OÜ Aktiva Finants hagi J R vastu võlgnevuse nõudes
Hagihind
204,66 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja OÜ Aktiva Finants (reg.kood 10746479, aadress: Weizenbergi 20 Tallinn), lepinguline esindaja Marilin Palts (Julianus Inkasso OÜ, aadress A. Weizenbergi 20 Tallinn) Kostja J R (isikukood XXXXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
14.05.2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud OÜ Aktiva Finants kanda.
2.Jätta rahuldamata kostja taotlus menetluskulude hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise
taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE
1.Pärnu Maakohtu menetluses on OÜ Aktiva Finants hagi J R vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt kostja ja IPF Digital Estonia OÜ (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) sõlmisid 27.03.2014. a. lepingu nr. 662593. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile. Hageja esitas 12.11.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tsiviilasja number 2-18-128759), mis anti üle Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna võlgnik esitas vastuväite. Kostja on esitanud IPF Digital Estonia OÜ-le (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) laenutaotluse 27.03.2014 1500,00 euro saamiseks. IPF Digital Estonia OÜ kinnitas kostja laenutaotluse ja väljastas kostjale kokku laenu summas 1500,00 eurot, mis on edastatud kostjale ülekandega. Kostja kohustus laenusummad tagastama vastavalt laenu tagastamise maksegraafikule, mis on osa lepingust. IPF Digital Estonia OÜ on loovutanud 23.02.2018 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja esitab hagiavalduse lisana kostjale edastatud teatise nõude loovutamise kohta. Vastavalt VÕS § 168 lõikele 2 peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma tõendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Nimetatud tõendi – teatise nõude loovutamise kohta - on IPF Digital Estonia OÜ kui senine võlausaldaja hagejale andnud. Seadus ei sätesta, et nõude loovutamist tõendav dokument oleks ainult nõude loovutamise leping. Näiteks suulise nõude loovutamise lepingu korral ongi ainsaks tõendiks nõude loovutamise kohta senise võlausaldaja kinnitus.VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS paragrahvis 170 sätestatuga ja loovutamine on kostja suhtes toimunud.VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja võttis endale lepingu sõlmimisega kohustuse tasuda vastavalt maksegraafikule. Vastavalt lepingule kohustus kostja laenu tagastama IPF Digital Estonia OÜ-le. Kostja nimetatud maksete mittetasumisega on VÕS § 100 mõttes jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata. Kuna kostja ei ole käesoleva hetkeni korrektselt oma kohustusi täitnud, on hageja sunnitud viimase vahendina oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 151,00 eurot. Lepingu nr 662593 osamaksed 29.04.2014 - 19.01.2016 on täielikult tasutud; osaliselt tasutud on 18.02.2016 osamakse ning täielikult tasumata 19.03.2016 osamakse. Kostja on maksegraafikust tulenevate kohustuste katteks tasunud kokku 2713,45 eurot, mille hageja on arvestanud igaosamakse puhul esimeses järjekorras lepingu põhiosa katteks ja seejärel intressi katteks. Kokku pidi kostja maksegraafiku järgi tasuma 2871,01 eurot. Tasumata on jäänud maksegraafikujärgse viimase 19.03.2016 osamakse põhiosa summas 112,96 eurot ja osaliselt 18.02.2016 osamakse põhiosa summas 38,04 eurot. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
2-18-128759
