2-18-15728/38 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Asjaolud Võlausaldaja LT A OÜ esitas 18.10.2018 kohtule avalduse H G OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt andis võlausaldaja 30.05.2017 võlgnikule laenu 10 000 eurot tema võlgade tasumiseks. 15.02.2018 esitas võlausaldaja laenulepingu ülesütlemise avalduse ja andis võlgnikule tähtaja kaks kuud võla tasumiseks. Võlgnik oma kohustust ei täitnud. Võlgnik ei reageerinud ka 15.05.2018 esitatud pretensioonile ja pankrotihoiatusele. Võlausaldajal ei ole õnnestunud võlgnikuga posti ega e-kirja teel kontakti saada. Võlgnik palus jätta avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Võlgnik ei tunnista laenulepingu sõlmimist ega sellest tulenevat nõuet. Vastava selgitusega ülekande tegemine avaldaja poolt võlgniku kontole laenulepingu sõlmimist ei kinnita. Võlausaldaja ainuosanik ja juhatuse liige L T oli väidetava ülekande tegemise ajal võlgniku raamatupidaja ja pangakontode käsutamiseks õigustatud isik. Ülekande tegemise ja selle B K OÜ-le edasi kandmisega ületas ta oma volitusi. Võlgniku osanikud ja juhatuse liikmed ei olnud kannetest teadlikud. Väide, et laenu võeti R T OÜ kohustuse täitmiseks, ei ole eluliselt usutav. Pankrotiavaldus on pahatahtlik. 12.11.2018.a. toimunud korraldaval kohtuistungil jäi võlausaldaja esindaja nõude juurde. Võlgniku esindaja esitas võlausaldaja nõudele vastuväite. 26.11.2018 määrusega nimetas kohus ajutiseks halduriks Lembit Ülper. Ajutine haldur esitas ajutise halduri aruande 13.12.2018. Kohus määras 17.12.2018 kohtuistungil, et võlgnikul tuleb esitada täiendavad andmed ajutisele haldurile ja ühtlasi andis ajutisele haldurile aega kuni 22.01.2019 esitada aruande täiendus. Haldur esitas 06.08.2019 aruande täienduse. Ajutise halduri aruanne Ajutise pankrotihalduri aruande ja selle täienduste kohaselt esitas võlgnik küll haldurile osad raamatupidamisdokumendid, kuid märkis, et tal ei ole võimalik tagada selle info paikapidavust raamatupidaja omaalgatusliku tegevuse tõttu. Seetõttu ei võtnud haldur neid dokumente arvesse. Võlgnik ei ole suuteline täitma oma kohustusi vähemalt alates 10.07.2018. 2017.a majandusaasta aruanne on esitamata. Majandustegevuse lõppemise aeg ei ole teada. Võlgnikul ei ole majandustegevuse registris tegevuslube ega majandustegevuse teateid. Kuna on kahtlus, et võlgniku raamatupidamist ei ole korraldatud raamatupidamise seaduses sätestatud korras, võivad esineda juhatuse liikme ja osaniku vastutuse alused koos sellest tuleneva võimaliku kahjunõudega, samuti võivad esineda karistusseadustiku (KarS) § 3811 alusel kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Ilmselt ei ole võlgnikul olnud reaalset soovi arendada jätkusuutlikku majandustegevust. Teadaolevalt ei ole võlgnikul likviidset vara, tema arvelduskonto jääk oli 26.11.2018 seisuga 0 eurot. Võlgnik on andnud laenu R T OÜ-le 45 151,34 eurot ja 9400 eurot, H P OÜ-le 128,04 eurot ja POY-le 12 502,57 eurot. Võlgnik on saanud laenu J V 30 015 eurot, Risto Pennanenilt 10 000 eurot ja pankrotiavalduse aluseks oleva laenu 10 000 eurot. Võlgniku vara hulka kuulub L Te vastu esitatud 10 000 euro suurune kahju hüvitamise nõue. Laenude algdokumente võlgnik haldurile ei esitanud. Pankrot tuleb välja kuulutada ja vahendid menetluse kulude katteks leida näiteks läbi juhatuse liikmete

