Jätta Xxx hagi Xxxi vastu võlgnevuse 58 536,01 euro saamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud Xxx kanda.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse
2-17-14280 kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Xxx (hageja) esitas 25.09.2017 Harju Maakohtule hagi Xxxi (kostja) vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat (20.11.2017) täpsustust, mõista kostjalt hageja kasuks välja kokku 85 416,01 eurot, s.o hageja pangakontolt kostja kontole 05.04.2013 ülekantud summa 26 880 eurot, notar Kaata Kartau pangakontole kostja poolt soetatava korteri eest tasumisena 14.01.2014 ülekantud summa 12 000 eurot ja kostja kontole 03.03.2015 ülekantud summa 46 536,01 eurot. 26.04.2018, 25.10.2018 ja 18.11.2018 esitas hageja kohtule järjekordsed hagi täpsustused, milles 25.10.2018 menetlusdokumendis võttis TsMS § 424 mõttes osaliselt tagasi varem esitatud nõuded kostjalt 26 880 euro väljamõistmiseks ja tehingute tühiseks tunnistamiseks ning viimases 18.11.2018 hagi täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista kokku 58 536,01 eurot (12 000 + 46 536,01). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Harju Maakohus jättis 05.12.2018 määrusega hageja hagi kostja vastu võlgnevuse 26 880 euro ja tehingute tühiseks tunnistamise nõude (s.o tunnistada rahaliste vahendite ülekandmise hageja poolt kostjale 14.01.2014 summas 12 000 eurot ja 03.03.2015 summas 46 536,01 eurot sooritatud tehingud tühiseks) osas läbi vaatamata seoses haginõuete osalise tagasivõtmisega hageja poolt.
2.Hagiavalduse kohaselt määrati Harju Maakohtu 20.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-172648 hageja eeskostjaks Xxx. Hageja teovõimetus eestkoste määramise otsustamisel tuvastati kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal, mille kohaselt diagnoositi hagejal segatüüpi dementsus Alzeimeri tõvest, samuti vaskulaarne dementsus. Eksperdi arvamuse kohaselt ei luba hageja vaimne seisund tal langetada otsuseid ja teha tehinguid. Psüühilise häire alguse aega eeskoste määramise menetluses ei tuvastatud. 2015. aasta aprillis läbiviidud MRT uuringu tulemuste kohaselt on tõenäoliselt minimaalselt, võrreldes 2011. aasta uuringuga, süvenenud vaskulaarse entsefaloplaatiaga. Sellest tulenevalt oli hageja seisund 2015. aasta aprillis umbes sama, mis aastal 2011, mis viitab sellele, et hageja psüühiline häire leidis aset juba aastal 2011. Sotsiaalkindlustusameti 03.11.2016 otsuse nr 1403511 kohaselt oli hagejal otsuse tegemise ajaks juba sügav puue, millest tingituna vajas ta pidevat ööpäevaringset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, juhendamist ning järelvalvet, mis aga viitab ka olulisele varasemasele, võrreldes kohtuliku ekspertiisi tegemise ajaga, psüühilise tegevuse häire algusele. Alates 2013. aasta kevadest külastas hageja regulaarselt arste nii iseseisvalt, kui ka poja Xxxi saatel, kaebustega kuminale peas, peapööritusele, mälukaotusele, teadvuse lühiajalisele kaotusele, mis võib viidata teadvuse selguse probleemidele juba tol ajal. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud kartus, kas hageja andis endale aru vähemalt alates 2013. aasta kevadest sooritatud tehingute tagajärgedest enda jaoks.
2-17-14280
2.1.05.04.2013 teostati hageja pangakontolt kostja kontole ülekanne summas 26 880 eurot selgitusega „na kvartiru“ (korterile), kusjuures mitte mingit korterit ei soetatud. 14.01.2014 kanti hageja kontolt 12 000 eurot notar Kaata Kartau kontole selgitusega „korteri ost, Xxx“, kinnistusraamatu andmetel on nimetatud korteriomandi omanik kostja. Pärast nimetatud ülekandeid jäi hageja kontole alles vaid 1097,34 eurot. Hoolimata sellest kanti 03.03.2015 kostja kontole üle veel kõik hagejale kuulunud kinnistu müügist saadud ning ülekande ajaks täiendavalt kogutud rahalised vahendid kokku summas 46 536,01 eurot selgitusega „perevod“ ehk ülekanne. Pärast viimast ülekannet jäi hageja kontole vaid 300 eurot. 2015. aasta septembris kinkis hageja kostjale ka kaks temale kuuluvat korterit. Nende tehingute tagajärjel jäi hageja ilma oma varast.