Kostja ei täitnud kohustusi tähtaegselt. Vastavalt lepingu üldtingimustele, kui kostja ei tasu makseid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates maksegraafiku viimasele osamaksele järgnevast kalendripäevast 19.03.2016 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 4.02.2019 valemi abil: põhivõlgnevus x viivitatud päevade arv x seadusjärgne viivisemäär tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivisearvestus on hagiavalduse lisatud. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 34,98 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Viivist palume arvestada VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 151,00 eurot x 365 päeva x 0,022% = 12,12 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt laenulepingu põhitingimustele on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress intressimääras 69,70%. Hageja arvestuse kohaselt on kostjal tasumata maksegraafiku järgse viimase osamakse (19.03.2016) intress summas 6,56 eurot. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes VÕS §-dest 76 lg 1; 82 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1 ning TsMS §-dest 3 lg 1; 144 p 7; 146; 162 lg 1, 2, 3; 177 lg 2; 317 lg 1; 363 lg 1 p 4, 367 ja 407 lg 1 palub hageja: 1. Hagi rahuldada. 2. Mõista kostjalt J R hageja Aktiva Finants OÜ kasuks välja võlgnevus 151,00 eurot, intress 6,56 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 34,98 eurot;3. Mõista kostjalt J R hageja Aktiva Finants OÜ kasuks viivised alates 5.02.2019 kuni põhinõude summas 151,00 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; 4. Mõista kostjalt J R hageja Aktiva Finants OÜ kasuks välja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 75,00 eurot ja hageja õigusabikulud 240,00 eurot; 5. Mõista kostjalt J R väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Seisukohas kostja vastusele märgib hageja, et hageja ei nõustu mitte ühegi kostja väitega ja leiab, et kostja kasutab oma menetluslikke õigusi pahatahtlikult, vaieldes sisuliselt vastu absoluutselt kõigele, esitamata ise mitte ühtegi tõendit, mis võiksid hageja esitatud tõendeid ümber lükata. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist elektroonilise sidevahendi teel sõlmitud lepinguga, mida ei allkirjastata tavapärasel viisil, vaid veebikeskkonda sisse logides ja vastavate toimingute tegemisega. Selliselt sõlmitud lepinguid on kohtupraktikas alati tunnustatud. Laenutaotluse esitamise ja isiku identifitseerimise reeglid on esitatud Laenulepingu üldtingimuste punktis 2. Kostjale väljastati laenu taotlemisel ka Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabeleht ning kostja on laenu taotlemisel enda isikusamasuse identifitseerinud 27.03.2014 Kuressaare postkontoris (allkirjastatud ankeet lisatud manusena). Hageja on esitanud maksekorralduse laenusumma ülekandmise kohta ja rõhutab, et see ei pea olema panga poolt allkirjastatud. Nõude loovutamise kohta ei ole seadus ette näinud kindlaid vormireegleid ja nõude loovutamine võib toimuda ka suuliselt. Kostjat on nõude loovutamisest varasemalt korduvalt teavitatud, kuid ta on seda tahtlikult ignoreerinud. Hageja hinnangul ei ole laenulepingu sõlmimisel rikutud mitte ühtegi vorminõuet. Kui kostja tahab tugineda laenulepingu tühisusele, siis peab ta tooma välja konkreetse tühisuse aluse.
2-18-128759
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja palub kohtul jätta hagi täies ulatuses rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kostja ei võta õigeks mitte ühtegi hageja poolt esitatud faktiväidet ega ühtegi hageja nõuet. Hageja ja kostja vahel puudub igasugune õigussuhe. Tõendamiskoormis lasub asjas eelkõige hagejal ja nimetatu ei ole seda täitnud. Hagiavalduse lisana 1 on hageja esitanud „paberi“, mis pealkirja järgi peaks nagu olema kostja laenutaotlus nr 662593 (väidetav lepingu vorm), kuid „paberist“ ei nähtu, et kostja oleks sellise tahteavalduse teinud („paber“ on väidetavate tehingu osaliste poolt allkirjastamata – seega ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lg 2, § 273 lg 1, VÕS § 11 lg 4 ja TsÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei võta tehingut õigeks. Hagiavalduse lisana 2 on hageja esitanud „paberi“, mis pealkirja järgi peaks nagu olema teatis nõude