2-18-125945/19 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2-18-125945 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Asjaolud ja menetluse käik Hageja esitas 25.10.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu ja 20.12.2018 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 1350 euro, viivise 17,56 eurot ja viivise TsMS § 367 alusel VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus võttis hagi menetlusse 16.01.2019. Kostja esitas vastuse hagile 29.01.2019 ja täiendavad seisukohad 15.03.2019 ja 01.07.2019. Hageja esitas 01.03.2019 seisukoha kostja vastuse osas ja täiendavad seisukohad 01.07.2019. Hageja seisukohad 20.12.2018 hagiavalduses hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks võlgnevuse 1350 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 17,56 eurot ja viivise hagiavalduse esitamise päevale järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja osutas kostjale ajaperioodil 2015 jaanuarist kuni 2017 märtsini raamatupidamise teenust suulise käsunduslepingu alusel. Kostja kohustus hagejale tasuma teenuse eest 50 eurot kuus (koos käibemaksuga). Suulise lepingu sõlmimisel esindas hagejat juhatuse liige R V ning kostjat esindas juhatuse liige R H. Kokkuleppe sõlmimise juures viibis hageja raamatupidaja L V. Kostja ei ole raamatupidamisteenuse eest tasunud. Hageja on esitanud kostjale kaks arvet. Arve nr 13125 summas 500 eurot, maksetähtajaga 15.10.2018 ja arve nr 13127 summas 850 eurot, maksetähtajaga 24.10.2018. Kostja on andnud lubadusi arve tasumiseks, kuid ei ole seda teinud. Kostja edastas 18.10.2018 hagejat esindavale raamatupidajale e-maili, kus kinnitas, et on nõus arve tasuma, kuid soovib seda teha sularahas ning viitas, et pärast tasumist soovib ta tagasi saada ka hageja raamatupidaja valduses olevad alusdokumendid. Hageja ei ole teinud kostjale takistusi arvete sularahas maksmiseks, kuid kostja ei ole kordagi tulnud hageja asukohta selleks, et raha maksta ja dokumente vastu võtta. Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Poolte vahel puudub kokkulepe viivise määra suhtes, millest tulenevalt kohaldub käesolevale nõudele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär 8% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista põhisummalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates 21.12.2018 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 01.03.2019 menetlusdokumendis jääb hageja oma nõude juurde ja on seisukohal, et poolte vahel on vaidlus selle üle, millises teenustasus pooled kokku leppisid. Hageja ei nõustu, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus kogu ostutatud teenuse eest tasuma üksnes 500 eurot. Hageja hinnangul ei ole see ka eluliselt usutav, kuna hageja osutas kostjale raamatupidamise teenust kokku 27 järjestikusel kuul (perioodil alates 01.01.2015 kuni 31.03.2017), mis teeks ühe kuu tasuks keskmiselt 18,52 eurot, mis oluliselt alla tööde tegeliku turuväärtuse. Poolte vahel lepingu sõlmimist ja lepingutingimusi soovib hageja tõendada tunnistaja L Vi kirjalike ütlustega. Raamatupidaja L V viibis menetlusosaliste vahelise kokkuleppe sõlmimise juures ja saab seetõttu anda ütlusi selle kohta, millistes tingimustes pooled 2015 alguses kokku leppisid. Seda, et poolte vahel oli kokkulepe hageja poolt viidatud tingimustel, tõendab poolte vaheline kirjavahetus 2018 oktoobrist. Hageja esitas kostja palvel esialgu arve 500 euro ulatuses, kuna kostja viitas, et tal puuduvad varalised vahendid kohustuse täitmiseks. Pärast seda, kui arve oli koostatud ja kostjale edastatud, asus kostja kirjalikes vastustes teenuse saamisele vastu vaidlema ning väitma, et teenuse osutaja oli L V eraisikuliselt, mitte

