Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kohtuistungi toimumise aeg

15.05.2019.a

RESOLUTSIOON:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Tsiviilasi nr 2-18-6855 teostas hageja 1 2015.a augustis, septembris, oktoobris, novembris ning 2016.a märtsis puudustega toote asendamiseks vajalikud tööd 1380 tunni ulatuses. Vastavussertifikaadi puudumise näol oli tegemist toote olulise puudusega, mille tõttu pidi hageja 1 juba paigaldatud toote asendama nõuetekohase ehitustootega ning mille tõttu kandsid hagejad suures ulatuses kahju. Hagejad tuginesid kostjalt toote ostmisel toote olulise omadusena sellele, et tootele oli väljastatud kehtiv vastavussertifikaat. 30.11.2009.a väljastati tootele vastavussertifikaat nr VTT-C-4735-09, mille kehtivus lõppes 01.04.2011.a. Hageja 2 alustas kostjalt edasimüügiks toote ostmist 2012.a. Kuna hagejal 2 puudus selgus, kas üldse ja millised vastavussertifikaadid toote osas kehtivad, palus hageja 2 kostjalt kinnitust toote suhtes kehtiva vastavussertifikaadi osas. Kostja kinnitas, et toote osas kehtib vastavussertifikaat VTTC-6688-11, mis alates kehtima hakkamisest (25.03.2011.a) asendab eelmist vastavussertifikaati, ning et toote tulepüsivusklassi määramiseks tuleb kasutada dokumenti VTT-C-6688-11. Kostja poolt avalikustatud ning sellekohases suhtluses eraldi esitatud informatsiooni ja kinnituste alusel oli hagejatel kostjalt toote ostmisel, edasimüümisel ja ehitustöödeks kasutamisel õigustatud eeldus, et toote tulepüsivusalaste omaduste kohta on väljastatud kehtiv vastavussertifikaat ning toote tulepüsivusalaste omaduste tõendamiseks on lubatav ja piisav vastavussertifikaadi nr VTT-C-6688-11 esitamine. Kostja poolt hagejates kujundatud veendumuse alusel ostis hageja 1 2015.a märtsikuus hagejalt 2 toote. Juhul kui kostja kinnitus selle kohta, et toote osas kehtib vastavussertifikaat VTT-C-6688-11 vastanuks tõele, oleks toode olnud ehitustööde projektis esitatud nõuetele vastav ning hagejatel ei oleks kahju tekkinud. Toote võimaliku puuduse kohta 2015.a juuli alguses info saamisel võttis hageja 2 koheselt kostjaga ühendust. 07.07.2015.a kinnitas kostja jätkuvalt, et toote tulepüsivusomadusi tõendab vastavussertifikaat nr VTT-C-6688-11. Samal kuupäeval (07.07.2015.a) sai hageja 2 kirjaliku info Paroc Poola esindusest, et toode ei ole sobiv kasutamiseks ventilatsioonikanalite tuletõkkeisolatsioonina ning tootel puuduvad vastavad kehtivad sertifikaadid. Kostja rikkus müügilepingut ja teavitamiskohustust sellega, et ta ei juhtinud hagejate tähelepanu asjaolule, et toodet ei saa kasutada sertifitseeritud tulepüsivusomadustega tuletõkkeisolatsiooni materjalina. Toote osas tulepüsivusomadusi tõendava vastavussertifikaadi puudumine ja kostja võimetus vastava dokumentatsiooni esitamiseks on käsitatav toote puudusena. Samuti leidsid hagejad, et kostja vastutab toote puuduse eest. Hagejate hinnangul ei välistanud kostja poolt müüdud toote kasutamine väljaspool Eestit hagejatele kahju tekkimist. Juhul, kui toodet oleks kasutatud Eestis sellise tellija jaoks ehitustööde tegemiseks, kelle poolt olnuks nõutud ehitusmaterjali kehtiva tulepüsivusomadusi tõendava vastavussertifikaadi olemasolu, oleks hagejatel tekkinud kahju hagis väljendatud sarnastel asjaoludel. Hagejad leidsid, et juhul kui kostja väitel oli toode mõeldud kasutamiseks ainult Eestis ja/või ainult sertifitseerimata materjalina, oleks kostja pidanud sellest hagejaid ja/või avalikkust selgesõnaliselt informeerima. Kostja poolt hagejale 2 toote kohta antud informatsioonist ega ka kostja veebilehel avalikustatud informatsioonist polnud võimalik mitte kuidagi teha järeldust, et toodet ei tohi Eestist väljapoole viia ega Eestist väljaspool ehitustöödeks kasutada. Samuti polnud kostja poolt antud informatsioonist võimalik kuidagi teha järeldust, et tootel puudub tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat. Vastupidiselt kinnitas kostja korduvalt, et toote osas kehtib selle tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat. Hagejad leidsid, et juhul kui kostja oleks hagejatele 2015.a juuli alguses kinnitanud, et toode on tulepüsivusomaduste osas sertifitseeritud või on samaväärne

