Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus 12 115,10 eurot, viivis 669,31 eurot ja viivis alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 10.01.2019 0,05% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Vectragrupp OÜ (hageja) ja SMT Cargo OÜ (kostja I) sõlmisid 13.06.2018 veolepingu, mille alusel hageja osutas kostjale I kaubaveo teenust ning kostja I kohustus teenuse eest tasu maksma. Hageja esitas kostjale I osutatud veoteenuse eest arved nr T1800111 summas 11 011,20 eurot ja nr T1800128 summas 7 115,10 eurot. Kostja I tasus esimesest arvest 6 011,20 eurot ja teise arve jättis täies ulatuses tasumata. Kostja I võlgnevus hageja ees on 12 115,10 eurot. Hageja ja J S (kostja II) sõlmisid 13.06.2018 käenduslepingu, millega kostja II kohustus solidaarselt kostjaga I vastutama hageja ees lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Kostjad oma kohustust hageja ees täitnud ei ole. Kostja I vastuväide hagile Kostja I hagi ei tunnista ja vaidleb selle vastu. Hageja ei ole veolepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Selgusetu on milliste arvete jaoks millised saatelehed on. Arved on suuremas summas kui veoteenust osutati. Tundmatud on saatelehtedel olevad allkirjad. Ei tunnista arvet nr T1800128, kuna arve on koostatud olematutel alustel. Arvet nr T1800111 tunnistab osaliselt ning on tasunud veoteenuste eest summa 6 011,20 eurot ja jääk on 453,80 eurot. Kostja II vastuväide hagile Käendusleping pole arusaadav, ei ole käenduslepingu allkirjastamisest teadlik, kuna enda arvates allkirjastas veolepingut. Mõistmatu on käenduslepingu sisu, mida käendatakse ja kes on põhivõlgnik. Hageja on jätnud täitmata käenduslepingust tulenevad kohustused. Võttes arvesse hageja ükskõiksust käenduslepingu vormistamisel ja selle kohustusekohast täitmist, palub kostja lugeda käendusleping õigustühiseks. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete osas Koostöö vältel on allkirjastanud saatelehti erinevad isikud või on üldse allkirjastamata saatelehed olnud, mida kostja on tasunud. Kostja I väide, et osa arvest nr T1800111, mida kostja tunnistab ja on tasunud, s.o 6 011,20 eurot on tasutud just nende saatelehtede alusel, mida kostja I tunnistab, mitte nende saatelehtede alusel, mida kostja I ei tunnista, on paljasõnaline. Hageja ja kostja II kirjavahetuses on hageja selgitanud kostjale II, et allkirjastada tuleb ka käendusleping ning kostja II on vastanud e-kirjaga, et „lisas allkirjastatud lepingud“.

Digikonteineris on samuti pealkirjaks „käendusleping“. Seega kostjale ei saanud jääda muljet, et tegu on millegi muuga kui käenduslepinguga. Eluliselt usutav ei ole kostja II väide, et ta ei saanud käenduslepingu sisust aru. Kostjad on tunnistanud hagejale saadetud e-kirjades võlgnevust ja andnud lubadusi arvete tasumiseks. Nimetatud kirjad on hageja hinnangul kostjate poolsed võlatunnistused ja kostjad peaksid ise tõendama, et neil ei ole võlgnevust. Kohtu põhjendused 11.06.2019 eelistungil ja 26.09.2019 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. 26.09.2019 toimunud kohtuistungil vähendas hageja nõuet kostja II osas ja palub kostjalt II välja mõista vastavalt käendaja vastutusele põhivõlgnevus suurusega 10 000 eurot. Kostjad 26.09.2019 kohtuistungile ei ilmunud. Kostja I oli kohtuistungi ajaks registrist kustutatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 5 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või Jidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 lg 2 kohaselt eraõigusliku Jidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest. TsÜS § 45 lg 2 sätestab, et eraõigusliku Jidilise isiku registrist kustutamisega Jidiline isik lõpeb. Kohus leiab, et kostja I suhtes tuleb menetlus lõpetada, kuivõrd kostja I on kustutatud äriregistrist 12.07.2019 ilma õigusjärgluseta. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Hageja ja kostja I vahel sõlmiti 13.06.2018 veoleping (t lk 4-5 pöördel). Kostja I on arved nr T1800111 (t lk 8) ja nr T1800128 (t lk 8 pöördel) kätte saanud. Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Vaidlus on hageja poolt kostjale esitatud arvete üle, nimelt arvete õigsuse üle. Hageja esitas kostjale I 07.08.2018 arve nr T1800111 summas 11 011,20 eurot, maksetähtajaga 06.09.2018 (t lk 8). Kostja tasus arvest 6 011,20 eurot (t lk 8). Kostja tunnistab nimetatud arvest lisaks tasutule 453,80 eurot. 30.08.2018 esitas hageja kostjale I arve nr T1800128 summas 7 115,10 eurot (t lk 8 pöördel). Kostja arvet ei tunnista. Kostjad leiavad, et arved on suuremas summas kui veoteenust osutati ning saatelehtedel on osad tundmatud allkirjad. 11.06.2019 märkis kostja, et aktsepteerib xxx poolt allkirjastatud saatelehti ja neid, mida allkirjastas töömees, keda kostja tunneb. Hageja märgib, et koostöö ajal on saatelehti allkirjastanud erinevad isikud või on ka üldse allkirjastamata saatelehed olnud, mida kostja on varasemalt tasunud. Kostja I väide, et kostja on 6 011,20 eurot tasunud nende saatelehtede alusel, mida ta tunnistab, on paljasõnaline. Hageja ja kostja II kirjavahetuses on kostja tunnistanud võlgnevust ja lubanud arved tasuda. Hageja on esitanud arve nr T1800111 aluseks olevad saatelehed (t lk 32-42) ja arve nr T1800128 aluseks olevad saatelehed (t lk 42-47 pöördel). Kostja on välja toonud, milliseid saatelehti ta tunnistab ja milliseid mitte (t lk 56-70 pöördel).

