sissemakse tehingu tegemise tõttu ostueesõigust teostada.
21.Käesoleval juhul on hageja tuginenud asjaolule, et mitterahalise sissemakse tegemine oli näilik tehing, millega varjati müügilepingut. Hageja leiab, et kostjad soovisid varjata NG osa müügilepingut takistamaks teise osaniku ehk hageja poolt ostueesõiguse teostamist. Seega võib kõnealuse lepingu puhul olla tegu näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (NG osa müügilepingut) TsÜS § 89 lg 3 mõttes. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt näilik tehing on tühine. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega puudub näiliku tehingu puhul tehingu tegijatel tegelikult tahe tehingut teha, nad soovivad tekitada üksnes õigusnäivust, nagu tehing oleks tehtud, või siis varjata muud tehingut. TsÜS § 89 eeldab seda, et lisaks näilikule tehingule (mis tehti mingi teise tehingu varjamiseks) tehti ka see tehing mida varjati. Riigikohus on selgitanud, et näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, seega tuleb eelkõige tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (RKTKo 3-2-1-137-09, p 11). Samuti on Tallinna Ringkonnakohus käesoleva vaidlusega sarnases vaidluses märkinud, et iseenesest ei ole mitterahalise sissemakse tegemine ebaseaduslik tegevus. Privaatautonoomia põhimõttest lähtuvalt võib tsiviilkäibes selliselt toimida ja õiguskord peab tunnustama selliselt tehingute tegemist ja tunnistama selliselt tehtud tehinguid kehtivana, välja arvatud juhul, kui hageja soovib kohtu ette tuua ja tõendada TsÜS § 89 aluseks olevad asjaolud. Tehingu kehtivus ei saa sõltuda sellest, kas tehingu teinud isik suudab veenvalt põhjendada tehingu majanduslikku põhjendatust. Tehingu näilikkuse asjaolusid peab tõendama see isik, kes näilikkusele tugineda soovib (vt Tallinna RgKo 2-14-60582, p 12).
22.Hageja väitel oli kostja 2 sooviks ja tahteks võõrandada NG osa omand selliselt, et tal säiliks kontroll NG osa üle. Selleks asutati kostja 1, kelle suurosanik on xxx ning vähemusosanik kostja 2. xxx juhatuse liikmed on kostjaga 2 seotud isikud. Kostja 1 suurosanik on MTÜ xxx ja kostja 2 (tl 42-43). Kostja 1 juhatuse liikmed on H T ja J P. Hageja ka märgib, et sellest tulenevalt säilitas kostja 2 kontrolli NG osa üle, kuna NG osa on endiselt kostja 2 mõjusfääris. Kohtu hinnangul ei viita eelpool nimetatu sellele, et kostja 2 oli soov saada mitterahalise sissemakse tegemisel NG osa eest raha. Kostjal 1 suurosanik on xxx ning vähemusosanik kostja 2. Kostja 2 ei vaidlusta, et kostja 2 säilitas kontrolli NG osa üle, kuna NG osa on endiselt kostja 2 mõjusfääris. Kuid tasaarvestustehingu tegemine ei anna alust asuda seisukohale, et kostja 2 tegelik eesmärk oli osade müümine kostjale 1. Kostja 2 osa ei väljunud kostja 2 mõjusfäärist ning kostja 2 majanduslik eesmärk mitterahalise sissemakse tegemisel ei saanud seega olla NG osa lõplik enda mõjusfäärist ära andmine. Seega on NG omanike ring püsinud peaaegu muutumatuna.
