Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostja I ei võta hagi õigeks ning vaidleb sellele vastu alljärgnevatel põhjustel: Kostja leiab, et hagiavalduses jäid välja toomata asjaolud, mis on käesoleva tsiviilasja õigeks lahendamiseks tähtsad: Hageja nõude aluseks on 27. aprillil 2017 teade nõudeõiguse loovutamisest. Teate kohaselt loovutas R N hagejale oma nõude, mis tuleneb 30.03.2017 xxxx OÜ (pankrotis) sõlmitud korteriomandite võlaõiguslikust müügilepingust ning avaldusest eelmärke kinnistamiseks ning 30.03.2017 Aarded OÜ (pankrotis) sõlmitud käenduslepingust. Märkimist kõigepealt vajab, et R N oli lepingute sõlmimise ajal nii põhivõlgniku xxxx OÜ (pankrotis), kui ka käendaja Aarded OÜ (pankrotis) juhatuse liige. Seega 30.03.2017, R N, olles xxxx OÜ juhatuse liige, sõlmis ise endaga korteriomandite võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt pidi tema juhtimise all olev osaühing xxxx OÜ (põhivõlgnik) välja ostma temale kuuluvad korteriomandeid, asukohaga xxxx tee xxxx ja xxxx, xxxx, hinnaga 392 000 eurot. Samal kuupäeval (30.03.2017) sõlmis R N, olles Aarded OÜ juhatuse liige, ise endaga käenduslepingu, millega juba Aarded OÜ tagas tema ja xxxx vahel eespoolmainitud korteriomandite võlaõiguslikust müügilepingust kohustuste täitmist.

Vastavalt korteriomandite võlaõigusliku müügilepingu p-le 4.1. kohustavad Pooled, s.o. R N’i isikus, sõlmima asjaõiguslepingu eseme omandi üleandmiseks hiljemalt kahe nädala jooksul arvates võlaõigusliku lepingu sõlmimist. Samuti tuli R N‘il ise endale teatada vähemalt seitse päeva ette asjaõigusliku lepingu sõlmimiseks broneeritud ajast (p. 4.2.) Punkti 4.3. kohaselt pidi R N üle andma xxxx OÜ-le Lepingu eseme vabana kolmandate isikute õigustest, sh. Hüpoteeklaen AS kasuks seatud hüpoteegid. (punkt 3.6). St., et sellised kanded kustutatakse enne Ostja kandmist kinnistusraamatusse Lepingu eseme omanikuna. Võlaõigusliku lepingu p. 4.4. ja 4.5. kohaselt asjaõiguslepingu sõlmimisega viivitamise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 0,5% Ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lisaks sellele juhul, kui Ostjast tulenevatel asjaoludel on asjaõiguslepingu sõlmimine veninud üle kahe nädala, on siis Ostja kohustatud tasuma Müüjale leppetrahvi summas 150 000 eurot, ning leppetrahvi tasumise viivitamise korral võis õigustatud pool nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas. Seejuures leppetrahvi ja viivise tasumine ei vabastanud lepingu täitmise kohustusest. Enne eespoolnimetatud lepingute sõlmimist, s.o. 21.03.2017, oli nii xxxx OÜ-le, kui ka Aarded OÜ-le Krediidiandja Hüpoteeklaen AS poolt teatatud laenulepingute ülesütlemisest. Teates oli muuhulgas viidatud sellele, et juhul, kui laenulepingust tulenev võlgnevus, kokku summas 756 935,33 eurot (Aarded OÜ osas) ning 438 765,89 (põhivõlgniku xxxx osas ei laeku krediidiandja kontole hiljemalt 28.03.2017, loetakse leping ülesöelduks alates 29.03.2017 ning Krediidiandaja algatab täitemenetluse Lepingust tuleneva nõude täitmiseks, mis toob kaasa hüpoteegiga koormatud lepingu tagatiste, sh. asukohaga xxxx korteriomandite 1 ja 3 sundmüügi. Lisaks sellele olid 30.08.2017 võlaõigusliku lepingu esemetele, s.o. korteriomanditele, asukohaga xxxx ja xxxx, seatud keelumärked Hüpoteeklaen AS kasuks. 27.11.2017 oli välja kuulutatud Aarded OÜ pankrot. 