3.Hagejal hakkasid alates 2010. aastast esinema peavalud ja pearinglus, kuid tema meelemõistus oli selge. 2011. aasta lõpus hageja tervislik seisund halvenes ning ta hakkas kasutama tugevatoimelisi psühhotroopseid ravimeid (Leponex). Hageja võis veel oma tegudest aru saada 05.05.2011, mil hageja koostas testamendi, jättes oma vara mõlemale pojale, s.o hageja seaduslikule esindajale ja kostjale. 2011. aasta sügisel külastas hagejat tema poeg, s.o hageja praegune seaduslik esindaja, ning hageja kaebas mälukaotuse episoodide üle ja ei mõistnud, miks ta mingeid asju tegi, samuti oli hageja rahutu ning tal olid uinumishäired. Alates 2011. aastast kirjutati hagejale välja täiendavad ravimid, mis kuuluvad ravimite rühma, mille eesmärk on ajutegevuse parandamine ning ilma milleta hageja toime ei tulnud. 06.02.2013 kirjutas kostja e-kirjas, et hageja ei tunne sugulasi ära ning 22.03.2013 kirjutas kostja, et hageja mõnikord räägib kellegi teise nimelt ja ajab xxx (hageja elukaaslane) välja ning pärast ei mäleta, miks temaga tülitses. Hageja tegi pärast vaskulaarse dementsuse diagnoosimist, kui hageja ei suutnud oma tegudest aru saada kangetoimeliste ravimite võtmise pärast ja oma haiguse tõttu, enda pangakontolt perioodil alates 2013. aastast kuni 2015. aastani ülekandeid kostjale ning vormistas kostja nimele kaks korterit. Tehingud on teostatud kostja juuresolekul. Alused kostjale ülekannete tegemiseks puudusid. 16.03.2015 kirjutati hagejale ravim (Amitripilin grindex) närvisüsteemi haiguste raviks. See tähendab, et pärast rahaliste vahendite ülekandmist kirjutati hagejale ravim, mis viitab hageja vaimsele haigusele, mis omakorda tähendab, et juhindudest kainest mõistusest, ei saanud hageja teostada raha ülekandmist. 2016. aastal kui hageja oli lühiajalises teadlikus seisundis, hakkas ta nõudma kostjalt tagasi oma raha ja omandit. Selle peale andis kostja hagejale suure annuse Leponex ravimit. 19.08.2016 saabus hageja teadvuseta Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Pärast seda vahejuhtumit pöördus hageja seaduslik esindaja kohtu poole, et saada hageja eeskostjaks. Kostja, olles teadlik hageja tervislikust seisundist ja testamendist, kasutas ära hageja terviseseisundit ning andis talle ebamäärases koguses ravimeid, mis olid välja kirjutatud hagejale ja kostjale ning viis hageja sellisesse seisundisse, et hageja võis vaid kinnitada seda, mida talle räägitakse ning kostja viis hageja panka ja notari juurde raha ja omandi võõrandamise tehingute sooritamiseks. Raha summas 12 000 eurot ja 46 536,01 eurot on kostjale üle kantud aluseta ning olukorras, kus hageja ei suutnud oma tegudest aru saada. Hageja ja kostja vahel ei sõlmitud kirjalikku kinkelepingut, mis tähendab, et rahaliste vahendite ülekandmist ei saa lugeda kinkeks ning tegemist on alusetu rikastumisega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1).
4.Hageja ei nõustu kostja väidetega kinkelepingu sõlmimise osas. Hageja leiab, et tegemist on alusetu rikastumisega. Kostja väidab, et on maksnud enda pangakontolt summasid, kuid pole selgitanud, kust kostja need pangahoiused sai. Hageja ei nõustu kostja tasaarvestamise sooviga.
KOSTJA VASTUVÄITED
2-17-14280
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Tõele ei vasta, et hageja ei saanud aru, et ta 23.09.2015 kinkis oma pojale, s.o kostjale, kinkelepinguga kinnisvara. Hageja sügav puue tuvastati Sotsiaalkindlustusameti poolt 03.11.2016 ja enne seda 15.09.2016 oli perearsti poolt tuvastatud segatüüpi dementsus. Seega on põhjendamatud hageja väited tema psüühilisest häirest ja et hageja ei saanud vara võõrandamisel oma tegudest aru. Hageja otsustas jagada oma vara tuginedes sellele, et hageja teine poeg on terve elu töötanud headel töökohtadel ning ei ole hagejat ja kostjat kunagi aidanud. Kostja on elanud koos hagejaga. Hageja kinkis oma teisele pojale, s.o hageja seaduslikule esindajale suvila.