vastu kahjunõuete esitamise. Kuna võlgnik asutati ilma sissemakseta, on võimalik osanike vastu esitada hagi vähemalt 2500 euro sissenõudmiseks. Võlgnikul on kindlalt sissenõutavaks muutunud kohustusi 2 võlausaldaja ees : OÜ L ees summas 1856,62 eurot, mille kohta on Pärnu Maakohus teinud 17.06.2019 maksekäsu kohtumääruse, ja Maksu- ja Tolliameti ees alates 15.06.2018 summas 565,45 eurot. Kuna võlgnikul ei ole vahendeid pankrotimenetluse kulude katteks, siis on ajutine pankrotihaldur teinud ettepaneku tasuda ettemaksuna pankrotimenetluse kulude katteks 2500 eurot. Kui nimetatud summat ei tasuta, siis on ajutise halduri hinnangul alus lõpetada pankrotimenetlus raugemisega. Harju Maakohus lõpetas 06.03.2019 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemisega pankrotti välja kuulutamata. Võlgnik esitas antud määrusele määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2019 määrusega tühistas ringkonnakohus Harju Maakohtu 06.03.2019 määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Võlausaldaja 26.08.2019 määratud kohtuistungile ei ilmunud. Võlgnik jäi oma vastuväidete juurde ja märkis, et võlgnevused on tasutud ja esitas sellekohased tõendid. Ajutine haldur leidis, et võlgnikul täitamata kohustusi ei ole ja palus võlgniku pankroti jätta välja kuulutamata. Kohtumääruse põhjendused PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS kohaselt on äriühing maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). PankrS § 31 lg 1 alusel kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Riigikohus on 22.02.2017 määruse nr 3-2-1-163-16 p-s 13, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (PankrS § 1 lg 2 või 3 teine eeldus). Võlgnik on esitanud võlausaldaja nõudele vastuväited ja märkinud, et tal ei ole võlausaldaja ees kohustust. Võlgniku vastuväidete kohaselt tegi vaidlusaluse pangaülekande võlgniku juhatuse liikmete teadmata võlgniku raamatupidaja, kes oli samal ajal võlausaldaja osanik ja juhatuse liige. Ülekande tegemise ja selle B K OÜ-le edasi kandmisega ületas ta oma volitusi. Väide, et laenu võeti R T OÜ kohustuse täitmiseks, ei ole eluliselt usutav. Võlgnik leiab, et ainuüksi pangaülekanne ei tõenda laenulepingu olemasolu. Muid tõendeid laenulepingu olemasolu kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja seda tuleb menetleda hagimenetluses. Kohus asub seisukohale, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik

hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Hagimenetluses vajab väljaselgitamist, kas tegemist oli pooltevahelise laenulepinguga, milline oli poolte tegelik tahe vaidlusaluse ülekande tegemisel, kas raamatupidaja oli volitatud antud ülekannet tegema jms olulised asjaolud. Võlausaldaja laenulepingu alusel esitatud pankrotiavalduse menetlemisel ei pea kohus põhjendatuks anda hinnangut mitmete erinevate äriühingute vahelistele võlasuhetele. Nimetatu vajab väljaselgitamist hagimenetluses. Seega tuleb hinnata võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on sissenõutavaks muutunud kohustusi 2 võlausaldaja ees: OÜ L ees summas 1856,62 eurot, mille kohta on Pärnu Maakohus teinud 17.06.2019 maksekäsu kohtumääruse, ja Maksu- ja Tolliameti ees summas 565,45 eurot. Suulistest laenulepingutest tulenevad nõuded võlgniku kinnitusel sissenõutavaks muutunud ei ole. Võlgnik esitas 26.08.2019 toimunud kohtuistungil P OY 22.08.2019 maksekorralduse, mis tõendab, et nimetatud äriühing on tasunud võlgniku võlgnevuse summas 565,45 eurot Maksu- ja Tolliameti ees. Samuti esitas võlgnik OÜ L ja P OY vahel 23.08.2019 sõlmitud võlgade ülevõtmise lepingu, millest nähtub, et P OY tasub võlgniku võlgnevuse OÜ L’i ees summas 2042,16 eurot 4 igakuise osamaksena ja OÜ L kinnitab lepingu allkirjastamisega, et pärast seda ei ole võlgnikul ühtegi võlgnevust OÜ L’i ees. Eeltoodu alusel leiab kohus, et võlgnikul puuduvad sissenõutavaks muutunud täitmata kohustused võlausaldajate ees, mistõttu ei ole tõendamist leidnud, et võlgnik oleks maksejõuetu. Eeltoodu alusel tuleb võlgniku pankrot jätta PankrS § 31 lg 1 alusel välja kuulutamata. Seoses menetluse lõpetamisega vabastab kohus ajutise pankrotihalduri tema kohustustest. 