3(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 sertifitseeritud tootega, ei oleks hagejal 1 tekkinud vajadust juba paigaldatud toote asendamiseks ning hagejatele ei oleks kahju tekkinud. Hageja 1 kahju koosnes puudustega toote asendamisega seotud ehitajate tööjõukulust 21433,19 eurot, projektijuhi tööjõukulust 8934,67 eurot, ehitajate eluasemekulust 3386,04 eurot, projektijuhi eluasemekulust 3000 eurot, saamata jäänud tulust 7672,14 eurot ning kahju kindlaks tegemise ja nõude maksmapanekuga seotud kulust 925,60 eurot. Hageja 2 kahju koosnes kahju kindlaks tegemise ja nõude maksmapanekuga seotud kulust 6036,33 eurot. Kostja vastuväited

4(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 2 ostu Poolas asuvast Paroci tehasest, kes on iseseisev juriidiline isik. Järelikult ei hankinud hageja 2 toodet kostjalt. Samuti ei müünud kostja toodet hagejale 1. Seetõttu ei olnud kostja hinnangul kostja ja hageja 1 vahel lepingulist suhet. Kostjale ei olnud arusaadav, millele tuginedes leidis hageja 1, et talle tekkis lepingust tulenevalt kahju.

Esimese astme kohtu otsus

5(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 3386,04 eurot ja projektijuhi eluasemekulu 3000 eurot, s.o kokku 6386,04 eurot. Saamata jäänud tulu osas leidis kohus, et hageja 1 oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud kasu, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtu hinnangul, ajal mil hageja 1 töötajad tegid tööd puudustega toote asendamiseks, kaotas hageja 1 kasu saamise võimaluse, s.o sellel ajal oleks hageja 1 töötajad tõenäoliselt saanud täita teisi tellimusi ja teha muid töid. Sellest tulenevalt tekkis hagejale 1 kahju saamata jäänud tulu näol 4780,44 eurot. Kohtu hinnangul ei saanud kostjalt hageja 1 kasuks välja mõista saamata jäänud tulu puhkusetasu näol. Kohus leidis, et puhkusetasu puhul ei ole täidetud põhjuslik seos kostjapoolse rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Isegi juhul, kui kostja poleks kohustust rikkunud, oleks hagejale 1 tekkinud kahju puhkusetasu näol, sest ka teistel objektidel töötades on hageja 1 kohustatud enda töötajatele puhkuse korral tasuma puhkusetasu. Seega ei olnud kostja poolt kohustuse rikkumine vajalik põhjus kahju tekkimiseks, kuivõrd puhkusetasude maksmise kohustus oleks saabunud ka ilma kostjapoolse kohustuse rikkumiseta. Õigusabikulude osas leidis kohus, et hageja 1 kandis nõuete maksmapanekuks kohtueelselt õigusabikulusid 925,60 eurot. Kohtu hinnangul olid hageja 1 kantud õigusabikulud mõistliku suurusega. Kohus asus seisukohale, et kostja kohustuse rikkumise ja hagejale 1 tekkinud kahju vahel esines põhjuslik seos. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Juhul kui kostja oleks VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teatamiskohustust täitnud korrektselt ja teatanud hagejale 1 kõigist asjaoludest, mille vastu hagejal 1 oli lepingu eesmärki (toote kasutamine Espoo objektil) arvestades äratuntav oluline huvi, ei oleks hageja 1 pöördunud hageja 2 poole toote ostmiseks ja ostnud toodet hagejalt 2 (kes omakorda ostis toote kostjalt). Seega poleks hageja 1 töötajad pidanud kostja poolt müüdud puudustega toote asendamiseks tegema tööd ja hageja 1 poleks pidanud pöörduma õigusabi saamiseks esindaja poole. Seega poleks hagejale 1 tekkinud kahju tööjõukulu, eluasemekulu, saamata jäänud tulu ja õigusabikulude näol. Maakohtu hinnangul oli kahju tekitamine õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva teatamiskohustuse puhul on tegemist seadusest tuleneva kohustusega. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja rikkus nimetatud sättest tulenevat teatamiskohustust. Kohus asus seisukohale, et ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti leidis kohus, et kostja on kohustuse rikkumises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Eeltoodust tulenevalt tuli kostjalt hageja 1 kasuks välja mõista kahjuhüvitis 42459,94 eurot (ehitajate ja projektijuhi tööjõukulu 30367,86 eurot ning eluasemekulu 6386,04 eurot, saamata jäänud tulu 4780,44 eurot ja õigusabikulud 925,60 eurot). Kohus leidis, et hageja 2 ja kostja vahel oli sõlmitud müügileping. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohtule esitatud arved tõendasid, et hageja 2 ostis kostjalt vaidlusaluse toote, s.o kivivilla võrkmati Paroc Wired Mat 80 AluCoat. Kostja tegi võimalikuks toote omandi ülemineku hagejale 2 ning hageja 2 tasus kostjale toodete ostuhinna. Seega oli hageja 2 ja kostja vahel müügileping. Hageja 2 nõude alus on VÕS § 115 lg 1. Hageja 2 ja kostja e-kirjavahetusest nähtus kostja kinnitus, et toote osas kehtib vastavussertifikaat VTT-C-6688-11, mis asendab eelmist vastavussertifikaati VTT-C-4735-09 ning toote tulepüsivusklassi määramiseks tuli kasutada dokumenti VTT-C-6688-11. Lisaks eeltoodule said hagejad kostja kodulehel avaldatud