loovutamise kohta, kuid „paberist“ ei nähtu, et hageja väidetav õiguseellane oleks sellise tahteavalduse teinud („paber“ on väidetava õiguseellase esindaja poolt allkirjastamata – seega ei ole tegemist kirjaliku dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lg 2, § 273 lg 1, ja TsÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei ole kunagi sellist „paberit“ saanud ja ei võta sellist tehingut õigeks. Hagiavalduse lisana 3 on hageja esitanud „paberi“, mis peaks nagu näitama makse teostamist hageja väidetava õiguseellase poolt kostjale („paber“ on väidetavalt väljastatud Swedbank’i poolt, kuid selle tõesust ei ole krediidiasutus kinnitanud – seega ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lg 2, § 273 lg 1 ja TsÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei võta sellist „paberit“ õigeks. Isegi, kui eeldada selle õigsust, siis see ei tõenda õigussuhte esinemist hageja ja kostja vahel. Hagiavalduse lisana 4 on hageja esitanud „paberi“, mis pealkirja järgi peaks nagu olema viiviseraport („paber“ on allkirjastamata, st sellest ei nähtu raporti koostaja isikut ning seost teiste asjas esitatud „paberitega“ – seega ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lg 2, § 273 lg 1 ja TsÜS § 78 lg 1 tähenduses). Kostja ei võta sellist „paberit“ õigeks. Et „paber“ kvalifitseeruks kirjalikuks dokumendiks ja seega dokumentaalseks tõendiks menetlusõiguse tähenduses, peab see vastama elementaarsetele kriteeriumitele. Vastupidisel juhul ei ole tegemist kirjaliku dokumendiga, mis oleks tsiviilkohtumenetluses käsitletav tõendina (TsMS § 273 lg 1). Hageja on hagiavalduse lisana 1 esitanud väidetava kostja laenutaotluse nr 662593 ja lisana 2 väidetava teatise nõude loovutamise kohta, mis oma olemuselt peaksid olema isikutevahelised tehingud, mille puhul peab üheselt olema võimalik tuvastada tahteavalduste tegijad. Dokumentide puhul on tehingute tegijate isikusamasus (tahteavalduse tegija isik) võimalik tuvastada vaid läbi dokumentide allkirjastatuse, mis on kirjaliku dokumendi puhul ainukeseks tahteavalduse tegija isiku tuvastamise võimaluseks (VÕS § 11 lg 4 ja TsÜS § 78 lg 1). Käesoleval juhul on hageja poolt esitatud „paberid“ (hagiavalduse lisad 1 ja 2) väidetavate tehingute tegijate poolt allkirjastamata ning seega ei ole tegemist kirjalike dokumentidega, mis kvalifitseeruksid menetluses dokumentaalseteks tõenditeks, ning väljendaksid isikute tahteavaldusi. Ka hageja poolt 04.04.2019 esitatud võõrkeelne „paber“ nõude väidetava loovutamise kohta ei kvalifitseeru tõendiks menetlusseaduse tähenduses ja kohus peaks selle lubamatuks tunnistama. TsMS § 32 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub eesti keeles. TsMS § 33 sätetest tulenevalt saab võõrkeelne dokumentaalne tõend olla menetluses tõendiks vaid juhul, kui selle esitaja esitab ka dokumendi tõlke eesti keelde. Eeltoodule lisaks ei ole hageja poolt 04.04.2019 esitatud võõrkeelne „paber“ esitatud TsMS § 273 lg 1 nõude kohaselt algdokumendina või ärakirjana. Hageja ei ole järginud ka TsMS § 274 nõudeid elektroonilise dokumendi esitamise kohta. Hageja poolt esitatud pdf-failist nähtuvalt peaks esitatud võõrkeelne dokument koosnema 9st leheküljest, kuid hageja on esitanud neist vaid 8. Kostja vaidlustab hageja poolt esitatud võõrkeelse dokumendi ja sellele lisatud digitaalallkirjade kinnituslehe kokkukuuluvuse, kuna pdffail on redigeeritav, st koostaja poolt suvaliselt muudetav ning iga sellise faili koostiseks saab kergesti panna suvalise digitaalallkirjade kinnituslehe. Digitaalallkirjade kinnituslehelt nähtub, et allkirjastajad on ühe toiminguga allkirjastanud kolm eraldiseisvat elektroonilist dokumenti, kuid nendest ühegi pealkiri ei ühti võõrkeelse dokumendi pealkirjaga. Lisaks ei nähtu nimetatud
2-18-128759
