Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.6 apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.7 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt PC Finance OÜ, registrikood 12323276 omab interneti portaali www. plusscredit.e , mille kaudu on füüsilistel isikutel võimalik võtta väikelaenu. Laenu võtmise üldtingimused ja kord on kajastatud portaali www.plusscredit .ee leheküljel. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on peamiselt reguleeritud lisaks lepingu lahutamatuks lisaks olevatele Üldtingimustele võlaõigusseaduses sätestatud sidevahendi abil sõlmitud lepingute ning laenu- ja tarbijakrediidilepingute kohta käivate sätetega. Laenuandja Üldtingimuste p-i

Hageja täiendavalt lisab, et kuigi hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg algas VÕS § 4062 lg 3 ning TsÜS § 146 lg 1 järgi 24.11.2015.a., katkes see TsÜS § 158 lg 1 järgi korduvalt, sest kostja tunnistas korduvalt oma võlga, sh viimati 05.09.2016.a.. Seega oli hagejal aega esitada kohtule oma nõue hiljemalt 2019. aasta septembris. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 18.04.2019.a. ehk tähtaegselt. Samuti oli Creditreformi inkassomenetluses 3 nõuet kostja vastu. Kogu inkassomenetluse käigus on kostja võlgnevuse katteks tasutud Creditreformile 4 makset. Esimene makse tehti otse laenuandjale, kes edastas laekunud summa Creditreformile. Ülejäänud 3 makset teostas Piret Kangur, märkides selgitusse kostja isikukoodi 47008026021. Kostja nimel tegi makse kolmas isik, kuna kostja arveldusarved oli kohtutäituri poolt arestitud. Kuna makseinfos puudus täpsustus, missuguse võla katteks makse tehti, jaotati tasutud summad võrdselt kostja võlgnevuste vahel. Creditreformile on perioodil 02.11.2015-05.09.2016.a. tasutud kostja võla katteks kokku 70 eurot. Käesoleva võlanõude katteks 30 eurot, tsiviilasjas nr 2-19-111402 oleva nõude katteks 30 eurot ja kolmanda nõude katteks 10 eurot. Käesoleva nõude katteks laekus jaotamise tulemusena perioodil 02.11.2015-05.09.2016.a. kokku 30 eurot, so 02.11.2015 – 15 eurot ̧06.07.2016 – 5 eurot; 05.08.2016 – 5 eurot ̧05.09.2016 – 5 eurot. Hageja leiab, et juhul, kui maakohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel puudub kehtiv leping, esitab hageja alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel ja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 670 eurot, intress 0,35 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viisi summas 198,70 eurot ja viivis ning viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu 225 eurot; õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot; õigusabikulud tõendite kogumise ja korrastamise, hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamise eest 180 eurot (90 eurot/h, ajakulu 2 h) ja õigusabikulud kostja vastuse analüüsimise ja hageja seisukoha koostamise eest, summas 225 eurot (90 eurot/h, ajakulu 2,5 h). Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja nõuab kostjalt põhinõuet summas 700 eurot ning intresside summas 805 eurot ehk 171,86 % laenusummalt aastas tasumist. Hagi lisa 1 järgi on krediidi kulukuse määr 409,59 %. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine. Hagi kohaselt on laenutaotlus esitatud 29.11.2014. Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2014 oktoober seisuga oli 32,95 %, tulenevalt eelnevast ületas vaidlusaluse lepingu krediidi kulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning tegemist on tühise tehinguga. Tulenevalt eelnevast on hageja nõue tühine ka intressi summas 805 eurot osas. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p 12; RKTKo 02.04.2014, nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetu makse tegemisega (RKTKo 17.02.2016, nr 3-2-1-169-15, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul sai hageja rikastumise toimumisest ja rikastuja

