3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Keskkonnaekspert (hageja) esitas 30. detsembril 2017 hagi Kalev Siku (kostja) vastu põhinõude 15 456 euro ja viivise 15 456 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. aprillil 2013 töövõtulepingu nr A-22-13 (I kd, tl 6–9) kostja kinnistule asukohaga XXXXXXXX, nelja 50–60 meetri sügavuse maasoojuspuuraugu projekteerimiseks ja rajamiseks, kollektortrassi rajamiseks ning 12 kW soojuspumba paigaldamiseks. Tööde tegemise tähtaeg oli lepingu järgi 30. aprillil 2014 ja maksumus 22 080 eurot koos käibemaksuga (18 400 eurot ilma käibemaksuta). Kostja väljastas hagejale lepingus märgitud tööde tegemiseks volikirja. 9. detsembril 2013 pikendasid pooled lepingu täitmise tähtaega kuni
31.maini 2014. Hageja koostas 17. juunil 2014 projekti, mille kostja naabrid 18. juunil 2014 allkirjastasid. Puurimistööd kostja kinnistul toimusid ajavahemikul 21. oktoober – 24. oktoober 2014. Hageja soovis paigaldada ka soojuspumpa, kuid kostja ei vastanud enam hageja telefonikõnedele, mistõttu edastas hageja 10. detsembril 2014 kostjale tehtud tööde üleandmisevastuvõtmise aktid. Lepingu kohaselt kohustus kostja aktid allkirjastama 3 tööpäeva jooksul või esitama sama aja jooksul kirjaliku põhjenduse allkirjastamisest keeldumise kohta. Põhjenduse mittesaamisel oli hagejal õigus lugeda tööd vastuvõetuks ja esitada arve. Kostja hageja elektronkirjale ei vastanud, hagejale tagastati hoiutähtaja möödumisel kostjale saadetud tähitud kirjad. Hageja edastas 31. detsembril 2014 kostjale korduva elektronkirja, mille manuses oli lisaks üleandmise-vastuvõtmise aktidele ka arve nr 14-242 summas 15 456 eurot koos käibemaksuga (12 880 eurot ilma käibemaksuta). Kostja ei ole esitanud tehtud töödele vastuväiteid ja tööd on vastu võetud, kuid kostja ei ole tehtud tööde eest tasunud. Kostja väited, et töövõtuleping on lõppenud tähtaja möödumisega või poolte kokkuleppel või on kostja sellest taganenud, on alusetud. Lepingu täitmine viibis, kuna ametkondadel võttis taotluste menetlemine lahenduste uudsuse tõttu tavapärasest kauem aega. Pooled on lugenud võimalikud viivitused ametkondlikes instantsides projekti kooskõlastamisel ja lubade vormistamisel vääramatuks jõuks, mil pikeneb lepingu täitmine. Lisaks viibis lepingu täitmine
ka kostjast tulenevatel põhjustel (geodeetilise alusplaani puudumine ja riigilõivu hilinenud tasumine). Tõendamata on nii taganemisavalduse tegemine kui ka selle hagejale kättetoimetamine. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks suulise töövõtulepingu sõlmimine ja sellest taganemine. Hageja ei ole kostjalt sularaha üleandmist tõendavat dokumenti ära võtnud. Tööd vastasid lepingus kokkulepitule. Kuivõrd mõistlik aeg töö lepingutingimustele mittevastavusele tuginemiseks on möödunud, puudub kostjal tänasel päeval õigus tugineda väidetavatele puudustele. Kuna kostja on hageja poolt loodud võimalused kasutusse võtnud, ei oleks täiendavate tööde tegemine (soojuspumba paigaldamine) käesoleval juhul enam võimalik. Hageja poolt nõutav tasu ei ole ülemäära suur. Samuti ei ole lepingulised suhted tasakaalust väljas. Kostja ei ole tasaarvestusolukorda tõendanud. Hageja nõue ei ole aegunud.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja vastu esitatud nõuded on aegunud. Pooled sõlmisid töövõtulepingu, mille täitmise tähtaega pikendati ning lepingulised kohustused tuli täita hiljemalt 31. mail 2014. Kuna hageja ei olnud selleks ajaks töid tegema asunud, kaotas kostja lepingu tähtaja täiendava pikendamise vastu huvi. Seega lõppes töövõtuleping tähtaja möödumisega. Alternatiivselt lõppes leping poolte kokkuleppel või kostjapoolse lepingust taganemisega. Kuna hageja ei olnud tähtaja lähenedes alustanud töö tegemist, rikkus hageja lepingujärgset kohustust. Kostjapoolsetele telefonikõnedele vaatamata ei asunud hageja töid tegema, kostja taganes lepingust telefoni teel. Hageja pöördus uuesti kostja poole oktoobris 2014 ettepanekuga, et puurib kostja kinnistule augud ning kostja tasub talle ettemaksuna töö eest 5000 eurot sularahas. 16. ja
17.oktoobril 2014 võttis kostja pangast välja kokkulepitud 5000 eurot, mille 17. oktoobri 2014 õhtul andsid hagejale üle kostja tütar ja väimees. Raha maksmise kohta koostati dokument, mille hageja esindaja allkirjastas, kuid mis läks poolte 23. novembri 2014 kohtumisel kaduma.
22.oktoobril 2014 tõi hageja kohale tehnika ning alustas aukude puurimist. Kostja allkirjastas puuritud aukude aktid. Pärast aukude puurimist ei toimunud mitu nädalat mitte midagi.
21.novembri 2014 õhtul toodi kostja aia taha miniekskavaator ning 22. novembril 2014 ilmusid kohale kopajuht, abitööline ja hageja seaduslik esindaja. Vaatamata hageja püüdlustele ei saadud trassidesse survet sisse. Hageja lasi kraavid 27. novembril 2014 külmunud mulla ja savikamakatega kinni ajada, mis põhjustas plastiktorudele ja ühendustele defekte. Kuna tööde teostamine jäi lõpule viimata, taganes kostja lepingust.
17.detsembril 2014 sõlmis kostja ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ-ga lepingu soojuspumba paigaldamiseks. Tööde käigus selgus, et hageja tehtud puuraugud lekivad.