6(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 informatsioonist lähtudes mõistlikult järeldada, et toode on sobiv ja mõeldud kasutamiseks ventilatsioonikanalite tuleisolatsioonis. Kohus leidis, et kostja kodulehel toote kohta avaldatud infost on üheselt arusaadav, et toode on mõeldud kasutamiseks ventilatsioonikanalite tuleisolatsiooni materjalina ja toode on tulepüsivuse omaduste osas sertifitseeritud. Kohtu hinnangul said hagejad eeldada ja järeldada, et tootel on olemas tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat, mille tulepüsivusalaste omaduste tõendamiseks on lubatav ja piisav vastavussertifikaadi VTT-C-6688-11 esitamine. Seda kinnitas kostja ka 07.07.2015.a e-kirjas ja selgitas, et toote osas tuleb kasutada sertifikaati VTT-C-6688-11. Seega vastaks toode lepingutingimustele, kui sellel oleks tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat. VÕS § 217 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi või kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Sertifikaadi olemasolu kohustus tuleneb ka VÕS § 217 lg 2 p-dest 1 ja 2. Riigikohus on öelnud, et asja juurde kuuluvateks dokumentideks tuleb pidada ka asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikke juhendeid. Kohtu hinnangul sai toote eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõistlikult vajalikuks dokumendiks pidada sertifikaati. Kohtule esitatud tõenditest tulenevalt leidis kohus, et selleks, et hagejatele müüdud kivivilla võrkmatt Paroc Wired Mat 80 AluCoat vastaks lepingutingimustele, pidi tootel olema tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat. Maakohus asus seisukohale, et toode ei vastanud lepingutingimustele, sest tootel puudus tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat. Seega täitis kostja müügilepingut mittekohaselt, s.o rikkus lepingut. Sellise rikkumise eest vastutab kostja (VÕS § 218 lg 1) ning kohtule ei nähtunud, et rikkumine oleks vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohtu hinnangul ei olnud oluline, kas toodet kasutati Eestis või Soomes, sest kahju oleks tekkinud mõlemal juhul vastavussertifikaadi puudumise tõttu. Hagejale 2 tekkis kahju õigusabikulude näol. Hageja 2 kandis toote puuduse kindlakstegemiseks ja nõuete maksmapanekuks kohtueelselt õigusabikulusid 6036,33 eurot. Kohtu hinnangul oli õigusabi kasutamine mõistlikult võttes vajalik, st ilma selleta ei oleks saanud hageja 2 oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kohus leidis ka, et hageja 2 kantud kulud olid mõistliku suurusega, arvestades õigusabile kulunud aega. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja 2 kasuks välja mõista õigusabikulud 6036,33 eurot. Kohtu hinnangul seisnes põhjuslik seos hagejale 2 tekkinud kahju ja kostja lepingu rikkumise vahel selles, et juhul, kui kostja poolt müüdud tootel oleks olnud tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat, poleks hageja 2 kandnud toote puuduse kindlakstegemiseks ja nõude maksmapanekuks kohtueelseid õigusabikulusid. Hageja 2 andis kostjale korduvalt täiendava tähtaja kohustuse (esitada sertifikaat) täitmiseks, kuid kostja ei täitnud kohustust nimetatud tähtaegade jooksul. Kohtu hinnangul oli kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga. Samuti pidi lepingu sõlmimise ajal kahju rikkumise võimaliku tagajärjena olema kostjale ettenähtav. Kuivõrd kahjuhüvitise väljamõistmine kostjalt oli põhjendatud, oli põhjendatud ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine kahjunõude rahuldatud osas. Kohus mõistis kostjalt hageja 1 kasuks välja viivise protsendina kahjuhüvitiselt (41534,34 eurolt) alates 01.01.2016.a kuni 01.02.2019.a 10259,55 eurot ning viivise protsendina kahjuhüvitiselt (925,60 eurolt) alates 01.04.2017.a kuni 01.02.2019.a 136,33 eurot. Seega moodustas viivis kokku 10395,88 eurot. Kohus leidis, et edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt on põhjendatud hageja 1 kahjunõude rahuldamise ulatuses ning mõistis kostjalt hageja 1 kasuks välja viivise

