XX hagi YY vastu pärandvara ühisuse 1/3 mõttelise osa tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. juuni 2019.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindajad määruskaebuse esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver menetlemisel Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 28. juuni 2019. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtumääruse põhjendusi.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud XX kanda. Määruskaebuse läbivaatamisel ei ole tekkinud vastaspoolele hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
2-19-9457 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 20. juunil 2016 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi ja 25. juunil hagi täpsustuse, milles palus kohustada kostjat tegema tahteavaldus CC pärandvara ühisuse 1/3 mõttelise osa ja sellega seotud õiguste ja kohustuste üleandmiseks hagejale, samuti tegema tahteavaldused pärandvara hulka kuuluvate esemete kohta vastavates registrites omanikukannete muutmiseks selliselt, et hageja oleks ühisomanikuna registrisse kantud, ning lugeda tahteavaldused asendatuks kohtuotsusega. Samuti esitas hageja hagi tagamise avalduse. Hagiavalduse kohaselt oli CC (pärandaja) pärandvara kolme pärija, sh hageja ja kostja ühisomandis. Hageja ning AA ja OO (ostjad) sõlmisid 8. detsembril 2016 müügilepingu (müügileping), millega hageja müüs talle kuuluva CC pärandvara ühisuse 1/3 mõttelist osa (müügilepingu ese) 40 000 euro eest ostjatele. Pärandvara hulka kuulus müügilepingu kohaselt kaks kinnisasja, osaühingu osa, hooneühistu liikmelisus, kaks sõiduautot ja pangakontol olev raha. Kostja esitas 21. detsembril 2016 müügilepingu eseme suhtes ostueesõiguse teostamise avalduse. Tsiviilasjas nr 2-17-4276 vaidlesid hageja ja kostja selle üle, kas kostjal on õigus ostueesõiguse teostamise tõttu omandada müügilepingu ese. Riigikohus asus selles kohtuasjas
5.juunil 2019 tehtud otsuses seisukohale, et hagejal oli kohustus anda müügilepingu ese kostjale üle. Riigikohtu otsuse alusel sai kostja kinnisasjade omanikuks. Kostjale kuulub ostueesõiguse teostamise tõttu nüüd 2/3 pärandvarast. Hageja esitas 20. juunil 2019 nii ostjatele kui ka kostjale avalduse, millega tühistas nii ostjatega sõlmitud müügilepingu kui ka kostjaga ostueesõiguse teostamise tõttu sõlmituks loetud müügilepingu eksimuse tõttu. Esimese astme kohtu määrus
2.Harju Maakohus keeldus 28. juuni 2019. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, sest hagiga ei ole võimalik taotletud eesmärki saavutada. Hagi tagamise avalduse jättis maakohus läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt soovib hageja müügilepingu eseme tagastamist, sest ta on müügilepingu tühistanud. Hagile lisatud 20. juuni 2019. a tehingu tühistamise avalduses, mis on saadetud kostjale ning ostjatele, kirjutab hageja, et ta sai 5. juunil 2019 teada, et sõlmis müügilepingu olulise eksimuse mõjul. Kuni 5. juunini 2019 lähtus hageja oma sõnul lepingu kinnitamisel antud notari selgitustest, millest tulenes, et pärandvara koosseisu kuuluvate kinnisasjade suhtes kehtib seaduse alusel tekkinud ostueesõigus üksnes juhul, kui kinnistusraamatusse on tehtud vastav märkus. Antud juhul kinnistusraamatusse märkuseid tehtud ei olnud. Kui hageja oleks teadnud, et lepingu eseme suhtes on võimalik ostueesõigust teostada, ei oleks ta lepingut üldse sõlminud.
