Võlaõigus

üles. Hageja palub kohtul mõista välja kostjalt hageja kasuks lepingust tulenev võlgnevus summas 7474,57 eurot, millest põhivõlgnevus on 4613,34 eurot, intress 1190,10 eurot, viivis 1631,13 eurot, meeldetuletuskirja tasu 5 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35 eurot. Harju Maakohtu 02.12.2024 määrusega jäeti hagiavaldus käiguta. 08.01.2025 kõrvaldas hageja hagiavalduses esinenud puudused. Hageja tõi välja, et tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud ESTO krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Hageja lisas, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks võib tarbija poolt esitatud teabe sisu ja ulatus sõltuda krediidilepingust, krediidi suurusest ja selle tagastamisele kuuluvast ajast, krediiditoote omapärast ning tarbijast endast. Antud juhul olid hageja arvates piisavad kostja esitatud andmed, Pensionikonto sissetulekute väljavõtte analüüs, kehtivate maksehäirete ja kohustuste puudumine ning krediidiandja ei pidanud vajalikuks küsida täiendavalt kostja pangakonto väljavõtet. Arvestades kostja sissetulekut ja muid kohustusi ning asjaolu, et kostja täitis korrektselt varem võetud kohustust krediidiandja ees, oli tõenäoline, et kostja suudab võetud krediiti tagasi maksta. Hageja hinnangul olid antud olukorras krediidivõimelisuse hindamiseks piisavad kostja esitatud andmed, aktiivsete maksehäirete puudumine ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse. Hageja märkis, et krediidiandja poolt teostatud toimingud on seadusega, sise-eeskirjadega ja Finantsinspektsiooni juhistega kooskõlas. Asjaolu, et kostja on jätnud mingitel põhjustel oma kohustused täitmata ei viita krediidivõimelisuse ebaõigele hindamisele. Eelnevalt esitatud andmete ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel sai hageja hinnangul põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. 03.02.2025 määrusega võttis kohus hagi menetlusse. Kostjale on hagimaterjalid kättetoimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja hagile ei vastanud. Kohtu põhjendused Kohus, analüüsinud hagiavaldust ning hagiavaldusele lisatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja ESTO AS 15.08.2019 tähtajatu krediidiliini lepingu nr 679472629 krediidilimiidiga 2000 eurot ning 19.03.2020 krediidilepingu lisa, millega suurendati krediidilimiiti 5000 euroni. Lisaks sõlmisid pooled 22.05.2020 lepingu lisa, millega võimaldati kostjale kolmekuuline maksepuhkus krediidisumma tasumisest. Hagiavalduse kohaselt on kostja perioodil 15.08.2019 - 14.08.2023 saanud krediiti kokku summas 10 977 eurot ning teinud tagasimakseid summas 11 779,58 eurot. Hageja palub kohtul mõista välja kostjalt hageja kasuks lepingust tulenev võlgnevus summas 7474,57 eurot. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab 2

krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb 3

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 02.12.2024 määrusega andis kohus hagejale muuhulgas tähtaja esitada täiendavad andmed ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohta koos kostja arvelduskonto väljavõttega. Kohus selgitas, et juhul kui hageja kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet, millelt nähtuksid kostja sissetulekud ja väljaminekud, ei esita, loeb kohus, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hagejal tuleb esitada kohtule nõude ümberarvestus. 08.01.2025 esitas hageja kohtule vastuse kohtunõudele. Hageja tõi välja, et krediidiandja ei ole küsinud ega hinnanud kostja arvelduskonto väljavõtet. Krediidiandja juhindus kostja esitatud andmetest, Pensionikonto sissetulekute väljavõtte analüüsist ja kehtivate maksehäirete ja kohustuste puudumisest. Krediidiandja ei pidanud seega vajalikuks küsida täiendavalt kostja pangakonto väljavõtet. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja ei ole esitanud kohtule kostja arvelduskonto väljavõtet. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta – vastav info nähtub kostja pangakonto väljavõttelt, mida krediidiandja kontrollinud ei ole. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumist ning päringuid maksehäireregistrisse, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja ei ole esitanud kohtule nõude ümberarvestust, kuivõrd hageja leidis, et krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse kohaselt on kostja perioodil 15.08.2019 - 14.08.2023 saanud krediiti kokku summas 10 977 eurot ning teinud tagasimakseid summas 11 779,58 eurot. Kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu tuleb lugeda kostja poolt teostatud maksed põhivõlgnevuse katteks. Juhul kui arvestada kostja poolt tasutud 11 779,58 eurot krediidisumma 10 977 euro katteks, siis on kostja oma võlgnevuse hagejale tasunud. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb asja menetlenud kohtul otsustada ka menetluskulude jaotuse üle menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

4

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja menetluses osalenud ei ole, mistõttu kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud kindlaks määramata. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.