7(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 protsendina rahuldatud kahjuhüvitiselt (42459,94 eurolt) alates 02.02.2019.a kuni 42459,94 täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras. Kohus leidis, et kuivõrd kahjuhüvitise väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, oli põhjendatud ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine. Kohus mõistis kostjalt hageja 2 kasuks välja viivise alates 01.04.2017.a kuni 01.02.2019.a 889,08 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja 2 kasuks välja viivise kahjuhüvitiselt (6036,33 eurolt) alates 02.02.2019.a kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

8(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 Hageja 1 oli enne kostjaga peetud lepingueelseid läbirääkimisi informeeritud sellest, millist tuletõkkevilla tuleb kasutada Soome ehitusobjektil. Hageja 1 esitas kohtule 11.09.2018.a täiendava tõendina Quattroservice Oy ja hageja vahel toimunud e-kirjavahetuse. Quattroservice Oy kinnitab selles e-kirjas, et hageja 1 oli informeeritud sellest, millistele nõuetele peab vastama Soomes paigaldatav mineraalvill. Kohus ei hinnanud seda e-kirjavahetust. Lepingueelsete läbirääkimiste kohta vale õigusnormi kohaldamine viis eksliku õigusliku otsustuseni. Kohus ei põhjendanud otsuse p-s 18.1.1, miks ta tugines VÕS § 14 lg-le 1 ja § 14 lg-le 2. Kui kohus oleks arvestanud sellega, et lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavutanud kokkulepet, oleks kohus pidanud kohaldama VÕS § 14 lg-t 3. Hageja 1 hagiavalduse p-st 1.1 esitas teadvalt eksitava olulise ebatäpsuse, mis viis kohtu ekslikele järeldusteni otsuses. Nimetatud hagiavalduse lisana nr 1 esitatud tõendis, Jorma Arukase 12.02.2015.a e-kirjas, ei sisaldu olulist fraasi: „...et kasutada seda Soome Vabariigis (Espoos) ventilatsioonikanalite tuletõkke isolatsiooni materjalina“. Samal ajal tulenes hagiavalduse p-st 1.1, et: „...12.02.2015.a esitas Morten Group OÜ (edaspidi hageja 1) kostjale hinnapäringu kivivilla võrkmattide Paroc Wired Mat 80 AluCoat 80mm ja 100mm (edaspidi Toode) ostmiseks koguses kokku 5 520 m2, et kasutada seda Soome Vabariigis (Espoos) ventilatsioonikanalite tuletõkke isolatsiooni materjalina“. 12.02.2015.a kuni 04.03.2015.a toimunud infovahetuses ei teatanud hageja 1 kostjale, et soovib toodet kasutada ehitusobjektil Soomes. Hageja 1 sai ja pidi aru saama kostja selgest vastusest - tarne Eestis - tähendusest. Sellest pidi hageja 1 aru saama, et toote kasutamine Soomes ei ole lubatud. Hageja 1 oli teadlik, millist toodet peab ta kasutama Soome ehitusobjektil (01.07.2015.a e-kiri), kuid kohus ei hinnanud seda tõendit. Kostja tegutses lepingueelsetel läbirääkimistel heas usus ja mõistlikult. Kostja müüs toodet Eestis õiguspäraselt. Kostja ei tarni isolatsioonimaterjale väljaspoole Eestit asuvatele ehitusobjektidele. Alates 2015.a oktoobrist kuni 2017.a aprillini viis Tehnilise Järelevalve Amet (tänaseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet) läbi kostja toote suhtes järelevalvemenetluse. Nimetatud menetluse käigus tuvastati, et toode vastab nõuetele. Kohtuotsus on aga diametraalselt vastuolus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsusega. Sellist erinevust ei saa põhiseaduse raames lubada. Kohus oleks pidanud arvestama eriteadmistega isikute otsusega. Kohtuotsuse seisukohad p-s 22.1 olid kostjale üllatuslikud, kohus ei osundanud taolise käsitluse võimalikkusele menetluse kestel. Lisaks sellele on hageja 2 nõue põhjendamata. Kohtuotsuse p-des 22 ja 22.1 esitatud järeldused on ennekõike hüpoteetilised ning ei rajane asjas olevatele tõenditele. Samuti on tõendamata kahju tekkimine hagejale 2 (kohtuotsuse p 22.3).