võõrkeelsest paberist kusagilt kostja nime ega väidetavat laenulepingu numbrit 662593. Kõigele lisaks ei vasta võõrkeelse „paberi“ (väidetav dokument) väljavõtte esitamine TsMS § 275 lg 1 nõuetele, mille kohaselt peab dokumendi osa väljavõtte esitamise puhul olema see kinnitatud. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohut lugeda ka hageja poolt 04.04.2019 esitatud võõrkeelne „paber“ lubamatuks tõendiks. Kostja on teate nõude loovutamise kohta ise koostanud. Kostja ei ole sellist „paberit“ kelleltki saanud enne hagiavalduse ja selle lisamaterjali kättetoimetamist kostjale kohtu poolt. Väidetavast teatest nõude loovutamise kohta ei nähtu tahteavalduse tegijat, see on väidetava tahteavalduse tegija (äriühingu puhul selle seaduslik esindaja) poolt allkirjastamata, mis muudab võimatuks tuvastada väidetava tahteavalduse tegijat. Seega ei ole sellist tehingut kunagi tehtud TsÜS 4.osa (Tehingud) sätete valguses ning mingit õigussuhet hageja ja kostja vahel ei eksisteeri. Hageja tõlgendus VÕS § 9.peatüki (Nõuete ja kohustuste üleminek) 1.jao (Nõuete üleminek) sätetest ja mõttest koostoimes teiste seaduste sätete ja mõttega on ekslik tehingu vormivabaduse osas. VÕS § 164 lg 1 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 172 kehtestab üheselt, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja toonitab veelkord, et ta ei ole endiselt väidetavalt võlausaldajalt saanud kunagi mingit kirjalikku teadet nõude väidetava loovutamise kohta ning ka hageja poolt esitatud väidetav teade nõude väidetava loovutamise kohta ei väljenda ühegi isiku tahteavaldust ning ei ole tehingu tegemist tõendavaks dokumendiks, kuna see on väidetava tahtevalduse tegija poolt (selle seadusjärgse esindaja poolt) allkirjastamata, millest tulenevalt ei ole keegi tahtevavaldust teinud ning väidetava nõude loovutust ei ole toimunud VÕS § 170 tähenduses. Ekslik on hageja seisukoht, nagu oleks äriühingutel lubatud nõudeid loovutada suuliste tehingutega. TsÜS § 78 lg 1 sätestab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 83 lg 1 ütleb, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kui eeldada (eeldus ei ole kostja omaksvõtt), et hageja väidetava õiguseellase ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping nr 662593, siis selline leping on tühine. Hageja väidetav õiguseellane on laenulepingute sõlmimisel kasutanud tüüptingimusi. Kostja ei pea siinkohal vajalikuks loetleda kõiki „paberi“ üldtingimuste tühisuse aluseid. TsÜS § 84 lg 1 esimene lause sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tarbijakrediidilepingu olemus ja selle kehtivuse eeldused on sätestatud VÕS 22.peatüki 2.jaos. „Paber“ (Laenuleping nr 662593 - tarbijakrediidileping) on tühine kui seadusest tulenevate keeldudega vastuolus olev tehing, kuna selle puhul on eiratud hulgaliselt VÕS 22.peatüki 2.jao imperatiivseid sätteid, viidetega ka seaduse teiste struktuuriosiste sätetele, mida kostja ei jõua siin kõiki üles lugeda. Näitena võib tuua, et VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. „Paberist“ (Laenuleping nr 662593) puuduvad mitmed VÕS §-des 404 ja 405 andmed. Seejuures on seadusandja üheselt öelnud, et tarbijakrediiditehing on tühine juba sellisel juhul, kui puudub mõni (st üks) andmetest. Kui eeldada, et kostja sai hageja väidetavalt õiguseellaselt tühise tehinguga 1’500 eurot ja kostja on hageja väidetavale õiguseellasele tasunud selle tühise tehingu alusel 2’713.45 eurot, siis kuuluks TsÜS § 84 alusel poolte poolt saadu tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna vastastikku tuleks täita rahaline kohustus, mis baseerub ühele tühisele tehingule, siis oleks kostjal õigus tasaarvestada hageja õiguseellase nõue enda nõudega ja nõuda hageja väidetavalt õiguseellaselt võlgnevuse 2’713.45 – 1’500 = 1’213.45 euro tasumist. Kostja ei ole esitanud vastuhagi.
2-18-128759
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud hagiavalduse menetlusse võtmisel 15.11.2017.a kohtumääruses (t/l 31 pöördel).