12.12.2017 oli samuti välja kuulutatud pankrot võlaõigusliku lepingu põhivõlgniku - xxxx OÜ suhtes tsiviilasjas 2-17-16745, samuti võlgniku pankrotiavalduse alusel. Põhivõlgniku xxxx OÜ pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmise koosolekul oli hageja nõue vaidlustatud. Kostjale I teadaolevalt on hageja (Viimsi arenduse OÜ) esitanud hagi sama nõude tunnustamiseks xxxx OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasja nr 2-18-5316). Harju Maakohus on kahel korral jätnud hagi rahuldamata. Jõustunud otsust veel ei ole, sest hageja on mõlemal korral Harju Maakohtu otsused vaidlustanud. Võlaõigusseaduse § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik. Kostja I on seisukohal, et käendatavat kohustust ei ole tekkinud. Nõude aluseks oleva võlaõigusliku müügilepingute puhul on tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja I sõnul on ilmne, et R N ei saanud võõrandada kortereid võlaõiguslepingus kokku lepitud viisil, s.o. vabana kolmandate isikute õigustest (sh. kustutada. Hüpoteeklaen AS kasuks seatu hüpoteegi kustutada). Antud asjaolust oli R N kui Müüja ja ühtlasi ka Ostja esindaja teadlik,

kuna temale teatati 21.03.2017 laenulepingu ülesütlemisest alates 29.03.2017 ning hoiatati täitemenetluse algatamisest. Võttes arvesse põhivõlgniku xxxx OÜ poolt täitmata jäänud kohustuse suurust Hüpoteeklaen AS ees (ca. 400 000 eurot) ning vahendite puudumist, mistõttu oli ka algatatud pankrotimenetlust, ei olnud temal ka finantsiliselt võimalik nimetatud lepingut täita, mis oli kindlasti ka R N’ile kui juhatajale teada. Seega on R N, oma ametiseisundi ära kasutades, sõlminud lepingu, mis ei olnud algusest peale täidetav, vaid selle eesmärgiks võis olla üksnes tema äriühingute suhtes (tema poolt algatatud) pankrotimenetlustes võlausaldaja staatuse ning häälte enamuse saavutamine. Lepingu tühisusele viitavad ka äärmiselt ebasoodsad tingimused kõikvõimalike sanktsioonide näol, mille kohaselt tuleks põhivõlgnikul lisaks müügihinnale tasuda leppetrahvi, mis ületaks mitmekordselt müügihinda, mis ei ole aga mõistlik kokkuleppe ei kohustuse täitmisele sundimiseks ega kohustuse täitmise asendamiseks. See annab omakorda alus lugeda nimetatud tehingut tühiseks heade kommete vastuolu tõttu (TsÜS § 86 lg 2 punktid 1 ja 2. Käenduslepingu koostamisel oli Aarded OÜ (pankrotis) täitmata kohustus Hüpoteeklaen AS ees 756 935,33 eurot, mis muuhulgas tähendab, et tagatise andmisel ei olnud Aarded OÜ tegelikult võimeline nimetatud kohustust täitma, vastutuse maksimumsumma 1 000 000 eurot ulatuses ega muus ulatuses. Ka käenduslepingu puhul puudus reaalne majanduslik eesmärk, vaid selle taga võis peituda R. N soov saavutada võlausaldaja staatuse ja mõju Aarded OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, mis oligi algatatud tema poolt pärast Aarded OÜ vastu täitemenetluste algatamist. Kostja II ei tunnusta hageja nõuet ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja II esitas alljärgnevad seisukohad ning vastuväited hagiavaldusele. Hagiavalduse kohaselt on Hageja nõude aluseks väidetavalt 27. aprillil 2017 teade nõudeõiguse loovutamisest. Teate kohaselt loovutas R N hagejale oma nõude, mis tuleneb: a) 30.03.2017 xxxx OÜ (pankrotis) sõlmitud korteriomandite võlaõiguslikust müügilepingust ning avaldusest eelmärke kinnistamiseks ning b) 30.03.2017 Aarded OÜ (pankrotis) sõlmitud käenduslepingust. 