2(6)
2-19-9457 Hageja ei ole esitanud tühistamisavaldust TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud õigust lõpetava tähtaja (kuue kuu) jooksul alates eksimusest teada saamist. Kuigi hageja sai Riigikohtu seisukoha tsiviilasjas nr 2-17-4276 teada 5. juuni 2019. a lahendist, sai hageja ostueesõiguse teostamise soovist ja seega ka vastavast seaduslikust alusest teada hiljemalt 16. oktoobril 2017, kui sai kätte tolles tsiviilasjas hagi ja selle lisad. Ostueesõiguse soovi esitas kostja juba
21.detsembril 2016. Selles kohtuvaidluses ei väitnud hageja, et ostueesõigusest tulenev kostja nõue ei ole põhjendatud. Kostja väitis üksnes, et ta ei ole õige kostja, sest omand on läinud üle ostjatele. See, et hageja ei tundud seadust ja notar (või mõni muu isik) teda ei teavitanud, ei muuda eksimusest teadasaamise aega. Lisaks ei saa seaduse mittetundmist lugeda eksimuseks. Riigikohus on leidnud, et eksimuseks ei ole seaduse mittetundmine ja ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest (Riigikohtu 14. jaanuaril 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-99). Asjaolu, et notar ei selgitanud hagejale lepingu tagajärgi, sh pärandvara ühisuse osa võõrandamisega kaasnevat ostueesõigust, ei anna alust tühistada müügilepingut eksimuse tõttu. Sellises olukorras võib hagejal olla nõue notari vastu. Hagi menetlusest võtmisest keeldumise tõttu ei ole kohtul võimalik lahendada hageja poolt esitatud hagi tagamise avaldust. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja hagi tagamise avalduse lahendamiseks. Määruskaebuse väidete kohaselt keeldus maakohus vääralt hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast. Maakohus hindas hagi menetlusse võtmise üle otsustades tõendeid, kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda üksnes hagis esitatud asjaoludest, s.o praegusel juhul sellest, et hageja sai eksimusest teada 5. juunil 2019 ning tegi tühistamisavalduse 19. juunil 2019. Maakohus saanuks tuvastada eksimusest teada saamise asja sisulisel lahendamisel tõendeid hinnates. Enne Riigikohtu lahendit ei olnud hagejal alust arvata, et ta eksis selles, et kostja ei saa ostueesõiguse teostamise läbi pärandvara mõttelise osa omanikuks. Maakohtu põhjendused selle kohta, et hageja ei olnud kursis seadusega ning notar ei teavitanud teda olulistest asjaoludest, ei anna alust jätta hagi menetlusse võtmata.
4.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb kohtumääruse põhjendusi.
6.Kolleegium selgitab, et kohus võib TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud 3(6)
2-19-9457 faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on selgitanud, et hagi menetlusse võtmisest keeldumine on kohtu õigus, mitte kohustus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-94-16, p 16) ning jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Seejuures võib kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10). Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud, et asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Eelnevat arvestades eksis maakohus hagi menetlusse võtmata jättes TsMS § 371 lg 2 kohaldamisel, sest hindas menetlusse võtmise üle otsustades hagile lisatud tõendeid ning tuvastas asjaolusid. Maakohus saanuks keelduda hagi menetlusse võtmast üksnes juhul, kui hagil ei oleks hagis esitatud asjaolude kohaselt edulootust. Seda arvestades keeldus maakohus ekslikel põhjustel hagi menetlusse võtmast, kuid asus lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et hagi tuleb jätta menetlusse võtmata. Kolleegium põhjendab hagi menetlusse võtmata jätmist alljärgnevalt.