7.2016. aastal käis kostja koos hagejaga juristi juures, et tagasi saada hageja seaduslikult esindajalt suvila, mille hageja oli talle kinkinud, kuid hageja ei suutnud tervisliku seisundi tõttu sellega jätkata ning suvila jäi hageja seadusliku esindaja omandisse. Toiminguga sai alustatud seetõttu, et hageja seaduslik esindaja kirjutas oma perekonnaliikmed kinnistu omanikuks ning hakkas raha nõudma. Hageja kartis, et hageja seaduslik esindaja müüb kinnistu maha ning hageja oli hageja seadusliku esindaja peale vihane. Kostja kinnitab, et tema ei ole andud hagejale Leponex ravimit. Kostja ja hageja on perekond ning ühine leibkond. Kostja panustas pere eelarvesse 25%, hageja 35% ja xxx%. Kui kogutud sai umbes 43 000 eurot, siis hakati otsima, kuhu raha investeerida. Hageja otsus oli, et investeerida kinnisvarasse. Lõpuks leiti korter aadressil xxx ning kogu pere raha sai selle ostuks kasutatud. Hiljem müüdi veel ka suvilaga piirnevat kinnistut, kuna perel oli üha raskem selle eest hoolitseda. Kinnistu xxx müüdi 42 000 euro eest ning sellest summast ostsid kostja ja hageja 16 000 euro eest 2016. aastal sõiduauto ning ülejäänud 18 000 eurot on kostja arvelduskontol.
8.09.07.2013 on Tallinna notari Gunnar Savisaare notaribüroos koostatud ja tõestatud testament, milles hageja on põhimõtteliselt kogu oma registervara kinkinud kostjale. Seega on hageja tahtnud juba 2013. aastal jätta kogu oma registervara kostjale. Antud tõend on oluline, kuna hageja seaduslik esindaja ei ole väitnud, et hageja ei saanud 2013. aastal oma tegudest aru. Seega isegi juhul, kui kohus leiab, et hageja poolt raha ülekandmine 2014. ja 2015. aastal on alusetu, siis 2013. aasta testamendi alusel saab annakuna kostja kogu hageja vara endale.
9.Hageja pole tõendanud, et tal oli 2013. ja 2015. aastal diagnoositud vaskulaarne dementsus. Asjaolu, et kostja on 06.02.2013 e-kirjas kirjutanud, et hagejale võidakse eeldatavalt diagnoosida vaskulaarne dementsus, ei tähenda, et hageja on sellega oma tõendamiskoormust täitnud. Esiteks pole hageja sellist e-kirja kohtule edastanud ja teiseks ei ole kostja meditsiiniliste teadmistega, et sellist diagnoosi hagejale panna. Ravimid, mis on hagejale välja kirjutatud, on täiesti tavalised eakale inimestele mõeldud ravimid. Hageja väidab, et peale rahaliste vahendite ülekandmist on hagejale kirjutatud välja tugevatoimeline sedatiivne ravim Dormikum (19.02.2014). Tegelikult on tegemist jällegi täiesti tavalise unerohuga, mida võetakse unehäirete korral. Järgnevalt on hageja väitnud, et 14.01.2015 on hagejale ajutegevuse parandamiseks välja kirjutatud ravim Nootropil. Nootropili kasutatakse täiendava ravimina kortikaalse müokloonuse korral. Selle haiguse puhul põhjustab närvisüsteem inimesel tahtmatuid sundliigutusi, mis väljendub eriti käte ja jalgade lihaste korduvates ja kiiretes tõmblustes. Kolmandaks on hageja väitnud, et 16.03.2015 kirjutati hagejale välja ravim nimega Amitripilin grindeks, mis pidi väidetavalt olema närvisüsteemi haiguste raviks ehk skisofreenilised psühhoosid, segatüübi aktiivsuse ja tähelepanu emotsionaalsete käitumishäiretele. Kostja leiab, et see ravim ei ole mõeldud skisofreenikutele. Seega on hagejale kirjutatud välja täiesti tavalised eakatele inimestele mõeldud rohud, mis mitte
2-17-14280 kuidagi ei viita sellele, et hageja kestvalt ei saa oma tegudest aru. Kõik eelpool viidatud ravimid on hagejale välja kirjutatud depressiooni ja unehäirete leevendamiseks.