hageja. Kuna hageja sellega ei nõustunud, saatis ta kostjale 12.10.2018 meeldetuletuse poolte vahel 2015 alguses sõlmitud kokkuleppe kohta. Pärast seda teatas kostja 18.10.2018, et on nõus tasuma arve nr 13125, kuid soovib seda teha sularahas. Seega tõendab eelnev, et poolte vahel oli kokkulepe hageja poolt viidatud tingimusel, et teenustasu on 50 eurot kuus (koos käibemaksuga), kuna kostja on seda enda nõusolekuga kinnitanud. Kuigi kostja kinnitas 18.10.2018, et on nõus arve tasuma sularahas ja tunnistas teenuse saamist, ei ilmunud ta kordagi hageja juurde, et raamatupidamisdokumente kätte saada ja arvet tasuda, vaid andis lubadusi. Kuna kostja ei täitnud enda lubadusi ja kohustusi mõistliku aja jooksul, ei soovinud hageja enam kostjale vastu tulla ning koostas ka teise arve ülejäänud ajaperioodi kohta, millal teenust osutati. Arve nr 13125, mida kostja tunnistab, on esitatud 01.01.2015-31.10.2015 osutatud raamatupidamise teenuse eest selliselt, et iga kuu eest on arvestatud kokkulepitud kuutasu 50 eurot. Teenus sisaldas igakuiste deklaratsioonide esitamist EMTA-s, kasumiaruannete koostamist, samuti bilansside koostamist kuude lõikes. Hageja esitab tõendina näitliku väljavõtte 2015.a bilanssidest perioodide märtsaugust kohta, mida hageja muuhulgas edastas kostjale näiteks ka raamatupidamisteenuse osutamise ajal ehk 2015 septembris. Teenuse osutamiseks andis kostja hagejale üle paberkandjal raamatupidamisdokumendid, mis hageja raamatupidamisse sisse kandis. Arve nr 13127 sisaldab raamatupidamise teenust 01.11.2015-31.03.2017. Teenus sisaldas lisaks eelviidatud igakuistele töödele ka 2014. ja 2015.majandusaasta aruande (ühine aruanne seoses sellega, et kostja ettevõte loodi 2014 juulis) koostamist ja esitamist (esitatud 16.05.2016) ning ka 2016.majandusaasta aruande ettevalmistamist. Tasunõue on esitatud kahes osas ehk kahe arvena seoses hagejapoolse vastutulekuga kostjale. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite kogu nõudele, seega kostja vaidles maksekäsu kiirmenetluses vastu ka arvele nr 13125, mida ta käesolevas hagimenetluses on õigeks võtnud. Suulise lepingu tõttu puuduvad pooltel kirjalikud tõendid selle kohta, millistes tingimustes pooled kokku leppisid, sh tõendid selle kohta, millises tasus pooled kokku leppisid. 01.07.2019 menetlusdokumendis jääb hageja kõigi oma nõuete ja seisukohtade juurde. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on kostjale raamatupidamise teenust osutanud. Kostja tunnistas seda nii vastuses kohtule kui ka kohtuistungil. Hageja osutas kostjale raamatupidamise teenust kokku 27 järjestikusel kuul (perioodil alates 01.01.2015 kuni 31.03.2017). Pooled leppisid 2015 alguses kokku, et hageja osutab kostjale raamatupidamisteenust hinnaga 50 eurot kuus (koos käibemaksuga). Kokkuleppe sõlmimine toimus suuliselt ning kokkuleppe sõlmimisel osalesid hageja seaduslik esindaja, kostja seaduslik esindaja ning hageja raamatupidaja, kes hageja nimel teenust osutas. Hageja soovis suulisi kokkuleppeid