5.aprilli 2013 töövõtulepingus ei lepitud kokku töö ositi täitmises ja üleandmises. Ka töö eest määratud hind oli kokku lepitud terviklikult. Kuna töö ei ole tänaseni hageja poolt lepingus kokkulepitud kujul valmis tehtud, ei saa hageja selle eest tasu nõuda. Kostjani ei ole jõudnud mitte ühtegi kirja, teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, vaheakti, tähitud kirja vms. Poolte vahel ei olnud kokku lepitud meili teel dokumentide edastamises, vaid suhtlus käis telefoni teel ning isiklikult. Kostja on õigustatult keeldunud oma kohustuse täitmisest, kuna hageja ei ole enda lepingulisi kohustusi täielikult täitnud (paigaldamata on soojuspump). Kui kohus leiab, et suulise töövõtulepinguga oktoobris 2014 kokkulepitud soojuspuuraukude rajamine on valmis töö ning on kostja poolt vastu võetud, on kostja tehtud töö eest kokkulepitud ning töö kvaliteedile vastava hinna tasunud. Kui lähtuda 5. aprilli 2013 töövõtulepingust, on hageja unustanud nõutavalt summalt maha arvestada kostja poolt tasutud 5000 eurot. Kui arvestada 5000 eurot nõutavalt summalt maha, on siiski hageja poolt nõutav summa ebamõistlikult suur. Kui hagejal on õigus kostjalt 5. aprilli 2013 töövõtulepingu alusel midagi nõuda, tuleb sellest maha arvestada lisaks juba tasutud 5000 eurole ka minimaalselt 10% lepingu hinnast, milleks on 2208 eurot, s.o kostja õigus viivisele tähtaegade ületamise eest.
Hageja viivisenõue on alusetu. Kui hageja viivisenõue on põhjendatud, tuleb viiviseid vähendada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. juuni 2018 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 664 eurot, millest 15 456 eurot on põhinõue ja 2208 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3970 eurot. Pooled sõlmisid 5. aprillil 2013 töövõtulepingu nr A-22-13. Lepingu p 2 järgi tellija (kostja) tellis ja töövõtja (hageja) kohustus teostama kostja kinnistule nelja 50–60 meetri sügavuse maasoojuspuuraugu projekteerimise ja rajamise koos kollektortrassi rajamise ning 12kw soojuspumba paigaldamisega. Lepingu p-ga 6.10 andis kostja hagejale tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1 kohase volituse maaküttesüsteemi valmisehitamiseks vajalike lubade ja kooskõlastuste hankimiseks. Lepingu p-s 2 loetletud tööde maksumuseks leppisid pooled kokku 22 080 eurot koos käibemaksuga (18 400 eurot ilma käibemaksuta) (lepingu p 3). Hageja esitas 20. mail 2013 Tartu Linnavalitsusele puurkaevu/puuraugu asukoha kooskõlastamise taotluse, mis rahuldati 14. augustil 2013. Koostatava ehitusprojekti aluskaardiks tuli linnavalitsuse antud kooskõlastuse järgi võtta aktualiseeritud digitaalselt mõõdistatud geodeetiline alusplaan, mis pidi olema registreeritud linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna geodeesiateenistuses. Kuna osaühingu WeW poolt 2004. aastal kostja kinnistu osas tehtud geodeetiline alusplaan ei olnud sobiv, koostati uus alusplaan, millele Tartu Linnavalitsus andis kooskõlastuse 19. novembril 2013. Lepingu pooled sõlmisid 9. detsembril 2013 töövõtulepingu nr A-22-13 lisa 1, millega pikendasid lepingu täitmise tähtaega kuni
31.maini 2014. Seega oli hageja asunud enne täitmise tähtaja saabumist 31. mail 2014 täitma lepingulisi kohustusi. Kui pooled lepivad töövõtulepingus kokku kohustuse täitmise tähtajas, ei tähenda see üldjuhul, et pärast nimetatud tähtaja möödumist kohustus lõpeb, vaid lepingu tähtaja järgimata jätmine võib olla lepingurikkumine, mis annab lepingupoolele õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et leping lõppes 31. mail 2014 täitmise tähtaja saabumisega. Poolte kokkuleppel võlasuhte lõpetamise aluseks võib olla võlausaldaja loobumine talle kuuluvast nõudest või kokkulepe või võlausaldaja tunnistus, et võlasuhet või sellest tulenevat nõuet ei ole (VÕS § 207 lg-d 1 ja 2). Kostja ei ole tõendanud nõudest loobumist ega võlasuhte puudumise kinnitust. Kuivõrd volituse andmise aluseks olev leping ei lõppenud täitmise tähtaja möödumisega ja kohtumenetluses ei ole tuginetud sellele, et kostja oleks volituse tagasi võtnud (TsÜS § 126 lg 1), oli hageja esindusõigusliku isikuna jätkuvalt õigustatud kostja nimel tegutsema lepingulise eesmärgi saavutamiseks. Kostja väited, et pärast 31. maid 2014 puudus pooltel ühine huvi lepingu täitmise vastu, mistõttu tuleb leping lugeda poolte kokkuleppel lõppenuks, on alusetud. Maakohtu hinnangul lõppesid
24.septembril 2014 üksnes lepingujärgsed projekteerimistööd koos vajalike lubade ja kooskõlastuste hankimisega. Lepingulise kohustuse täitmine hageja poolt toimus nii enne
31.maid 2014 kui ka pärast seda kuni 24. septembrini 2014. Hageja allkirjastas 17. juunil 2014 nelja maasoojuspuuraugu projekti nr VLM-02-14 ja esitas 19. juunil 2014 Tartu Linnavalitsusele taotluse selle edastamiseks Keskkonnaametile puuraukude rajamiseks kooskõlastuse saamiseks. Taotlus sisaldas ka 18. ja 19. juunil 2014 kogutud naaberkinnistute omanike nõusolekuid. 4. augustil 2014 esitas hageja kirjaliku nõusoleku taotluse väikeehitise püstitamiseks. Taotluse kohaselt on nelja maasoojuspuuraugu kavandatav kasutusele võtmise
