Hageja R V (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Kostja J K (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais
Menetlustoimingu tegemise viis
Kohtuistungil 31.05.2018
RESOLUTSIOON
1.Hagiavaldus rahuldada.
2.Välja mõista J K R V ( V ) kasuks alusetult saadu 15 000 eurot.
3.Välja mõista J K R V ( V ) kasuks alates 22.12.2018 viivis protsendina tasumata põhinõude summalt (15 000 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus
Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja tähtajatu laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 15 000 eurot. Hageja ütles lepingu alates 11.12.2018 üles ning nõudis kostjalt raha tagastamist. Kostja raha ei tagastanud, mistõttu pöördus hageja kohtusse.
2.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 15 000 eurot ning alates 22.12.2018 viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
3.Vastusena kostja vastuväidetele palub hageja, et juhul kui kohus leiab, et suulist laenulepingut ei sõlmitud, kontrollida hagi rahuldamise võimalust alusetu rikastumise sätete VÕS § 1028 lg 1 alusel.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel pole poolte vahel kunagi laenulepingut olnud. Pooled ei ole laenulepingu sõlmimiseks tahtevaldusi vahetanud. Hageja kandis 22.03.2018 raha kostjale, kuna kostja lõpetas töösuhte OÜ-ga M . Hageja poolt kostjale üle kantud summa puhul on tegemist OÜ M poolt kostjale lahkumishüvitise maksmisega. Kostja tööleping M OÜ-ga lõppes 14.03.2018. Tõenäoliselt tasus OÜ M seaduslik esindaja R V tasu isiklikult arvelt maksude optimeerimiseks. Kostjal raha tagastamise kohustust igaljuhul ei olnud. Hageja 11.10.2018 tehtud laenulepingu ülesütlemise avaldus on õigustühine. Kuivõrd pooled ei ole laenulepingut sõlminud, siis ei ole võimalik olematut lepingut ka üles öelda.
5.Kostja leiab, et hagi ei saa rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on seisukohal, et hageja täitis M OÜ juhatuse liikmena M OÜ kohustuse tasuda kostjale kokkuleppelisi lahkumishüvitist. Antud juhul ei olnud M OÜ-l kohustust lahkumishüvitist isiklikult kostjale maksta ning seega seda võis teha ka tööandja juhatuse liige. Kostjal puudus võimalus mõjutada seda, milliselt enda käsutuses olevalt arvelduskontolt hageja talle M OÜ poolt tasumisele kuuluva summa tasub.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele laenulepingu sätete alusel. Hagi tuleb rahuldada alusetult saadu tagastamise nõude ja viivise nõude osas.
7.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
8.Hageja on esitanud nõude kostja vastu suulisest laenulepingust tuleneva kohustuste täitmiseks. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
2(5)
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi 22.03.2018 kostjale 15 000 eurose makse selgitusega „ülekanne“. Nimetatu on tõendatud ka kohtule esitatud maksekorraldusega (tl 4). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt 22.03.2018 kostja kontole tasutud 15 000 eurot selgitusega „ülekanne“ on tasutud suulise laenulepingu alusel või hageja täitis ülekantud summaga OÜ M kohustust kostja ees. Seega on vaidlus selle üle, millisel õiguslikul alusel kandis hageja kostjale üle 15 000 eurot.
10.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo nr 3-2-1-109-11, p 11).
11.Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja seega esmalt tõendama, et tema ja kostja vahel sõlmiti kehtiv suuline laenuleping. Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, kuna hageja ei andnud 22.03.2018 ülekandega kostjale laenu, vaid tegemist oli äriühingu kohustuste täitmisega kostja eest. Seega väidab kostja, et ta ei ole 15 000 euro ülekandmiseks laenuna tahteavaldust teinud. Kuna hageja nõuab raha laenulepingu alusel, tuleb hagejal tõendada, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt laenuleping. Alles pärast laenulepingu tõendamist tekib kostjal kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.
12.Kohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmine summas 15 000 eurot kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Kohtu hinnangul ei tõenda ükski hageja poolt kohtule esitatud tõend laenusuhet. Hageja ei tõendanud, et poolte tahe oli kokku leppida ja pooled leppisid kokku laenu andmises. Kohus leiab, et hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Hageja seaduslik esindaja andis vande all ütlusi selle kohta, et tal on meeles, et väidetava laenulepingu kokkuleppe juures oli I K ja kõrval oli J K . Mäletamist mööda oli isegi K K seal. Hageja ei mäleta, kes 15 000 eurot välja pakkus. Ta üldse ei mäleta seda teemat. Siis kui äri läheb käima, pidid laenu tagasi maksma (vt 31.05.2019 kohtuistungi protokoll tl 61). Seega ei tea hageja millal ja millistel tingimustel väidetav laenuleping sõlmiti. Samuti ei ole eluliselt usutav asjaolu, et isik annab teisele isikule 15 000 eurot tähtajatult laenu äritegevusega alustamiseks ja ei lepi laenu tagastamise tingimustes kokku. Seega ei ole hageja esitanud tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes laenuleping. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et antakse 15 000 eurot laenu ilma viiteta laenulepingule. Kohus leiab, et viide „ülekanne“ tõendab seda, et hageja tahe ei olnud anda kostjale laenu. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et eluliselt ei ole ka usutav, et hageja, kes on aastakümneid olnud tegev äritegevuses, sõlmib väidetava laenulepingu viisil, et ta ei tea ega mäleta laenu kokkuleppimise asjaolusid ega määra kindlaks lepingu olulisi tingimusi. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et hageja ja kostja on kokku leppinud selles, et hageja annab kostjale laenu 15 000 eurot.