9.1.Hageja pole tõendanud, et tal oli piiratud teovõime või otsustusvõimetus. Hageja väide, et ta hakkas 2016. aastal lühiajalises teadlikus seisundis kostjalt raha tagasi nõudma, on tõendamata. Hageja kinnitab, et püsivalt ta dementne kuni 2016. aastani ei olnud, vaid oli lühiajaliselt teadvuse hägunemise seisundis (hageja pole ka seda tõendanud). Seega tuleb asuda seisukohale, et vahepealsel ajal oli hageja oma tegudest (raha ülekandmine ja korterite kinkimine) teadlik ning tal oli võimalik nõuda kostjalt raha tagasi kandmist perioodil, kui ta oli teadlik oma tegudest, mida hageja pole teinud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kuna hageja ei ole nõudnud raha tagastamist, ajal kui ta oli lühiajalises teadlikkuses 2016. aastal, tuleb lugeda, et hageja on need tehingud tegevusetusega heaks kiitnud. Kostja leiab, et hageja on piiratud teovõimega alles alates 2017. aasta aprillist, mitte aga 2013. aastast ega ka 2015. aastast.
9.2.Hageja alusetu rikastumise nõue on alusetu. Käesoleval juhul on hageja terve menetluse vältel kinnitanud, et rahalisi kohustusi ega mingeid tehinguid kostja ja hageja vahel ei olnud, mistõttu leiab kostja, et tal puudub hageja ees alusetu rikastumisest tulenev nõue. Hageja on raha kostjale üle kandnud kinkelepingu alusel. Alusetust rikastumisest tulenev nõue saab olla siis, kui poolte vahel on või oli kohustus, mille alusel ülekanne tehti.
9.3.Hageja nõue on aegunud. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Seega on hageja esimene nõue, 14.01.2014 ülekantud summa 12 000 eurot notari deposiitkontole, aegunud, kuna hagi on kohtusse esitatud 25.09.2017 ehk aegumistähtaega ületades. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks ta notari Kaata Kartau deposiitkontole ülekantud raha nõuab kostja käest. Ülekandest nähtuvalt on hageja kandnud 12 000 eurot notari Kaata Kartau kontole selgitusega: „Korteri ost, xxx“. Seega on ülekande alus ülekandes endas välja toodud. See, et xxx korteriomanikuks sai kostja, ei oma tähtsust, kuna tegemist oli kinkelepinguga. Juhul, kui hageja antud nõude puhul tugineb alusetu rikastumise sätetele, tuleks hagejal pöörduda siiski notar Kaata Kartau poole, mitte aga kostja poole.
9.4.Kostja tasus hageja igapäevaste väljaminekute eest, mistõttu on temal alternatiivne tasaarvestuse nõue hageja vastu. Pangaväljavõtetest nähtuvalt on kostja tasunud igapäeva söögi, kommunaalteenuste ja muude väljaminekute eest ise (tasunud ka hageja eest), hageja seda teinud ei ole. Et kostja on hagejat ülal pidanud, on alusetu nõuda hiljem kostjalt antud väljaminekute eest raha tagasi. Kuna hageja tervis ei olnud hea, et ise toidupoes ja arsti juures käia, pidi kostja ostma sõiduauto AS-ist TOPAUTO (30.05.2016) hinnaga 15 499 eurot, et hagejat sõidutada. Antud fakt pole vaidlusalune, et hageja pidi käima arsti juures, seega on hageja enda huvides olnud sõiduauto olemasolu, mistõttu selle summa tagantjärele väljanõudmine on alusetu. Lisaks auto ostule vajab auto edasiliikumiseks kütet, liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse olemasolu, mida kostja on kõik oma pangaarvelt tasunud. Juhul, kui kohus leiab, et hagi on mingis osas põhjendatud, palus kostja, et kohus tasaarvestab hageja põhjendatud nõude ulatuses kostja enda nõudega hageja vastu. Kostja esitas tasaarvestuse avalduse summas 58 536,01 eurot (pangaväljavõte) ja palus kohtul see tasaarvestada hageja põhjendatud nõudega täies ulatuses.
KOHTU PÕHJENDUSED
2-17-14280
10.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
11.Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7).
12.Hageja nõuab kostjalt viimasele väidetavalt alusetult makstud summade tagastamist. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kõnealuse nõude rahuldamise eeldusena tuleb seega kontrollida, kas kostja on hagejalt hagis nimetatud rahasummad saanud, kas taolised sooritused on toimunud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks ning kas rahasummade sissenõudmiseks puudus õiguslik alus, st kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus on pärast selle täitmist ära langenud (hageja väidete kohaselt praegusel juhul kohustust ei eksisteerinud). Juhul, kui kõik VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt VÕS § 1028 lg-s 2 loetletute) puudumist.