raamatupidamisteenuse tasu osas tõendada tunnistaja L Vi ütlustega. Kohus jättis 18.06.2019 kohtuistungil hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Hageja esitab vastuväite tunnistaja üle kuulamata jätmisele vastavalt TsMS § 333. Arve nr 13125, mida kostja tunnistab, on esitatud ajaperioodil 01.01.2015 kuni 31.10.2015 osutatud raamatupidamise teenuse eest selliselt, et iga kuu eest on arvestatud kokkulepitud kuutasu 50 eurot. Kostja on oma 18.10.2018 e-mailis teatanud, et on nõus tasuma arve nr 13125, kuid soovib seda teha sularahas. Seega on tõendatud, et poolte vahel oli kokkulepe teenustasus 50 eurot kuus (koos käibemaksuga). Lähtuda tuleb ka VÕS § 627 toodud põhimõttest, et kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandusvõi kutsetegevuses. Teenust on osutatud kahe äriühingu vahel nende majandustegevuse raames, seega kuulub tasu maksmisele. Antud juhul on pooled suulise lepingu alusel kokku leppinud tasus 50 eurot kuus. Seega tuleb nõude lahendamisel hinnata ka seda, kas tegu on mõistliku tasuga VÕS § 627 lg 2 alusel. Tavapärane raamatupidamisteenuse tasu Eestis on väiksematel ettevõtetel 150200 eurot kuus. Hageja on esitanud selle kohta ka hinnapäringu ühe raamatupidamisteenuse osutaja kodulehelt, mille järgi analoogse raamatupidamisteenuse kuutasu on 161,76 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb lugeda kuutasu 50 eurot kuus (koos käibemaksuga) igal juhul mõistlikuks tasuks. Kuigi kostja kinnitas 18.10.2018 e-mailis, et on nõus arve tasuma sularahas ja tunnistas teenuse saamist, ei ilmunud ta hageja juurde, et raamatupidamisdokumente kätte saada ja

2-18-125945 arvet tasuda. Hageja koostas ka teise arve nr 13127 summas 850 eurot ülejäänud ajaperioodi kohta, millal teenust osutati, st perioodi 01.11.2015-31.03.2017 osas. Tasunõue on esitatud kahes osas ehk kahe arvena seoses hagejapoolse vastutulekuga kostjale. Kostja tunnistas ka 18.06.2018 kohtuistungil teenuse saamist, kuid esitas vastuväite nõudele seoses sellega, et tema oli Classicimpex OÜ juhatuse liige ja ei saanud töötasu. Hageja ei ole maksnud juhatuse liikmetele tasu. Kostja ei ole esitanud oma tasunõude kohta mingeid tõendeid ega ka vastuhagi. Lisaks on juhatuse liikme tasunõue eraisiku nõue, antud juhul on kostjaks RHX Vara OÜ. Seega puudub õigus esitada ka tasaarvestuse vastuväidet. Kostja seisukohad 29.01.2019 vastuses kostja tunnistab hagi osaliselt, et võlgneb hagejale arve nr 13125 alusel 500 eurot. Kostja ei tunnista arvet nr 13127, summas 850 eurot ning hagiavalduses nõutud viivist. Kostja ja hageja olid kokku leppinud summas 500 eurot ning seda on hageja ka ise tunnistanud oma e-kirjas. Hageja on esitanud arve 500 euro peale poolteist aastat pärast teenuse lõppemist. Kostja aktsepteerib seda, kuid teine arve on esitatud koheselt pärast esimese arve esitamist ning hagiavalduses (p 3.4) viitab hageja selgelt ise sellele, et kostja on võlgu arve eest, mitte arvete eest ning lisaks on teine arve koostatud pärast hagiavalduses esitatud e-kirjade saatmist ja teineteise ähvardamist, mis peaks juba ise näitama, et tegemist on lihtsalt sooviga rohkem raha teenida. Kostja on olnud nõus kogu aeg võlgu olevat 500 eurot tasuma, kuid ta on nõudnud hagejalt raamatupidamisdokumente. Seetõttu on kostja pakkunud välja, et ta maksab sularahas ja koheselt antakse talle dokumendid vastu. Kuna hageja pole andnud üle raamatupidamisdokumente, pole olnud kostjal võimalust ka veenduda, kas hageja on teostanud raamatupidamisteenust vastavalt kehtivatele nõuetele (saadud dokumentide alusel peab koostama nn raamatupidamiskoondid – pearaamat, käibeandmik jne). Kostja on nõus koheselt tasuma hagejale võlgnevuse 500 eurot, kui hageja esitab talle kostjale kuuluvad äriühingu raamatupidamise dokumendid. Kostja palub rahuldada nõue osaliselt põhinõude ulatuses 500 eurot. 