Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtu seisukoht ja põhjendused

2

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul kui see on kokku lepitud. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 149 lg kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohus tuvastas, et pooltel puudub vaidlus selle osas, et UAB „SME Capital 3“ ja E. L. sõlmisid käenduslepingu nr xxxx, millega käendaja kohustub solidaarselt vastutava kaasvõlgnikuna vastutama kogu talle omandiõiguse alusel kuuluva varaga (raha pangakontodel, tulevased 3

laekumised nendele kontodele, vallas- ja kinnisvara, väärtpaberid jne), kui P OÜ, registrikood xxxx, registrijärgne asukoht Xxxx (edaspidi „Võlgnik“), keda käendatakse, ei täida nõuetekohaselt kohustust või selle osa, mis tuleneb Võlausaldaja ja Võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxx koos kõigi selle muudatuste ja täiendustega (edaspidi „Finantseerimisleping“). Käendaja vastutus on piiratud 100 000 eurot (dtl 51-54; 96-97; 115). Kostja ei ole esitanud ka sisulisi vastuväiteid hageja nõude suuruse osas, sh laenulepingu muudatuse tasu suuruses 2 000,00 eurot, tasumata intressi nõudes 57 436,08 eurot, seisuga 05.01.2024 kogunenud viivise nõudes 94,30 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks laenu põhiosa nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 40 469,62 eurot ning edasiulatuva viivise osas. Seega puudub pooltel sisuline vaidlus nõude suuruse osas. Kostja on seisukohal, et sõlmitud käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja viitas Riigikohtu lahendile 2-14-21710, mille punktis 49 on Riigikohus märkinud, et käendusleping võib olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Antud juhul käenduslepingu sõlmimise ja laenu tagastamise lõpptähtpäeva vahele jäi vaid 3 kuud ja 13 päeva. Kostjal ei oleks olnud võimalik minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes ei oma sissetulekust ega olemasoleva vara arvelt 3 kuu jooksul tasuda 100 000 eurot. Seega oli juba käenduslepingu sõlmimise hetkel teada, et kostjal on võimatu sellest tulenevaid kohustusi täita, mistõttu on vastutuse maksimumsumma kostja suhtes ebaproportsionaalne. Samuti tõi kostja välja, et lisaks käenduslepingu järgse vastutuse maksimumsumma ebaproportsionaalsusele esinevad ka muud alused, mis toovad kaasa käenduslepingu tühisuse viidates samale eelviidatud Riigikohtu lahendile: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad (dtl 97). Hageja ei nõustu kostja väidetega. Käenduslepingu järgse vastutuse maksimumsumma ebaproportsionaalsusele tuginemisel peaks kostja tõendama, et SME Käenduslepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, et kostja annab käenduse tulenevalt enda erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (nn subjektiivsed asjaolud) ja täiendavalt seda, et käendusleping on sõlmitud talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine ja seega ei ole neid võimalik ka tõendada. Kostja ei ole oma vastuses tõendanud, et käenduslepingus sätestatud kostja vastutuse maksimumsumma, s. o 100 000 eurot on sedavõrd ebaproportsionaalne, et kostjal ei olnud ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatud laenulepingu nr xxxx tähtaja jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Hagejale teadaolevalt on kostja juhatuse liikmeks või juhatuse liikmeks ja ka tegelikuks kasusaajaks vähemalt 17-s Eestis registreeritud äriühingus. Lisaks sellele oli käenduslepingu sõlmimise ja ka laenulepingu täitmise tähtajal kostja omandis kinnisvara. Hageja esitas vastava kohta ka tõendid (dtl 121-125). Seetõttu on hageja seisukohal, et kostjal oli laenulepingu täitmise tähtaja jooksul võimalik käenduslepingust tulenevat kohustust täita kas oma sissetulekute või olemasoleva vara arvel. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Hageja leiab, et Käenduslepingu väidetava vastuolu heade kommetega ja seeläbi ka väidetava 4

