Krediidikaitse Grupp OÜ hagi OÜ M, U T vastu põhivõlgnevuse 10 000 euro, intressi 300 euro, viivise 4160 euro ja alates 19.04.2019 edasise viivise saamiseks 0,2% päevas, kuid mitte enam kui 5540 eurot
Tsiviilasja hind
20 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223; asukoht Pärnu mnt 130-36, 11317 Tallinn) Hageja esindaja: advokaat Tenno Parmas (Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid; e-post [email protected]) Kostja I: OÜ M (registrikood xxxx; asukoht xxxx; e-post xxxx) Kostja II: U T (isikukood xxxx; elukoht xxxx)
Kohtuistung
11.09.2019
Istungil osalenud isikud
hageja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Tenno Parmas
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Krediidikaitse Grupp OÜ hagi.
2.Välja mõista OÜ-lt M ja U T solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks põhivõlgnevus 10 000 eurot, intress 300 eurot, viivis 4160 eurot ja alates 19.04.2019 viivis arvestatuna põhinõudelt 0,2% päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte enam kui 5540 eurot.
3.Jätta kõik hageja menetluskulud kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.
4.Välja mõista OÜ-lt M ja U T solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks menetluskuluna 1559 eurot.
5.OÜ-l M ja U tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Krediidikaitse Grupp OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Krediidikaitse Grupp OÜ esitas 18.04.2019 Harju Maakohtusse hagi OÜ M (kostja I), U T (kostja II) vastu põhivõlgnevuse 10 000 euro, intressi 300 euro, viivise 4160 euro ja alates 19.04.2019 edasise viivise saamiseks 0,2% päevas, kuid mitte enam kui 5540 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja Credit Invest OÜ ja kostja I 22.10.2015 laenulepingu nr Xxxx. Laenulepingu kohaselt andis laenuandja kostjale I laenu 10 000 eurot ning kostja I kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 22.10.2015, arvestades laenulepingu p-de 3.7 ja 4.9 kohaselt laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 100 eurot. Laenuandja ja kostja II sõlmisid 22.10.2015 kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr Xxxx.
3.Laenulepingu kohaselt kohustus kostja I esialgu laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 22.11.2015. Laenulepingu p-s 3.10.2 on pooled kokku leppinud, et kostjal I on õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul. Käesoleval juhul on kostja I pikendanud laenu tagastamise tähtaega laenuandja nõusolekul kolmekümne nelja makseperioodi võrra. Kostja I tasus kolmekümne neljal korral laenuandjale eelmise perioodi intressi, mistõttu pikenes laenuleping iga kord ühe kuu võrra. Seega kohustus kostja I tagastama laenu koos intressiga laenuandjale hiljemalt 22.09.2018. Kostja I laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud.
4.Hageja selgitab, et kostja I on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 20 930,40 eurot, millest 20 700 eurot on kostja I tasunud intressi katteks laenulepingu pikendamiseks. Ülejäänud summast 230,40 eurot on kostja I tasunud laenuandja poolt laenulepingu p 7.3 alusel laenusaajale edastatud tasulise nõudekirja tasu katteks. 27.02.2019 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid nõuete loovutamisest samal päeval. Kostjad vastutavad laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kuni 20 000 euro ulatuses.
5.Hageja on seisukohal, et nii laenuleping kui ka käendusleping on sõlmitud ja kehtivad alates 22.10.2015. Hageja hinnangul on asjakohatu kostjate väide, et laenulepingut ei ole justkui sõlmitud. Laenulepingu sõlmimist kinnitab asjaolu, et pooled on laenulepingut asunud täitma. Laenuandja on 22.10.2015 kostjale I kandnud lepingus kokku lepitud korras laenusumma ja kostja I on laenu osaliselt tagastanud. Kostja I konto väljavõttest nähtub, et alates laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise kuupäevast on kostja I teinud igakuiselt laenuandjale makseid laenulepingus kokku lepitud intressisummas ning seda selgitusega, kus on märgitud laenulepingu
number. Seega kinnitavad laenulepingu sõlmimist ja jõustumist 22.10.2015 allkirjad lepingul, poolte tahteavaldused ning asjaolu, et pooled on asunud lepingut täitma.