Hagejate vastus kostja apellatsioonkaebusele

9(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 tekkinud toote väljavahetamise kohustuse kohta lisaks NCC kirjale (hagiavalduse lisas 4 esitatud e-kirjavahetuse manuseks olev tellija NCC 25.06.2015.a e-kiri peatöövõtjale Quattroservices Oy-le) kohtule üldse muid tõendeid esitatud. Kostja selline väide on ainetu ja ebaõige. Ainetu on kostja väide, justkui poleks hageja 1 tõendanud paigaldatud puudusega toote väljavahetamise kohustuse olemasolu. Eelnimetatud asjaolu on tõendatud mh hagiavalduse lisadega 3-15 (hagiavalduse lisas 4 esitatud võõrkeelse teksti tõlge kohtule esitatud 11.09.2018.a menetlusdokumendi lisas 6) ja lisaga 26. Hageja 1 esitas 11.09.2018.a kohtule hageja 1 ja Quattroservices Oy vahel sõlmitud alltöövõtulepingu (11.09.2018.a menetlusdokumendi lisa 5), mis täiendavalt tõendab hageja 1 poolt toote paigaldamise algse kohustuse olemasolu. Kostja oli hiljemalt 2015.a juuli alguses (enne 09.07.2015.a) teadlik sellest, et hagejad soovivad saada kostjalt ehitusobjekti tellijale ja peatöövõtjale esitamiseks toote tulepüsivusomadusi tõendavat kehtivat sertifikaati või vähemalt kostja kirjalikku kinnitust, et toode on tulepüsivusomaduste osas samaväärne sertifitseeritud tootega; või vastasel juhul tekib hagejatele paigaldatud, kehtiva sertifikaadita toote väljavahetamise kohustus ja kahju. Kostja oli teadlik sellest, et hagejatel on vajadus saada kostjalt see kehtiv sertifikaat või kirjalik kinnitus võimalikult kiiresti. Samas oli hageja 1 teinud ka endast oleneva, et võimaldada kostjale sertifikaadi või kinnituse esitamiseks täiendavalt aega – asjaolusid arvesse võttes oli mõistlik aeg kostja poolt hagejatele dokumendi esitamiseks maksimaalselt 23 päeva alates selle küsimisest, kuid hageja 1 ootas paigaldatud toote väljavahetamisega ka pärast kostja kirjalikku informeerimist veel 2 nädalat ja alustas toote väljavahetamist alles pärast seda, kui kostja oli deklareerinud, et ta ei kavatse hagejatele küsitud informatsiooni anda. Maakohus kirjeldas, selgitas ja põhjendas, milliste tõenditega ta otsuse tegemisel arvestas. Apellatsioonkaebuse p-s 2 märgib kostja, justkui poleks maakohus põhjendanud kostja väidetega arvestamata jätmist. Samas jääb apellatsioonkaebusest ebaselgeks, milliste kostja väidetega arvestamata jätmist kostja maakohtule ette heidab ning kas üldse ja milliseid tõendeid on kostja oma arvestamata väidete kinnitamiseks kohtule esitanud. Juhul kui kostja hinnangul oleks maakohus pidanud hindama kohtuotsuses viidatud tõendeid teisiti kui kohtuotsuses märgitud, on ka selles osas apellatsioonkaebus ebaselge ja motiveerimata. Maakohus selgitas otsuses põhjalikult, kuidas ja milliseid tõendeid ta hindas. Apellatsioonkaebuse p-s 3 esitatud kostja väited on eksitavad ja põhjendamata. Apellatsioonkaebuse p-s 3 esitab kostja taaskord arusaamatu arutluskäigu selle kohta, justkui polekski kohtumenetluses esitatud üldse mitte mingeid muid tõendeid kui üksnes NCC 25.06.2015.a kiri ning justkui tõendaks see kiri seda, et hageja 1 polegi hagis väidetud asjaoludel Soomes töötanud. Kostja väited on ebaselged ja arusaamatud. Seonduvalt apellatsioonkaebuses kostja väljendatud väidete ja kahtlusega selle kohta, justkui poleks hageja 1 Soomes ehitusobjektil töötamist tõendanud, märgivad hagejad täiendavalt ka seda, et mh just eelnimetatud asjaolu tõendamiseks palus hageja 1 maakohtus täiendavalt üle kuulata ka tunnistaja (hageja 1 03.12.2018.a taotlus). Vastav taotlus jäi 05.12.2018.a kohtuistungil rahuldamata, eelkõige just põhjusel, et kostja kinnitas, et ta ei kahtle, et hageja 1 hagiavalduses märgitud asjaoludel ja ajal ehitustöid tegi (vt 05.12.2018.a kohtuistungi protokoll lk 1). Kui kohus määras, et hagejate taotlus tuleb hageja 1 poolt toote paigaldamise tööde üle pooltevahelise vaidluse puudumise tõttu jätta rahuldamata, ei esitanud kostja ühtegi vastuväidet ega täpsustust, et ta hageja 1 poolt tööde tegemist kuidagi vaidlustab. Eelnevalt, 13.11.2018.a kohtuistungil, kinnitas kostja ka seda, et ta ei kahtle selles, et hageja 1 pidas Quattroservices Oy-ga 01.07.2015.a-03.07.2015.a e-kirjavahetust mh selle kohta, et