isikust (kostja) teada hetkel, kui ta tegi kostjale raha ülekande – so. antud juhul 29.11.2014, millisest ajast alates algas ka aegumistähtaeg. Hageja nõue aegus 29.11.2017. Kostja ei ole teinud tagasimakseid ei laenuandjale ega ka Creditreform Eesti OÜ-l, millest tulenevalt on nõue aegunud. Hageja vastupidised väited on paljasõnalised ning tõendamata (hagi punktis 1.9 viitab hageja, et ajavahemikul 02.11.2015-05.09.2016 on kostja tasunud 30 eurot, mis on arvestatud sissenõudmiskulude katteks). Kostja viitab, et ka tsiviilasjas 2-19-111402 on hageja oma 3. juuli 2019 seisukoha punktis 2 märkinud, et inkassomenetluse käigus on võlgnik tasunud võla katteks Creditreform Eesti OÜ-le ajavahemikul 02.11.2015 – 05.09.2016 kokku 30,00 eurot. Seega jääb arusaamatuks, kuidas kostja väidetavalt kahe erineva nõude sissenõudmiskulude katteks on tasunud täpselt samal perioodil täpselt sama summa, sellisel juhul oleks kostja pidanud tasuma kokku 60 eurot, mida hageja aga tõendanud ei ole, hageja ei ole kummaski menetluses tõendanud isegi 30 euro tasumist. Kuivõrd tegemist on tühise tehinguga puudub alus ka sissenõudmiskulude hüvitamiseks. Menetluskuluna on kostja õigusabikulud 100 eurot (1 h hinnaga 20 eurot/h ja 2 h hinnaga 40 eurot/h). Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagimaterjalidest nähtub, et PC Finance OÜ ja kostja vahel on 29.11.2014 sõlmitud laenuleping nr 2100138152. Kostjale on 286 eurot üle kantud 29.11.2014 ja laenulepingu nr 2100137060 refinantseeritav laenujääk on 369 eurot. Kostja leiab, et PC Finance OÜ ja kostja vahel 29.11.2014 sõlmitud laenuleping nr 2100138152 on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, kuna hageja nõuab kostjalt põhinõuet summas 700 eurot ning intresside summas 805 eurot ehk 171,86 % laenusummalt aastas tasumist. Hagi lisa 1 järgi on krediidi kulukuse määr 409,59 %. See ületas Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostjaga 29.11.2014 sõlmitud tarbijakrediidilepingu näol on tegemist VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühise tarbijakrediidilepinguga, kuna krediidi kulukuse määr oli krediidi andmise ajal 171,86 %, mis ületas krediidi andmise ajal s.o oktoobris 2014 Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra s.o 32,95%, enam kui kolm korda. Seega leiab kohus, et 29.11.2014 sõlmitud tarbijakrediidileping oli tühine. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka Riigikohus on öelnud, et kui poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu

tagasitäitmiseks, tuleb sellele suhtele kohaldada kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise (nn soorituskondiktsiooni) sätteid vastavalt VÕS §-dele 1028-1036 (vt. RKTKo 3-2-1-136-05, p 19). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava taotluse esitanud. Hageja on esitanud alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel ja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 670 eurot, intressi 0,35 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 198,70 eurot ja viivis põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni. TsÜS § 146 kohaldamise eelduseks on aga kehtiv leping, st tühise või tühistatud lepingu tagasitäitmise nõuded ja sellega seonduvad kahju hüvitamise nõuded §-le 146 ei allu, samuti on TsÜS §-s 147 reguleeritud aegumistähtaegade arvutamine seotud lahutamatult TsÜS §-ga

et kolmandal isikul oli tahe maksta kostja eest ( Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-08, p 14). Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostja ja kolmanda isiku poolt kostja nimel maksete sooritamist laenulepingu nr 2100138152 alusel võlgnevuse tasumiseks, siis hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegus seega 29.11.2017. Kuivõrd hageja nõue on aegunud, puudub vajadus käsitleda ka hageja nõuet viiviste väljamõistmiseks. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad kõik kostja menetluskulud hageja kanda ja hageja kulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kostja menetluskuluks on kulu õigusabile summas 100 eurot. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et kostja kantud õigusabikulud on põhjendatud. Kohus leiab, et hagejalt tuleb kostjale välja mõista menetluskulu 100 eurot. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.