Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik 30.08.2018 esitas hageja kostja vastu hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes, mille kohus võttis 13.09.2018.a määrusega menetlusse. 16.01.2019.a määrusega peatas kohus menetluse kuni kostja eestkoste vajaduse kontrollimiseks algatatud tsiviilasja menetluse lõppemiseni. 12.06.2019.a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-720 seadis kohus kostja üle eestkoste tähtajaga kuni 12.06.2024. Kohus määras eestkostjaks Mxxxxx Lxxxxxx. 29.07.2019.a määrusega uuendas kohus menetluse. 30.07.2018.a määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse ning andis pooltele tähtaja lõppseisukohtade ning taotluste esitamiseks. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 10.03.2017 Express Credit AS-iga laenulepingu nr 20170306012, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot laenuperioodiga 24 kuud. Laenutaotluse esitas kostja 06.03.2017 Express Credist AS-i internetikeskkonnas. Express Credit AS kandis 2000 eurot kostja kontole 10.03.2017. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, et laenu tähtajaks tagastamise jätmise korral on tal kohustus hüvitada laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud. Lepingu kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 10.03.2019 summas 3080,84 eurot (põhiosa 2000 eurot ja intressid 1080,84 eurot). Express Credit AS edastas kostjale 15.09.2017 meeldetuletuskirja võlgnevuse tasumiseks ning lepingu ülesütlemise hoiatuse. Express Credit AS ütles laenulepingu 15.09.2017. Express Credit AS loovutas 20.11.2017 nõude hagejale. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 3378,03 eurot, sh põhivõlgnevus 2000 eurot, intressid 433,98 eurot, võlgnevuse sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivis 904,05 eurot. Lepingujärgne intressimäär on 45,50% aastas. Hageja märkis, et laenulepingus väljatoodud maksegraafik on annuiteetgraafik. Tähtpäevaks tasumata maksete korral arvestatakse maksegraafikus intressi selliselt, justkui makse oleks tehtud tähtaegselt. Hageja on arvestanud intressi 6 tasumata jäetud kuu eest. Viivist arvestas hageja määras 45,50% aastas. Hageja leidis, et lepingus kokkulepitud kõrgem viivisemäär on põhjendatud ning õiglane, viidates mh Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-120-08 (p 12). Viivist arvestas hageja tasumata graafikujärgse makse järgnevast päevast kuni laenulepingu ülesütlemiseni ning seejärel kogu põhivõlalt viivis alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni ning täiendavalt kuni täitmiseni. Sissenõudmiskulusid nõudis hageja vastavalt lepingule: meeldetuletus 5 eurot + ülesütlemise hoiatus 5 eurot + ülesütlemise teatis 25 eurot + loovutamisteade 5 eurot = 40 eurot. 17.10.2018 esitas hageja täiendava seisukohad. Hageja teatas, et lepingu sõlmimine toimus sidevahendi abil (internetikeskkonnas). Kostja kirjeldas, et lepingu sõlmimiseks oli kostja kohustatud end registreerima laenuandja koduleheküljel ning laenutaotluse esitamisel pidi

kostja eelnevalt täitma ankeedi oma andmetega, tutvuma laenulepingu tingimustega ja neid kinnitama. Alles pärast seda tekkis tal võimalus esitada laenutaotlus laenuandjale. Kostja esitas laenutaotlemisel oma pangakonto väljavõtte. Laenuandja analüüsis kostja maksevõimet ning leidis, et kostja on täiesti võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma, sest kostja käis tööl ja sai töötasu. Kui väidetavalt kostja ei olnud võimeline oma käitumist juhtima, ei oleks ta saanud laenutaotlemisel vajalike tehingutega hakkama ning laenutaotlus oleks jäänud esitamata. Hagejale jäi arusaamatuks, kuidas oli kostja võimeline käima tööl, kui ta polnud võimeline oma käitumist juhtima. Laenu taotledes täitis kostja laenutaotluse ankeedi, milles märkis, et on varem kiirlaenuteenuseid kasutanud, ta on piisava sissetulekuga ja laenuotstarbeks on remont. Hageja selgitas, et kostja pidi enne laenusumma ülekandmist käima temale sobivas postkontoris või laenuandja