2-18-116222/31 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue Hageja ja kostja sõlmisid 08.02.2016 juhatuse liikme lepingu tähtajaga kuni 07.02.2019, mille alusel asus hageja täitma kostja juhatuse liikme kohustusi ja kostja kohustus tasuma hagejale kuutasu ja puhkusetasu. Kostja kohustus hagejale vastavalt lepingu punktile 3.1. tasuma kuutasu summas 700 eurot, vastavalt lepingu punktile 5.4. lepingu lõpetamisel kompensatsiooni nelja kuutasu ulatuses ja punkti 4.4. kohaselt maksma hagejale kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Kostja kutsus 21.03.2018 nõukogu otsusega hageja juhatuse liikme kohalt alates 22.03.2018 tagasi ja ütles lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles, kuid jättis lepingu alusel tasumisele kuuluvad tasud hagejale tasumata. Lepingu lõppemise hetke seisuga oli hagejal kasutamata 42,77 puhkusepäeva, mistõttu tuli hagejale hüvitada saamatajäänud puhkusetasu summas 1003,38 eurot, samuti tasuda kompensatsiooni 4 kuutasu ulatuses, so summas 2 800 eurot. Hageja leiab, et kostja väidetu, et kostja nõukogu ei ole teinud otsust hagejaga 8.02.2016 juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks, ei ole määranud selle tehingu tingimusi ega ühingu esindajat sellise tehingu tegemiseks, ei ole usutav. Hageja ametiaega pikendati ja äriregistri kande kohaselt oli ta juhatuse liige ka pärast esialgse juhatuse liikme lepingu lõppemist. Seega pidi kostja äriregistrile vastava otsuse esitama. Isegi, kui sellist nõukogu otsust ei tehtud, ei saa selline asjaolu mõjutada juhatuse liikme lepingu kehtivust, kuivõrd see asjaolu ei olnud hageja kontrolli all ja tegemist on kostja sisesuhtega, mis ei mõjuta lepingu kehtivust. Tulenevalt TsÜS § 116 lg 2 ja § 118 lg 2 võis hageja mõistlikult eeldada, et nõukogu esimees tegutseb kostja nimel ja tehing on kehtiv. Ka esimesel korral juhatuse liikme lepingu sõlmimisel allkirjastas lepingu kostja poolt nõukogu esimees T A ainuisikuliselt ja hagejal puudus mõistlik põhjus kahelda lepingu sõlmimise õiguspärasuses ja selle kehtivuses ka sel korral. Isegi, kui asuda seisukohale, et leping sõlmiti edasilükkava tingimusega, siis on see tingimus täidetud ja leping jõustunud. Vähemalt kaks nõukogu liiget on lepingu heaks kiitnud. Olles pikema aja jooksul juhatuse liikme tegevuse heaks kiitnud ja tasunud ka selle eest regulaarselt juhatuse liikme tasu, väites, et nõukogu otsust juhatuse liikme ametissenimetamiseks ei olnud, käitub kostja pahauskselt. Hageja palub hagiga mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 3 803,38 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 157,70 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt (3 803,38 eurolt) viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Hagejal puudus kostjaga kehtiv juhatuse liikme leping. 08.02.2013 nimetas kostja nõukogu M K kostja juhatuse liikmeks. Ametiaja tähtaeg oli 3 aastat ning volitused lõppesid 07.02.2016. 08.02.2013 sõlmisid pooled ka juhatuse liikme lepingu. 08.02.2013 sõlmitud juhatuse liikme leping kehtis tähtajaliselt kuni 07.02.2016. Pärast seda kostja hageja volitusi expressis verbis ei pikendanud, kuid oma tegevusega sisuliselt aktsepteeris kostja tegevust ühingu juhatuse liikmena. Samas ei ole kostja nõukogu teinud mitte ühtegi otsust hagejaga uue juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks ega ole selleks ka määranud ühingu esindajat. Ka ei ole olemas kostja nõukogu liikmete enamuse heakskiitu 08.02.2016 lepingule. Kostja endisel nõukogu esimehel T A ei olnud volitust hagejaga 08.02.2016 juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks. Seetõttu on hageja 8.02.2016 väidetav juhatuse liikme leping tühine. Isegi kui esindusõigus oleks olemas olnud, ei ole leping jõustunud. Tegemist