Kohus leiab, et arvetel märgitud summa kattub saatelehtedel märgituga, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et arved oleksid esitatud suuremas summas kui on saatelehtedel märgitu. Arve T1800111 aluseks olevad arved ja neil märgitud tunnid on kinnitanud ka xxx (t lk 31). Kohus nõustub hagejaga, et kostja väide, et kostja on arvest nr T1800111 tasunud 6 011,20 euro nende arvete alusel, mida ta tunnistab, on paljasõnaline. Arve nr T1800111 kuupäev on 07.08.2018 ja arvele on märgitud, et kostja on tasunud 6 011,20 eurot. Arve aluseks olid juulikuu 2018 esitatud saatelehed. Kostja on aga ise ära märkinud arveid nii juuli- kui ka augustikuust (t lk 56-70 pöördel), mida ta tunnistab, mistõttu on kostja poolt märgitu vastuoluline. Kohtu hinnangul ei ole kostja I vastuväited saatelehtede allkirjastamise osas põhjendatud, kuivõrd nähtuvalt hageja poolt kostjale I varem esitatud saatelehtedest ja arvetest, on kostja I aktsepteerinud ja tasunud arved, mis on koostatud erinevate inimeste poolt allkirjastatud saatelehtede alusel või on saatelehed olnud üldse allkirjastamata (t lk 86-120). Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja poolt esitatud arved on tõesed, vastavad saatelehtedel märgitule ning on koostatud korrektselt arvestades poolte varasemat koostööd. Seega ei olnud kostjal I alust keelduda arvete tasumisest. Kostja I ole esitanud ka tõendeid, et ta oleks arveid ja arvete aluseks olevaid saatelehti enne hagi esitamist vaidlustanud, hageja ja kostja kirjavahetusest nähtuvalt on kostja I arveid ja võlgnevust hageja ees tunnistanud (t lk 9, 83, 85). Kostja II vaidleb vastu käenduslepingu sõlmimisele, märkides, et ei ole käenduslepingu allkirjastamisest teadlik, kuna enda arvates allkirjastas veolepingut, käenduslepingust jääb selgusetuks, kes on põhivõlgnik ja mida käendatakse. Kohus leiab, et kostja II vastuväited käenduslepingu osas on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus nõustub hagejaga, et kostjale II pidi olema arusaadav, et ta allkirjastas käenduslepingu, sest hageja ja kostja II kirjavahetuses selgitas hageja kostjale, et allkirjastada tuleb ka käendusleping (t lk 121 pöördel) ning kostja II on vastanud e-kirjaga, et: „lepingud on manuses“ (t lk 121). Seega ei ole alust ega ole usutav kostja väide, et kostja arvas, et tegu on veolepinguga ja kostja ei saanud käenduslepingust aru. Kohus on seisukohal, et käendusleping on selge, on üheselt arusaadav, kes on käendaja ja mida käendatakse. Seega kostjal II ei ole alust keelduda kohustuste täitmisest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 kohaselt kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt VÕS § 76 lg-e 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu p. 1.2 kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 10 000 eurot. Lähtuvalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt II välja põhivõlgnevuse 10 000 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I on veolepingu p-s 6.1 kokku leppinud viivise määraks 0,05% tähtajaks tasumata summast päevas. Kuivõrd kostja II on olnud kohustuse täitmisega viivituses ja hageja palub välja mõista lepingujärgne viivis 0,05% päevas, tuleb kostjalt II välja mõista viivis hagi esitamise ( 09.01.2019) seisuga 562,50 eurot ning alates 10.01.2019 0,05% põhivõlgnevuselt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt II hageja kasuks välja 10 000 eurot ja viivise 562,50 eurot ning alates 10.01.2019 viivise 0,05% põhivõlgnevuselt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jäävad menetluskulud kostja II kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 650 eurot ja õigusabikulud 1 200 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hagihinnaks on 14 995,42 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 650 eurot. Hageja tasus nõutava riigilõivu. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Kohus leiab, et hageja esindaja poolt menetluses tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg 10 tundi on põhjendatud ja vajalik ning hageja esindaja tunnitasu 120 eurot/tund vastab turuhinnale. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks riigilõivu 650 eurot ja õigusabikulud 1 200 eurot, kokku 1 850 eurot.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel mõistab kohus välja viivise menetluskuludelt.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.