Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse teatavaks tegemise aeg
6. september 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-128759
Tsiviilasi
Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu põhivõla 151 euro, intressi 6,56 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Marilin Palts Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX 21. juulil 2019 esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmise taotlus. Jätta tõendina asja juurde võtmata Tallinna Halduskohtu
10.jaanuari 2019. a määrus ja Pärnu Maakohtu 7. juuni 2018. a määruse esimene leht.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 21. juuni 2019. a otsuse resolutsioon menetluskulude kindlaksmääramise osas muutmata, kuid täiendada selles osas kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.
4.Apellatsioonimenetluse kulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 12. novembril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 1238,63 euro saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite.
2.Hageja esitas 4. veebruaril 2019 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla summas 151 eurot, intressi summas 6,56 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 34,98 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja IPF Digital Estonia OÜ (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) 27. märtsil 2014 laenulepingu nr 662593 (leping) kostjale 1500 euro laenamiseks. Kostja pidi laenu tagastama vastavalt maksegraafikule, kuid ei teinud seda. Tasumata on jäänud
18.veebruari ja 19. märtsi 2016. a osamaksed kokku 151 euro ulatuses, millele lisandub viimaselt osamakselt arvestatud intress 6,56 eurot ja põhivõlalt arvestatud viivis 34,98 eurot. IPF Digital Estonia OÜ loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale. Teatis nõude loovutamisest saadeti kostja lepingus näidatud aadressile. Hagejalt ei saa nõuda kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamist, sest kostjal ei ole menetluses lepingulist esindajat. Kostja on võimeline ennast menetluses ise esindama, mistõttu Must Trust OÜ kaudu enda esindamine ja seeläbi menetluskulude tekitamine on pahatahtlik. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1980 eurot ja sellelt seaduses sätestatud määras viivise. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu, sest lepingust tulenevad väidetavad nõuded kostja vastu ei ole hagejale kehtivalt üle läinud. Lisaks on leping seadusest tulenevalt tühine. Kostjat esindab menetluses Must Trust OÜ seadusjärgne esindaja (juhatuse liige) XX, mis on koosõlas nii tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) esinduse kohta sätestatuga kui ka kehtiva kohtupraktikaga. Menetluskulude nimekiri on kohtule esitatud ja kostjal on nende kulude hüvitamise kohustus. Maakohtu otsus
4.Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras, et kostjal ei ole hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud tõendatud, et lepingust tulenevad nõuded olid hagejale kehtivalt üle läinud. Maakohus otsustas kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata, kuna kostja koostas kõik menetlusdokumendid ise ega saanud õigusteenust. Maakohus viitas TsMS § 174 lg-le 1, § 175 lg-le 1 ja § 177 lg 1 p-le 1. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks 1980 euro ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja saata asi tühistatud osas samale maakohtule või teha tühistatud osas uue otsuse, millega kostja taotlus hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada. Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1287,50 eurot, sh riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1237,50 eurot. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et kostjale ei ole õigusteenust osutatud ega hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kostja kinnitas maakohtule, et volitas ennast menetluses esindama Must Trust OÜ juhatuse liikme XX. Kõik menetlusdokumendid 2 (6)