15.03.2019 menetlusdokumendis selgitab kostja, et L V on temale teinud raamatupidamise töid ja tööde teostamise ajal olid hageja esindaja ja kostja esindaja head sõbrad ning palju tehinguid tehti koos ning sõprusele toetudes ka tasuta. Kostja ei olegi eeldanud, et raamatupidaja L V, kes on hageja esindaja ema, oleks pidanud seda tööd päris tasuta tegema. Kostja tunnistab, et võlgneb hagejale arve nr 13125 alusel 500 eurot, mitte aga 50 eurot tagantjärele küsituna ühe kuu eest. Hageja on e-kirjas ise ka tunnistanud, et kokkuleppe kohaselt on võlgnetav summa 500 eurot. Kostja ei hoidu tasu maksmisest kõrvale, kogu kirjavahetus hageja ja kostja vahel näitab, et hageja esindaja ja tema ema on teinud kogu aeg kostjale takistusi oma raamatupidamise dokumentide kätte saamiseks. L V on andnud dokumendid hageja esindaja valdusesse (mis on vastuolus hea usu ja konfidentsiaalsuse põhimõtetega) ning teades tüli ja sellest tekkinud vihavaenu hageja esindaja ja kostja esindaja vahel, polegi seetõttu jõutud kompromissini. Kogu kirjavahetus viitab sellele, et kostja on püüdnud hagejaga kokkuleppele jõuda. Seetõttu, et hageja pole andnud üle raamatupidamisdokumente, pole olnud kostjal võimalust ka veenduda, kas hageja on teostanud raamatupidamisteenust vastavalt kehtivatele nõuetele. Kostja ei saa nõustuda hageja taotlusega kaasata tunnistajana L V ja seda eriti kirjaliku tunnistuse andmisel, kuna sellisel juhul ei ole tagatud objektiivsus ja ütlused otse allikast. Lisaks eeltoodule, on L Vi puhul tegemist hageja esindaja R Vi emaga ning tema ütlused on kindlasti hageja poolele kallutatud ja seega subjektiivset laadi. Ei vasta tõele hageja väide selle kohta, et kostjal oli rahalisi raskusi ning seetõttu esitati kaks arvet. Kostja ei tunnista endiselt arvet nr 13127, summas 850 eurot ning hagiavalduses nõutud viivist ja nõustub põhinõudega 500 eurot. 01.07.2019 menetlusdokumendis jääb kostja oma varem menetluses esitatud seisukohtade juurde. Hageja on pakkunud kostjale raamatupidamise teenust suulise töövõtulepingu alusel. Hageja pole andnud üle raamatupidamisdokumente, mistõttu pole olnud kostjal võimalust veenduda, kas hageja

on teostanud raamatupidamisteenust vastavalt kehtivatele nõuetele. Kuna kostja pole saanud veenduda tehtud töö kvaliteedis ja korrektsuses ning üldse töö lõpetatuses, siis puudub hagejal alus arve esitamiseks kostjale ja ka hageja viivisenõue on tühine. Hageja nõue tööde eest tasu saamiseks ei ole kostja hinnangul muutunud sissenõutavaks, kuna töö valmiduses pole olnud võimalik veenduda ning hageja on igati takistanud selles veenduda. Hageja keeldus raamatupidamise kostjale üle andmisest isegi siis, kui kostja pakkus sularahas maksmist koheselt, dokumentatsiooni kättesaamisel ja töö valmiduses veendumisel. Hageja selline käitumine on tekitanud kostjas põhjendatud kahtluse töö nõuetekohases