23.Kohus leiab, et hageja ei ole ka tõendanud asjaolu, et mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu sõlmimise eesmärk oli varjata NG osa võõrandamist. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et ainuüksi mitterahalise sissemakse tegemine ei tähenda, et varjatakse mingit muud tehingut või tehingu ainsaks eesmärgiks oleks ostueesõiguse teostamise välistamine teise osaniku poolt. Kostjad sõlmisid 03.04.2017 käsutustehingu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja 2 eesmärgiks oli võõrandada NG osa kostjale 1 raha saamise eesmärgil. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja 2 sai osa müümise eest raha. Kostja 2 seletas kohtule vande all, et andes NG osa mitterahalise sissemaksena üle kostjale 1, struktureeris kostja 2 omaenda investeeringuid ja äritegevust. Kostja 2 tegi mitterahalise sissemakse asutatud osaühingusse osakapitalina ning tõstis sinna ümber erinevad väärtpaberid ja nõuded, sh Xxx Xxx OÜ osa. NG on majanduslikus mõttes tugev ettevõte (II kd, tl 35 pöördel). Samuti andis kostja 2 vande all ütlusi selle kohta, et midagi ei muutunud võrreldes varasema olukorraga, ta on endiselt Xxx Xxx OÜ osanik kostja 1 kõrval (II kd, tl 36). Kostja 2 äritegevuse struktureerimine on nähtav ka 21.12.2017 esitatud tõenditest (I kd tl 116-158). Seega asub kohus seisukohale, et ostueesõiguse teostamine on käesoleval juhul VÕS § 246 lgst 2 tulenevalt välistatud.
24.Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi juhul kui hagejal olnuks õigus kasutada ostueesõigust, on hageja minetanud võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, kuna hageja ei ole esitanud kosjatele ostueesõiguse teostamise avaldust õigeaegselt. Vaidlust ei ole, et kostja 2 mitterahalise sissemakse lepingu sõlmimise kohta hagejale teadet ei saatnud. Kuigi hagejale VÕS § 249 nõuetele vastavat teadet ei saadetud, sai ta 03.04.2017 mitterahalise sissemakse eseme üleandmise lepingu tingimustest teada 15.06.2017. Kostja on nimetatud faktiväite menetluses ka omaks võtnud. Hageja tegi 19.06.2017 notari juures avalduse ostueesõiguse teostamiseks ( I kd, tl 15-16). Hageja valis ostueesõiguse kättetoimetamiseks kohtutäituri ning kohtutäitur edastas VÕS § 244 lg-tele 4 ja 5 vastava avalduse e-postiaadressile xxx (I kd, tl 18-19). Kohus leiab, et nimetatuga ei saa tõendatuks lugeda asjaolu, et avaldus on edastatud kostjale 2 ja on kostjale 2 kättetoimetatud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et pelgalt kostja 2 ees- ja perekonnanime kasutamine e-posti aadressi osana domeeni laiendiga @eesti.ee ei saa põhjendada ega tõendada seda, et tegemist on kostja 2 e-posti aadressiga. Kostjad on tõendanud, et J Pi nimelisi isikuid on Eestis mitmeid (I kd, tl 60). Samuti on kostjad tõendnaud, et kostja 2 e-posti aadressiks domeenilaiendiga @eesti.ee on xxx ja xxx (I kd, tl 61). Osaühingu osa suhtes tuleb avaldus ostueesõiguse teostamiseks esitada 1 kuu jooksul, so hiljemalt 15.07.2017 (ÄS § 149 lg 2). Seega said kostjad ostueesõiguse teostamise avaldusest teada hagiavalduse kätte saamisel. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt said kostjad hagiavalduse kätte 12.09.2017. Kohus leiab, et hageja väited tähtaja pikenemise kohta on alusetud. Kohus leiab, et hageja ei teinud kõik endast võimaliku, et toimetada ostueesõiguse teostamise avaldus kostjatele kätte.
25.Eeltoodust tulenevalt hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu. Seega ei ole hagejal võimalik vaidlusaluse osa suhtes ostueesõigust teostada ning kohus ei analüüsi poolte seisukohti ja tõendeid kostja 2 tühistamisavalduse osas.
26.Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tühistab kohus 04.08.2017 määrusega seatud hagi tagamise abinõud käesoleva kohtuotsusega. TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohus rahuldas 04.08.2017 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis xxx OÜle kuuluva OÜ XXX XXX osa nimiväärtusega 13 400 EEK hageja kasuks ning blokeeris OÜ XXX XXX osa nimiväärtusega 13 400 EEK (ISIN kood xxx) Eesti Väärtpaberite Keskregistris. Riigikohus on märkinud, et just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-09, p 40). Seega määrab kohus hagi tagamise tühistamise jõustumise siduvaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisega.
MENETLUSKULUD
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
28.Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik Otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 23.10.2019 lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.