2-18-13795/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Kohtu selgitused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab, et hagi ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude osas 677,91 euro ulatuses. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu kostja ja Placet Grupp OÜ vahel sõlmitud väikelaenu lepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingulistele intressimääradele summas 828,76 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: lepingu nr xxxx järgi perioodi 31.08.2017. a – 14.09.2018. a eest võlasummalt 862,43 eurot viivisemääraga aastas 44,98% summas 403,86 eurot; lepingu nr xxxx järgi perioodi 09.09.2017. a – 14.09.2018. a eest võlasummalt 500 eurot viivisemääraga aastas 43,02% summas 218,64 eurot; lepingu nr xxxx järgi perioodi 30.09.2017. a – 14.09.2018. a eest võlasummalt 500 eurot viivisemääraga aastas 43,02% summas 206,26 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (tsiviilasi nr 3-2-1-2516, p 13). Käesoleval juhul ületavad nõutud viivisemäärad 44,98% ja 43,02% seadusjärgset viivisemäära enam kui 5 korda. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 2(4)

esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-125-16 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Käesolevas olukorras on poolte vahelistes lepingutes kokku lepitud just intressimääras, kuid mitte kohalduvas viivisemääras, mistõttu tuleb ja peab praeguses kohtuasjas viiviste arvutamisel vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 ja § 113 lg 1 kolmandale lausele lähtuma lepingujärgsetest intressimääradest. 04.10.2018. a määruses juhtis kohus hageja tähelepanu asjaolule, et hagiavaldusele lisatud lepingutest nr xxxx, xxxx ja xxxx nähtub, et pooled on nimetatud lepingutes kokku leppinud nii intressi (43,02% ja 44,98% aastas), kui ka viivise (0.12% päevas) määrades ning märkis, et kui hageja soovib eeltoodust tulenevalt viivisenõudeid täpsustada, annab kohus selleks hagejale võimaluse. 07.01.2019. a jäi hageja hagiavalduses esitatud viivisenõude juurde ja põhjendas, et kuivõrd põhitingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, kuulub kohaldamisele lepingute üldsätete punkt 8.1, mille kohaselt, kui klient ei tagasta rahalisi vahendeid tähtaegselt, tasub ta lepingus sätestatud intressimääras tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue kohtu hinnangul põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning seega on hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste osas põhjendatud summas 150,85 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 150,85 eurot ja jätab rahuldamata summas 677,91 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd hageja esitas nõude kogusummas 2 930 eurot, mille kohus rahuldas 2 252,09 euro ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 76,86% ulatuses kostja kanda ja 23,14% ulatuses hageja kanda. Esitatud hagiavalduses palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud, sh riigilõiv summas 300 eurot ja õigusabikulud 990 eurot (9 tunni ja 15 minuti eest, tunnihinnaga 120 eurot). TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ning asjaolu, et kohus rahuldab hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega põhjusel, et kostja ei ole tema vastu esitatud hagile tähtajaks vastanud, on hageja õigusabikulud kohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud 90 euro ulatuses (ühe tunni ulatuses arvestusega 90 eurot tunnis). Kuivõrd riigilõivu on hageja tasunud seaduses sätestatud ulatuses, on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 390 eurot, so riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 90 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 76,86% ulatuses, so summas 299,75 eurot. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt 3(4)