oli tingimusliku tehinguga, mille tingimus ei ole seniajani saabunud. 08.02.2016 lepingu p 2.1. on sätestatud, et see leping jõustub üksnes eeldusel, et selle on heaks kiitnud kostja nõukogu liikmete enamus. Nõukogu ei ole lepingut heaks kiitnud. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja on esitanud kostja vastu nõude lepingu lõpetamise ja kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks 08.02.2016 juhatuse liikme lepingu alusel (hagi lisa 1, originaaldokument esitatud kohtule 15.04.2019). VÕS (võlaõigusseadus) § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Lepingu p 2.1 II-III lause järgi on leping sõlmitud 3 aastaks kuni 07.02.2019, kui juhatuse liige kutsutakse tagasi varem või juhatuse liige ütleb lepingu üles, lõpeb leping juhatuse liikme tagasikutsumise või lepingu ülesütlemise kuupäeval. Vastavalt p 5.4 lepingu lõpetamisel esimese aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest seltsi algatusel mistahes põhjusel makstakse juhatuse liikmele kompensatsiooni 8 kuutasu ulatuses. Lepingu lõpetamisel pärast seda seltsi algatusel mõjuval põhjusel makstakse juhatuse liikmele kompensatsiooni 4 kuutasu ulatuses. Punkt 4.4 järgi lepingu lõppemisel või lõpetamisel makstakse juhatuse liikmele kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, mis arvutatakse lähtuvalt töötajate kohta Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korrast. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlus puudub, et hageja oli kostja juhatuse liige ning et hageja kutsuti kostja juhatusest tagasi kostja nõukogu 21.03.2018 otsusega (hagi lisa 2). Pooled vaidlevad, kas poolte vahel oli sõlmitud 08.02.2016 juhatuse liikme leping. ÄS (äriseadustik) § 317 lg 8 kohaselt otsustab nõukogu juhatuse liikmetega tehingute tegemise ja määrab tehingute tingimused, samuti otsustab õigusvaidluse pidamise juhatuse liikmetega. Tehingu tegemiseks ja õigusvaidluse pidamiseks määrab nõukogu aktsiaseltsi esindaja. Nähtuvalt 08.02.2016 lepingust on selle kostja esindajana allkirjastanud T A. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et kostja nõukogu oleks otsustanud määrata T. A kostja esindajaks, et sõlmida 08.02.2016 leping. Lepingus on märgitud, et T. A tegutseb kooskõlas seltsi nõukogu 08.02.2016 otsusega. Samas lepingu p 2.1 kohaselt on selle jõustumise eelduseks nõukogu liikmete enamuse heakskiit. Kohus kuulas 29.08.2019 kohtuistungil tunnistajatena üle T. A ja A J, kes olid 2016.a. kostja nõukogu liikmed. Tunnistaja T. A ei osanud selgitada, miks oli lepingus ühtaegu viide nõukogu 08.02.2016 otsusele ning vajadusele leping nõukogu poolt heaks kiita. T. A ütluste kohaselt sellist nõukogu koosolekut, kus oleks otsustatud sõlmida hagejaga 08.02.2016 juhatuse liikme leping, toimunud ei ole. Sama kinnitas A. J. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud, et 08.02.2016 ega muul ajal ei ole kostja nõukogu otsustanud 08.02.2016 lepingu sõlmimise üle, sh tehinguks esindaja määramine. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 129 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Pooled vaidlevad, kas kostja nõukogu on 08.02.2016 lepingu heaks kiitnud. Kohus ei nõustu hagejaga, et kostja saab olla lepingu heaks kiitnud seeläbi, et nõukogu liige T. A allkirjastas lepingu ja nõukogu liige A. J on tegutsedes kostja raamatupidajana kinnitanud hagejale tehtavaid juhatuse liikme tasu ülekandeid. Nõukogu kui organi tahet nimetatud toimingutega avaldatud ei ole. Pooled ei vaidle, et kuni 07.02.2016 kehtis