kontoris isikusamasust tuvastamas. Kostja isikusamasuse tuvastamine toimus laenuandja kontoris. Kontori töötaja suhtles kostjaga ning kostja oli igati adekvaatne, selge ja korrektse jutuga. Töötaja täpsustas kostjalt, kas ta saab lepingu tingimustest aru ja kas need on temale sobilikud, millele vastas kostja, et ta saab lepingust ja selle tingimustest aru ning on nendega nõus. Kostja oli igati mõistlik ja tema puue ei olnud visuaalselt nähtav. Hageja märkis, et kostjal võib olla puue, kuid leping oli sõlmitud täiesti adekvaatses seisundis ning kostja mõistis oma tegude tähendust lepingu sõlmimise ajal. Hageja arvates sai kostja lepingu sisust ja kohustustest aru ka seetõttu, et kohtumenetluse on läbinud ja täitemenetlusse jõudnud sellised nõuded, mis tulenevad kehtivatest lepingutest, mille sõlmimisel kostja sai aru, millised kohustused ta endale võttis. Hageja ei nõustunud sellega, et kõrvalnõudeid nõuda ei saaks. Hageja märkis, et laenulepingu sõlmimise ajal lepingu tingimuste mittesobivusel oleks kostja võinud laenuandjaga läbi rääkida, kuid ta ei pidanud seda vajalikuks. Ta aktsepteeris neid. Laenu taotlemise ajal oli kostja tutvunud ning lisaks temale selgitatud finantsettevõtte (Express Credit AS) poolt laenu hinnakirja ning laenulepingu tingimusi, millega ta nõustus. Laenulepingu koostamisel leppisid pooled kokku intressi, viivise ja krediidi kulukuse määra osas. Kostja ei olnud lepingu sõlmimisel sundseisus, tal oli vaba voli otsustada, kas sõlmida leping või mitte. 31.07.2019 esitas hageja enda lõppseisukohad. Hageja jäi enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kostja vastuväited Kostja esitas 14.09.2018 vastuse hagiavaldusele. Kostja ei vaielnud vastu, et on hagejalt saanud 2000 eurot, kuid ta ei saanud aru sellega kaasnevatest kohustustest, sh intressi või viivise määrast. Kostja märkis, et tema näol on tegemist psüühilise erivajadusega inimesega, kes laenu võtmise hetkel polnud võimeline aru saama lepinguga kaasnevatest kohustustest ega oma käitumist juhtima. Laenu võtmise hetkel oli kostjal tuvastatud 100%-line töövõime kaotus ja raske puue. Kostja on puuduva töövõime ja sügava puudega isik, kelle sissetulekud on väga piiratud. Kostja saab töövõimetoetust ca 380 eurot kuus ja puudega isiku sotsiaaltoetust 48 eurot kuus. Kostja pole pärast igakuiste kulude tasumist võimeline maksma laenu tagasi. Kohtutäituri poolt teostatakse tema sissetulekust kinnipidamisi. Kostja palus, et kohus rakendaks seadusjärgset viivisemäära ja mõistaks välja rahasumma, millelt ei lisanduks täiendavat viivist kuni põhinõude tasumiseni. Kostja leidis, et hageja poolt nõutavad viivisemäärad on kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Lisaks on laenulepingu näol tegemist tüüplepinguga, mida mitte üheski osas läbi ei räägitud. Vähemalt viivise kui mitte intressi määr on tühine, sest need on ebamõistlikult suured ning tegemist on tüüptingimusega. Alternatiivselt palus kostja kohtul viivise maksimaalne määr koos muude kõrvalkuludega piirata põhinõude suurusega. Kostja märkis, et juba laenu andmise ajal puudus kostjal maksevõime ning seega rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja nõustus,

et temalt mõistetakse välja 2000 eurot, kuid palus rakendada seadusjärgset intressi ja viivise määra ning piirata kõrvalnõudeid põhinõude määra ulatuses. 30.07.2019 esitas kostja enda lõppseisukohad. Kostja jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde, st möönis laenu võtmist, kuid taotles kõrvalnõuete vähendamist. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:  Express Credit AS ja Txxxxxx Mxxx sõlmisid 10.03.2017 laenulepingu 20170306012.  Txxxxxx Mxxxxsai lepingu alusel kasutamiseks 2000 eurot.  