tegemises. Võttes aluseks eeltoodut, esitas kostja juba maksekäsu kiirmenetluses vastuväite kogu nõudele, mis tähendab, et kostja vaidles maksekäsu kiirmenetluses vastu ka arvele nr 13125. Kogu kirjavahetus tõestab, et kostja on püüdnud hagejaga kokkuleppele jõuda, mille alusel hageja annab raamatupidamise dokumendid üle kostjale ja veendunud töö teostamises nõuetekohaselt, kostja maksab koheselt sularahas võlgu oleva arve eest 500 eurot hagejale. Kostja on seisukohal, et peale tema poolset veendumist töö teostamises nõuetekohaselt, tekib alles temal kohustus töö eest tasuda ja hagejal õigus töö tegemise eest tasu nõuda. Alusetu on hageja väide selle kohta, et kostjal oli rahalisi raskusi ning seetõttu esitati kaks arvet. Kostja ei tunnista endiselt arvet nr 13127 summas 850 eurot ning hagiavalduses nõutud viivist. Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja vastas kohtule, et hageja põhinõue on 1350 eurot ja kostja on tunnistanud 500 eurot kohtumenetluses. Dokument, milles hageja nõudis võlga, on hagiavalduse lisas 4 18.10.2018 e-kiri. L V on isik kes osutas raamatupidamise teenust. Hageja esitab kohtule interneti väljavõtte, mis on sarnase raamatupidamise teenuse turuhind. Tavapärane raamatupidamise teenustasu väiksematel ettevõtetel on täna ~150-200 eurot kuus. Pooled leppisid kokku vähendatud teenustasus 50 eurot kuus. Lähtudes VÕS § 627 saab eeldada teenuse osutamist tasu eest. Pooled ei vaidle selle üle, et teenust on osutatud, vaid mis oli kokkulepitud tasu, hageja viitab VÕS § 627 lg 2, 50 eurot kuus on mõistlik tasu. Teenust osutati 01.01.2015–01.03.2017, kokku summas 1350 eurot ja see kuulub kostja poolt tasumisele. Hageja seaduslik esindaja vastas kohtule, et hageja teostas üle 2 aasta raamatupidamisteenust ja lepiti kokku 50 eurot kuus, mis sisaldab käibemaksu. Hageja ei esitanud arvet, sest kostjal olid vabandused kogu aeg, et ei saa maksta. Kui arve oleks väljastanud, siis oleks hageja pidanud hakkama käibemaksu maksma. Ühel hetkel lõpetati teenus ja kostja läks teise raamatupidaja juurde. Selleks, et üldse midagi saada, tegi hageja ettepaneku maksta kasvõi 500 eurot. See oli 2017 märts. Hageja tegi kostjale raamatupidamisteenust, oli kokkulepe, et Classicimpex OÜ pakub raamatupidamisteenust ja L V teostab töö. N S-V on hageja juhatuse liige. L V on kokkuleppe kolmas osapool. Hageja on osutanud teenust ja soovib tasu ning kompromissiga ei nõustu. Kostja seaduslik esindaja vastas kohtule, et kostja tunnistab 500 eurot, sest antud hetkel oli olemas kirjalik kokkulepe, kus oli öeldud, et kui pooled saavutavad kokkuleppe, siis kostja tasub 500 eurot. Seda kokkulepet pooled ei saavutanud. Kostjalt nõutakse 4 aasta tagust suusõnalisest kokkuleppest tulenevat võlga, mille täpsemad tagamaad ei ole teada. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite. Hageja tahtis raha ja kostja soovis dokumente saada. Kostja pakkus kohtuda ja et hageja annab dokumendid ja kostja annab 500 eurot. Ei ole ühtegi tõendit, et kostja oleks olnud maksevõimetu. Kostja ei ole maksnud, sest ühtegi arvet talle ei ole esitatud. L V tegi raamatupidamisteenust. Kokkulepe saavutati 500 euro peale ning on olemas ka sellekohane e-mail, kus on öeldud, et vanade asjade eest 500 eurot. See on kohtule esitatud. Kostja juhatuse liige on olnud hageja juhatuse liige ja ei saanud töötasu.