6.Hageja selgitab, et käenduslepingu sõlmimiseks piisab käendaja ühepoolse tahteavalduse üleandmisest võlausaldajale, millega käendaja võtab endale kohustuse põhivõlgniku kohustuste käendamiseks. Antud juhul on kostja II allkirjastanud 22.10.2015 käenduslepingu ning edastanud selle laenuandjale. Eelnevast tulenevalt tuleb lugeda ka käendusleping sõlmituks. Kuna laenuleping ja käendusleping on kehtivalt sõlmitud, siis sai laenuandja nendest tulenevad nõuded hagejale loovutada. Kostjaid on nõude loovutamisest teavitatud.
7.Hageja leiab, et tema nõue ei ole heade kommete ega hea usu põhimõttega vastuolus ning kostjad ei ole ka vastupidist tõendanud ega põhistanud. Asjakohatu on kostjate vastuväide, et kostjad on tagastanud laenuandjale viimase poolt kostjale I alusetult üle kantud laenusumma. Hageja selgitab, et laenuleping ja käendusleping on kehtivalt sõlmitud poolte poolt alates 22.10.2015 ning nimetatud kuupäevast alates on ka lepingutest tulenevad õigused ja kohustused pooltele siduvad. Seega ei pidanud kostja I tagastama hagejale väidetavalt alusetult üle kantud laenusummat, vaid täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi. Ühtlasi on ebaõige ka kostjate esitatud võlaarvestus, sest ka see põhineb eeldusel, et laenulepingut ja käenduslepingut ei ole kehtivalt sõlmitud. Kostjate vastuväited
8.Kostjad ei tunnista hagi ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostjad on seisukohal, et nad on kohustused endise võlausaldaja ees täitnud ning hagiavalduses märgitud nõue on alusetu, põhjendamatu ning heade kommete ja hea usu põhimõttega vastuolus.
9.Kostjad selgitavad, et nõude aluseks olev laenuleping ja käendusleping on laenuandja poolt allkirjastatud alles 28.02.2019, mis on 3,5 aastat hiljem kui kostjad lepingud allkirjastasid. Seega lepingus sätestatud tingimused hakkasid osapooltele kehtima alates 28.02.2019. Eeltoodud kuupäevaks oli kostja arvelduskontole alusetult kantud rahalised vahendid laenuandjale juba tagastanud ning täidetud ka viivitusest tulenevad kõrvalnõuded seadusjärgses määras. Kostja I sooritas arvestuse kohaselt viimase tagasimakse 31.03.2018 ning sooritas viimase viivitusintressi makse 27.06.2018. Seega on laenuandja poolt 22.10.2015 üle kantud summa tagastatud koos viivitusintressiga.
10.Kostjatele on arusaamatu, mis nõue laenusaaja poolt hagejale loovutati ja kas nõue on sissenõutav. Samuti jääb kostjatele arusaamatuks, kuidas on võimalik laenusaaja poolt nõude aluseks olevaid lepinguid allkirjastada 28.02.2019, kui laenusaaja on nõude juba loovutanud kolmandale isikule. Kohtuotsuse põhjendused
11.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenuandja Credit Invest OÜ kandis 22.10.2015 kostja I arvelduskontole 9900 eurot (tlk 12). Pooled vaidlevad selle üle, kas laenuandja on kostjale I laenu üle kandnud alusetult, kas laen on kostjate poolt laenuandjale tagastatud ning kas ja mis nõue on laenuandja poolt hagejale loovutatud.