13.Pooltel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle: Tallinna notar Anne Saaber on 05.05.2011 koostanud ja tõestanud hageja testamendi (I kd, tl 102 ja selle pöördel); Tallinna notar Gunnar Savisaar on 09.07.2013 koostanud ja tõestanud hageja testamendi (II kd, tl 35 ja selle pöördel); hageja arvelduskontolt on 14.01.2014 tehtud ülekanne notarile Kaata Kartau summas 12 000 eurot, selgitusega: „xxx“ (I kd, tl 9 pöördel); Tallinna notar Kaata Kartau on 16.01.2014 koostanud ja tõestanud notariaalakti nr 247, millise kohaselt kolmas isik (müüja) müüs korteriomandi asukohaga xxxTallinn kostjale ning hageja kasuks seati korteriomandi suhtes isiklik kasutusõigus (I kd, tl 103-107); korteriomand asukohaga xxx Tallinn kuulub kostjale (I kd, tl 10 ja selle pöördel); Tallinna notar Kirsty Laidvee on 23.05.2014 koostanud ja tõestanud notariaalakti nr 975, millise kohaselt hageja müüs kolmandatele isikutele kinnistu asukohaga xxx (I kd, tl 194-196); hageja arvelduskontolt on 03.03.2015 tehtud ülekanne kostjale summas 46 536,01 eurot, selgitusega: „PEREVOD“ (I kd, tl 11); Tallinna notar Tarvo Puri on 23.09.2015 koostanud ja tõestanud notariaalakti nr 2164, millise kohaselt hageja kinkis kostjale korteriomandi asukohaga xxx, Tallinn ja korteromandi asukohaga xxx, Tallinn ning hageja kasuks seati korteriomandi asukohaga xxx, Tallinn suhtes isiklik kasutusõigus (I kd, tl 50-54); Sotsiaalkindlustusameti 03.11.2016 otsusega on tuvastatud hagejal sügav puue, millest tingituna vajab ta pidevat ööpäevaringset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, juhendamist ja järelvalvet kestusega alates 25.10.2016 kuni 31.10.2021 (I kd, tl 8 ja selle pöördel); Harju Maakohtu 20.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-2648 on hageja eeskostjaks määratud Xxx (I kd, tl 4-6).
14.Pooltel on õiguslik vaidlus 14.01.2014 ja 03.03.2015 tehtud tehingute kehtivuse üle. Tehingute kehtivuse väljaselgitamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas tehingute, s.o 14.01.2014
2-17-14280 ja 03.03.2015 rahaülekannete, tegemise ajal, oli hageja võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima.
15.TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tehingud ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Vastavalt TsÜS § 8 lg-s 1 sisalduvale määratlusele on füüsilise isiku teovõime võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid. TsÜS § 8 lg-st 2 tulenevalt on teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui isik tegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu mõju all olles endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
16.Hageja on hagiavalduses kahtluse alla seadnud kaks tema poolt tehtud tehingut – 14.01.2014 hageja arvelduskontolt notarile Kaata Kartau tehtud raha ülekanne summas 12 000 eurot ja 03.03.2015 hageja arvelduskontolt kostjale tehtud raha ülekanne summas 46 536,01 eurot. Hageja arvates on nimetatud summad üle kantud aluseta ning olukorras, kus hageja ei suutnud oma tegudest aru saada (hageja poolt võetud ravimite tõttu). Kohus selgitab, et tehingu tegemisel täisealise füüsilise isiku poolt tuleb tema teo- ja otsustusvõime olemasolu üldjuhul eeldada, v.a TsÜS § 8 lg-s 3 ja § 13 lg-s 3 sätestatud erandjuhtudel. Seega tuleb hageja piiratud teovõimet või otsustusvõimetust tõendada menetluses poolel, kes sellele tugineb, st hagejal. Otsustamaks, kas isikul esines vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu tõttu seisund, mis välistas isiku võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (TsÜS § 13 lg 1), on vajalikud mitteõigusalased eriteadmised. Sarnaselt on vajalikud eriteadmised otsustamaks isikul sellise psüühikahäire esinemise üle, mille tõttu ta kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida (TsÜS § 8 lg 2). Kohus on eelnevalt hagejale 05.12.2018 määruses selgitanud tõendamiskoormist ja ekspertiisi määramise taotluse tagasivõtmise tagajärgi (vt II kd, tl 1-3).