Express Credit AS ütles laenulepingu üles 15.09.2017 ning loovutas oma nõude 20.11.2017 Rävala Õigusbüroo OÜ-le. Kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes, kuivõrd esialgne võlausaldaja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses ning kostja on tarbija (füüsiline isik). Käesolevalt ei esine ka asjaolusid, mis viitaks, et kostja tegutses lepingu sõlmimise hetkel majandus- ja kutsetegevuses. Kohus märgib, et nõude loovutamine ei muuda õigussuhet. Kostja ei vaidle, et on saanud Express Credit AS-lt laenu kokku 2000 eurot, kuid leidis, et ta ei saanud lepingut sõlmides aru kohustustest, sest tal on psüühikahäire. Kohtu hinnangul ei anna kostja poolt väidetu alust laenulepingust tulenevate nõuete, sh intressi ja viivise nõude, rahuldamata jätmiseks. Kostja on kohtule esitanud Sotsiaalkindlustusameti 18.10.2017 otsuse (tl 32), millega tuvastati kostjal sügav puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud. Kostjal esineb vaimse (inimestevaheline lävimine ja suhted, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine) ja liikumise funktsiooni kõrvalekalle. 17.10.2017 Eesti Töötukassa otsusega (tl 34-35) tuvastati, et kostjal esineb raske tegutsemispiirang liikumise, õppimise ja tegevuste elluviimise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades ning täielik tegutsemispiirang inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, mis on põhjustatud üldhaigestumisest. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et sügav puue tuvastati kostjal ca 7 kuud pärast laenulepingu sõlmimist ning puuduvad tõendid, et 2017.a märtsis oleks kostjal üldse esinenud mingid arusaamist ja tahet mõjutavad puudujäägid. Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Töötukassa otsustest ei nähtu asjaolu, et kostjal esineva vaimse funktsiooni kõrvalekalde tõttu ei suuda ta tehingute sisust ja nende tagajärgedest aru saada. Kostjal esineva vaimse funktsiooni kõrvalekalle seisneb raskendatud sotsialiseerumises, raskustes oma elu korraldamises ning teiste inimestega lävimises. Ükski nimetatud puudujääk ei viita, et isik ei saanud aru laenulepinguga kaasnevatest kohustustest. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada vastupidist. 12.06.2019.a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-720 seati kostja üle eestkoste tähtajaga kuni 12.06.2024. Eestkostjaks määrati Mxxxxx Lxxxxxx. Kostjale jäi õigus teha iseseisvalt tehinguid 50 euro ulatuses kuus. Kohtu hinnangul näitab eestkoste seadmine seda, et käesoleval ajal ei saa kostja osaliselt enda tegudest aru ega suuda neid juhtida. Nimetatu aga ei tõenda asjaolu, et kostja oli laenulepingu sõlmimise hetkel piiratud teovõimega. Kostja ega tema eestkostja ei ole kohtu ette toonud muid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel

oleks võimalik järeldada, et laenulepingute sõlmimise hetkel ei oleks kostja saanud aru laenulepingute sõlmimise tagajärgedest, sh intressi ja viivise nõuetest. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et kostja oli laenulepingu sõlmimise hetkel täieliku teovõimega ning sai aru, milliseid tehinguid ta teostas ning mis on tehingu tagajärgedeks. Kohus märgib, et kui kostja laenu võttes ei mõelnud sellele, millised konkreetsed lisakulud (eelkõige intress) põhivõlaga koos tagasi maksta tuleb, pidi ta siiski aru saama maksegraafikutes selgelt väljendatud igakuiste tagasimaksete summadest. Kostja märkis, et pole võimeline tasuma laenumakseid, sest ta on puuduva töövõime ja sügava puudega isik ning tal on piiratud sissetulekud. Hageja on tõendanud, et Express Credit AS ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes kostjale laenu 2000 eurot 24 kuu peale olukorras, kus kostja ei suuda laenu tagastada. Hageja selgituste kohaselt esitas kostja enda pangakonto väljavõtte (tl 45), millest nähtus, et kostja saab töötasu. Laenuandja leidis, et kostja on võimeline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Laenuankeedis (tl 8 pöördel) ei märkinud kostja, et tal oleks muid kehtivaid finantskohustusi. Kostja märkis, et tal ei ole laene või muid krediite väljanõutud kohtutäiturite või kohtu kaudu. Muude sissetulekute ja kohustuste kohta oleva info oli kostja kohustatud ise esitama. Kostja ei teinud seda. Kostja stabiilne