2-18-125945 Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kohaselt, kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. VÕS 103 lg 1 kohaselt, võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 619 kohaselt, käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 626 lg 1 kohaselt, käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 627 lg 2 kohaselt, kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise kohustuse täitmise nõude ja viivisenõude. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping raamatupidamisteenuse osutamiseks ja et raamatupidamisteenust osutati ajavahemikul 01.01.2015–01.03.2017. Kohtu hinnangul on poolte ütlustega kohtuistungil tõendatud, et leping sõlmiti hageja ja kostja, so kahe äriühingu vahel nende majandustegevuses ja et

raamatupidamisteenust vahetult osutas hageja nimel L V. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud tegemist kolmepoolse lepinguga. Kohtule on esitatud järgmised e-kirjad: -hageja poolt kostjale 11.10.2018 (11:06AM) saadetud e-kiri pealkirjaga „arved“ manusega RHX1 (11.10.2018 arve 13125 summas 500 eurot), milles hageja kirjutab, et saadab kostjale arved mille tasumist ootab esmaspäevaks; et kostja ei suuda aastaid hageja emale raha ära maksta; et ema niigi tegi tegelikult kostjale tööd palju suurema summa eest ja tuli vastu 500 peale; et kostja ei suuda mitu aastat oma kohustusi täita; -kostja 11.10.2018 (15:52) hagejale saadetud e-kiri, milles kostja kirjutab, et pole sellekohalist teenust tellinud, ega kokkuleppeid sõlminud Classicimpex OÜ-ga; et arve ei kuulu tasumisele; -hageja 11.10.2018 (4:00PM) kostjale saadetud e-kiri, milles hageja kirjutab, et Classicimpex OÜ pakkus sellekohast teenust ja teenuse osutajaks oli Classicimpex OÜ raamatupidaja L V; et teenuse osutamise kohta on hagejal olemas raamatupidamise programmis katalogiseeritult ka kõik algdokumendid ja aruandlused, mis vastavad RHX Vara OÜ EMTA-le esitatud andmetele ja tõestavad pakutud teenust täies ulatuses; -kostja 11.10.2018 (21:31) hagejale saadetud e-kiri, milles kostja kirjutab, et kostjal ei ole mingisugust seost ega lepingulist suhet Classicimpex OÜ-ga; et raamatupidamisteenuse osutajaks oli varasemalt L V; -hageja 12.10.2018 kostjale saadetud e-kiri, milles hageja selgitab, et RHX Vara OÜ, keda esindas R H ja Classicimpex OÜ, keda esindas R V ning Classicimpex OÜ raamatupidaja L V leppisid kolmepoolselt antud teenuse pakkumise kokku suuliselt; et teenuse hinnaks lepiti kokku 50 eurot kuu (hind sisaldas käibemaksu); et L V oli ja on ka praegu Classicimpex OÜ raamatupidaja ja teostas antud teenust vastavalt kirjalikule lepingule Classicimpex OÜ-ga; -kostja 15.10.2018 e-kiri L Vile, milles kostja kirjutab, et võttis L Viga telefoni teel ühendust sooviga ära tuua varasemalt kokkulepitud 500 eurot raamatupidamisteenuse osutamise eest ning järgi tulla RHX Varale kuuluvatele aruannetele ja dokumentidele; et kostja soovib teada, mis kell homme (16.10.2018) L Vile sobib; L Vi 17.10.2018 kostjale saadetud e-kiri teemaga „arve“, mille kohaselt Classicimpex tegi arve raamatupidamise eest; palutakse arve tasuda ja siis saab ka dokumendid; -kostja 18.10.2018 Leale saadetud e-kiri, milles kostja on nõus tasuma, kuid soovib tasuda sularahas ning samal hetkel, kui annab raha, soovib kätte saada kõik dokumendid. Hagiavalduse lisana on esitatud hageja poolt kostjale esitatud 21.10.2018 arve nr 13127 summas 850 eurot koos