17.Asjas esitatud tõenditest nähutvalt on Sotsiaalkindlustusameti 03.11.2016 otsusega tuvastatud hagejal sügav puue, millest tingituna vajab ta pidevat ööpäevaringset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, juhendamist ja järelvalvet kestusega alates 25.10.2016 kuni 31.10.2021 (vt I kd, tl 8 ja selle pöördel) ning Harju Maakohtu 20.04.2017 määrusega (tsiviilasjas nr 2-17-2648) on määratud hageja eestkostjaks Xxx, eestkoste seati kõikide tehingute tegemiseks, isiku hoolduse, järelevalve ja ravi korraldamiseks ning tuvastati, et hageja ei saa aru perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest (vt I kd, tl 4-6). Nimetatud kohtumääruse kohaselt on kohtupsühhiaatria ekspert jõudnud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis järeldusele, et hageja kannatab nõdrameelsuse all (segatüüpi dementsus Alzeimeri tõvest, lisaks vaskulaarne dementsus, mis väljendub raskes kognitiivsete võimete languses). Seega on hageja piiratud teovõimega alates
2-17-14280 20.04.2017. Hageja ei ole tõendanud, et tal diagnoositi 2013. aastal vaskulaarne dementsus. Sellist järeldust ei saa teha kostja väidetavatest 06.02.2013 ja 22.03.2013 e-kirjadest. Esiteks ei ole kohtule vaidlusaluseid e-kirjasid üldse esitatud ning teiseks ei ole kostja vastavate eriteadmistega isik, kes saaks sellist diagnoosi hagejale panna. Asjaolu, et hagejale oli välja kirjutatud erinevad ravimid (vt retseptide loetelu I kd, tl 109-113), ei anna alust järeldada, et isik oleks olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Hageja seesugune väide ei ole menetluses tuvastamist leidnud. Seejuures on kostja välja toonud, et hagejale oli välja kirjutatud täiesti tavalised eakatele inimestele mõeldud rohud (vt II kd, tl 49 pöördel-50). Lisaks on kohus tuvastanud, et hageja on ajavahemikul 2011-2015 osalenud tsiviilkäibes ning teinud erinevaid kehtivaid notariaalseid tehinguid ja toiminguid. Notarid ei ole hageja teo- ega otsusevõimet enne eestkoste seadmist kahtluse alla seadnud. Asja materjalide järgi on 05.05.2011 Tallinna notar Anne Saaber koostanud ja tõestanud hageja testamendi (vt I kd, tl 102 ja selle pöördel); 09.07.2013 on Tallinna notar Gunnar Savisaar koostanud ja tõestanud hageja uue testamendi (II kd, tl 35 ja selle pöördel); 16.01.2014 on Tallinna notar Kaata Kartau koostanud ja tõestanud notariaalakti nr 247, millise kohaselt kolmas isik (müüja) müüs korteriomandi asukohaga xxx, Tallinn kostjale ning hageja kasuks seati korteriomandi suhtes isiklik kasutusõigus (vt I kd, tl 103-107); 23.05.2014 on Tallinna notar Kirsty Laidvee koostanud ja tõestanud notariaalakti nr 975, millise kohaselt hageja müüs kolmandatele isikutele kinnistu asukohaga Tammetalu tn 22, Luige alevik, Kiili vald, Harju maakond (vt I kd, tl 194-196); 23.09.2015 on Tallinna notar Tarvo Puri koostanud ja tõestanud notariaalakti nr 2164, millise kohaselt hageja kinkis kostjale korteriomandi asukohaga xxx Tallinn ja korteromandi asukohaga xxx Tallinn ning hageja kasuks seati korteriomandi asukohaga xxx Tallinn suhtes isiklik kasutusõigus (vt I kd, tl 50-54). Samuti on hageja seaduslik esindaja kirjalikult 08.08.2014 kinnitanud, et ta sai hagejalt kingiks 1500 eurot (vt I kd, tl 128, tõlge tl 158) ning hageja on teinud seaduslikule esindajale raha ülekande ka 11.02.2015 (vt I kd, tl 125-127), mis näitab, et ka hageja seaduslik esindaja ei seadnud vähemalt kuni 11.02.2015 hageja teo- ega otsusevõimet kahtluse alla.