päev 1. jaanuar 2015. Keskkonnaamet kooskõlastas 29. augustil 2014 kinnise soojussüsteemi puuraukude rajamise projekti. 15. septembril 2014 tasus kostja riigilõivu 31 eurot 95 senti, märkides makse selgitusse „kirjaliku nõusoleku taotluse riigilõiv XXXXXXXX maasoojuspuuraugud“ ning edastas selle 23. septembril 2014 hagejale. Tartu Linnavalitsus väljastas 24. septembril 2014 kirjaliku nõusoleku nr 3539/14 väikeehitise püstitamiseks. Kostja, olles väidetavalt taganenud lepingust pärast täitmise tähtaja möödumist 31. mail 2014, peab seda ka tõendama. Poolte käitumine (lepingut täideti ja täitmist jätkati pärast 31. maid 2014) ei viita asjaolule, et hageja ei oleks pärast 31. maid 2014 kavatsenud lepingut edasi täita ning et kostja täitmishuvi oleks lõppenud. Lepingu p 13.1 kohaselt on pooled lugenud võimalikud viivitused ametkondlikes instantsides projekti kooskõlastamisel ja lubade vormistamisel vääramatuks jõuks (force majeure), millisel juhul pikeneb lepingu tingimuste täitmine aja võrra, mille jooksul vääramatu jõu toime kestis. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks 31. mai 2014 seisuga pannud toime taganemist õigustava olulise lepingurikkumise, samuti ei ole kostja tõendanud telefoni teel lepingust taganemist. Pärast vastavate lubade ja kooskõlastuste hankimist ning maasoojuspuuraukude projekteerimist teostas hageja kostja kinnistul puurimistööd, selle järgselt kollektortrassi rajamise ja survestamise. Kuigi kostja tütar edastas 18. novembril 2014 hagejale sobiva soojuspumba valimiseks elektronkirja informatsiooniga gaasi tarbimise kohta, sõlmis kostja ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ-ga 17. detsembril 2014 töövõtulepingu nr 996 maasoojuspumba paigaldamiseks. Lepingu p 6.2 järgi kohustus tellija temale esitatud tööde üleandmisevastuvõtmise aktid allkirjastama kolme tööpäeva jooksul või sama aja jooksul esitama kirjaliku põhjenduse allkirjastamisest keeldumise kohta. Põhjenduse mittesaamisel on töövõtjal õigus lugeda tööd vastuvõetuks ja esitada vastav arve. Seega oli töö vastuvõtmine lepingus kokku lepitud, samuti vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed. Töö vastuvõtmise kohustuse esmane eeldus VÕS § 638 esimese lause järgi on, et töö on valmis. Vaidlust ei ole, et hageja poolt ei täidetud ainult soojuspumba paigaldamise kohustust, teised kohustused on lõppenud täitmisega. Antud juhul on lepingujärgne töö osadeks jaotatav (projekteerimine, puuraukude ja kollektortrassi rajamine, trasside survestamine ning soojuspumba paigaldamine) ja selliselt töö vastuvõtmine ei kahjusta kostja õigusi. Seega oli kostja kohustatud vastu võtma ka osaliselt valminud töö. Töö vastuvõtmise kohustuse teine eeldus on töö vastavus lepingutingimustele. Lepingutingimustele mittevastavus annab tellijale VÕS § 110 lg 1 alusel töö vastuvõtmisest keeldumise õiguse. Maakohus leidis, et hageja poolt tehtud tööd vastasid lepingutingimustele VÕS § 641 lg 2 p 2 ning § 77 lg 1 tähenduses. Töö vastavust lepingutingimustele on kostja kinnitanud ka ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ-ga töövõtulepingut sõlmides, kui on tellijana hinnapakkumises kinnitanud, et garanteerib puurkaevude vastavuse kõikidele normidele ja et nende sügavused on piisavad maja energiavajaduse katmiseks, et küttesüsteem on survekatsetatud ja vastab süsteemi paigaldusnõuetele ja normidele. Samuti vastutab kostja puurkaevudes oleva kollektori surve pidamise eest. Sisuliselt on kostja sellega kinnitanud, et (eel)tööd soojuspumba paigaldamiseks on valmis. Hageja poolt teostatud tööd tuleb lugeda hiljemalt 17. detsembril 2014 kostja poolt vastuvõetuks (s.o ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ-ga töövõtulepingu sõlmimise aeg). Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuksid kostja pretensioonid ja etteheited hagejale seoses tööde väidetava mittevastavusega lepingutingimustele (VÕS § 644 lg 1 esimene lause). Hageja seisukoht, et kostja ei saa enam tugineda lepingutingimustele mittevastavusele on seadusega kooskõlas (VÕS § 644 lg 3 esimene lause). Töö vastuvõetuks lugemisel on juriidiliselt sama tähendus ja tagajärg, mis töö tegelikul vastuvõtmisel (akti allkirjastamisel) tellija poolt. Töö vastuvõtmisel ja vastuvõetuks lugemisel kehtib VÕS § 76 lg 4 kohaselt eeldus, et tehtu on
kohaselt täidetud ning vastuvõetu vastab lepingutingimustele, vastupidist peab tõendama tellija. Kostja seda tõendanud ei ole. Hageja nõuded ei ole aegunud. VÕS § 637 lg-d 3 ja 4 väljendavad põhimõtet, mille kohaselt tekib töövõtjal õigus saada oma töö eest tasu niipea, kui töö on valminud või tellija poolt vastu võetud. Lepingu p-des 6.2 ja 4.2 sisalduva kokkuleppega, mille kohaselt pidi teostatud tööde eest maksmine toimuma 7 päeva möödudes arve kuupäevast arvates ning maksmise alusena nähti ette töövõtja poolt üleandmise-vastuvõtmise akti alusel esitatud arve, kaldusid lepingu pooled kõrvale VÕS § 637 lg-s 4 sätestatust, mis oleks võimaldanud töövõtjal nõuda tellijalt tasu koheselt töö vastuvõtmisest. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Hageja tasunõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 17. detsembril 2014 ja seega tekkis hagejal arve väljastamise õigus samuti 2014. aastal. Hageja on 31. detsembril 2014 väljastanud arve nr 14-242. Kuna hageja võis arve esitada 2014. aastal, algas tasunõude aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2015 ning järelikult on
30.detsembril 2017 hagis esitatud nõue tähtaegne. Aegunud ei ole ka viivisenõue. Lepingu esemeks olevate tööde maksumus on 22 080 eurot koos käibemaksuga. Tegemist on komplekshinnaga kõigi teostatavate tööde eest kokku. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset tasu 15 456 eurot koos käibemaksuga (12 880 eurot ilma käibemaksuta). Hageja on selgitanud tehtud tööde maksumuse kujunemist: projekteerimistööd 1200 eurot, ühe puuraugu maksumus 2400 eurot (kokku 9600 eurot), trassi rajamine 1800 eurot ja ühe õhutusaugu tegemine 280 eurot, lisandub käibemaks. Teostatud tööde maksumus moodustab 70% kogu teostatavate tööde maksumusest. Nõutav lepingujärgne tasu vastab hageja poolt tehtule ega ole ebamõistlikult suur. Rohkete vastuolude tõttu tunnistajate ütlustes ei saa sularahas 5000 euro tasumist hagejale ega selle kohta kirjaliku kinnituse andmist lugeda usaldusväärselt tõendatuks. Hageja on esitanud viivisenõude VÕS § 113 lg 1 alusel, taotledes kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhivõlaga võrdses summas. Hageja on arvestanud viivist lepingu p-s 4.3 sätestatud viivise määrast 0,1% päevas lähtudes. Hageja käitumist ei saa pidada oma protsessiõiguste teostamisel (aegumistähtaja sees haginõuete esitamine) hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks. Lepingus on kostja viivisenõue summaliselt 2208 euroga piiratud. Tegemist on poolte ebavõrdse kohtlemisega, kuivõrd eelistatakse vaid ühe lepingupoole (hageja) huve, samas kui hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev eriteadmisi omav professionaal ning eelduslikult on vaidlusalune tingimus lepingusse lisatud just tema ettepanekul. Kuna samasugust õigust ei anta teisele (nõrgemale) lepingupoolele, on tegemist ebaproportsionaalse sättega, mille eesmärgiks võib olla hagejale täiendava likviidsuse tagamine kostja arvelt. Põhjendatud ei ole vähenda viivist allapoole summat, mida saaks nõuda kostja hagejalt. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud osaliselt summas 2208 eurot. Maakohus, rahuldades hagi osaliselt sellesarnases ulatuses, nagu pakkus kompromissina hageja, jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna kostja kui kompromissiga mittenõustunud poole kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt lõppes poolte vahel sõlmitud leping tähtaja möödumisega. Maakohus on jätnud rahuldamata tunnistajate ülekuulamise taotlused kuid otsuses tuginenud
väidetele, et kostja väited pole tõendatud. Hageja on küsinud kostja teadmata kostja naabritelt nõusolekuid. Kostja soovis asjaolu, et tema ei ole käinud naabritelt nõusolekuid küsimas, ehk kostja ei ole teinud aktiivset koostööd lepingu jätkamiseks, tõendada naabrite ütlustega. Volitusega volitas kostja hagejat vormistama maasoojuspuuraukude projekteermise ja rajamisega seotud dokumentatsiooni. Volikiri oli antud vaid dokumentasiooni vormistamiseks, mitte muudeks töödeks ega tegevusteks. Kostja on tasunud pärast lepingus kokkulepitud tööde valmimise tähtaega vaid riigilõivu, mida ta tegi seetõttu, et tal oli vaja luba linnavalitsusest sõltumata sellest, kes talle tööd teostab. Alternatiivselt on kostja pärast lepingus kokku lepitud tähtaja möödumist lepingust taganenud, kuivõrd hageja ei asunud ehitus- ja paigaldustöid teostama. Kostja on alternatiivselt seisukohal, et leping lõppes poolte kokkuleppel, kuivõrd pärast tähtaja möödumist puudus pooltevaheline kontakt ja kokkulepe lepingu jätkamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud telefoni teel lepingust taganemist, kuid kostjale ei antud selleks võimalust, kuna kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tema ülekuulamisks vande all. Maakohus on asunud väärale seisukohale, et puudus oluline lepingurikkumine. Lepingus kokku lepitud kuupäevaks ei olnud hageja puurimistöödega alustanudki. Hageja on esitanud projekti ja taotlused kooskõlastuse saamiseks alles 19. juunil 2014, s.o ajal, mil oli möödunud kokku lepitud täiendav tööde valmimise tähtpäev 31. mai 2014. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 116 lg 2 p-d 1–5, millest tuleneb oluline lepingurikkumine ning VÕS § 76 lg-d 1 ja 3. Arusaamatu on, kuidas ning milliste tõendite alusel on maakohus tuvastanud asjaolu, et kohustused, v.a soojuspumba paigaldamine, on lõppenud täitmisega. Kostja on nõustunud vaid puurimistööde tegemisega, mille kohta on ta allkirjastanud puurimispäevikud. Tegemist oli eraldi suulise lepinguga, mitte töövõtulepinguga nr A-22-13. Muid töid hageja kostja kinnistul teostanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kollektortrassi rajanud ja survekatsetanud. Kohtuotsusest ei ole järgitav, millistele tõenditele tuginedes on maakohus asunud seisukohale, et tööd on vastu võetud või et tööd saab vastuvõetuks lugeda. Kostja ei ole ühtegi akti saanud enne seda, kui need jõudsid temani koos hagiavaldusega. Dokumentidele kirjutati omakäeliselt alla. Seda tõendavad esitatud dokumendid (puurimispäevikud, leping, tähtaja pikendamise kokkulepe), millelt nähtub, et kostja on need omakäeliselt alla kirjutanud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on töö just selliselt osadeks jaotanud ning milliste tõendite alusel on asunud seisukohale, et vastavas osas tööd on teostatud. Samuti on maakohus leidnud, et töö vastas lepingutingimustele VÕS § 641 lg 2 p 2 ning § 77 lg 1 tähenduses. Kostja on menetluses korduvalt viidanud puudustele teostatud töö suhtes ning taotlenud ka tunnistajate ülekuulamist, et teha kindlaks millises ulatuses, millised tööd ning missuguse kvaliteediga hageja poolt teostati. Maakohus on jätnud taotlused rahuldamata. Kostja pidi ostma ja laskma paigaldada maasoojuspumba, mis läks maksma 10 114 eurot. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnates asunud järeldusele, et 5000 euro sularahas tasumine ei ole tõendatud. Nimetatud sündmused toimusid üle 3 aasta tagasi, mistõttu ei saa eeldada, et isikud kõiki detaile mäletavad, arvestades mh, et hageja käis kostja juures mitmeid kordi. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt töö on vastu võetud kuna kostja sõlmis lepingu ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ-ga, st kostja asus töid kasutama. Hageja töövõtjana ei ole pakkunud kostjale töid vastu võtmiseks VÕS § 638 teise lause järgi. Kostja ei ole kinnitanud tööde osadeks jaotamist ega selle „osade hinda“. Pooled leppisid kokku ühes komplekses töös ning hinnas.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Vastuse kohaselt on kohtu järeldused volituse kehtivuse ning ühise huvi lepingu täitmise kohta seaduslikud, põhjendatud ning kooskõlas esitatud tõenditega. Kostja ei ole volitust tagasi võtnud ning volitus ei olnud muul viisil TsÜS § 125 lg-tes 1 ja 2 märgitud alustel lõppenud. Hageja poolt esitatud meilist nähtub, et kostja on edastanud riigilõivu maksekorralduse otse hagejale. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks lepingut rikkunud ning kostja oleks lepingu rikkumisest hagejat õigeaegselt ning seaduses sätestatud viisil teavitanud. Kostja on 12. veebruari 2018 menetlusdokumendi p-s 2.9 väitnud, et „Tööde käigus selgus, et hageja tehtud puuraugud lekkisid“. Nimetatuga saab lugeda tuvastatuks väidetav puudustest teada saamise aeg, milleks on ajavahemik 17. – 19. detsember 2014. Kostja ei ole puudustest hagejat teavitanud, vaid väitis esmakordselt alles 12. veebruaril 2018, et töödel oleksid mingisugused puudused. Kostja etteheide maakohtule seonduvalt tööde teostamisega ning vastu võtmisega ei ole põhjendatud. Kui tellija asub objekti kasutama, tuleb lugeda, et töö on vastu võetud (Riigikohtu