13.Seega ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu. VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hagi tuleb laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka viivisenõue. Seetõttu ei ole vaja edasi analüüsida poolte väiteid kas hageja nõue on laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud.
14.Hageja on hagis tuginenud raha nõudmisel ka alusetu rikastumise õigusele juhuks, kui kohus ei tuvasta poolte vahel laenusuhet. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja 3(5)
(hageja) nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-108-14, p 21; RKTKm nr 3-2-1-186-13, p 23).
15.Lähtudes hageja väidetest faktiliste asjaolude kohta võiks kostja vastu esitatud põhinõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja väidete kohaselt puudus praegusel juhul kohustus raha kostjale üle anda. Juhul kui kõik VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt VÕS § 1028 lg-s 2 loetletute) puudumist. Lisaks on hageja esitanud viivisenõude. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
16.Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKo nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt RKTKo nr 3-2-1-65-14, p 10). Kostja saab omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 14).
17.Kostja ei eita 15 000 euro saamist, kuid leiab, et hageja ei saa nõuda raha tagasi, kuna hageja täitis ülekantud summaga VÕS § 78 lg 1 kohaselt OÜ M kohustust kostja ees. Seega on pooltel vaidlus eeskätt selle üle, kas raha tasumiseks eksisteeris õiguslik alus või mitte. Sellest tulenevalt analüüsib kohus, kas hageja täitis ülekantud summaga OÜ M kohustuse kostja ees. VÕS § 78 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seega tuleb teha kindlaks, kas kostjal oli nõue hagejaga seotud äriühingu vastu ja kas hageja täitis kohustuse äriühingu soovil kostja kontole 15 000 euro kandmisega.
18.Kohtule esitatud töölepinguga nr 2 on tõendatud, et kostja ja OÜ M ei leppinud töölepingus kokku lahkumishüvitise ja mistahes hüvitise saamises (tl 49). Pooled selle üle ka ei vaidle. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja ja OÜ M vahel oli suuline kokkulepe hüvitise maksmiseks. Samuti on tõendamata, et hagejal oli kokkulepe OÜ M kohustuse täitmiseks. TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata siis, kui see on ilmselgelt ebausaldusväärne. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. Kohtu hinnangul on kohtul alust kahelda kostja vande all antud ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd kostja ütlused on vastuolulised, mis tingivad tõendi ebausaldusväärsuse. Kostja 10.01.2019 menetlusdokumendi kohaselt lepiti OÜ M ja kostja töösuhte ajal kokku hüvitise maksmine isikliku sõiduauto kasutamise eest (tl 17 pöördel). 31.05.2019 toimunud kohtuistungil andis kostja vande all ütlusi selle kohta, et hüvitise maksmise kokkulepet ei olnud. See ei olnud niivõrd kokkulepe vaid hageja ütles 13.03.2018, et kannab kostjale 15 000 eurot. Samuti andis kostja kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema viimase auto müügist saadud raha läks OÜ M kassasse ja tema esimene tööauto osteti M OÜ raha eest- see oli kostja poolt nö sisse pandud oma auto raha ning oli eeldus, et saab selle kunagi ka tagasi (tl 63). Seega jätab kohus kostja vande all antud ütlused TsMS § 238 lg 5 kohaselt arvestamata. Kohus jätab TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata ka tunnistaja Kuno Kuusiku vande all antud ütlused. Hageja on esitanud hagi ka K K vastu 15 000 euro saamiseks ning kohtu hinnangul ei ole tunnistaja seetõttu erapooletu. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et lahkumishüvitise tasumine on tõendatud 15 000 euro ülekandmise ajaga. Asjaolu, et kostja kasutuses olnud OÜ M sõiduauto müüdi vahetult enne 15 000 euro 4(5)
ülekandmist, ei tõenda seda, et tegemist oli lahkumishüvitisega. Tunnistaja I K ütlustega on tõendatud, et OÜ-l M on oma kohustuste täitmiseks finantsvahendid olemas ja OÜ M täidab oma kohustusi enda kontodelt. Viimastel aastatel on raha mõnesaja tuhande piires ning äriühingu käive on mõniteist miljonit aastas (vt 31.05.2019 kohtuistungi protokoll, tl 64). Kostja ei ole tõendanud vastupidist ning tõendamata on ka kostja väide, et OÜ M kohustuse täitis hageja, kuna OÜ M tahtis kokku hoida maksudelt.
19.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud, et hageja täitis 15 000 maksmisega OÜ M kohustust kostja ees. VÕS § 1028 lg-s 2 sätestatud nõuet välistavad eeldused puuduvad. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud 15 000 euro võrra ja kostjal tuleb hagejale 15 000 eurot tagastada VÕS § 1028 lg 1 alusel.
20.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
21.Seega tuleks arvestada viivist alates hagi esitamisest 21.12.2018. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 367 alusel kuni 15 000 euro tagastamiseni ja tuleb rahuldada. Tulenevalt asjaolust, et hageja esitas nõude alates 22.12.2018 ja kohus on hageja nõuetega seotud, arvestab kohus viivist hageja poolt esitatud perioodist alates, so alates 22.12.2018.
MENETLUSKULUD
22.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
23.Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.