10(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 tuletõkkeisolatsiooni töö on tehtud tootega Paroc Wired Mat 80 AluCoat, mille sertifikaat nr VTT-C-4736-09 aegus 29.11.2014.a (vt hagiavalduse lisas 4 esitatud NCC 25.06.2015.a kiri) ja seega paigaldatud tootel puudus tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat ning kui hageja 1 saaks kostjalt kinnituse selle kohta, et paigaldatud toode on samaväärne heakskiidetud tootega, oleks probleem lahendatud (vt 13.11.2018.a kohtuistungi protokoll „Kostja esindaja: see e-kirjavahetus on Soomes toimunud“). Maakohtu otsuse p-s 20 esitatud selgitused ja järeldused on põhjendatud ja tõendatud. Apellatsioonkaebuse p-s 4 väidab kostja, justkui oleks maakohus ekslikult lugenud tõendatuks, et hageja 1 ja Quattroservices Oy vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Erinevalt kostja poolt väidetust on otsuse p-s 20 esitatud maakohtu arutluskäik loogiline, selge, arusaadav ja argumenteeritud. Apellatsioonkaebuse p-s 5 esitatud kostja väited on arusaamatud. Apellatsioonkaebuse p-s 5 kirjeldab kostja, et tema hinnangul on hageja 1 ja Quattroservices Oy vahel sõlmitud alltöövõtulepingu dokument mitmete puudustega. Samas ei nähtu kostja väidetest, kas üldse ja kuidas saaksid kostja väidetud puudused olla maakohtu otsuse muutmise alus või ajend. Käesoleval juhul ei ole pooltevahelise vaidluse ese hageja 1 ja Quattroservices Oy vahel sõlmitud töövõtulepingul või muul dokumendil puuduste esinemine, vaid pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja poolt müüdud toode oli puudusega, kas ja millises ulatuses tekkis hagejatele toote puuduse ja kostja käitumise tõttu kahju ning kas ja millises ulatuses on kostja hagejatele tekkinud kahju eest vastutav. Hagejad ei esitanud kohtule lubamatuid tõendeid. Apellatsioonkaebuse p-s 6 esitab kostja väited ja etteheited selle kohta, justkui oleks maakohus kostja poolt tsiteeritud lõigus lubamatult käsitlenud ainsa tõendina üksnes hageja 1 esitatud tööaja arvestamise tabeleid. Kostja poolt märgitud tööajatabelid on esitatud hoopis toimiku I kd, lk 42-50, mitte maakohtu otsuse p-s 20 viidatud I kd, lk 41-41 pöördel, lk 115-116 pöördel; II kd, lk 124-124 pöördel. Seega ei saa kostja poolt tsiteeritud maakohtu lõigust mitte kuidagi tuletada apellatsioonkaebuse p-s 6 esitatud kostja järeldust, justkui oleks maakohus puudustega toote asendamiseks tehtud töömahu tuvastamisel võtnud lubamatult aluseks üksnes I kd, lk 42-50 esitatud tööajaarvestused. Lisaks maakohtu poolt p-s 20 viidatud tõenditele (I kd, lk 41-41 pöördel, lk 115-116 pöördel; II kd, lk 124-124 pöördel) tõendavad hageja 1 poolt puudusega toote asendamist ja selleks tehtud töid mh nt ka tõendid I kd, lk 39-40 (hagiavalduse lisa 16), I kd, lk 114-117 (hagiavalduse lisa 26). Kuigi maakohus ei ole neile asjassepuutuvatele tõenditele kohtuotsuse p-s 20 eraldi viidanud, ei mõjuta ega muuda see mitte kuidagi otsuse p-s 20 esitatud järelduste õigsust ja põhjendatust. Maakohtu otsuse p-des 18.1.2-18.1.2.4 tehtud järeldused on põhjendatud ja tõendatud. Apellatsioonkaebuse p-s 7 väidab kostja, justkui ei tugineks maakohtu otsuse p-des 18.1.218.1.2.4 esitatud järeldused toimikus olevatele tõenditele. Kostja selline väide on ilmselgelt ebaõige, eksitav ja pahatahtlik. Kostja ei informeerinud enne toote hagejatele müügiks pakkumist hagejaid asjaolust, et toote tuletõkkematerjalina kasutamisele kehtivad mingid territoriaalsed vm piirangud. Apellatsioonkaebuse p-s 8 väidab kostja, et hiljemalt 01.07.2015.a pidi hagejale 1 olema selge, et tema poolt ehitusobjektile paigaldatud tuletõkkematerjalil peab olema kehtiv vastavussertifikaat. Esitatud kostja väide ei viita mitte kuidagi maakohtu poolt järelduste tegemisel menetlus- ega materiaalõigusnormide rikkumisele ning täielikult jääb arusaamatuks, mis eesmärgil on selline väide üldse apellatsioonkaebuses esitatud.