28.oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 25 jj). ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ asus töid teostama 17. detsembril 2014, mistõttu tuleb hiljemalt nimetatud kuupäevaks lugeda tööd vastu võetuks. Üleandmise-vastuvõtmise aktid on edastatud kostjale lepingu p-des 6.2 ja 11.1 märgitud viisil ja kontaktandmetel. Kostja üleandmise-vastuvõtmise akte ei allkirjastanud ega esitanud põhjendusi allkirjastamisest keeldumise kohta. Seega luges hageja tööd vastuvõetuks ning esitas kostjale vastava arve. Hageja tegi kõik tööd, v.a maasoojuspumba paigaldamise. Hageja ei saanudki töid lõpetada, sest kostja oli juba 15. detsembril 2014 palganud kellegi kolmanda töid lõpetama. Kostja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks tööde teostamise ja lõpetamise kohta asjaolude väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud. Maakohtu järeldused tööde osadeks jaotatavuse kohta on asjakohased ning põhjendatud. Hageja selgitas 26. aprilli 2018 istungil tööde osadeks jaotatavust ning hinda (2400 eurot puurauk), mida kinnitas ka kostja ise. Asjaolu, et maakohus on tuginenud mh ka kostja enda poolt esitatud tõendile (ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ) ei ole maakohtule etteheidetav. Kostja ei ole varem esitanud väidet, mille kohaselt oleks nimetatud tõendi näol tegemist tüüptingimusega hinnapakkumisega. Kostja on välja toonud, et tunnistajad L.K. ning E.E. saavad tõendada, et hageja rikkus lepingut. Hageja sellega ei nõustu. Tunnistajad ei olnud seotud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepinguga. Samuti on lepingu rikkumine õiguslik hinnang, mitte faktiline asjaolu, mille kohta peaks tunnistajaid üle kuulama. Kostja esitatud tõendid ei tõenda lepinguliste tööde maksumust, mis oli hageja ja kostja vahel kokku lepitud. Hageja kohustuseks oli paigaldada maasoojuspump. Maakohus on õigesti leidnud, et tunnistajate ütlused 5000 euro sularahas üleandmise kohta on vastuolulised, TsMS § 442 lg 8 kohaselt ei saa lugeda sularaha üleandmist hagejale tuvastatuks.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, millega vaidlustab maakohtu otsust viivise väljamõistmata jätmise osas 2208 eurot ületavas osas. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt arvutatav viivis 0,1% päevas alates 8. jaanuarist 2015 summas 15 456 eurot või alternatiivselt viivis seadusjärgses määras alates 8. jaanuarist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palub määrata kindlaks hageja lepingulise esindaja kuludena esimeses astmes täiendavalt 736 eurot 50 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus eksinud, jättes välja mõistmata viivise põhivõlgnevusega võrdses osas ning vähendanud viivist põhjendamatult 10%-ni kogu
töövõtulepingu maksumusest. Kui maakohus leidis, et töövõtulepingu p 6.7 on vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu ebaproportsionaalne, ei oleks maakohus saanud ise tekitada täiendavat lepingulist kohustust, vaid oleks pidanud jätma töövõtulepingu p 6.7 kohaldamata ja kohaldama seadusjärgset viivise määra. Kohus ei saa täiendada lepingut ise uute lepingu punktidega, milles esialgses kokkuleppes ei olnud pooled kokku leppinud. Kostja ei ole tarbija, mistõttu puudub alus ka nimetatud põhjusel viivise vähendamiseks. Maakohus on kindlaks määranud viivise määraga ligikaudu 4% aastas, mis on kaks korda väiksem kui seadusjärgne viivis. Kohtuotsus on üllatuslik viiviste vähendamise 10%-ni lepingu maksumusest osas. Maakohus ei oleks pidanud kohtukulusid vähendama. Esitatud kulutuste näol oli tegemist põhjendatud ja vajalike kulutustega. Menetluskulude nimekiri ei sisaldanud hagiavalduse koostamisega esitatud kulutusi summas 930 eurot (käibemaksuta).
7.Kostja vaidles hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata, jaganud valesti tõendamiskoormise ning on rikkunud selgitamiskohustust.
9.Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingu täitmisest tuleneva tasunõude. Ringkonnakohtu menetluses ei vaidle pooled maakohtu poolt tuvastatu üle, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 5. aprillil 2013 töövõtulepingu nr A-22-13. Lepingu p 2 järgi tellis kostja hagejalt nelja 50–60 meetri sügavuse maasoojuspuuraugu projekteerimise ja rajamise koos kollektortrassi rajamise ning 12kw soojuspumba paigaldamisega kostja kinnistule vastavalt lepingu dokumentidele. Tööde lepingujärgseks maksumuseks oli 18 400 eurot, millele lisandus käibemaks. Lepingus kokkulepitud tööd pidid saama valmis 30. aprillil 2014.
9.detsembril 2013 sõlmisid pooled kokkuleppe, mille järgselt pikendati tööde tegemise tähtaega 31. maini 2014.
10.Kostja on menetluses esitanud hageja nõudele erinevaid alternatiivseid vastuväiteid. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Töövõtulepingu järgi tuleb VÕS § 635 lg 1 järgi maksta kokkulepitud tasu vastastikuse soorituse (töö) eest, mistõttu reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (Riigikohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 10). Eelnimetatud sätte kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Lepingujärgsete tööde tegemise aega on pooled kirjalikult pikendanud
31.maini 2014. Seega ei alanud hageja tasu nõuete aegumine enne 31. detsembrit 2014, hageja on esitanud nõude 30. detsembril 2017 mis on aegumistähtaja sees. Kostja viited Riigikohtu 17. veebruari 2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15 ei ole asjakohased, kuna nimetatud lahendis on Riigikohus käsitlenud kestvussuhtest tulenevaid nõudeid. Töövõtuleping on vaid erandlikel juhtudel kestvussuhe. Praegusel juhul ei ole kostja
tuginenud sellele, et pooled oleksid soovinud luua jätkuvalt uusi sooritusi ja kaitsekohustusi kaasa toova õigussuhte.