sisstulek oli 522,42 eurot ning lepingujärgne tagasimakse oli 128,33 eurot kuus. Seega on tõendatud, et lepingu sõlmimise hetkel oli kostja maksevõimeline ning puudusid põhjused, miks laenuandja ei oleks pidanud kostjale laenu andma. Kohus märgib, et muutused maksevõimes ei vähenda ega lõpeta ühtegi laenu tagastamise kohustust. Kui isik on laenu saanud, siis tuleb tal see tagasi maksta. Maksevõime languse korral oleks kostja pidanud ühendust võtma laenuandjaga ning leidma mooduse laen muul viisil tagastada (nt osamaksete suuruse vähendamine ja laenu tagastamise tähtaja pikendamine), mida tehes oleks võinud vältida võlgnevuse tekkimist. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et kostja oleks laenuandja või hageja poole pöördunud. Eeltoodust järelduvalt leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja on kinnitanud, et vähemalt põhivõlgnevuse on ta nõus hagejale tagastama. Kostja märkis aga, et ei saanud lepingute sõlmimisel aru intressi ja viivise nõuetest. Kohus on ülal tuvastanud, et laenulepingute sõlmimise hetkel sai kostja aru tehingust tulenevatest tagajärgedest, seega ka sellest, et VÕS § 397 lg-st 1 lähtuvalt peab ta talle väljastatud laenult maksma intressi ning viivist juhul, kui ta viivitab maksete tasumisega. Nimetatu oli kirjas ka lepingute tüüptingimuste punktides 7.1.1 ja 6.3.2 (tl 12, 14), millega kostja on tutvunud. Kostja on lepingute allkirjastamisega kinnitanud, et on saanud aru intressist ja viivisest ning nende suurusest. Kostja oli seisukohal, et intressi ja viivise nõuded on tühised, sest neid tüüptingimusi ei räägitud kostjaga läbi. Samas palus ta neid oma lõppseisukohas vähendada. Kohus selgitab kostjale, et intressi ja viivise nõuded ei ole automaatselt tühised põhjusel, et need on tüüplepingus kokku lepitud ning nende osas ei ole eraldi läbi räägitud. Intressi ja viivise nõuded saavad olla tühised eelkõige seetõttu, et need on vastuolus heade kommetega, seda juhul kui nende määr on ebamõistlikult kõrge. Pooled on lepingus kokku leppinud, et intressimäär ja viivisemäär on aastas 45,50%. Viivise päevamäär oleks seega 0,13%. Krediidikulukuse määr oli 56,27%. Riigikohus on 3-2-1-108-14 lahendi p-s 19 leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt

eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Laenulepingu sõlmimisel ajal oli keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,92%. Kuuekordne määr oleks seega 113,52%. Seega oli lepingus kokkulepitud krediidikulukuse määr ja seega ka intressimäär seaduspärane. Hageja on hagiavalduse kohaselt arvestanud intressi vastavalt laenulepingutes kokkulepitud summades alates esimesest osamaksest kuni lepingu lõpetamiseni. Intressimäär on lepingu kohaselt 45,50% aastas. Hageja on intressi arvestanud 433,98 eurot. Intress nimetatud suuruses on põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 0,022%. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,13% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Hageja on hagiavalduste kohaselt arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist tasumata graafikujärgse makse järgnevast päevast kuni laenulepingu ülesütlemiseni ning edasi alates ülesütlemise kuupäeva järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni määras 45,50% aastas. Hagi esitamise seisuga esitas oli hageja arvestanud viivise suuruseks 904,05 eurot. Viivis põhinõudelt 2000 eurot seadusjärgses määras (0,022% päevas) on kokku 159,56 eurot. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 159,56 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka jooksvat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 31.08.2018 kuni nõuete täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Võlgnevuse 2000 euro osas tuleb sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 31.08.2018 kuni 27.08.2019 kostjalt välja mõista summas 159,28 eurot (0,022%x2000€x362p). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas eurot 318,84 eurot (159,56+159,28). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras tagastamata põhisummalt 2000 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista võlgnevuse sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Hagi kohaselt koosnevad sissenõudmiskulud meeldetuletuskirjast, ülesütlemise hoiatuskirjast, ülesütlemise teatisest ja loovutamisteatest. Eelnimetatust on üksnes viimane edastatud kostjale pärast lepingu lõppemist. VÕS § 1132 sätestab tarbijale esitatud sissenõudmiskulude osas piirangud, seega ei kehti tarbija suhtes võla sissenõudmisel üksnes lepingus kokkulepitud hinnakirjad. Lähtuma peab eelkõige VÕS §-st 1132. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud

sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulusid lepingu kehtivuse ajal üksnes ühe meeldetuletuskirja eest kuni 5 eurot. Meeldetuletuskiri on teade, mille eesmärgiks on tuletada võlgnikule meelde tema kohustuse täitmist. Ülesütlemise teatis pole käsitletav meeldetuletuskirjana, sest selle eesmärk ei ole võlgnevuse meeldetuletamine, vaid lepingu lõpetamise tahte väljendamine. Hageja saab sissenõudmiskulusid nõuda vaid meeldetuletuskirja saatmise eest, kuid mitte ülesütlemise hoiatuse teate eest, sest VÕS § 1132 lg 1 näeb ette tasu vaid ühe kirja eest. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Nimetatud säte hõlmab kõikvõimalikke võla sissenõudmiseks tehtavaid toiminguid, mitte ainult meeldetuletuskirjade saatmist. Kohus on seisukohal, et loovutamisteate edastamise kostjale ei ole seotud võla sissenõudmisega. Tegemist on kostja teavitamisega sellest, et võlausaldaja on vahetunud. Seetõttu ei ole alust loovutamisteate saatmise eest hüvitise küsimiseks. Hageja esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt ei ole hageja pärast lepingu lõppemist teinud võla sissenõudmiseks toiminguid, mille eest saaks VÕS § 1132 lg 2 alusel nõuda kulude hüvitamist. Kohus leiab, et sissenõudmiskulud on põhjendatud vaid 5 euro ulatuses ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Nimetatud summat ületavad kulud tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2757,82 eurot, millest 2000 eurot on põhivõlgnevus, 433,98 eurot intressid, 318,84 eurot viivised ja 5 eurot sissenõudekulud.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 23% hageja kanda ja 77% kostja kanda. Hageja esitas koos hagiavaldusega oma menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1010 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 350 eurot ning esindajakuludest 660 eurot (km-ta). Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirjale vastu vaielnud. Kostja ei esitanud enda menetluskulude nimekirja. Seega tuleb järeldada, et kostjal puuduvad menetluskulud ning kohus neid rahaliselt kindlaks ei määra. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 350 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le 1, mille hageja on tasunud vastavalt seaduses ettenähtud määrale.

Hageja on esitanud taotluse õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p-dele 1 ja 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Hageja on lepingulise esindaja kuludena märkinud 660 eurot (km-ta). Nimetatud kulu koosneb hagiavalduse ettevalmistuse ja koostamise ajakulust 3h, kostja vastustega tutvumise ja seisukohtade ajakulust 2,5h. Kokku oli ajakulu 5,5h tasumääraga 120€/h (km-ta). Kohtu hinnangul on nii ajakulu kui tasumäär mõistlikud. Arvestades asja keerukust, mahtu ja hageja lepingulise esindaja esitatud menetlusdokumentide sisu, leiab kohus, et esindajakulud summas 660 eurot (km-ta) on mõistlikud ja põhjendatud. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 1010 eurot, millest 350 eurot on riigilõiv ja 660 eurot (km-ta) lepingulise esindaja tasu. Kohus jättis menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda ja 77% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 232,30 eurot ja kostja kanda 777,70 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 777,70 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.