Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsMS § 142 lg 1 kohaselt tasutakse kajalt kautsjon. Sama sätte lg 2 kohaselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot; TsMS § 149 lg 5 kohaselt tagastatakse kautsjon kaja osalise või täieliku rahuldamise korral kohtumääruse alusel. Kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Kirjeldav ja põhjendav osa Renovum OÜ nõuab 15.08.2019 esitatud hagis X.X: põhivõlgnevuse 500 euro, sissenõudmiskulu 30 euro, viivise 237,37, intressi 72,36 euro, hooldustasu 5 euro ja lisanduva viivise väljamõistmist. Hageja nõue tuleneb Ühisraha OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr Y171225004. Kostja on jätnud lepingust tulenevad rahalised kohustused täitmata. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale kätte toimetatud postiteenuse vahendusel 20.09.2019. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole kohtule vastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on sama hageja esitanud sama kostja vastu samal ajal loovutamise teel saadud nõude. Selle asja nr oli 2-19-11559, asja menetles samuti kohtunik Silvi Maiste. X.X:on Ühisraha OÜ-ga sõlminud kaks laenulepingut. Esimene on sõlmitud 14.11.2017 (laenulepingu nr Y171113009) ning teine 29.12.2017 (laenulepingu nr Y171225004). Esimene neist on tsiviilasi nr 2-19-11559 ning teine käesolev tsiviilasi. Hageja on nõuded omandanud loovutamise teel Ühisraha OÜ-lt 03.07.2018. Nõuded loovutati koos. Hageja on kaks nõuet eraldanud ning tekitanud kunstlikult endale kaks nõuet, kuigi menetlusökonoomikat silmas pidades oleks pidanud hageja esitama nõuded koos, mis oleks tulnud nii hagejale kui ka kostjale tunduvalt odavam. Hageja on viidanud sissenõudekulu 30 euro väljamõistmise alusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p-le 1. Selle sätte kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Tsiviilasjas nr 2-19-11559 on hageja nõudnud samuti 30 euro sissenõudekulude väljamõistmist. Mõlema tsiviilasja tõendeid võrreldes nähtub, et kahe laenulepingu meeldetuletuskirjad kattuvad osaliselt. Teatis nõude loovutamise kohta, mis on saadetud kostjale 03.07.2018 on ära märgitud mõlemad laenulepingu numbrid, ei ole eluliselt usutav, et kostjale saadeti sama sisulist kirja kaks korda samal kuupäev. Tsiviilasjas nr 2-19-11559 tehtud kohtuotsusega on

kostjalt hageja kasuks juba mõistetud välja sissenõudekulud 30 eurot. Kuna osaliselt saadetud kirjad kattuvad ei ole põhjendatud, kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõudekulu 03.07.2018 saadetud teatise eest. Selles osas jätab kohus sissenõudekulu rahuldamata. Kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuulub seega sissenõudekulu summas 25 eurot (võlateade 04.02.2018 summas 5 eurot; laenulepingu ülesütlemise hoiatus 01.04.2018 summas 5 eurot; teatis laenulepingu ülesütlemise kohta summas 15 eurot). Kohus märgib, et kohtu infosüsteemist nähtuvalt on hageja esitanud ka mitmeid teisi hagisid, kus hageja on omandanud mitu nõuet sama kostja vastu, kuid ei ole menetlusökonoomika reegleid silmas pidades esitanud neid koos vaid eraldi tekitades kunstlikult mitu asja ja nõudes topelt nii sissenõudekulusid kui ka muid menetluskulusid. Selline käitumine ei ole kohtu hinnangul heauskne. Kohus hoiatab hagejat, et TsMS § 200 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt laenulepingule on viivis võrdne intressimääraga, so 0,106% päevas ja 38% aastas. Kohtu hinnangul on viivise määra puhul tegemist VÕS § 35 järgse tüüptingimusega. Kostja on sõlminud lepingu tarbijana. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11) Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8 % aastas. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav

tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära ligikaudu viis korda. Maakohus leiab, et selline selgelt ülemäärane ja tarbijat ebamõistlikult kahjustav viivisemäär on tühine. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sissenõutavaks muutunud viivis on kokku 49,97 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kui hageja oleks järginud menetlusökonoomika reegleid ning oleks esitanud kostja vastu suunatud võlgnevuse nõuded ühe hagina kohtusse, oleks poolte menetluskulud olnud tunduvalt väiksemad. Tsiviilasjas nr 2-19-11559 on 30.08.2019. a tagaseljaotsusega juba mõistetud kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku 350 eurot (sh riigilõiv summas 200 eurot ning lepingulise esindaja kulud summas 150 eurot). Kui hageja oleks esitanud kaks nõuet koos oleks tsiviilasja hind olnud kokku 2054,89 (1020,16 + 1034,73) eurot. Kokku oleks tulnud seega hagejal tasuda riigilõivu summas 250 eurot. Hetkel on hageja aga esitanud nõuded eraldi ning on kummagi hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu summas 200 eurot ehk kokku 400 eurot. Samuti ei nõustu kohus hageja lepingulise esindaja kuludega, kuna ühe hagiavalduse koostamine oleks olnud tunduvalt efektiivsem ning pooltele vähem kulukam. Seega on hageja ise tekitanud endale põhjendamatud kulutused summas 150 eurot (riigilõivu näol ning esindaja kulud hagiavalduse koostamisel summas 480 eurot. Selle kulu väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks väljamõista riigilõiv summas 50 eurot kuna hageja oleks pidanud kahe hagiavalduse koos esitamisel tasuma riigilõivu summas 250 eurot. Riigilõiv 200 eurot on kostjalt hageja kasuks juba väljamõistetud tsiviilasjas nr 2-19-11559. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvi Maiste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.