11.Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt on pooltevaheline võlasuhe lõppenud kokkuleppega 31. mail 2014 (I kd, tl 78). Poolte kokkuleppel võlasuhte lõpetamise aluseks võib olla võlausaldaja loobumine talle kuuluvast nõudest või kokkulepe või võlausaldaja tunnistus, et võlasuhet või sellest tulenevat nõuet ei ole (VÕS § 207 lg-d 1 ja 2). Maakohus jõudis asjas esitatu põhjal järeldusele, et kostja ei ole võlasuhte lõppemist poolte kokkuleppega tõendanud. Samas on maakohus ekslikult jätnud tähelepanuta, et nii hageja kui ka kostja on kogu maakohtu menetluses olnud seisukohal, et kostja ei soovinud hagejapoolset maasoojuspumba paigaldamist (nt II kd, tl 26). Alles pärast tunnistajate ärakuulamist ringkonnakohtus on hageja tuginenud kostjapoolse soojuspumba paigaldamisest keeldumisele kui kostja lepingujärgse koostöökohustuse rikkumisele. Nimetatud väide on aga uus nõude alus, mis on ringkonnakohtus esitatud hilinenult. Pooltevaheline leping hõlmas nii projekteerimiskui ehitustöid, mis on vajalikud maaküttesüsteemi rajamiseks, aga ka soojuspumba paigaldamist (lepingu p 2). Kostja väitel helistas hageja talle 12. jaanuari 2015 paiku ja pakkus, et ta jätkab tööde tegemist. Kostja vastas, et ta ei vaja enam hageja teenuseid. Hageja on esitanud töövõtulepingust tuleneva tasu nõude ilma soojuspumba maksumuseta. Hageja ei ole menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostja soovile keelduda hageja poolt soojuspumba paigaldamisest vastu vaielnud või et poolte vahel oleks edasise koostöö suhtes läbirääkimisi toimunud. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohul selgitada välja, kas pooltevaheline leping on lõppenud hageja nende nõuete osas, mis puudutavad tema töid soojuspumba paigaldamiseks. Muude tööde osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et leping ei lõppenud kokkuleppega.
12.Kostja leidis vastuväitena hageja nõudele, et hageja ja kostja vaheline võlasuhe on lõppenud kostja taganemisega lepingust. Kuigi lepingust taganemise avaldus ei pea olema tehtud kindlaid vorminõudeid järgides (Riigikohtu 4. aprill 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 13), peavad lepingust taganemise kehtivuseks olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige peab olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud lepingust taganemise avalduse tegemist hagejale. Ainuüksi kostja enda ütlused ei ole hageja esindaja vastupidise väite tõttu piisavad ning maakohus jättis kostja nõude tema vande all ärakuulamiseks põhjendatult rahuldamata (II kd, tl 62). Iseenesest saab lepingust taganeda ka ositi. VÕS § 116 lg 3 järgi saab kahjustatud lepingupool taganeda lepingust selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti, kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul selgitada välja, kas leping võis lõppeda taganemisega selle üksikute osade suhtes.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole selgitanud välja, kas hageja ja kostja vaheline õigussuhe võis olla lõppenud VÕS § 655 lg 1 järgse ülesütlemisega. Tellijal on VÕS § 655 lg 1 järgi võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Riigikohus leidis 20. oktoobri 2016 lahendi p-s 12, et tellijapoolse ülesütlemisavalduse kindlakstegemisel tuleb hinnata muu hulgas ka seda, kas tellija on lepingu lõpetamisel või tsiviilasja menetluse käigus tuginenud VÕS § 655 lg-le 1, mis sätestab tellija nn vaba ülesütlemise õiguse, ilma lepinguliste kohustuste täitmisel ilmnenud puudustele tuginemata.
Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb selgitada välja, kas praegusel juhul on kostja teinud tahteavalduse, mida võiks tõlgendada VÕS § 655 lg 1 järgse ülesütlemisavaldusena. Maakohtul tuleb aga arvestada, et kostja on kogu menetluse käigus tuginenud sellele, et hageja poolt tehtud tööd on puudustega. Kostja on nõus olnud sellega, et kui hageja likvideerib lekke maa sees, siis maksab ta hagejale lepingujärgse tasu, millest on maha arvatud soojuspumba rajamisega seotud kulud (II kd, lk 28). Juhul, kui maakohus leiab, et kostja on lepingu üles öelnud VÕS § 655 lg 1 alusel, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (vt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-171-15, p 15). Seega on pooltel töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised.
14.Kui maakohus jõuab asja uuel menetlemisel tulemuseni, et kostja ei ole lepingut üles öelnud ning leping ei lõppenud ka taganemisega selle üksikute osade suhtes, on hagejal kostja vastu lepinguliste tööde tegemise eest tasu nõue siis, kui see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. VÕS § 638 on dispositiivne säte ehk pooled võivad kokku leppida, millistel tingimustel loetakse töö vastuvõetuks. Töö loetakse vastuvõetuks aga ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Pooltevahelise lepingu p 6.2 järgi kohustus kostja talle edastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid allkirjastama 3 tööpäeva jooksul või sama aja jooksul esitama kirjaliku põhjenduse allkirjastamisest keeldumise kohta. Põhjenduste mittesaamisel on hagejal õigus lugeda tööd vastuvõetuks ja esitada vastav arve. Seega olid pooled kokku leppinud töö üleandmises. Hageja leiab, et ta on kostjale lepingujärgsed tööd nõuetekohaselt üle andnud. Kostja vaidles hageja nõudele vastu leides, et hageja ei ole talle töid üle andnud ning tehtud tööd on puudustega. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult lugenud hageja lepingujärgsed tööd kostja poolt vastuvõetuks.
15.VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 järgi esmalt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud, seega tuli hageja tõendada, et ta on tööde üleandmisevastuvõtmise aktid tellijale kätte andnud (Riigikohtu 18. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 16). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole praegusel juhul tööde vastuvõtmise aktile alla kirjutanud. Hageja väitel ei ole temani jõudnud kostjalt ühtegi kirja, teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, vaheakti, tähitud kirja vms (I kd, tl 83). Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt maakohtule esitatud tähitud kirjad ning meilid (I kd, tl 56jj) ei tõenda, et kostja oleks need kätte saanud. Üleandmise-vastuvõtu akti kättetoimetamise suhtes tuleb kohaldada TsÜS § 69 lg 3 sätteid, mis paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale. Tahteavalduse tähitud kirjaga kättetoimetamise kohta TsÜS § 69 lg 3 järgi on Riigikohus olnud seisukohal, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677, p 13.1).
Maakohus on pooltega arutanud küll tähitud kirju kui tõendeid (II kd, tl 107), kuid ei ole poolte tähelepanu juhtinud tähitud kirjaga kättetoimetamise viisi õiguslikule tagajärjele. Hageja ei ole esitanud kinnitust või tõendeid selle kohta, et meilid oleksid jõudnud kostjani.