26.11.2018 määrusega on kohus seadnud võlgniku suhtes käsutamiskeelu ning peatanud võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise. Seoses pankrotiavalduse rahuldamata jätmisega tühistab kohus pankrotiavalduse tagamise abinõud. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. PankrS § 150 lg 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas ajutise halduri tasu ning ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. PankrS § 150 lg 3 kohaselt jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda. PankrS § 23 lg 1 ja 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike

kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos käesoleva seaduse § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuse suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär 96 eurot. PankrS § 23 lg 6 kohaselt võib kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Ajutine haldur on 18.02.2019 esitatud aruande täienduse kohaselt kulutanud PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks 22 h. Töötasu arvutamisel on ajutine haldur lähtunud tunnitasu määrast 70 eurot ja 35 eurot ja palub määrata ajutise halduri töötasuks kokku 1470 eurot ja vajalike kulutuste hüvitise suuruseks 250 eurot, kõik kokku 1720 eurot. 06.08.2019 esitatud aruande täienduse kohaselt on haldur täiendavalt kulutanud tööülesannete täitmiseks 7 h, lähtudes tunnihinnast 45 eurot. Seega kokku on haldur kulutanud 29 tundi ja tasuks kujuneb 1785 eurot. Lisaks on teinud ajutine haldur kulutusi summas 250 eurot. Kohus leiab, et eeltoodud ulatuses märgitud tasu ja tehtud kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlgnik ega võlausaldaja ei ole ajutise halduri aruandele ning tasu arvestusele vastu vaielnud. Ajutine haldur palub ajutise halduri tasu 1250 eurot ja vajalike kulutuste hüvitise 250 eurot välja mõista võlausaldaja poolt 23.11.2018 tasutud ettemaksu arvelt ja kanda see Lembit Ülperi arvelduskontole nr xxxx. Kohus leiab, et ajutise halduri tasu ja kulutused kokku summas 1500 eurot tuleb hüvitada võlausaldaja poolt tasutud ettemaksu arvelt. Ülejäänud ajutise halduri tasu summas 535 eurot tuleb välja mõista võlgnikult. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad võlgniku menetluskulud 2819,50 eurot. Võlgnikule on osutatud õigusabi 15 tunni ja 45 minuti ulatuses tunnitasumääraga 179 eurot käibemaksuta. Samuti on menetluskuluks tõlkekulu summas 45 eurot. Võlausaldaja võlgniku menetluskulude suurust vaidlustanud ei ole. Kohus tutvunud, võlgniku menetluskulude nimekirjaga, leiab, et see on põhjendatud osaliselt. 17.12.2018 toimunud eelistungi protokollist nähtuvalt kestis eelistung mitte 30 minutit vaid 15 minutit. Seega on põhjendatud eelistungil osalemise kulu 44,75 eurot ulatuses. 28.01.2019 kohtuistung kestis protokolli kohaselt 25 minutit mitte 1h ja 5 minutit. Seega on antud kohtuistungil osalemise kulu põhjendatud 74,50 euro ulatuses. Muus osas on võlgniku menetluskulu kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, võlgniku esitatud vastuväidete ulatust ja eelistungi ning kohtuistungite toimumise aega, tuleb võlgniku põhjendatud õigusabikulude suuruseks määrata 2625,50 eurot. Samuti on põhjendatud kulu tõlkekulu summas 45 eurot. Seega moodustavad võlgniku menetluskulud kokku 2670,50 eurot. Nimetatud summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.