käenduslepingu tühisuse sisustamisel on kostja oma eksitavalt ja alusetult tuginenud Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 2-14-21710 tehtud lahendile. See viide ei ole asjakohane ega oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Erinevalt käesolevast asjast oli viidatud menetluse põhituumaks sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt sõlmitud käenduslepingu võimalik heade kommetega vastuolust tingitud tühisus. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tema on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes. Ta ei saagi seda teha, kuna kostja on alates 02.09.2013 olnud P juhatuse liige ja tegelik kasusaaja. Seega on kostja P-ga ÄS § 184 lg 1 järgses ametisuhtes. Juhatuse liikme staatusega kaasnevat ametisuhet ei saa ainuüksi selle iseloomu tõttu pidada perekonnaliikmetele omaseks lähedaseks isiklikuks suhteks (dtl 115-116). Kohus märgib, et vastavalt Riigikohtu lahendi 2-14-21710 punktile 49, milles loetletud asjaoludele kostja tugineb, peab esinema Riigikohtu poolt esile toodud asjaolude kogum (käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad), selleks, et nende alusel saaks lugeda käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Riigikohus märkis samas punktis seejärel samas, et ei välista ka seda, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Kohus leiab, et käesolevas asjas Riigikohtu poolt esile toodud asjaolude kogumit ei esine, kuivõrd kohus ei leia, et kostja sõlmis käenduslepingu olles põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kosja oli nimelt käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, mistõttu sõlmis kostja käenduslepingu enda majandus- või kutsetegevuse raames. Kohtu hinnangul ei saa juhatuse liikme staatusega kaasnevat ametisuhet pidada perekonnaliikmetele omaseks lähedaseks isiklikuks suhteks, mida oli käsitletud kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis. Kohus leiab ka, et hageja on asjas veenvalt tõendanud, et kostja oli käenduslepingu sõlmimisel maksevõimeline ning puuduvad käenduslepingu tühisusega seotud õiguslikud alused. Kostjal olid käenduslepingu sõlmimise ajal varad olemas ja ta oli maksevõimeline, mistõttu ei saa nõustuda, et käenduslepingu sõlmimisel ei oleks arvestatud kostja varalise seisuga ja võimekusega kohustusi tasuda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine. Kohus on küll seisukohal, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ega seega ka tühine, kuid märgib siinkohal, et isegi kui käenduslepingu sõlmimine tuleks kostja poolt väidetud põhjustel lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, siis tuleks TsÜS § 86 lg 1 kohaldamata jätta, kuna kostja tegutseb hea usu põhimõtte vastaselt. Nimelt on kostja lepinguid sõlmides kinnitanud oma maksevõimekust ning alles käesolevas menetluses asunud iseenda poolt kinnitatut ümber lükkama, väites et 100 000 euro suurune käendussumma on niivõrd suur summa, et kostjal polnud võimalik seda minimaalset elatustaset säilitades tasuda. Selliselt on kostja tahtlikult loonud hagejale väära ettekujutuse oma maksevõimekusest ning üritab oma kohustusest enda poolt hagejale loodud väära ettekujutuse tõttu vabaneda. Kohtu hinnangul on

5

selline tegevus lubamatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; vt ka 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Kostja väidab lisaks eeltoodule, et käendusleping kuulub laenulepingu lisa nr 5 punkti 4.8.2 alusel lõpetamisele. Laenulepingu lisa nr 5 punkt 4.8.2 sätestab, et finantseerija kohustub lõpetama E. L. käendusleping nr xxxx, kui laenu põhiosa maksepuhkuse ajal klient on nõuetekohaselt tasunud intressi. Kuigi tollel perioodil jäi intress osaliselt maksmata, siis järgmise pikenduse ajal (laenulepingu lisa nr 6, millegi pikendati tagasimaksmise tähtaega kuni 20. septembrini 2023) on intressi tasutud nõuetekohaselt. Seega oli hageja kohustatud käenduslepingu lõpetama. Järelikult ei ole hagejal alust kostjalt nõuda käenduslepingu täitmist (dtl 97). Hageja vaidleb nimetatule vastu. Laenulepingu lisa 5 ja käenduslepingu sõlmimisel leppisid SME ja P (keda esindas selles tehingus kostja) kokku selles, et laenuleping täiendatakse p-ga 4.8.2 järgmises sõnastuses: „Finantseerija kohustub lõpetama E. L. käenduslepingu nr xxxx, kui Laenu põhiosa maksepuhkuse ajal Klient on nõuetekohaselt tasunud Intressi.“ Laenulepingu lisa 5 p 6 järgi leppisid SME ja P kokku, et P-le võimaldatakse laenu põhiosa maksepuhkus tagasiulatuvalt alates 01.01.2023 kuni 19.04.2023. Laenulepingu lisa 6 sõlmimisel kinnitasid SME ja P (keda esindas kostja), et laenulepingu Lisas 5 kokkulepitud Põhitingimuste punkti