16.VÕS § 638 teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija ei võta alusetult valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Töövõtjal on ka selle asjaolu suhtes tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kohus saab VÕS § 638 kohaldada ka siis, kui pooled on kokku leppinud töö vastuvõtmises, ei ole hageja tõendanud menetluses seda, et kostja oleks alusetult keeldunud tööde vastuvõtmisest. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt omab tähtsust hageja poolt tehtud tööde kvaliteedi hindamisel ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ hinnapakkumine. Kostja on tellinud tööd ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ-lt, mida algselt pidi pooltevahelise lepingu järgi tegema hageja. Nimetatud äriühing tegi hagejale hinnapakkumise, mis on oma olemuselt tellijale (praegusel juhul kostjale) suunatud tüüptingimusi sisaldav dokument. Selle pakkumuse sisu (mis puudutab hinnapakkumise tegija vastutuse ulatust) ei määranud mitte kostja, vaid kolmas isik. Aga ka juhul, kui kostja oleks ise määranud, milliste varasemalt tehtud tööde eest on ta valmis ise vastutust kandma, ei muuda see hageja kohustuse sisu (mh ka õiguskaitsevahendite kohaldamise võimalust) kostja ees. Vastupidine seisukoht viiks olukorrani, kus ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ ei saaks sõlmida oma vastutust (eelnevate töövõtjate poolt tehtud vigade eest) välistavaid lepinguid. Maakohus on ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ hinnapakkumise punktist „Muud hinnapakkumisega seotud täpsustused“ ekslikult järeldanud, et kostja on tellijana hinnapakkumise (I kd, tl 89–96, II kd, tl 2–9) ja lepingu sõlmimisega kinnitanud, et hageja poolt tehtud tööd on nõuetekohased. Hinnapakkumise kohaselt garanteerib tellija puurkaevude vastavuse kõikidele normidele ja et nende sügavused on piisavad maja energiavajaduse katmiseks, et küttesüsteem on survekatsetatud ja vastab süsteemi paigaldusnõuetele ja normidele. Nimetatu ei tähenda aga kostja soovi kinnitada hageja poolt tehtud tööde vastavust hageja ja kostja vahelises lepingus kokkulepitule. Õige ei ole lugeda kostja suhtes kolmanda isiku poolt tehtavate tööde vastutuspiiranguid kostja sooviks hageja poolt tehtud tööde kvaliteeti tunnustada. Kostja ei ole ka küttesüsteemi kasutuselevõtmisega töid vastu võtnud. Hageja on ekslikult tõlgendanud Riigikohtu 28. oktoobri 2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08. Riigikohus ei ole leidnud, et kui tellija asub objekti kasutama, tuleb lugeda, et töö on vastu võetud, sama lahendi p-s 22 leidis Riigikohus, et võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks.
17.Samas saab üleandmise-vastuvõtu akti kättetoimetatuks lugeda ka kohtumenetluses, nimetatud akt oli hagile lisatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et üleandmise-vastuvõtu akti kättetoimetatuks lugemine alles koos hagiavaldusega (seega kolm aastat pärast tööde tegemist) võib praegusel juhul olla ka põhjendatud. Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks ootas hageja enam kui kolm aastat nõude esitamisega. Pigem on eluliselt usutav, et kostja teatas hagejale telefoni teel, et tema poolt tehtud tööd ei ole kvaliteetsed ning ta ei soovi hageja poolseid veel tegemata töid (II kd, tl 26). Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Seetõttu muutub tasunõue sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus (Riigikohtu 18. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 17). Seega tuleb praegusel juhul lugeda üleandmise-vastuvõtmise akt koos projektdokumentatsiooniga kätte saaduks koos hagiavaldusega.
Hageja viited TsÜS §-le 70 ei ole asjakohased. Üleandmise-vastuvõtu akti kättetoimetamise tõendamiskoormis on hagejal (vt otsuse p 14jj) ja selle vastuvõtmisest põhjendamatult keeldumise kohustus on hagejal. Hageja heidab 7. juuni 2019 menetlusdokumendis kostjale ette koostöökohustuse rikkumist, mis seisnes selles, et kostja ei lubanud tal oma töödega jätkata. Tegemist on uue nõudealusega, mida hageja on esitanud alles apellatsioonimenetluses ning see tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus võttis seisukoha hageja poolt tööde osalise tegemata jätmise suhtes otsuse p-des 11jj. Ringkonnakohus peab aga siiski vajalikuks juhtida hageja tähelepanu vastuvõtuviivituse üldistele õiguslikele tagajärgedele. Vastuvõtuviivitus ei vabasta võlgnikku (praegusel juhul hagejat) nõuetekohasest töö tegemisest.
18.Kui maakohus jõuab järeldusele, et kostja ei ole lepingu üksikutest osadest taganenud ega lepingut üles öelnud VÕS § 655 lg 1 tuginedes, tuleb hagejal menetluses tõendada, et ta on teinud tööd nõuetekohaselt ning kostja on keeldunud alusetult tööde vastuvõtmisest. Ringkonnakohus juhtis hageja tähelepanu tõendamiskoormise jaotusele menetluses, sellele et hagejal tuli tõendada tööde vastavust lepingus kokkulepitule (III kd, tl 152 pöördel). Kostja leiab, et hageja poolt tehtud puurimistööd ja torude paigaldamisega seotud tööd ei vasta lepingus kokkulepitud kvaliteedile. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole töid teinud vastavalt lepingule. Kostja väitel: „22.10 ilmus ekskavaator aia taha...Nelja päeva pärast toimus puurimine, aga siis oli vaja veel otste ühendusi teha. Aga selleks võeti objektile tööle ebakvalifitseeritud mehed, kes keevitasid kokku ühendused.... Trassi oli vaja läbi õhkida ja survet proovida. Mehed said kahte auku vee sisse, aga teise kahte auku ei saanudki vett sisse. Trasside survestamise ajal olin ma kodus. Seda katsetasid nad ka õhtul pimedas ja survet nad sisse ei saanudki. Pärast seda jätsid nad tööd pooleli ja kadusid. Toru otsad olid mul garaažis, keldris lahti ja kontrollimata. Ühendamise töö viis lõpule ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ, mis teostas tööd õigesti. Kõigepealt viisid nad sisse torusse piirituse lahuse, siis aeti surve sisse. Iga kuu kannan ma piirituse lahust sinna sisse, aga kuskilt ikka midagi immitseb maa sees. Trassi katsetamise tööd hageja ära ei teinud, mulle oleks vaja olnud kaks aastat garantiid nende poolt. OÜ Keskkonnaekspert töö oli ebakvaliteetne.“ (II kd, tl 26).
19.Hindamaks seda, millises ulatuses tuleks siiski lugeda hageja töö kostja poolt vastuvõetuks, kuulas ringkonnakohus ära tunnistaja ABC Küte Jahutus Ventilatsioon OÜ esindaja E. E., kes tegeleb maasoojuspumba paigaldamisega. Tunnistaja ütluste kohaselt ei käinud algselt hageja poolt paigaldatud torudest vesi ja õhk läbi. Tunnistaja väitel tuvastati tema poolt tehtud tööde käigus, et torud olid majja toodud läbi vundamendi valesti, ilma isolatsiooni ja hülssideta. Torud on paigaldatud nii, et võivad tekitada majale kahju. Piiritus kaob maa sisse ja see on ka praegu nii. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumil puudub alus kahelda tunnistaja antud ütlustes. Hageja ei esitanud kostja etteheidetele piirituse püsiva kao suhtes ühtegi sisulist vastuväidet. Maakohus saab tunnistaja ütlustega arvestada asja uuel menetlemisel.