6.Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja on sõlminud MCB Finance Estonia OÜ-ga laenulepingu 27.03.2014 aastal 1500 euro saamiseks. Hageja poolt tõendina esitatud väljatrükk (hagiavalduse lisa 1) sisaldab kostja nime ja isikuandmeid, dokumendist nähtuvalt on tegemist laenutaotlusega nr 662593. Hageja on tõendina esitanud väljatrüki MCB Finance Estonia OÜ Credit24 laenulepingu üldtingimustest, mis on kehtivad alates 15.04.2013. Hageja poolt tõenditena esitatud MCB Finance Estonia OÜ laenulepingu üldtingimused sisaldavad andmeid MCB Finance Estonia OÜ laenutingimuste kohta. Hageja on esitanud nõude, mis tuleneb MCB Finance Estonia OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust. Laenutaotluse esitamise ja isiku identifitseerimise reeglid on esitatud Laenulepingu üldtingimuste punktis 2. Hageja poolt kohtule esitatud isiku tuvastamise ankeedist nähtuvalt on kostja laenu taotlemisel enda isikusamasuse identifitseerinud 27.03.2014 Kuressaare postkontoris (hageja 22.03.2019 menetlusdokumendi lisa 2). Isikusamasuse tuvastamise ankeeti on allkirjastatud laenusaaja poolt 27.03.2014. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist elektroonilise sidevahendi teel sõlmitud lepinguga, mida ei allkirjastata tavapärasel viisil, vaid veebikeskkonda sisse logides ja vastavate toimingute tegemisega. Selliselt sõlmitud lepinguid on kohtupraktikas alati tunnustatud. Hagiavaldusele on lisatud maksekorraldus, millest nähtuvalt on MCB Finance Estonia OÜ kandnud 27.03.2014 kostja arveldusarvele 1500 eurot selgitusega „Credit24 laenutaotlus nr 662593“. Hageja on esitanud maksekorralduse laenusumma ülekandmise kohta ja rõhutab, et see ei pea olema panga poolt allkirjastatud. Sellega on kohtu hinnangul tõendatud, et MCB Finance Estonia OÜ on kandnud kostja arveldusarvele 1500 eurot, ning kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks laenulepingu sõlmimist kostja ning MCB Finance Estonia OÜ vahel hageja poolt viidatud tingimustel.
7.Riigikohus on selgitanud, et tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. TsÜS § 86 lg 1 järgi toob heade kommete vastaselt kõrge intressi kokkulepe kaasa kogu krediidilepingu tühisuse. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja
2-18-128759
tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Kostja ei ole välja toonud, milles tema sundolukord seisnes. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Kostja ja MCB Finance Estonia OÜ vahel 27.03.2014. a. sõlmitud lepingu nr. 662593 krediidi kulukuse määr on 103,41% aasta kohta. Eesti Panga statistika (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981) kohaselt oli märtsis 2014 eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 33,96%, seega ei ole kohtu hinnangul tegemist tühise tehinguga.
8.Kostja on seisukohal, et lepingu nr. 662593 tüüptingimused on tühised. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Laenulepingu üldtingimuste p 11.1 kohaselt on viivise määr 0,5% päevas. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Viivisemäära osas on kohtu hinnangul tegemist tühise tüüptingimusega. Hageja on hagiavalduses nõudnud viivist seadusjärgses määras.
9.Hageja väidab, et IPF Digital Estonia OÜ (endise ärinimega MCB Finance Estonia OÜ) loovutas 23.02.2018 kostja vastase nõude hagejale. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kostja väidab, et talle ei ole nõude loovutamise teatist esitatud. Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille alusel saaks väita, et MCB Finance Estonia OÜ on oma nõude kostja vastu hagejale loovutanud. Hageja on esitanud kohtule nõude loovutamise teatise, mis on allkirjastamata. Kostja väidab, et ei ole teatist nõude loovutamise kohta saanud. Samuti on hageja esitanud 04.04.2019 kohtule võõrkeelse ilma eestikeelse tõlketa nõude loovutamise lepingu, mis on sõlmitud IPF Digital Estonia OÜ ja OÜ Aktiva Finants vahel. Lepinguga soovib hageja tõendada, et MCB Finance Estonia OÜ nõue J R vastu on loovutatud hagejale. Esitatud tõend on võõrkeelne ning sellest ei nähtu isikud, kelle suhtes loovutamine on toimunud. Kohtu hinnangul ei ole võimalik esitatud tõendite alusel lugeda tõendatuks, et IPF Digital Estonia OÜ (endise ärinimega MCB Finance Estonia OÜ) oleks hagejale loovutanud nõude kostja vastu.
