Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Võlausaldaja nõue Võlgniku vastu tuleneb järgmistest asjaoludest: Võlausaldaja ja Aktsiaselts X sõlmisid 18.07.2013 a. müügilepingu. Müügilepingu alusel on Võlausaldaja X-le tarninud kaupu ja esitanud tarnitud kaupade eest mh arved nr MA-18134, MA-18149, MA-18148, MA-18167, MA-18173, MA-18197, MA-18204, MA-18284, MA-2/4 18287. X ei ole nende kaupade eest tasunud ja tal on Võlausaldaja ees seisuga 05.03.2019.a. võlgnevus summas 301 314,47 EUR (Põhivõlgnevus) ja Põhivõla mittetasumisest ja tasumisega viivitamisest summas 85 847,10 EUR (Viivis). Võlausaldaja ja М A, sõlmisid Müügilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks 03.09.2015 käenduslepingu, mille kohaselt kohustus Võlgnik solidaarvõlgnikuna vastutama X-le Müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on Võlgniku vastutus käendajana piiratud 150 000 EUR, samas kohustus Võlgnik tasuma Võlausaldajale Müügilepingujärgset intressi kuni käendusest tulenevate kohustuste täitmiseni. Müügilepingu 3.1 kohaselt on Võlausaldajal õigus nõuda viivist 0,5% õigeaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Sama p.3.1 kohaselt loetakse X poolt võlgnevuste likvideerimisel kõigepealt tasutuks Müüja poolt võla sissenõudmiseks kaetud kulud, seejärel viivis ning alles siis põhivõlgnevus. Vastavalt Käenduslepingule vastutab Võlgnik käendajana ka Müügilepingu rikkumise tõttu Võlausaldajale tekkinud või tekkivate kahjude eest. Käesoleval juhul on võlasumma (tasumata Põhivõla ja Viivise) arvutamisel sellest, Müügilepingu p. 3.1 sätestatud kokkuleppest ka lähtutud: nii on (seisuga 05.03.2019) X Põhivõlgnevuse summa 301.314,47 EUR ja Viivis summas 85.847,10 EUR. Müüja ei ole siintoodud arvestuses võtnud arvesse kantud kulusid, kuid jätab endale õiguse seda teha. Käenduslepingu üldtingimuste p. 2 kohaselt hõlmab Võlgniku kui käendaja vastutus kõiki Müügilepingust tulenevaid põhi-, lisa ja kõrvalnõudeid, samuti kõiki kulu- ja kahju hüvitamise nõudeid käendaja vastutuse maksimummäärani. X rikkus Müügilepingust tulenevat kohustust tasuda Põhivõlgnevused tähtaegselt, samuti ei ole X tasunud võlgnetava summa pealt viiviseid. Käenduslepingu eritingimuste p. 2 kohaselt pöörab Võlausaldaja nõude Võlgniku kui käendaja vastu, kui Võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumisest on möödas 30 päeva ja X ei ole selleks ajaks Võlausaldaja ees kohustusi täielikult täitnud. Nimetatud aeg ei peata X ega Käendaja suhtes viivise arvestust. Põhivõlgnevus on muutunud sissenõutavaks rohkem kui 30 päeva tagasi. Kuivõrd X arveid ei tasunud, esitas Võlausaldaja 09.01.2019 Võlgnikule Käenduslepingust tuleneva nõude, milles palus Võlgnikul kui käendajal Võlausaldajale hiljemalt 7 päeva jooksul võlgnetav summa tasuda. Kuigi Võlgniku vastutus käendajana on piiratud 150.000 EUR-ga, on tegemist rahalise kohustusega, mille mittekohase täitmise eest on Võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel. Vastavalt Käenduslepingu üldtingimuste p. 1 rakendub käendaja maksekohustuse rikkumise korral Võlgnikule viivis 0,5% päevas. Viivist tuleb arvestada alates 17.01.2019-st (k.a.), kuivõrd Võlgnik pidi summa Võlausaldajale tasuma hiljemalt 16.01.2019.a . Viivis Võlgniku maksekohustuselt, 150.000EUR-ilt on 05.03.2019 seisuga 36.750 EUR. Vastavalt Käenduslepingu p.-le 1 pidi Võlgnik tasuma talle esitatud nõude hiljemalt 7 päeva jooksul. Võlausaldaja esitas nõude koos pankrotihoiatusega 09.01.2019. Seega pidi Võlgnik Võlausaldaja nõude rahuldama hiljemalt 16.01.2019. Käesoleva pankrotiavalduse esitamise momendiks on Võlgnikule esitatud nõude rahuldamise tähtajast möödunud 30 päeva (PaS § 102-1) ja pankrotihoiatuse esitamisest üle 10 päeva, seega on täidetud PaS § 10-2-1 sätestatud eeldused. Kuna Võlgniku võlg on seaduse kohaselt pikaajaline, siis on sellega põhistatud tema maksejõuetus (PaS § 10-1). Võlgniku vastus