20.Hageja kinnitas lepingu p-s 2.1, et ta on lepingu alusel tegemisele kuuluvate tööde tegemise alal kõrge tasemega asjatundja ning omab kogemusi, mis on lepingu täitmiseks vajalikud. Ringkonnakohus leiab, et kostja on menetluses tõendanud oma väidet, et tööd ei viinud läbi vastava ettevalmistusega isikud. Ringkonnakohus kuulas ära tunnistaja A.P., kes tegi alltöövõtu korras hagejale kaeve- ja ehitustöid. Tunnistaja väitel oli maja taga krundil maakütte torustikule vaja kaevata 4 puurauku, „kaevasime kaevude vahelised lõigud ja et torud omavahel ühendada, keevitasin kokku“. Tunnistaja oma tööd ei dokumenteerinud. Keevitamiseks väljaõpet tal ei ole. Ta on tööd ise õppinud. Hageja väitel on ta survestusproovid teinud. Tunnistaja J.H. viibis kostjale tehtavate tööde juures kahel päeval, ta oli hageja juures praktikal, tasu töö eest ei saanud, talle see töö ei sobinud. Tunnistaja J.H. väitel toimus survekatse. Ringkonnakohus leiab, et J.H. ei ole piisava erialase ettevalmistuga või töökogemusega hindamaks väidetava survekatsetuse tulemusi. See,
et hagejal endal on kõik vajalikud litsentsid ja load tema poolt osutatavate tööde läbiviimiseks, ei tähenda, et ta võiks alltöövõtu korras lasta tööd läbi viia vajalike oskusteta isikute poolt. Vastasel juhul puuduks asjatundjate ja oskustööliste litsentsidel tsiviilkäibes igasugune tähendus.
21.Kui kostja sai üleandmise-vastuvõtu akti kätte hagiavaldusega, (vt otsuse p 17jj), ei ole kostja kaotanud õigust tugineda puudustele töö kvaliteedis. VÕS § 644 lg 1 järgi peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Lisaks leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul võivad olla täidetud ka VÕS § 645 lg 1 kohaldamise eeldused. VÕS § 645 lg 1 p 2 järgi võib tellija lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sõltumata sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. Olukorras, kus hageja väitel saab lugeda tööd vastuvõetuks 2014. a, kostja on 2015. a alguses keeldunud hagejaga edasisest koostööst ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks proovinud leida kostja tasu maksmise keeldumise põhjuseid, asunud kostjaga läbirääkimistesse, teinud parandusettepanekuid vms, ei ole põhjendatud lugeda kostja vastuväiteid hagile esitatuks hilinenult. Kostja on nõustunud vaid puurimistööde tegemisega, mille kohta on ta allkirjastanud puurimispäevikud. Puurimispäevikute allkirjastamine ei tähenda nende vastuvõtmist, tegemist on töö osaga, mille tegemise nõuetekohasus selgub alles kogu süsteemi tõõtamisel Praegusel juhul muutuks hageja tasunõue poolte kokkuleppel sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Seega ei ole hageja tasunõue puuraukude paigaldamise eest sissenõutavaks muutunud, kostja ei ole hageja poolt tehtud töid vastu võtnud.
22.Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Kostja ei ole menetluses vaielnud vastu sellele, et tal on juhul, kui hageja täidab lepingulised kohustused kostja ees nõuetekohaselt, tasu maksmise kohustus. Kostja leidis, et kui hageja likvideerib lekke maa sees, siis maksab ta hagejale „ametliku maksu 18 000 eurot miinus soojuspumba rajamine“. Sellega võib kostja olla sisuliselt lükanud vastuvõtukohustuse täitmise edasi ja esitanud omapoolse kohustusest keeldumise vastuväite VÕS § 110 lg 1 alusel. Tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6) (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-80-08, p 22).
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohus peab poolte tahteavaldusi hinnates tegema kindlaks, kas hageja on menetluses tõendanud, et tal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue 1200 euro (koos käibemaksuga 1400 euro) saamiseks projekteerimistööde tegemise eest. Kostja väide, et ta ei ole hagejalt ühtegi projekti saanud, ei oma hageja nõude sissenõutavaks muutumise juures tähendust, kui kostja sai projekti kätte koos hagiavaldusega. Hageja on esitanud ringkonnakohtule projekteerimistööde hinna tõendamiseks teisi hinnapakkumisi sarnaste tööde eest (III kd, tl 75jj). Isegi juhul, kui pooled ei leppinud otsesõnu kokku töö tegemises ositi, võib hageja olla tõendanud, et ta on kostjale lepingus kokkulepitud projekteerimistööd teinud ja tema tasunõue võib olla muutunud sissenõutavaks.
24.Kostja väitel on ta hagejale tasunud juba tehtud tööde eest 5000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb uuesti hinnata, kas kostja on menetluses tõendanud hagejale 5000 euro sularaha üleandmist 17. oktoobril 2014.
Kostja esitas tõendina sularaha kontolt väljavõtmise kohta 16–17. oktoobril 2014 (I kd, tl 88). Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate E.K. ja K.K. ütlused on selged ja arusaadavad. On loomulik, et tunnistajad ei pruugi ligikaudu nelja aasta möödudes vaidlusaluse toimingu tegemisest raha üleandmise detaile täpselt meenutada. E.K. ja K.K. olid raha üleandmise juures. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistajate vande all antud ütlustes. Mõlema tunnistaja ütlused kattuvad osas, mis puudutab raha üleandmist ja selle hageja esindaja A. Lemberpuu poolt ülelugemist. Eluliselt usutav on tunnistajate ja kostjate selgitus selle kohta, et tegemist oli ettemaksuga, kuna vahetult pärast raha üleandmist alustati töödega. Ettemaks on mahukamate tööde puhul praktikas tavaline. Kui hageja on kostjale tasunud 5000 eurot, siis võib ta olla osaliselt täitnud hageja tasunõude.
25.Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostja apellatsioonkaebuse, tuleb rahuldada osaliselt ka hageja vastuapellatsioonkaebus, kuna vastuapellatsioonkaebus on esitatud maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud viivise ja menetluskulude suuruse peale. Ringkonnakohus leiab, et hageja 4. juuni 2019 menetlusdokumendis esitatud vastuväide kohtu tegevusele on lahendatud asja maakohtule uueks menetlemiseks saatmisega. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.