13.Laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimisest Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostjad on seisukohal, et nii laenulepingus kui käenduslepingus kokku lepitud tingimused hakkasid kehtima 28.02.2019, kui laenuandja esindaja lepingud allkirjastas, mistõttu on laenuandja kostjale I laenu üle kandnud alusetult. VÕS § 9 lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Oferdi piisav määratletus väljendab eelkõige tahet olla lepinguliselt seotud isikuga, kellele ettepanek tehakse ja kes selle vastu võtab. Tavaliselt loetakse piisavaks, kui ofert sisaldab lepingu eset, kogust ja hinda (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 109). Kohtu hinnangul on hageja teinud kostjale I VÕS § 16 lg 1 kohase pakkumuse. Kohtu hinnangul on ofert piisavalt määratletud, s.o lepingus on märgitud laenutingimused (sh laenusumma, laenu tagastamise kuupäev, intressi tasumise kuupäev, intressimäär, lepingutasu, viivis tasumata makselt päevas) ja laenusaaja andmed. Seega vastab laenuandja pakkumus laenulepingu tunnustele. VÕS § 20 lg 1 järgi nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kostja I allkirjastas laenulepingu 22.10.2015. Seega on kostja I otsese tahteavaldusega väljendanud tahet sõlmida laenuandjaga laenuleping. VÕS § 9 lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kohus leiab, et kuivõrd käesoleval juhul on laenuandja allkirjastanud laenulepingu peale nõude loovutamist s.o (28.02.2019), siis ei oma lepingu allkirjastamine mingit tähtsust. Laenuandja ei saanud allkirjastada laenulepingut, mille oli juba loovutanud teisele võlausaldajale. Seega ei ole oluline, millal laenuandja on laenulepingu allkirjastanud, vaid oluline on see, millal laenuandja kostja I nõustumuse kätte sai. Laenuandja on 22.10.2015 kostja I arvelduskontole kandnud üle 9900 eurot, millest tulenevalt saab järeldada, et laenuandja sai kostja I nõustumuse kätte 22.10.2015. Eeltoodust tulenevalt on seega laenuleping laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud 22.10.2015, kui laenuandja sai kätte kostja I nõustumuse. Laenulepingu sõlmimist tõendab täiendavalt ka asjaolu, et pooled on asunud laenulepingut täitma (laenuandja on kostjale I laenu üle kandnud ja kostja I on laenu osaliselt ka tagastanud). Seega ei ole laenuandja kostjale I laenu üle kandnud alusetult, vaid poolte vahel sõlmitud kehtiva laenulepingu alusel. VÕS § 144 lg 1 järgi võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et käendusleping on ühepoolne leping, s.o tegemist ei ole vastastikuse lepinguga (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 744). Seega tuli laenusaaja nõustumust käenduslepingu sõlmimisel eeldada. Käenduslepingule on kostja II alla kirjutanud 22.10.2015. Seega arvestades VÕS § 144 lõikes 1 sätestatut, saab käenduslepingu laenuandja ja kostja II vahel lugeda sõlmituks 22.10.2015. Kõigest eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et laenuandja ja kostja I vahel on 22.10.2015 sõlmitud kehtiv laenuleping ning laenuandja ja kostja II vahel on 22.10.2015 sõlmitud kehtiv käendusleping.
14.Nõude loovutamisest VÕS § 164 lg 1 järgi võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 167 lg 1 kohaselt nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kohtule nähtub, et nõude loovutamise teade on 27.02.2019 edastatud kostjate e-posti aadressile xxxx (tlk 33). Nimetatud e-posti aadress on välja toodud nii sõlmitud laenu- ja käenduslepingus kui ka äriregistris (tlk 6, 10, 34). Samuti kasutavad kostjad nimetatud e-posti aadressi käesolevas menetluses. Kohtu hinnangul on laenuandja nõude loovutamise teatega VÕS § 170 kohaselt teatanud kostjatele, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale (hagejale). Kostjad ei ole esitanud ka vastuväidet, et nad ei ole nõude loovutamise teadet kätte saanud. Kohtu hinnangul on laenuandja nõuded, mis tulenevad laenulepingust nr Xxxx ja käenduslepingust nr Xxxx, loovutanud 27.02.2019 hagejale (tlk 33). Eeltoodust tulenevalt on seega hagejale üle läinud õigus nõuda kostjatelt laenulepingust nr Xxxx ja käenduslepingust nr Xxxx tulenevate nõuete täitmist.