30.03.2017 sõlmis R N, olles Aarded OÜ juhatuse liige, ise endaga käenduslepingu, millega juba Aarded OÜ tagas tema ja xxxx vahel eespoolmainitud korteriomandite võlaõiguslikust müügilepingust kohustuste täitmist. Vastavalt korteriomandite võlaõigusliku müügilepingu p-le 4.1. kohustavad Pooled, s.o. R N’i isikus, sõlmima asjaõiguslepingu eseme omandi üleandmiseks hiljemalt kahe nädala jooksul arvates võlaõigusliku lepingu sõlmimist. Samuti tuli R N‘il ise endale teatada vähemalt seitse päeva ette asjaõigusliku lepingu sõlmimiseks broneeritud ajast (p. 4.2.). Punkti 4.3. kohaselt pidi R N üle andma xxxx OÜ-le Lepingu eseme vabana kolmandate isikute õigustest, sh. Hüpoteeklaen AS kasuks seatud hüpoteegid (punkt 3.6). Võlaõigusliku lepingu p. 4.4. ja 4.5. kohaselt asjaõiguslepingu sõlmimisega viivitamise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 0,5% Ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lisaks sellele juhul, kui Ostjast tulenevatel asjaoludel on asjaõiguslepingu sõlmimine veninud üle kahe nädala, on siis Ostja kohustatud tasuma Müüjale leppetrahvi summas 150 000 eurot, ning leppetrahvi tasumise viivitamise korral võis õigustatud pool nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas. Seejuures leppetrahvi ja viivise tasumine ei vabastanud lepingu täitmise kohustusest. Kostja II leiab, et R N poolt hagejale loovutatud nõue on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.

Nimelt, on R.N hagejale loovutanud notariaalsest müügilepingust ja käenduslepingust tuleneva nõude, järgimata seejuures seadusest tulenevat vorminõuet. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 11 lg 3 kohaselt kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lepingust tulenevate nõuete loovutamise lepingu vormi puhul tuleb arvestada VÕS §-ga 11 lg 3 mille kohaselt peab lepingust tuleneva nõude loovutamisleping olema samas vormis, milles sõlmiti põhileping. Lõikest 3 tulenev vorminõue kehtib nii loovutamislepingu enda kui ka selle aluseks oleva kohustustehingu(te) kohta. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 2). Põhilepingud sõlmiti notariaalses vormis kuid loovutamisleping lihtkirjalikus vormis mistõttu on loovutamine TsÜS § 83 järgi tühine. Samuti ei ole pooled põhilepingus kokku leppinud, et nõude loovutamise korral vorminõuet ei kohaldata. Vastupidi, on põhilepingus viidatud VÕS §-st 11 lg 3 tulenevale vorminõudele. Samuti soovib kostja II viidata asjaolule, et Müügilepingu rikkumise toimumise riisikot kandis müüja, R N kuna tehing tehti sisuliselt iseendaga; R N oli ka ostja xxxx OÜ ning käendaja Aarded OÜ seaduslik esindaja. VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Võlausaldaja (hageja) kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kostja II hinnangul oli R.N eesmärgiks kõigest tekitada fiktiivne nõue enda kontroll all oleva äriühingu vastu ning R.N ei olnud algusest peale tahet asjaõiguslepinguga kinnistuid xxxx võõrandada; vastav käitumine on ilmselgelt hea usu põhimõtte vastane VÕS § 6 tähenduses. Veel enam, arvestades vastuse punktis 2.7 kajastatud asjaoludega, on ilmne, et R N ei saanud võõrandada kortereid võlaõiguslepingus kokku lepitud viisil, s.o. vabana kolmandate isikute õigustest (sh. kustutada Hüpoteeklaen AS kasuks seatud hüpoteeki). Antud asjaolust oli R N kui Müüja ja ühtlasi ka Ostja esindaja teadlik või pidi teadlik olema kuna kostja II teatas talle 21.03.2017 laenulepingu ülesütlemisest alates 29.03.2017 ning hoiatas täitemenetluse algatamisest.