18.Tõestamisseaduse (TõS) § 11 kohaselt kontrollib notar igakordselt isiku teo- ja otsusevõimet ning sama seaduse §-st 4 tulenevalt keeldub notar tõestamistoimingu tegemisest, kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. TõS § 11 lg 2 sätestab, et oma kahtluse osaleja vajaliku teo- ja otsusevõime kohta märgib notar notariaalakti ning TõS § 11 lg 3 sätestab, et kui osaleja on raskesti haige, märgib notar selle asjaolu koos oma tähelepanekuga osaleja teo- ja otsusevõime kohta notariaalakti. Kõikide eelpool viidatud notariaalaktide tõestamisel on notarid vastavalt TõS §le 11 pidanud kontrollima hageja teo- ja otsustusvõimet. Seega on notarid 05.05.2011, 09.07.2013, 16.01.2014, 23.05.2014 ja 23.09.2015 hageja teo- ja otsusevõimet kontrollinud ning tuvastanud, et isik oli teo- ja otsusevõimeline. Ka ei sisalda notariaalaktid TõS § 11 lgtes 2 ja 3 sätestatud märkeid hageja teo- ja otsustusvõimelisuse kohta. Eelpool toodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist on leidnud, et 05.05.2011, 09.07.2013, 16.01.2014, 23.05.2014 ja 23.09.2015 tõestatud notariaalaktide ajal oli hageja teo- ja otsustusvõimeline. Vaidlusalused tehingud on tehtud 14.01.2014 ja 03.03.2015. Seega on notar kontrollinud hageja teo- ja otsustusvõimelisust vahetult pärast 14.01.2014 tehtud tehingut, s.o 16.01.2014 notariaalakti 247 tõestamisel. Nimetatud notariaalakti p-s 1.9. on hageja ka avaldanud, et ta on kandnud 12 000 eurot Tallinna notar Kaata Kartau notarikontole, et kostja saaks täita lepingus nimetatud ostuhinna tasumise kohustuse ning kinnitas, et ta on nõus ostuhinna tasumisega lepingus kokku lepitud viisil. Samuti on notar kontrollinud hageja teo- ja otsustusvõimelisust ka pärast 03.03.2015 tehtud tehingut, s.o 23.09.2015 notariaalakti nr 2164 tõestamisel. Viidatud notariaalaktis on hageja kinnitanud, et
2-17-14280 ta on varem 2013. aastal teinud testamendi, milles on lepingus nimetatud korterid oma pojale (kostjale) määranud annakutena, kuid käesolevaks ajaks on ta pikalt kaalunud ja otsustanud need kinkida oma pojale (kostjale), kuna ta tahab, et kostja saaks nende omanikuks kohe, mitte alles pärast hageja surma. Samuti kinnitas hageja, et ta on teadlik ka sellest, et testamenti oleks võimalik hiljem ühepoolselt muuta ja tühistada, kuid kinkelepingut mitte. Seega ei ole menetluses tõendatud asjaolu, et hageja oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, s.o 14.01.2014 ja 03.03.2015, otsusevõimetu või piiratud teovõimega.
19.Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta ei olnud tehingute tegemise ajal (14.01.2014 ja 03.03.2015) võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima, ei ole 14.01.2014 ja 03.03.2015 tehingud, s.o hageja arvelduskontolt 14.01.2014 tehtud ülekanne notarile Kaata Kartau summas 12 000 eurot, selgitusega: „KORTERI OST XXX“ ja hageja arvelduskontolt 03.03.2015 tehtud ülekanne kostjale summas 46 536,01 eurot, selgitusega: „PEREVOD“, tühised TsÜS § 84 mõttes.
20.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja poolt 03.03.2015 teostatud ülekanne summas 46 536,01 eurot kuulub tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kõnealuse nõude rahuldamise eeldusena tuleb seega kontrollida, kas kostja on hagejalt hagis nimetatud rahasumma saanud, kas taoline sooritus on toimunud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks ning kas rahasumma sissenõudmiseks puudus õiguslik alus, st kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus on pärast selle täitmist ära langenud. Juhul kui kõik VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt VÕS § 1028 lg-s 2 loetletute) puudumist.
21.Puudub vaidlus, et hageja on 03.03.2015 teinud kostjale ülekande summas 46 536,01 eurot. Esialgses hagis nimetas hageja 03.03.2015 kostjale tehtud ülekannet kinkimiseks, hiljem asus hageja aga seisukohale, et tegemist ei olnud kinkimisega, sest hageja ja kostja vahel ei koostatud kinkelepingut. Hageja viitas VÕS § 261 lg-le 1, mis sätestab, et kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd hageja ja kostja vahel kinkelepingut ei sõlmitud, siis leiab hageja, et kohaldada tuleb VÕS 52. peatükis sätestatud alusetu rikastumise sätteid.
22.Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 20.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Kostja saab omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14).