koostas kostja lepinguline esindaja Must Trust OÜ, mistõttu kostjale tekkisid menetluskulud. Kostjat esindas menetluses äriühingu juhatuse liige, kes on ka äriühingu töötaja. Äriühingu juhatuse liige ei ole pelgalt füüsiline isik, vaid õiguslik institutsioon äriseadustiku (ÄS) § 180 tähenduses. Selline esindussuhe on kooskõlas seaduste ja kohtupraktikaga, mh on seda aktsepteerinud Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-18-1477. Asjaolu, et kostjal on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. Täiendavalt märgib kostja, et tema poolt kantud kulusid saab alternatiivselt käsitleda muu sellesarnase kuluna TsMS § 144 p 2 järgi. Maakohus jättis põhjendamata, miks kostja ja Must Trust OÜ vahel õigusteenuse osutamiseks sõlmitud leping on tühine. Ühtlasi tuleb kohtul kostjale selgitada, miks kohtu arvates sai kostja endaga seotud äriühingu pakutavat õigusteenust tasuta. Kuludokumentide esitamata jätmine ei saanud olla aluseks menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata jätmisele. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei märkinud kohtuotsuse pealdises, et kostjat esindab menetluses lepinguline esindaja ja kohaldas menetluskulude kindlaksmääramise aluseks olevaid norme valesti. Kostja on taotlenud TsMS § 178 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrolli. Kostja hinnangul on menetlusosalise kulu otseses põhjuslikus seoses riigi (kohtu) omavoliga menetlusõiguse rikkumise näol ning see on menetlusosalise varaline kahju põhiseaduse (PS) § 25 tähenduses. Isiku põhiõiguste absoluutne välistamine ei ole proportsionaalne taotletava eesmärgiga kohtu kaalutlusõiguse absoluutse välistatuse tõttu. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja vaidlustab TsMS § 178 lg 1 teisest lausest tulenevalt maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Seega on ülejäänud osas maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on asja menetluses tekkinud lepingulise esindaja kulusid, mida hageja peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale hüvitama. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud, mis muudaksid asja lõppjäreldust. TsMS § 217 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Lepinguline esindaja võib TsMS § 218 lg 1 p 2 alusel olla muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise kohustuse tekkimine eeldab, et kostjat on menetluses esindanud lepinguline esindaja (TsMS § 175 lg 1 teine lause). Maakohus leidis õigesti, et praeguses asjas ei ole kostjal kindlaksmääratavaid menetluskulusid tekkinud, sest kostja on osalenud menetluses isiklikult, mitte tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu.
3 (6)
Kohtupraktikas on leitud, et juriidiline isik võib volitada ennast lepingulise esindajana esindama ka oma juhatuse liiget, kes vastab TsMS § 218 lg-s 1 sätestatud tingimustele, või äriühingut, mille kaudu juhatuse liige juriidilisest isikust menetlusosalisele õigusabiteenust osutab (vt Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13). Praeguses asjas on kostjaks füüsiline isik, kes volitas ennast lepingulise esindajana esindama äriühingut (Must Trust OÜ), mille juhatuse liikmeks ta ise on. Kõik menetlustoimingud on asjas teinud kostjaks olev füüsiline isik, sest juriidiline isik toimib oma juhtorgani kaudu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan on juhatus. Seega saab juriidilise isiku tegevusena käsitada juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oleva organi (organisse kuuluva juhatuse liikme) sellekohast käitumist. Kostja viide Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15 (p 13) ei ole asjakohane, sest nimetatud asjas oli menetlusosaliseks juriidiline isik, kelle lepinguliseks esindajaks oli vandeadvokaat, kes oli ühtlasi juriidilise isiku töötaja. Seega ei ole kostja poolt viidatud kaasuse asjaolud praeguse vaidluse aluseks olevate asjaoludega sarnased. Kolleegium ei nõustu kostja järeldusega, et maakohus leidis, et kostja poolt äriühingule antud volitus on tühine. Sellist järeldust maakohus oma otsuses teinud ei ole. Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata seetõttu, et menetlusosaline on ise kõik menetlusdokumendid koostanud, mistõttu ei ole tegemist TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud olukorraga.
10.Kolleegium nõustub kostja väitega, et õigusalase kvalifikatsiooniga menetlusosaline võib menetluses kasutada lepingulist esindajat. Kuigi ka praeguses asjas on kostja õigusalase kvalifikatsiooniga ja vastab lepingulise esindaja nõuetele, siis on ta teinud äriühingu Must Trust OÜ juhatuse liikmena kõik menetlustoimingud isiklikult.
11.Maakohus ei ole otsuse sissejuhatuses märkinud kostja lepingulist esindajat ja seda ei tee ka ringkonnakohus (TsMS § 442 lg 2 p 8). Kolleegiumi hinnangul ei pea sellises olukorras kostja lepingulise esindaja nime märkima, sest kostja ja volitatud äriühingu juhatuse liige kattuvad. Samuti ei oleks TsMS § 442 lg 2 p 8 nõude täitmata jätmine selline oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingiks otsuse tühistamise või muudaks menetluskulude kindlaksmääramise lõppjäreldust.