Võttes arvesse põhivõlgniku xxxx OÜ poolt täitmata jäänud kohustuse suurust Kostja II ees (ca. 400 000 eurot) ning vahendite puudumist, ei olnud põhivõlgnikul finantsiliselt võimalik nimetatud lepingut täita, mis oli kindlasti ka R N’ile kui juhatajale teada. Seega on R N, oma ametiseisundi ära kasutades, sõlminud lepingu, mis ei olnud algusest peale täidetav. Kostja II nõustub halduri järeldusetega, et vastavate tehingute eesmärgiks võis olla üksnes tema äriühingute suhtes (tema poolt algatatud) pankrotimenetlustes võlausaldaja staatuse ning häälte enamuse saavutamine. Kostja II hinnangul on endine võlausaldaja R.N oma õigusi kuritarvitanud ning käitunud võlgniku suhtes halvas usus (exceptio doli) mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata ka VÕS § 6 lg 2 alusel. Kolmandaks, viitab Kostja II hinnangul loovutatud nõude fiktiivsusele ka ebamõistlikult kõrge viivisemäär. Müügilepingu punkt 3.4 kohaselt on müüjal tasumisega viivitamisel õigus nõuda viivist 0,5% (null koma viis protsenti) tasumata summast päevas (aastas ca 715 400 €). Tegemist on viivisemääraga, mis on ca. 23 korda kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõttest tuleb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada ning keeld käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada võlgnikule kahju. Isiku õiguste teostamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millega seoses isik oma õigusi teostab. Kui õiguse teostamine ei vasta seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele, kaotab võlausaldaja tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse. Riigikohus on möönnud, et hea usu põhimõtte rikkumisena võivad olla käsitatavad nii viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine kui ka viivisenõude olemasolul saldoteatiste viiviseta esitamine. Lisaks ebamõistlikult kõrgele viivisemäärale, pole hageja oma hagiavalduses esitanud ühtegi tõendit ega ka indikatsiooni osas, et oleks enne pankrotimenetlust esitanud nõude (s.h ka kõrvalnõuete osas) võlgniku vastu, mistõttu tuleks hageja kõrvalnõuet kooskõlas VÕS §-ga 6 lg 2 mitte tunnustada. Neljandaks, lisaks leppetrahvi kehtetusele ning tehingu fiktiivsusele ei nähtu hagiavaldusest samuti, et hageja oleks enne võlgniku pankroti väljakuulutamist esitanud võlgniku vastu leppetrahvi nõude. Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (VÕS § 159 lg 2). Hageja sai teada või pidi teada saama väidetavast kohustuste rikkumisest nõude loovutamise seisuga, so. 27.04.17, kuid ühtegi leppetrahvi nõude esitamise teadet võlgnikule hagiavalduse kohaselt ei esitanud. Seega pole hagejal enam õigust leppetrahvi VÕS § 159 lg 2 kohaselt nõuda. Kostjad on tuginenud eelkõige R.N hea usu põhimõtte vastasele käitumisele VÕS § 6 alusel ning tehingute tühisusele TsÜS § 86 ja 87 kohaselt. Mõlemad kostjad on kohtule korduvalt rõhutanud, et sõlmitud tehingud on heade kommete vastased TsÜS § 86 tähenduses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04). Vaidlus puudub järgmistes asjaoludes. Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja 27. novembri 2017. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 217-15814 kuulutati välja Aarded OÜ (registrikood 11469183) pankrot 27. novembril 2017. a kell 15:00 ning nimetati Aarded OÜ (pankrotis) pankrotihalduriks Svetlana Pilden. Viimsi arenduse OÜ esitas 12. detsembril 2017. a Aarded OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile Svetlana Pilden nõudeavalduse, milles oli välja toodud, et Viimsi arenduse OÜ-l on seisuga 27. november 2017. a nõue Aarded OÜ (pankrotis) vastu kogusummas 1 000 000 eurot. Aarded OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses toimus nõuete kaitsmise koosolek 25. aprillil 2018. a ning Aarded OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas Viimsi arenduse OÜ nõude täies ulatuses Aarded OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pilden ja Hüpoteeklaen AS. Seega ei osutunud Aarded OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 25. aprillil 2018. a toimunud nõuete kaitsmise koosoleku käigus tunnustatuks Viimsi arenduse OÜ poolt esitatud nõue Aarded OÜ (pankrotis) vastu summas 1 000 000 eurot. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hagi esitati kohtule 08.05.2018, seega tähtaegselt. Hageja nõude aluseks on 30. märtsil 2017. a R N kui Müüja ja xxxx OÜ kui ostja vahel notariaalselt tõestatud korteriomandite võlaõiguslik müügileping ja eelmärke kinnistamise avaldus (edaspidi Müügileping), mille kohaselt xxxx OÜ kohustus ostma ning R N kohustus müüma xxxx maakonnas xxxx linnas asuva xxxx korteriomandi (registriosa nr xxxx) ning xxxx korteriomandi (registriosa nr xxxx) kokku hinnaga 392 000 eurot ning 30. märtsil 2017. a R N kui Võlausaldaja ja Aarded OÜ kui Käendaja vahel sõlmitud käendusleping, millega Aarded OÜ tagas Võlausaldaja ja OÜ xxxx vahel 30. märtsil 2017. a sõlmitud korteriomandite võlaõiguslikust müügilepingust ning avaldusest eelmärke kinnistamiseks ja kõikidest võimalikest

tagatava lepingu lisadest ja muudatusest tulenevate kõikide kohustuste täielikku, tähtaegset ja nõuetekohast täitmist Võlgniku poolt.

ning Krediidiandaja (kostja II) algatab täitemenetluse Lepingust tuleneva nõude täitmiseks, mis toob kaasa hüpoteegiga koormatud lepingu tagatiste, sh. asukohaga xxxx korteriomandite 1 ja 3 sundmüügi. Lisaks olid 30.03.2017 võlaõigusliku lepingu esemetele, s.o. korteriomanditele, asukohaga xxxx ja xxxx, seatud keelumärked Hüpoteeklaen AS kasuks. Kohtu hinnangul viitavad lepingu tühisusele ka äärmiselt ebasoodsad tingimused kõikvõimalike sanktsioonide näol, mille kohaselt tuleks põhivõlgnikul lisaks müügihinnale tasuda leppetrahvi, mis ületaks mitmekordselt müügihinda, mis ei ole aga mõistlik kokkuleppe ei kohustuse täitmisele sundimiseks ega kohustuse täitmise asendamiseks. See annab omakorda täiendava aluse lugeda nimetatud tehingut tühiseks heade kommete vastuolu tõttu (TsÜS § 86 lg 2 p 1ja 2). Lisaks eeltoodule oli kohtu hinnangul müügilepingu eesmärk tekitada ostjale lepingu rikkumisest tulenevate viiviste ja leppetrahvidega kahju. Lepingu rikkumise puhuks on kokku lepitud erinevad kõrvalkohustused: • Lepingu punktis 3.4 on kokku lepitud ostuhinna tasumisega viivitamise korral viivise tasumise kohustus, viivisemäär 0,5% päevas. • Lepingu punktis 4.4 on kokku