15.Põhivõlgnevusest Kohus on eelnevalt kindlaks teinud, et laenuandja ja kostja I vahel on sõlmitud kehtiv laenuleping. Laenulepingu punktist 4.9. tulenevalt arvutatakse laenust selle üleandmisel maha lepingutasu ning lepingutasuks on laenulepingu punkti 3.7. järgi 100 eurot. Laenulepingu punkti
3.1.järgi on laenusummaks 10 000 eurot (tlk 6-6 pöördel). Seega on kostjale I antud laenu summas 10 000 eurot, millest laenuandja on maha arvestanud lepingutasu 100 eurot. Laenulepingu punkti 3.4. kohaselt oli laenu tagastamise kuupäevaks 22.11.2015. Laenulepingu punkti 3.10.2. järgi on laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenutagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arveldusarvele (lepingu punkt 1.7) on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress (lepingu punkt 3.6). Juhul, kui laenusaaja teeb makse, milles ei ole näidatud makse selgituses laenuandja selge tahe makse sooritamisel ning makse ei ole piisav, et katta kõiki sissenõutavaks muutunud summasid s.h. põhinõuet, loetakse, et makse on tehtud intressi katteks laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil (tlk 6). Kohtule nähtub, et laenu tagastamise kuupäevaks oli 22.11.2015, s.o selleks ajaks oleks kostja I pidanud tagastama laenuandjale kogu laenusumma. Kostja I on tasunud aga laenulepingust tulenevate kohustuste katteks ajaperioodil 22.10.2015-04.01.2019 kokku 20 930,40 eurot (tlk 1920, 47-48 pöördel). Kuivõrd kostja I on laenu maksnud pikema ajaperioodi vältel, saab eeltoodust tulenevalt järeldada, et kostja I on laenulepingu punkti 3.10.2 alusel pikendanud laenu tagastamise tähtaega laenuandja nõusolekul makstes laenuandjale eelneva perioodi intressi, millest tulenevalt laenutagastustähtaeg pikenes. 11.09.2019 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt oli poolte vaheline praktika selline, et kui laenusaaja tasus enne intressi tagasimaksmise tähtaega intressi, siis pikenes leping ühe kuu võrra, kui ta tasus intressi peale tagasimaksmise tähtaega, siis pikenes laenuleping ühe kuu võrra laenuandja nõusolekul. Enne iga järgmise kuu intressi maksetähtaega saatis laenuandja välja arve, kust nähtus, et juhul kui intressid tasutakse ära, on laenuandja nõus laenu pikendama. Hageja selgitab, et 22.09.2018 ei olnud laenuandja enam nõus lepingut pikendama, sest kostja I
viivitas tasumisega pikalt, mistõttu ei olnud laenuandjal enam huvi laenulepingut pikendada. Pärast 22.09.2018 laenuandja enam teateid välja ei saatnud, mistõttu laenuleping lõppes 22.09.2018 (tlk 63 pöördel-64). Laenulepingust tulenevalt oli intressi tasumise kuupäevaks iga kuu 22. kuupäev (tlk 6). Kohtule esitatud võlaarvestusest ja kostja I pangakonto väljavõtetest nähtuvalt hilines kostja I intressi tasumisega pidevalt. Kuigi intressi tasumise kuupäevaks oli iga kuu 22. kuupäev, tasus aastal 2018 kostja I 22.01.2018 intressi makse 14.03.2018 ja 16.04.2018, 22.02.2018 intressi makse 16.04.2018, 22.03.2018 intressi makse 14.06.2018, 22.04.2018 intressi makse 14.06.2018, 22.05.2018 intressi makse 02.08.2018, 22.06.2018 intressi makse 31.08.2018, 22.07.2018 intressi makse 24.09.2018 ning 22.08.2018 intressi makse 31.10.2018 ja 04.01.2019 (tlk 19-20, 47-48 pöördel). Seega pidevalt üle kahe kuu hilinemisega. Laenuandja on saatnud kostjale I laenulepingu kehtivuse ajal tasulisi nõudekirju 19.08.2016, 29.11.2016, 06.02.2017, 06.03.2017, 04.05.2017, 07.07.2017, 14.08.2017 ja 18.10.2017 (tlk 