12.Praeguses asjas ei kohaldu kostja menetluskuludele TsMS § 144 p 2. TsMS § 144 p 2 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Selliseid kulusid ei ole kostja menetluskulude nimekirjades kajastatud ega kuludokumente esitatud. Kostja menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt koosnevad kulud ajakulust ja selle tunnihinna korrutisest (165 eurot), mis ei ole kuidagi vaadeldavad sõidu-, posti-, side- ja majutuskuludega sarnaste kuludena.
13.Koos apellatsioonkaebusega on kostja esitanud dokumentaalsed tõendid. Saab eeldada, et kostja taotleb nende tõendite asja juurde võtmist. Kostja on esitanud: 1) Tallinna Halduskohtu
10.jaanuari 2019. a määruse haldusasjas nr 3-18-1477, millega on rahuldatud kostja menetluskulude väljamõistmise taotlus; 2) Pärnu Maakohtu 7. juuni 2018. a määruse esimene leht tsiviilasjas nr 2-18-8163, kus on kostja lepinguliseks esindajaks märgitud Must Trust OÜ seadusjärgne esindaja XX isikus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus tõendite vastuvõtmiseks täidetud, s.o asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
4 (6)
14.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kolleegium selgitab, et selleks, et kohus saaks konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Riigikohtu praktika järgi on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-4-1-5-02, p 15). TsMS § 178 lg 4 on asjassepuutuv säte. Selle sätte alusel ei ole menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendi vaidlustamisel võimalik nõuda teiselt menetlusosaliselt menetluskulude (nt riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud) hüvitamist.
15.Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus jätta TsMS § 178 lg 4 PS §-ga 25 vastuolu tõttu kohaldamata, ei ole põhjendatud. Kolleegium ei näe alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Konkreetses normikontrollis tuleb piirangu proportsionaalsuse kindlakstegemisel lähtuda iga üksiku kohtuasja asjaoludest. Praegusel juhul puudutab see säte kostja poolt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro hüvitamist, sest ka apellatsioonimenetluses ei ole kostjal lepingulise esindaja kulusid tekkinud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 järgi tasutakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas TsMS-is sätestatud piirang, mis ei võimalda riigilõivu 50 euro hüvitamist, on vastuolus põhiseadusega.
16.PS §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et kohtumenetluses isikule tekkinud kulud on osa kahjust, mille hüvitamise võimalus on PS § 25 kaitsealas, kuid see õigus ei ole piiramatu. Seadusandja on menetluskulude hüvitamise osas seadnud piirangu menetlusökonoomia kaalutlustel. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle, tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Menetluskulu hüvitamine toimub kohtumenetluses menetluskulu väljamõistmise teel ja TsMS-is sätestatud tingimustel ja korras. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus ei ole oma sisult keeruline ning menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi (vt Riigikohtu 11. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7714, p 12). Kohtu roll menetluskulude kindlaksmääramise menetluses on suurem, kuivõrd selle käigus ei lahendata keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus lähtub esmajoones kaalutlusõigusest. Hüvitispõhiõiguse piiramise eesmärgiks on, et kohus lahendaks tsiviilasja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kui menetluskulude kindlaksmääramise menetlus tekitab menetluskulusid, mille hüvitamist saab vastaspoolelt nõuda, siis põhjustab see järjekordse kohtumenetluse (menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulude vaidlustamine). See suurendab kohtute töökoormust ja vähendab suutlikkust pakkuda tõhusat õiguskaitset. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et piirang, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, on sobiv ja vajalik abinõu. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle, tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Praegusel juhul ei saa lugeda põhiõiguse riivet intensiivseks, sest vaidlus on 50 euro hüvitamise üle, mis ei kujuta endast märkimisväärset omandipiirangut. Selline riive ei moonuta piiratava õiguse olemust ning on mõõdukas. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et TsMS § 178 lg 4 ei vii praeguses asjas ebaproportsionaalse tulemuseni. Samasugusele järeldusele on ringkonnakohus jõudnud ka
29.detsembri 2016. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-27839 (p 35).
17.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega 5 (6)
menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.