lepitud asjaõiguslepingu sõlmimisega viivitamise korral leppetrahv 0,5% päevas ostuhinnast, kohustatud isikuks on see, kelle süül toimub asjaõiguslepingu sõlmimise osas viivitus. Lepingu punktidest 4.1 ja 4.2 tulenevalt pidi asjaõiguslepingu sõlmimise osas olema aktiivne eelkõige ostja – asjaõiguslepingu sõlmimise eelduseks oli ostuhinna tasumine ning aja lepingu sõlmimiseks pidi broneerima ostja. • Lepingu punktis 4.5 on kokku lepitud, et kui ostja ei tasu ostuhinda kokkulepitud ajaks, võib müüja nõuda leppetrahvi 150 000 eurot. • Lepingu punktis 4.5 on kokku lepitud ka see, et leppetrahvi tasumata jätmise korral võib müüja nõuda viivist leppetrahvilt 0,5% päevas. Kuna müügilepingu sõlmimise ajal ostjal ilmselt käibevahendeid ei olnud, müüja seda teadis ja ostuhinna tasumise aeg oli lühike, oli juba lepingu sõlmimise ajal tõenäoline, et lepingu rikkumine toimub. Kuna ostja kui juriidiline isik saab tegutseda läbi oma seadusliku esindaja, sõltusid ostja võimalused toiminguid teha ostja seaduslikust esindajast ehk müüjast endast. Seda arvestades peab kohus ebamõistlikuks nii viivisemäärasid kui leppetrahvi suurust. Kohtu hinnangul viitab see soovile võlgnikule kahju tekitada. Kohus nõustub kostjate käsitlusega osas, et sõlmitud tehingud on heade kommete vastased TsÜS § 86 tähenduses kuna käenduslepingu koostamisel oli Aarded OÜ-l (pankrotis) täitmata kohustus Hüpoteeklaen AS ees 756 935,33 eurot, mis muuhulgas tähendab, et tagatise andmisel ei olnud Aarded OÜ tegelikult võimeline nimetatud kohustust täitma, vastuse maksimumsumma 1 000 000 eurot ulatuses ega muus ulatuses. Ka käenduslepingu puhul puudus reaalne majanduslik eesmärk ning selle taga võis peituda R. N soov saavutada võlausaldaja staatus ja mõju Aarded OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, mis oligi algatatud tema poolt pärast Aarded OÜ vastu täitemenetluste algatamist. Hageja poolt 12.09.2019 kohtuistungil toodud viide 13.02.2019 tehtud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 2-16-8552 toodud põhimõttele, et juhul kui mingi tehingu pool on pankrotis, siis ei ole pankrotihalduril võimalik tugineda üldalustele ehk TsÜS § 86 ning võlausaldajate huve kahjustavate tehingute puhul peab lähtuma vaid pankrotiseaduse tehingute tagasivõitmise sätetest, ei ole asjakohane. Viidatud lahendis käsitleti juhtumit, kus hagejaks oli pankrotihaldur. Käesoleval juhul on pankrotihaldur üheks kostjatest. Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 103

lõike 2 teisest lausest, kui selleks on alust, on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema. Kohtu hinnangul ei tulene ei õigusaktidest ega ka Riigikohtu lahenditest, et pankrotihaldur on vastuväidete esitamisel piiratud teatud normidega. Seega on kohtu hinnangul olukord erinev juhul, kui pankrotihaldur peab esitama nõude hagejana, olukorrast kus pankrotihaldur saab/peab esitama vastuväiteid kostjana. Tulenevalt eelpoolöeldust jätab kohus hagi rahuldamata. Ülejäänud menetluses esitatud väited ja otsuses viitamata tõendid ei oma tähtsust ning kohus jätab need käsitlemata kuna kohus jätab hagi sisuliselt rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.