11(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855

Soomes paigaldatud, kostja poolt maaletoodav toode osteti kostjalt 2015.a märtsis ja aprillis. Toode paigaldati hageja 1 poolt Soomes ehitusobjektile tuletõkkematerjalina 2015.a aprillis ja mais. Lepingueelsed läbirääkimised hageja 2 ja kostja vahel, mille alusel hageja 2 üldse kostjalt toodet edasimüügiks ostma hakkas, toimusid 2012.a novembris (vt hagiavalduse lisa 5 – I kd, lk 19-23; 02.11.2018.a menetlusdokumendi lisa 3 – III kd, tl 113-122). Lepingueelsed läbirääkimised hageja 1 ja kostja vahel, mille käigus informeeris hageja 1 kostjat mh sellest, et soovib kostja poolt müügiks pakutavat toodet kasutada Soomes Espoos, toimusid 2015.a veebruaris (vt hagiavalduse lisa 1 – I kd, lk 9-10). Kummalgi läbirääkimiste perioodil ei informeerinud kostja hagejaid sellest, et toode ei ole sobiv kasutamiseks Soomes, või et toode ei ole tuletõkkeomaduste osas sertifitseeritud. Vastupidi, kui hagejatel tekkis 2015.a juulis põhjendatud kahtlus, et tootel puudub kehtiv tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat ja nad küsisid selle kohta kostjalt selgitust, kinnitas kostja jätkuvalt, et tootele kohaldub vastavussertifikaat VTT-C-6688-11 ja selle alusel on võimalik ja lubatav kasutada toodet sertifitseeritud tuletõkkeisolatsioonimaterjalina. Apellatsioonkaebuses väidetud asjaolust, et 01.07.2015.a said hagejad lõpuks teada või tekkis neil sügav kahtlus, et kostja poolt neile varasemalt toote kohta antud oluline informatsioon tulepüsivusomadusi tõendava sertifikaadi olemasolu kohta oli ebaõige, ei saa mitte kuidagi teha kostja esitatud järeldust, et hageja 1 oli enne kostjaga lepingueelsetesse läbirääkimiste asumist kostjaga (s.o 2015.a alguses) teadlik sellest, et kostja müüdavat toodet ei tohi Soome ehitusobjektil kasutada. Apellatsioonkaebuse p-s 8 esitatud kostja väited ei anna mitte mingisugust alust maakohtu otsuse p-des 18.1.1 ja 22.1 esitatud järelduste ümbervaatamiseks, muutmiseks ega täiendamiseks. Kostja ei ole kahju hüvitamise vastutusest vabanenud. Apellatsioonkaebuse p-s 9 väidab kostja, et kuivõrd hagejaga 1 toimunud lepingueelsete läbirääkimiste järel hageja 1 ja kostja vahel toote müügi lepingut ei sõlmitud, ei vastuta kostja VÕS § 14 lg 3 alusel lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejale 1 antud informatsiooni õigsuse ega lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejale 1 ebaõige informatsiooni andmisega põhjustatud usalduskahju eest. Kostja väide on ebaõige. Kostja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tema poolt viidatud VÕS § 14 lg 3 teise lause, mille kohaselt isik ei või pahauskselt läbirääkimisi pidada. Samuti on kostja põhjendamatult jätnud tähelepanuta maakohtu otsuse p-s 18.1.1 viidatud ja sisustatud VÕS § 14 lg 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Hagejad ei ole esitanud maakohtule ebatäpsusi ei kohtu eksitamise ega muul eesmärgil. Apellatsioonkaebuse p-s 10 väidab kostja seda, et kuivõrd hageja 1 ei informeerinud lepingueelsete läbirääkimiste käigus sellest, et soovib kasutada kostja poolt müüdavat toodet Soomes, ei vastuta kostja Soomes toote kasutamisega hagejatele kaasnenud kahju eest. Kostja väide on eksitav ja ebaõige. Esiteks, hageja 1 küsis kostjalt 2012.a veebruaris „kas see mõjutab hinda kui tarne aadress on Espoo?“ (vt hagiavalduse lisa 1 – I kd, tl 9-19). Teiseks ei ole antud juhul hagejate kahju tekkimine seotud sellega, millises riigis või asukohas toodet kasutati, vaid sellega, et hagejatel oli kostja käitumise alusel põhjendatult usaldus, et toote tulepüsivusomadused on tõendatud kehtiva vastavussertifikaadiga, kuid tegelikkuses sellist sertifikaati olemas ei olnud. Seega ei saanud toodet kasutada sertifitseeritud tuletõkkematerjalina mitte üheski Euroopa riigis, sh Eestis.