08.02.2013 sõlmitud juhatuse liikme leping. Kohus leiab, et nõukogu heakskiit uue juhatuse liikme lepingu sõlmimiseks ei saa olla antud ka kaudse tahteavaldusega seeläbi, et äriregistri kannet hageja juhatuse liikmeks oleku kohta ei muudetud pärast varasema lepingu tähtaja möödumist, hageja jätkas juhatuse liikmena tegutsemist ning kostja maksis selle eest tasu. Riigikohus on selgitanud, et eristada tuleb juhatuse liikme ametisuhet ja temaga sõlmitud teenistuslepingut (21611889, p 14-15). Vaidlus puudub, et pärast 07.02.2016 jätkus hageja ametisuhe kostja juhatuse liikmena, mida on hageja soovinud mh tõendada kostja aktsionäride 20.06.2016 korralise üldkoosoleku protokolliga (hageja 13.05.2019 menetlusdokumendi lisa). Asjaolu aga, et ametisuhe jätkus, ei tähenda, et nõukogu on avaldanud tahet olla lepinguliselt seotud 08.02.2016 dokumendis märgitud tingimustel. Nähtuvalt nii T. A kui A. J ütlustest ei ole toimunud kostja nõukogu koosolekut, kus nõukogu oleks otsustanud 08.02.2016 lepingu heaks kiita. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostja ei ole 08.02.2016 lepingut heaks kiitnud. TsÜS § 118 lg 2 järgi kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kohus leiab, et tulenevalt ÄS § 317 lg 8 pidi hagejale olema teada, et juhatuse liikme lepingu sõlmimine eeldab nõukogu otsust. Asjaolud, et T. A oli kostja esindajana allkirjastanud 08.02.2013 juhatuse liikme lepingu ning et nõukogu oli määranud T. A kostja esindajaks 08.02.2013 lepingu sõlmimisel, millised asjaolud nähtuvad 08.02.2013 lepingust ja 08.02.2013 nõukogu otsusest (kostja vastuse lisad 1 ja 2), ei tähenda, et hagejal oli alus uskuda, et T. A on volitatud ka 08.02.2016 lepingu sõlmimiseks, kuivõrd 08.02.2016 lepingu punktis 2.1 on sõnaselgelt märgitud, et lepingu jõustumise eelduseks on nõukogu heakskiit. Seetõttu ei ole täidetud TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused. Kuivõrd kostja poolt 08.02.2016 juhatuse liikme lepingu allkirjastanud isikul esindusõigus puudus ning kostja ei ole lepingut ka hilisemalt heaks kiitnud, asub kohus seisukohale, et 08.02.2016 leping on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine. TsÜS § 84 lg 1 I lause kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna leping on tühine, siis lepingus sätestatud hüvitiste nõudmiseks õiguslik alus puudub. Seetõttu tuleb hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja 3 803,38 eurot (so hüvitis seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega 2 800 eurot ja hüvitis seoses kasutamata puhkusega 1 003,38 eurot) jätta rahuldamata. Seoses põhinõude rahuldamata jätmisega jääb rahuldamata ka viivisenõue ning tähendust ei oma, millal esitas hageja nõude hüvitiste saamiseks, millise asjaolu tõendamiseks on hageja esitanud 21.06.2018 e-kirja (hagi lisa 3). Kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja on märkinud oma menetluskulude nimekirjades, et kostja menetluskuluks on kulu lepingulisele esindajale summas 1 675,50 eurot, millele lisandub kulu esindamise eest istungil 150 eurot, so kokku 1 825,25 eurot. Hageja on seisukohal, et kulu on ülemäärane. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.