23.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta soovis 03.03.2015 ülekannet tehes kostja rikastamiseks täita olematut kohustust. Kohus selgitab, et VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees,
2-17-14280 st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Seetõttu on oluline üleandjapoolne tahe teha sooritus teatava kohustuse täitmiseks. VÕS § 1028 ei ole seega kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmisega oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees. Kohustust ei ole olemas eelkõige juhul, kui üleandja teeb teise isiku kasuks teatava soorituse arvates, et ta on selliseks toiminguks lepingu või muu õigusliku aluse tõttu kohustatud, vastav õiguslik alus aga tegelikkuses puudub, nt seetõttu, et isikute vahel ei ole vastavasisulist lepingut üleüldse sõlmitud või seetõttu, et isik täidab kohustuse, mis tuleneb lepingust, mida ei ole tegelikult sõlmitud või mis on tühine, või muu kohustuse, mille olemasolu üleandja ekslikult eeldab (Võlaõigusseadus III. 8. ja 10. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostjad P. Varul jt. Tallinna 2009, lk 587-588). Selliseid asjaolusid ei ole hageja aga kohtu ette toonud ega ka tõendanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et hageja soovis 03.03.2015 ülekannet tehes kostja rikastamiseks täita kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kohus selgitab, et kohustust ei teki juhul, kui üleandja soovib täita tulevikus eeldatavalt tekkivat kohustust, vastav eeldus aga ei täitu. Selline olukord tekib, kui edasilükkava tingimusega tehingust tulenev kohustus või edasilükkava tingimusega kohustus täidetakse enne tingimuse saabumist, hiljem aga selgub, et tingimus ei saabu. Samuti kuulub siia juhtum, kus tulevast lepingut, mille hilisemat sõlmimist üleandja eeldas ja millest tuleneva kohustuse üleandja juba ette täita soovis, ei sõlmita. Kohustus langeb hiljem ära juhul, kui see algselt küll eksisteerib, ent langeb teatava hilisema sündmuse tagajärjel tagasiulatuvalt ära. Eelkõige kuulub siia juhtum, kus üleandja on täitnud sellisest tehingust tuleneva kohustuse, mis hiljem vastavalt TsÜS §-le 90 tühistatakse. Kohustuse hilisema äralangemisega on tegemist ka juhul, kui kohustuse täitmise nõudele saab esitada selle täitmise kestavalt välistava vastuväite, nt aegumise vastuväite, kohustuse mittetäielikkuse vastuväite või hea usu vastase käitumise vastuväite (vt Võlaõigusseadus III.
8.ja 10. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostjad P. Varul jt. Tallinna 2009, lk 588).
24.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 1028 lg 1. Hagejal ei ole sellest sättest nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei ole väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 07.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Kohus rõhutab, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmise täita oma kohustust saaja eest, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Seega ei ole kohtu hinnangul täidetud juba teine VÕS § 1028 lg-st 1 lähtuvatest alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldustest – hageja sooritus olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks kostjale. Hageja poolt 03.03.2015 kostjale ülekande teostamise näol ei ole tegemist alusetu rikastumisega.
25.Edasi käsitleb kohus kostja aegumise vastuväidet. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja leiab, et hageja esimene nõue, 14.01.2014 notari deposiitkontole ülekantud summa 12 000 eurot, on aegunud, kuivõrd nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja hageja on hagi kohtusse esitanud 25.09.2017.
26.Hageja nõuab kostjalt alusetult makstud summade tagastamist. Seega on hageja nõue kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 151 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
2-17-14280 Seega algab viidatud sätte järgi aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt Riigikohtu 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12; 17.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Hageja sai rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada hetkel, kui ta tegi notarile raha ülekande 14.01.2014. Seega algas hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 14.01.2014.
27.TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg-st 2 tulenevalt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus (vt ka Riigikohtu 23.05.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Praegusel juhul oli tähtaja alguseks 14.01.2014. Tähtaja möödumist täpsustatakse TsÜS § 137 lg-s 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg reeglina vastaval päeval kell 24.00. Erandina võib seadus ette näha, et tähtaeg ei möödu mitte tähtpäeval kell 24.00, vaid muul ajal. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kuna seadus ei sätesta teisiti ning arvestades TsÜS § 136 lg 8, möödub 14.01.2014 alanud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt 16.01.2017 kell 24.00 (14.01.2017 ja 15.01.2017 on puhkepäevad). Tsiviilasja esemeks olev hagi on kohtule esitatud 25.09.2017, seega pärast aegumistähtaja lõppu. Seega on aegunud hageja esimene nõue summas 12 000 eurot.
28.Lähtudes eeltoodust jätab kohus hageja nõuded rahuldamata. Seoses hagi rahuldamata jätmisega, ei pea kohus vajalikuks käesolevas otsuses käsitleda kostja alternatiivset tasaarvestuse avaldust.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
29.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 2 kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Käesoleval juhul puuduvad alused TsMS § 168 lg-tes 3-5 sätestatud erandite kohaldamiseks. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna menetluse käigus võttis hageja osaliselt hagi tagasi, mille osas jättis kohus 05.12.2018 määrusega hagi osaliselt läbi vaatamata ning ülejäänud osas jättis kohus käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 2 ja § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
30.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
31.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
2-17-14280
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.