käibemaksuga. Kostja poolt esitatud menetlusdokumentidest nähtuvalt on kostja kätte saanud mõlemad arved, so arve nr 13125 ja arve nr 13127. Pooled on üksmeelel selles, et kostja ei ole kumbagi arvet tasunud. Kostja on esitanud maksekäsu kiirmenetluses vastuväite kogu nõudele, so mõlemast arvest tulenevale summale, kuid vastuses hagile on arvest nr 13125 tuleneva nõude summas 500 eurot õigeks võtnud. Samas ei ole kostja hagejale nimetatud summat 500 eurot maksnud ja on esitanud omapoolseid tingimusi. Hageja teabe kohaselt sisaldas arve nr 13127 osutatud teenusena ajavahemikul 01.11.2015-31.03.2017 igakuiste deklaratsioonide esitamist Maksu- ja Tolliametile, kasumiaruannete koostamist, samuti bilansside koostamist kuude lõikes, 2014. ja 2015.majandusaasta aruande (ühine aruanne seoses sellega, et kostja ettevõte loodi 2014 juulis) koostamist ja esitamist (esitatud 16.05.2016) ning ka 2016.majandusaasta aruande ettevalmistamist. Kostja on menetluses jäänud seisukohale, et hageja pole andnud kostjale üle raamatupidamisdokumente, mistõttu pole olnud kostjal võimalust veenduda, kas hageja on teostanud raamatupidamisteenust vastavalt kehtivatele nõuetele. Samas ei ole kostja vastu vaielnud hageja väitele, et kostja 2014-2015.majandusaasta aruanne on esitatud ja kui kostja on äriregistrile esitanud juhatuse poolt allkirjastatud majandusaasta aruande, siis ei ole võimalik väita, et kostja ei ole hageja poolt tehtud tööd vastu võtnud. Hageja on 01.03.2019 menetlusdokumendi lisana esitanud kostja bilansid ajavahemikul märts-august 2015 ja kostja ei ole väitnud, et ta ei ole esitatud bilanssidest kui tehtud tööst siiani teadlik. Vaidlused kostja poolt hagejale üle antud

2-18-125945 paberkandjal raamatupidamisdokumentide tagastamise üle ei ole kohtu hinnangul takistuseks osutatud raamatupidamisteenuse eest tasu maksmisel. Pooled ei vaidle selle üle, et teenust on osutatud, vaid kui suur oli kokku lepitud tasu. Hageja on väitnud, et pooled leppisid kokku tasus 50 eurot kuus. Kohtuistungil on hageja väitnud, et tulenevalt VÕS § 627 lg 2 on 50 eurot kuus mõistlik tasu. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku käsunduslepingust tuleneva tasu maksmises 50 eurot kuus. Kohtule on esitatud e-kirjad, milles pooled suhtlevad omavahel enne 21.10.2018 arve nr 13127 esitamist ja esitatud e-kirjadest nähtuvalt kinnitab hageja 11.10.2018 e-kirjas, et ema niigi tegi tegelikult kostjale tööd palju suurema summa eest ja tuli vastu 500 peale. Menetluses esitatud andmetest tulenevalt on e-kirjas nimetatud ema L V, kes tegi vahetult hageja nimel kostjale raamatupidamisteenust. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest ei nähtu, et pooled oleksid arutlenud lisaks arvele nr 13125 ka suurema summa kui 500 eurot, tasumise üle. 17.10.2018 e-kirjast, mis on saadetud enne 21.10.2018 arve esitamist, nähtub, et hageja on nõus tagastama kostjale dokumendid siis, kui kostja tasub juba esitatud arve, so arve nr 13125. Arvetelt nr 13125 ja 13127 ei nähtu, millisel perioodil teenuse osutamise eest arved esitati. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtule esitatud kirjavahetusest saaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel aru, et hageja poolt osutatud raamatupidamisteenuse eest tuleb maksta 500 eurot. Kohus peab usutavaks, et tavapärane raamatupidamisteenuse tasu Eestis on väiksematel ettevõtetel 150-200 eurot kuus. Hageja on esitanud selle kohta hinnapäringu raamatupidamisteenuse osutaja kodulehelt (https://arbalans.ee/...), mille järgi analoogse raamatupidamisteenuse kuutasu on 161,76 eurot (koos käibemaksuga). Kohus nõustub, et kuutasu 50 eurot kuus (koos käibemaksuga) on mõistlik tasu, kuid kuna kohtu hinnangul on hageja e-kirjaga tõendatud, et pooled leppisid mistahes asjaoludel omavahel kokku raamatupidamisteenuse tasus summas 500 eurot, siis ei ole põhjendatud lähtuda VÕS § 627 lg 2. VÕS 628 lg 1 kohaselt, kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Kohtumenetluses esitatud dokumentidest ei nähtu, et poolte vahel oleks välja kujunenud praktika, et raamatupidamisteenuse osutamise eest tuli tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel, so igakuiselt, vastavalt hageja poolt väidetud kokkuleppele, 50 eurot kuus. Kohus jättis kohtuistungil rahuldamata hageja taotluse kuulata kirjalikult tunnistajana üle L V. Kohus jätab rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele ja on seisukohal, et hageja poolt esitatud väited ei anna alust asja arutamise uuendamiseks. Kostja on kohtuistungil väitnud, et kostja juhatuse liige on olnud hageja juhatuse liige ja ei saanud töötasu, kuid ei ole oma väidet täpsemalt selgitanud. Seega ei ole alust pidada kostja nimetatud seisukohta tasaarvestuse vastuväiteks. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt võlasumma 500 eurot tasumist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on hageja poolt esitatud 11.10.2018 arve nr 13125 summas 500 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 15.10.2018, kätte saanud ja ei ole arvet tähtajaks tasunud. VÕS § 103 lg 2 kohaselt, kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole tõendanud, et kohustuse rikkumine tema poolt oli vabandatav. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 500 eurot. Kohus jätab hagi 850 euro ja viivise väljamõistmiseks, rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 ja 6 on hagejal õigus nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on esitanud viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja palub mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on hageja poolt esitatud 11.10.2018 arve nr 13125, mille tasumise tähtaeg oli 15.10.2018, kätte saanud ja ei ole arvet tähtajaks tasunud. Kohus nõustub hageja viivisearvestusega. Kohus rahuldab hageja nõude ja mõistab ajavahemiku 16.10.2018-20.12.2018 eest välja viivise võlasummalt 500 eurot summas 7,12 eurot. TsMS § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub välja mõista TsMS § 367 alusel viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras võlanõudelt. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summalt 500 eurot alates 21.12.2018 kuni põhinõude (500 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jätab kohus menetluskulud osaliselt poolte endi kanda. Kohus peab põhjendatuks jätta hageja poolt tasutud riigilõivu kostja kanda ja kõik muud menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja on riigilõivu 200 eurot hagiavalduselt tasunud vastavalt hagihinnale Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 sätestatud määras. Seega on riigilõiv 200 eurot põhjendatud ja vajalik menetluskulu ja kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks riigilõivu 200 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on viivise väljamõistmist taotlenud. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /digitaalselt allkirjastatud/