tähenduses. Võlausaldaja ei ole seejuures tõendanud, et kohustus eksisteeriks ja et kohustus oleks üldse sissenõutavaks muutunud. Võlausaldaja on lisanud pankrotiavaldusele üksnes arved, mis on võlausaldaja väitel jäänud tasumata. Samas ei ole võlausaldaja tõendanud, et arvete alusel oleks X AS-ile kaupa või teenuseid nõuetekohaselt üle antud ja vastu võetud. Seega on nõue tõendamata. Võlgnik on käesoleval juhul füüsilisest isikust käendaja (VÕS § 1 lg 5) ja nõude alusena esitatud käendusleping on tarbijakäendusleping VÕS § 143 tähenduses. Võlgnik osundab, et pankrotiavalduse aluseks olev käendusleping on võlausaldaja poolt koostatud leping, mille sisu ei saanud võlgnik lepingu sõlmimisel mõjutada. Leping on seejuures koostatud eesti keeles, kuid käendaja eesti keelt ei valda. Käendajale selgitati seejuures müügilepingu punktist 3.1 tulenevat kui piiratud vastusega kohustust, millest võib tekkida käendatav kohustus kuni 2000 eurot. Pankrotiavalduses aga väidab võlausaldaja võlgniku kohustuse suuruseks 150 000 eurot. Võlgnikule ei ole teada, et X AS ja võlausaldaja oleksid suurendanud müügilepingus kokku lepitud krediidi maksimaalset summat. Võlgnikule teadaolevalt ei ole X AS volitanud kaupu või teenuseid vastu võtma üle müügilepinguga kokku lepitud maksimaalse krediidi rahalise määra. Võlausaldaja on kirjeldanud pankrotimenetluse nõude osana viivist, mis on arvestatud suuruses 0,5% päevas. Ka nimetatud viivise suurus lepingus on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine. Võlgnik osundab, et võlausaldaja poolt rakendatud viivitusintressi määr 0,5% päevas on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Riigikohtu lahendi 3-2-1-25-16 p-st 13 lähtuvalt on võlausaldaja poolt rakendatud viivise määr tühine ja võlausaldajal puudub alus viivise nõude maksmapanekuks isegi juhul, kui võlausaldaja nõue eksisteeriks. Kuigi võlausaldaja on kohtule esitanud oma spekulatsioonid võlgniku vara kohta, ei ole võlausaldaja isegi väitnud võlgniku varatust. Võlausaldaja on pankrotiavalduses otseselt kinnitanud, et võlgniku omandis on olulises väärtuses kinnisvara, mille väärtus isegi võlausaldaja hinnangul ületab kordades võlausaldaja väidetavat nõuet. Seega ei ole võlgniku puhul tegemist varatusega ega maksejõuetusega, rääkimata püsivast maksejõuetusest. Asjaolu, et võlgniku kinnisvarale on seatud hüpoteegid, ei tähenda veel seda, et varal lasuksid ka tegelikud hüpoteekide väärtust täitva kohustused. Hüpoteek on teadaolevalt aktsessoorne kohustus ja kinnistusraamatust nähtuv hüpoteegi rahaline suurus väljendab üksnes kinnispandi rahalist maksimaalväärtust. Lisaks eelnevale ei ole füüsilist isikust võlgnikule pankrotiavaldust kohtuväliselt kätte toimetatud. Kohtule esitatud võlausaldaja e-kirja väljavõttest nähtub, et pankrotihoiatus on väidetavalt saadetud elektronposti aadressile x, mitte aga käenduslepingus märgitud võlgniku aadressile x. Seega ei ole võlausaldaja poolt täidetud PankrS § 10 lg 2 p 1 pankrotihoiatuse esitamise kohustus, mistõttu on pankrotiavaldus põhistamata. Kohtumääruse põhjendused

tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud tõenditest ka asjaolu, et võlgnik oleks püsivalt maksejõuetu. Kohus leiab, et antud asjaoludel ei ole võimalik М A ajutist haldurit nimetada. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.