Võlaõigus

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue AS I (esialgne võlausaldaja) ja O. M. (kostja) sõlmisid 6.03.2024 järelmaksulepingu nr. xxxx (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 359.00 eurot. Lepingu nr. xxxx kohaselt on krediidi kulukuse määr 34.13% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 359.00 eurot, igakuine osamakse 15.28 eurot intressimäära 16.00% aastas ja 0.16 eurot päevas, krediidisumma tagastamise periood 12.04.2024 – 12.03.2027, laenulepingu sõlmimise tasu 15.00 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, oli jäänud tasumata 3 järjestikus arved (osamaksed 12.05.2024, 12.06.2024, 12.07.2024). Seetõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.08.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg hiljemalt 19.08.2024 võlgnevuse tasumiseks. 27.08.2024. a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS I loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 12.04.2024 järelmaksulepingu nr. xxxx (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 159.00 eurot. Lepingu nr. xxxx kohaselt on krediidi kulukuse määr 45.75% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 159.00 eurot, igakuine osamakse 15.28 eurot intressimäära 16.00% aastas ja 0.07 eurot päevas, krediidisumma tagastamise periood 20.05.2024 – 20.10.2025, laenulepingu sõlmimise tasu 15.00 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, oli jäänud tasumata 3 järjestikus arved (osamaksed 20.05.2024, 20.06.2024, 20.07.2024). Seetõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.08.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg hiljemalt 19.08.2024 võlgnevuse tasumiseks. 27.08.2024. a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid 2

maksehäireid polnud. Otsuste tegemisel lähtuti kliendi poolt antud regulaarsest sissetulekust. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja palub mõista kostjalt O. M. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr xxxx välja põhivõlgnevus 359,00 eurot, intress 28,17 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 28,59 eurot; lepingust nr xxxx välja põhivõlgnevus 159,00 eurot, intress 15,20 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 12,66 eurot; viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni põhinõude summas 359,00 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas; viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni põhinõude summas 159,00 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 175,00 eurot ja hageja õigusabikulud 527,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud 29.03.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja palub mõista kostjalt O. M. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr xxxx välja põhivõlgnevus 359,00 eurot, intress 28,17 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 28,59 eurot; lepingust nr xxxx välja põhivõlgnevus 159,00 eurot, intress 15,20 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 12,66 eurot; viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni 3

põhinõude summas 359,00 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas; viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni põhinõude summas 159,00 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas. Hagiavaldusest nähtub, et AS I ja kostja sõlmisid 06.03.24 järelmaksulepingu nr. xxxx, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga ja 12.04.24 järelmaksulepingu nr. xxxx, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 16,00% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 34,13% ning Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 16,00% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 45,75%. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud järelmaksulepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 32-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava 4

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18). Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingute osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kulusid reaalselt üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud üksnes seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et arvestades krediidilepingute krediidisummasid, osamaksete suurust (lepingus xxxx on kuumakse 18 kuu jooksul 11,85 eurot, lepingus xxxx on kuumakse 36 kuu jooksul 15,28 eurot) ning lepingutega kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli krediidiandja hinnangul krediidisaaja poolt võetud kohustuste täitmine krediidisaajale jõukohane, krediidisaaja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse krediidivõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskusteta täitma. Krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta tõendavad hagi lisa 6, 12 (laenutaotlused; taotluses märgitud sissetulek 700 eurot ja 1000 eurot, igakuised kohustused 0 eurot ning 127 eurot) ja krediidiandja selgitus krediidiotsuse kohta (hagi lisa 7, mis toob välja üksnes sama teabe, mis juba hagis märgitud). Kohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et laenuvõtjal maksehäireid ei ole, ei näta laenuvõtja tegelikku maksekäitumist ega tema reaalseid sissetulekuid või kulusid. Esitatust ei nähtu, et oleks kontrollitud laenuvõtja reaalseid sissetulekuid või kulusid ning kohtu hinnangul on laenuotsus tehtud ennekõike laenuvõtja taotluses märgitu alusel. Kohus asub, eeltoodut kogumis hinnates, seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määrasid (34,13% ja 45,75%%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.23.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 17,36%. 6.03.2024 sõlmitud 5

järelmaksulepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 34,13% ning 12.04.24 sõlmitud järelmaksulepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 45,75% Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (17,36*3=52,08%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määrad on seaduslikud, vastavad VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühised. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Järelmaksulepingu nr. xxxx alusel soetas kostja kauba maksumusega 359 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.04.2024 – 15.03.2027 a. Kostjalt ei toimunud ühtegi makset põhiosa katteks. Järelmaksulepingu nr. xxxx alusel soetas kostja kauba maksumusega 159 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.05.2024 – 20.10.2025a. Kostjalt ei toimunud ühtegi makset põhiosa katteks. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, oli jäänud tasumata 3 järjestikus arved (osamaksed 12.05.2024, 12.06.2024, 12.07.2024) ning krediidiandja ütles lepingud üles

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingust tulenevalt põhivõlgnevuselt summades 159 eurot ja 359 eurot alates 26.02.25.a määraga 16%. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulude VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulude hüvitis peale lepingu lõppemist summas 60 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude 60 eurot hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 518 eurot, intress 15,17 eurot ning viivis 41,25 eurot ja edaspidine viivis. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 175 eurot ja esindustasu 527 (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 175 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 175 eurot. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud 7

tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 3 h, 169 eur/h summas 507 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega istungeid. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 3 tundi, kokku summas 300 eurot (3*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt TsMS § 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot. Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 495 eurot (175+300+20). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 88% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 435,6 eurot (495*88%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (435,6 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.