10.Eelpool toodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja põhivõlgnevuse nõue summas 151 eurot on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab rahuldamata põhinõude, ei saa kostjalt välja mõista ka kõrvalnõudeid. Käesolevas otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited/vastuväited asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma, mistõttu kohus neid eelpool ei käsitlenud.
2-18-128759
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud käesolevas asjas menetluskulu 1’980 eurot, mis seisnevad kostja lepingulise esindaja tasus kokku lepingulise esindaja 12 töötunni eest (hagimaterjalide tutvumine ja õiguslik analüüs; Riigikohtu praktikaga tutvumine; vastuse koostamine hagiavaldusele, lõplike seisukohtade koostamine). Kostja palub kogu menetluskulu jätta hageja kanda ning samuti mõista selle tasumisega viivitamise puhuks välja seadusjärgne viivis. Kostja kinnitab, et nimetatud kulu on tema poolt kantud ainult seoses käesoleva asja menetlemisega, kulu on vajalik ja põhjendatud. Kostja on seisukohal, et õigusabikulude (esindajatasu) maksekohustuse tekkimise hetkest on menetluskulu J R poolt kantud menetlusseaduse tähenduses. Menetlusõiguses kehtib sõltumata kohtumenetluse liigist (st sõltumata tsiviil-, haldus- või kriminaalkohtumenetlusest) põhimõte, et menetluskulu loetakse menetlusosalise poolt kantuks makskohustuse tekkimise hetkest, mis seondub Eesti Vabariigi põhiseadusest tuleneva õiguskindluse printsiibiga (sh õigusselgus, õiguspärane ootus, ettenähtavus jms). Nii sätestab näiteks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1’ selgesõnaliselt, et kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (menetlusõiguslike vaidluste vältimiseks halduskohtumenetluses otsustas seadusandja 15.11.2017 selle sõnaselgelt kirja panna ning säte jõustus halduskohtumenetluses 01.01.2018). Samasugune põhimõte kehtis ammu enne seda juba tsiviilkohtumenetluses tulenevast kohtupraktikast. Nii on Riigikohus tsiviilkohtumenetluses märkinud: „Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu. Piisavaks tõendiks on õigusabi osutamise eest esitatud arve või õigusabi eest tasumist tõendav dokument (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01; Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13).“ ( RKTKo 3-2-1-154-15, p 11). Hageja vaidleb kostja menetluskuludele vastu. Kuna kostja esindab iseennast enda isikus, ei saa ta nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist. Hageja ei saa nõustuda ja ei ole eluliselt usutav, et kostjal, kui juriidiliste teadmistega isikul on kulunud hagiavalduse lugemiseks ja vastuse koostamiseks 12 tundi nimetatud aeg. Hageja on seisukohal, et kostja ei tegutse heas usus ning on enda menetluskulude nimekirja esitanud kunstlikult loodud asjaolude alusel, sooviga tekitada tahtlikult hagejale rahalist kahju. Selline käitumine ei ole aktsepteeritav ning läheb vastuollu seaduses sätestatud põhimõtetega. Hageja leiab, et juhul, kui isikul on õigusteadmised ja ta on võimeline ennast ise kohtus esindama, siis puudub vajadus õigusabi teenuse ostmiseks. Veelgi enam, käesoleval juhul ei ole kostja saanud õigusabiteenust mõnelt muult advokaadilt, vaid ta on ise kõik dokumendid koostanud, seega on kostja taotlus menetluskulude hageja kanda jätmiseks alusetu ning ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohuskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja on esindanud ennast ise. Eeltoodust lähtuvalt palub hageja kohtul jätta kostja taotlus kostja menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. Kohus nõustub menetluskulude osas hagejaga. Käesoleval juhul ei ole kostja saanud õigusabiteenust, vaid ta on ise kõik dokumendid koostanud, seega on kostja taotlus menetluskulude hageja kanda jätmiseks alusetu ning ei kuulu rahuldamisele. Kostja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja on esindanud ennast ise. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.