7.Praegusel juhul soovib hageja müügilepingu tühistamisele tuginedes saada tagasi müügilepingu eseme (pärandvara 1/3 mõttelist osa) ning teha registrites ka vastavad omanikukanded, millest nähtuks, et pärandvara hulka kuuluvad esemed (kaks kinnisasja, osaühingu osa, hooneühistu liikmelisus ja sõiduauto) on taas kaaspärijate (sh hageja) ühisomandis. Oma nõude alusena tõi hageja hagis ja selle täpsustuses esile järgmised asjaolud: - hageja, kostja ja kolmas isik olid CC pärijad ning igaühele kuulus 1/3 mõttelist osa pärandvarast (sh kaks kinnisasja, osaühingu osa, hooneühistu liikmelisus, kaks sõiduautot ja pangakontol olev raha); - hageja sõlmis 8. detsembril 2016 ostjatega müügilepingu, mille alusel müüs talle kuulunud pärandvara 1/3 mõttelise osa ostjatele; - kostja esitas 21. detsembril 2016 hagejale ostueesõiguse teostamise avalduse; - pooled vaidlesid tsiviilasjas nr 2-17-4276 selle üle, kas hagejal oli kohustus anda müügilepingu ese (1/3 mõttelist osa pärandvara ühisusest) üle kostjale, ning Riigikohus kohustas 5. juuni 2019. a otsusega hagejat tegema pärandiosa kostjale üleandmiseks vajalikud tahteavaldused; - kinnistusraamatu kannete järgi on kostja saanud pärandvara ühisuse koosseisu kuulunud kinnisasjade omanikuks; - hageja esitas 20. juunil 2019 nii algsetele ostjatele kui ka kostjale olulise eksimuse tõttu müügilepingu tühistamise avalduse. Kuigi hageja ei toonud hagiavalduses selgelt esile, milles seisnes tema eksimus ja millal ta eksimusest teada sai, järeldab kolleegium määruskaebuse väidetest, et hageja sai eksimusest teada Riigikohtu 5. juuni 2019. a tsiviilasjas nr 2-17-4279 tehtud otsusega tutvudes. Nimetatud kohtuasjas vaidlesid pooled hageja väitel selle üle, kas ostueesõiguse teostamise
4(6)
2-19-9457 tõttu pidi hageja andma pärandvara 1/3 mõttelist osa müügilepingu alusel ostjate asemel üle hoopis kostjale. Määruskaebuses täpsustas hageja sedagi, et selle kohtuasja menetluse vältel oli hageja arusaamal, et kostjal ei ole õigust saada ostueesõiguse teostamise läbi pärandvara ühisuse mõttelise osa omanikuks, sest tema ostueesõigusel ei olnud asjaõiguslikku toimet. Alles Riigikohtu nimetatud lahendist sai hageja teada, et ostueesõigusel oli asjaõiguslik toime, ning ühtlasi sellest, et ta oli olnud varem eksimuses. Seega põhistab hageja olulist eksimust sellega, et ta ei teadnud, milline on kostja 21. detsembril 2016 esitatud ostueesõiguse teostamise avalduse õiguslik toime. Samuti sai hageja enda väitel eksimusest teada Riigikohtu lahendist 5. juunil 2019. Ülaltoodud asjaolusid arvestades saaks hageja nõuda TsÜS § 90 lg 2 alusel müüdud pärandiosa tagastamist juhul, kui ta oleks toonud hagis esile asjaolud, mis andsid alust müügileping eksimuse tõttu TsÜS § 92 alusel tühistada, ning teinud tühistamise avalduse TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul alates eksimusest teada saamisest. Muul õiguslikul alusel ei näe kolleegium hagis esitatud asjaoludel võimalust hagi rahuldada.