21-28). Samuti saatis laenuandja kostjatele ka hagihoiatusi 30.01.2018, 23.05.2018, 14.06.2018 ja 11.02.2019 (tlk 29-32). Kohus loeb kõige eeltooduga tõendatuks, arvestades kostja I maksekäitumist, et laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud laenuleping lõppes 22.09.2018. Kohtu hinnangul oli laenuandjal õigus kostja I korduva lepingu rikkumise tõttu jätta laenu tähtaeg pikendamata. Viimane laekumine kostja I poolt oli 04.01.2019, s.o selle ajani tasus kostja I ainult laenulepingu järgset intressi. Kuna laenuandja on kostjale I saatnud laenulepingu kehtivuse ajal 8 tasulist nõudekirja, siis oli laenuandjal õigus küsida laenulepingu punkti 7.3. järgi kostjalt I saadetud teatiste eest kokku 230,40 eurot (8 x 28,80 eurot). Laenulepingu punkti 6.5. kohaselt kui laenusaajal on kohustus tasuda laenuandjale üheaegselt laenulepingust tulenevaid erinevaid summasid, kaetakse kohustuste täitmiseks tehtud maksetest esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused ja menetluskulud, seejärel viivised ja trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest ja lõpuks tähtajaks tasumata laen. Kuivõrd pooled on laenulepingus kokku leppinud, et kõigepealt kaetakse kohustuste täitmiseks tehtud maksetest võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused (230,40 eurot) ja seejärel maksmata intressid (20 700 eurot) ning alles seejärel tähtajaks tasumata laen, siis on kostjal I täielikult tasumata põhivõlgnevus 10 000 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks VÕS § 108 lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 23.09.2018. Laenuandjal tekkis seega 23.09.2018 VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja I kohustus muutus sissenõutavaks. Kohtu hinnangul on asjakohatud kostjate vastuväited, et laenuandja on kostjale I laenu üle kandnud alusetult ning et nõue on heade kommete ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja ja kostjate vahel on sõlmitud kehtiv laenuleping ja käendusleping, mistõttu ei ole laenuandja kandnud laenu üle alusetult, vaid laenulepingu alusel, millest tulenevalt on laenuandjal ka õigus nõuda laenu tagastamist ja seega ei ole nõue heade kommete ja hea usu põhimõttega vastuolus. Seejuures on asjakohatu kostjate väide, et kostja I on sooritanud laenuandjale ülekandeid suuremas ulatuses, kui oleks pidanud. Ka kostjate esitatud pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on kostja I teinud laenuandjale makseid kokku summas 20
930,40 eurot. Kohus on eelnevalt selgitanud, et sellest 230,40 eurot arvestati võlgnevuse sissenõudmiseks kantud kuludeks ja 20 700 eurot intressi katteks. Seega on tasumata põhivõlgnevus 10 000 eurot. Kohus leiab, et kostja I vastuväited ei ole aluseks laenuandja poolt väljastatud laenu tasumata jätmiseks. Kostja I rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt I hagejale välja mõista põhivõlg 10 000 eurot.
16.Intressist VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu punkti 3.6. kohaselt oli intressimäär 6% kalendrikuus, s.o 600 eurot kuus (tlk 6). Hageja arvestusel moodustas intress lepingu lõppemise seisuga 300 eurot, mille tasumist hageja kostjalt I nõuab. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses ja loeb esitatud võlaarvestusega tõendatuks, et kostjal I on tasumata intress summas 300 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja I on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista intress 300 eurot.