6

Hageja vaidleb nimetatule vastu. Hageja leiab, et teised tagatised ei välista käesoleva hagi rahuldamist. Käesolevas kohtuasjas on pandiõiguseks olevad hüpoteegid seatud kolmandate isikute kinnistutele, mitte põhivõlgniku varale. Õiguskirjanduses avaldatud arvamuse kohaselt ei kohaldata VÕS § 149 lg-t 5, kui pantijaks on kolmas isik, mitte võlgnik. Seega ei ole viidatud säte antud juhul üldse kohaldatav. Olukorras kus pandiõigus ei ole seatud põhivõlgniku varale (nagu seda on käesolevas kohtuasjas), vastutab käendaja võlausaldaja ees selles ulatuses, milles põhivõlgniku kohustust ei õnnestunud täitemenetluses müüdud pandieseme arvel täita (vt nt RKTKo 3-2-1-168-15, p 12). Hageja leiab ka, et VÕS § 149 lg-st 5 tulenev käendaja õigus keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees eksisteerib kohaldatavast sättest enesest nähtuvalt ajaliselt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. K OÜ pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-24-17456 31.01.2025 kell 12:00. Seetõttu ei saa kostja VÕS § 149 lg-le 5 käesolevas kohtuasjas enam ka tugineda ja tema vastavasisuline 17.02.2025 esitatud vastuväide tuleb jätta kohtumenetluses tähelepanuta (dtl 117). Kohus tuvastas, et lisaks käenduslepingule on laenuleping tagatud ka pandiõigusega kolmandate isikute kinnistutel (dtl 16). Samuti tuvastas kohus, et põhivõlgniku K OÜ (endine P OÜ) pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-24-17456 31.01.2025 kell 12:00 (dtl 135). VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Kohus leiab esiteks, et VÕS § 149 lg 5 ei kohaldu antud juhul, kuivõrd pandiõiguseks olevad hüpoteegid on seatud kolmandate isikute kinnistutele, mitte põhivõlgniku varale. Kohus leiab teiseks, et isegi kui VÕS § 149 lg 5 kohalduks, siis vastavalt VÕS § 149 lg 5 on käendajal õigus keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees üksnes kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Põhivõlgniku pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-24-17456 31.01.2025 kell 12:00. Seega ei ole kostjal VÕS § 149 lg 5 kohast õigust oma kohustuste täitmisest keelduda. Kohus leiab seega, et kostja poolt asjas esitatud vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Käendusleping ei ole tühine ega lõppenud. Samuti puudub alus VÕS § 149 lg 5 kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on õigustamatult jätnud täitmata hageja ees käenduslepingust tuleneva kohustuse tasuda hagejale põhivõlgniku (K OÜ, endise nimega P OÜ) krediidilepingust tuleneva kohustuse. Kohus rahuldab seega hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks laenulepingu muudatuse tasu summas 2 000,00 eurot, tasumata intressi summas 57 436,08 eurot, kogunenud viivise seisuga 05.01.2024 summas 94,30 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks laenu põhiosa nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise summas 40 469,62 eurot ning veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise laenulepingu muudatuse tasu nõudelt 2 000,00 eurot alates 08.11.2024.a kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel, lugedes viivise määraks 0,23% päevas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

7

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Viktor Bome Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.