8.Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul hageja toonud hagis esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hageja oli olulises eksimuses TsÜS § 92 tähenduses. Eksimus on TsÜS § 92 lg 1 järgi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ning tehing on TsÜS § 92 lg 2 järgi tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Seejuures loetakse võlasuhtes VÕS § 7 järgi mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks ning mõistlikkuse hindamisel arvestatakse mh võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki. Lisaks ei või tehingu teinud isik tehingut TsÜS § 92 lg 5 järgi tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Praegusel juhul ei väida hageja eksimust põhistades, et ta ei teadnud müügilepingut sõlmides üldse sellest, et pärandvara ühisuse mõttelist osa võõrandades on kaaspärijatel seadusest tulenev ostueesõigus. Hageja tugineb üksnes sellele, et ta ei olnud teadlik kaaspärijate ostueesõiguse asjaõiguslikust toimest. Selline toime tuleneb aga selgelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg-st 6 koostoimes pärimisseaduse (PärS) §-ga 149. Kui kaaspärija müüb oma osa pärandvara ühisusest kolmandale isikule, on ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 järgi ostueesõigus, s.o seadusest tulenev ostueesõigus, ning sellise eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seaduse alusel tekkinud ostueesõigus, on VÕS § 244 lg 6 I lause järgi tühine, kui käsutustehing tehakse pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist ning see kahjustab või piirab ostueesõiguse teostamist. Kuigi eeltoodut ei kohaldata VÕS § 244 lg 6 II lause järgi seaduse alusel tekkinud kinnisasja või selle osa ostueesõigusele, oli praegusel juhul hagejale selge, et ta võõrandab müügilepingu alusel pärandvara mõttelist osa, mitte pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid. Seejuures ei koosnenud ka pärandvara üksnes kinnisasjadest, vaid lisaks kahele kinnisasjale oli pärandvara hulgas ka kaks sõiduautot, osaühingu osa, hooneühistu liikmelisus ning raha. Seega väidab hageja sisuliselt seda, et ta ei tundud seadust ning sõlmis ostjatega pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamiseks müügilepingu, arvates et kaaspärijad ei saa ostueesõiguse teostamise korral talle kuulunud pärandvara mõttelise osa omanikeks. Kolleegium selgitab, et eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, mitte kehtivast õigusest. Isegi kui pidada eksimuseks ka ebaõiget ettekujutust kehtivast õigusest, ei saa hageja
5(6)
2-19-9457 esile toodud ekslikku õiguslikku arusaama pidada selliseks asjaoluks, mille puhul ei oleks hagejaga sarnane mõistlik isik samasuguses olukorras müügilepingut sõlminud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel TsÜS § 92 lg 2 tähenduses. Mõistlik heas usus tegutsev pärija ei müüks pärandvara ühisuse mõttelist osa eesmärgiga jätta teised kaaspärijad ostueesõiguse teostamise korral selle omandiõigusest ilma. Samuti ei jätaks mõistlik heas usus tegutsev pärija talle kuuluvat pärandivara ühisuse mõttelist osa müümata, kui ta teab, et ostueesõiguse teostamise korral saab kaaspärija selle omanikuks. Mõistliku müüja seisukohast ei ole oluline, kas pärandvara ühisuse mõttelise osa omandab ostja või kaaspärija. Seega ei saaks ka hageja ekslikku arusaama õigusest pidada oluliseks eksimuseks TsÜS § 92 tähenduses, mis annaks alust müügileping tühistada. Sellistel asjaoludel müügilepingu tühistamine oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus ostueesõiguse mõtte ja eesmärgiga võimaldaks müüjal kuritarvitada oma õigusi olukorras, kus ta soovib võõrandada eset, millele kehtib ostueesõigus, kuid ei soovi seda võõrandada ostueesõigust omavale isikule. Nii on ka VÕS § 245 järgi ostueesõigust omava isiku suhtes tühine müüja ja ostja kokkulepe, mille kohaselt müügileping kehtib üksnes siis, kui ostueesõigust ei teostata või kui müüjale on ostueesõiguse teostamise juhuks jäetud lepingust taganemise õigus. Lisaks kandis hageja kolleegiumi hinnangul asjaolusid arvestades seaduse mittetundmise riisikot, mistõttu ei saanud ta TsÜS § 92 lg 5 järgi õiguse mittetundmisele tuginedes müügilepingut Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohast teada saamise järel tühistada.
9.Neil põhjendustel leiab kolleegium, et hagi on õiguslikult perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 tähenduses, sest hagis esitatud asjaolusid arvestades ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik ning hagiga ei saa saavutada hagis taotletud eesmärki, s.o pärandvara ühisuse mõttelise osa tagastamist olulise eksimuse tõttu. Seega jättis maakohus õigesti hagi TsMS § 371 lg 2 alusel menetlusse võtmata ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada.
10.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Arvestades seda, et kostjat ei ole menetlusse kaasatud, ei ole kostjal hüvitatavaid menetluskulusid veel tekkinud ning hagejal ei ole kohustust neid ka kostjale hüvitada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.