17.Viivisest Hageja nõuab kostjalt I laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 4160 eurot. VÕS § 113 lg 1 viimase lause järgi kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemäära 0,2% (tlk 6). Kohus leiab, et kuivõrd põhivõlgnevuse väljamõistmine kostjalt I on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt I hageja kasuks välja viivise 0,2% päevas põhinõudelt (10 000 eurolt) alates 23.09.2018 kuni 18.04.2019 summas 4160 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt I viivist TsMS § 367 alusel alates 19.04.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte enam kui 5540 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt I on samuti põhjendatud. Kuna hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 18.04.2019 seisuga, mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 19.04.2019 lepingujärgses määras 0,2% päevas kuni põhinõude 10 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 5540 eurot.
18.Käendaja vastutusest ja solidaarkohustusest VÕS § 142 lõiked 1-4 sätestavad, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käenduslepingu punkti 1.2. kohaselt vastutab kostja II laenusaaja poolt tagastamata laenu summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti laenusaajalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste eest ning kahju hüvitamise eest summas kuni 20 000 eurot. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud). Vastavalt VÕS § 145 lõikele 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Laenuandja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu punktist 2.1. tulenevalt võib laenuandja nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Seega laenuandja ja kostja II ei ole käenduslepinguga kokku leppinud, et kostja II vastutaks üksnes juhul, kui laenuandja ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada. Seega vastutab kostja II VÕS § 142 ja VÕS § 145 lg 1-2 kohaselt kostja I poolt sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Hageja nõue kostja II vastu piirdub 20 000 euroga, mis on käenduslepingus sätestatud kostja II maksimaalse vastutuse ulatus (tlk 10).
19.Osundatust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 10 000 eurot, intress 300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 4160 eurot ja alates 19.04.2019 viivis arvestatuna põhinõudelt 0,2% päevas kuni põhinõude 10 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 5540 eurot. Menetluskulude jaotus
20.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskulud on kokku 1619 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust summas 750 eurot ja esindajakuludest summas 869 eurot. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 750 eurot on menetluskulu ja tuleb kostjatelt hagejale välja mõista.
Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peavad kostjad hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on kandnud kulusid õigusabile summas 869 eurot koos käibemaksuga. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 6 tundi ja 2 minutit. Õigusabi on osutatud hinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks, järgnevalt: 1) 18.04.2019 asja materjalidega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine ja hagiavalduse koostamine 1 tund ja 15 minutit; 2) 29.04.2019 kohtumäärusega tutvumine 10 minutit; 3) 17.06.2019 kostjate vastusega tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine ja seisukoha koostamine 2 tundi ja 25 minutit; 4) 25.06.2019 kohtumäärusega tutvumine 10 minutit; 5) 10.09.2019 kohtuistungiks valmistumine 1 tund ja 25 minutit; 6) 11.09.2019 kohtuistungil osalemine 37 minutit. Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud õigusabile on osaliselt ülemäärased. Kohtupraktika kohaselt on istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks ajaks peetud 1 tundi. Seega 10.09.2019 ettevalmistus kohtuistungiks ajakuluga 1 tund ja 25 minutit ei ole põhjendatud. Kohus vähendab antud ajakulu 25 minuti võrra. Kuna kohus vähendas hageja esindaja ajakulu 25 minuti võrra, on hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 5 tunni ja 37 minuti ulatuses. Käibemaksu hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel kinnitada, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13 p 16). Hageja esindaja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tagasi. Seega mõistab kohus kostjatelt hageja menetluskulud välja koos käibemaksuga. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot + käibemaks vastab hageja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud õigusabile 809 eurot koos käibemaksuga. Hageja menetluskulud kokku on 1559 (riigilõiv ja esindajakulu) eurot, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjaid hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.