12(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 Kostja ei käitunud hagejaga peetud lepingueelsetes läbirääkimistes ega hiljem heas usus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse p-s 11 esitanud mitte ühtegi sellist asjaolu, mis annaks alust maakohtu otsuses esitatud arutluskäigus ning selgitustes ja põhjendustes kahelda või vajadust neid muuta või täiendada. Kostja tegevus Eestis üldiselt ning pooltevaheliste suhete väliselt ei ole asjassepuutuv. Apellatsioonkaebuse p-s 12 selgitab kostja, et tema tegevus Eestis üldiselt, sh vaidlusaluse toote müügil ja müügiks pakkumisel oli õiguspärane. See, milline on või on olnud kostja tegevus toote müümisel pooltevaheliste suhete väliselt, ei ole mitte kuidagi käesolevasse vaidlusse puutuv. Hagejatele tekkis kahju seetõttu, et neil oli kostja käitumise alusel põhjendatult usaldus, et toote tulepüsivusomadused on tõendatud kehtiva vastavussertifikaadiga, kuid tegelikkuses sellist sertifikaati olemas ei olnud. Lisaks tekkis hagejatele kahju ka seetõttu, et kui hagejad nõudsid kostjalt toote kohta vastavussertifikaadi esitamist või vähemalt kinnitust, kas tootel on või ei ole olemas tulepüsivusomadusi tõendavat sertifikaati, siis kostja hagejatele soovitud informatsiooni andmisest keeldus. Apellatsioonkaebuse p-s 12 esitab kostja veel teisi eksitavaid valeväiteid. Kostja väitel ei müü ta Eestis tooteid tarneks Eesti Vabariigist väljaspool ehitatavatele ehitusobjektidele. Kostja väide on tõendamata ja ebausutav. Mh ei nähtu ka kostja veebilehelt piirangut, et kostja müüdavad tooted on kasutamiseks ainult Eestis. Juhul kui hageja 1 oleks kasutanud toodet ka Eestis sellisel ehitusobjektil, mille ehitusprojektis olnuks nõue, et materjal peab vastama Euroopa Liidus tuletõkkematerjalile kehtivatele standarditele ja nendest tulenevatele nõuetele, oleks hagejale 1 tõenäoliselt tekkinud toote kasutamisega kahju, kuivõrd toode Euroopa Liidu standarditega tuletõkkematerjalile ettenähtud nõuetele ei vasta (vt maakohtu lk 13 viimane lõik, lk 14 esimene ja teine lõik). Kostja väitel on Tehnilise Järelevalve Amet 19.04.2017.a jõudnud veendumusele, et kõnealuse toote nõuetekohasus on tõendatud. Kostja viidatud tõend (I kd, lk 56) ei anna selgust ega mitte mingit infot selle kohta, kas kostja poolt 2015.a müüdud tootel (mille tõttu hagejatel tekkis kahju) oli selle hagejale müümise ajal ja hagejatele kahju tekkimise ajal kehtiv tulepüsivusomadusi tõendav vastavussertifikaat või mitte. 2016.a novembris kostjal igal juhul veel toote tulepüsivusomadusi tõendavat kehtivat vastavussertifikaati ei olnud. Hagejad juhivad tähelepanu, et nähtuvalt 05.12.2018.a kohtuistungi protokolli lk 2 viimasest lõigust (jätkub lk 3 esimene lõik) oli apellatsioonkaebuses kostja viidatud Tehnilise Järelevalve Ameti 18.09.2018.a teate järelevalvemenetluse objekt kostja poolt müüdavate toodete vastavus Euroopa standardile EVS-EN 13162. Nimetatud standard ei käsitle materjalide tulepüsivusomadusi ega nende tõendamise nõudeid ega ole mitte kuidagi seotud käesoleva vaidluse esemega. Seetõttu võttis kohus tõendi toimikust välja ja tagastas kostjale. Järelikult on kostja poolt apellatsioonkaebuses taaskordne Tehnilise Järelevalve Ameti 18.09.2018.a kirjale viitamine asjassepuutumatu, pahatahtlik ja eksitav.

Hagejate vastuapellatsioonkaebus

13(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 puhkuse eest pidi hageja 1 tasuma puhkusetasu ja kandma vastavas ulatuses kulu. Hageja 1 töötajate puhkusereserv moodustatakse vastavate töötajate töö tulemusel hageja 1 poolt teenitud tulu arvel. Juhul kui hageja 1 oleks saanud ehitajaid ja projektijuhti puudustega toote asendamise ajal rakendada muu töö tegemiseks, oleks hageja 1 sellise töö tegemise eest saanud töövõtjana tasu 33 eurot tunnis (vt ka hagiavalduse lisad 17, 11.09.2018.a menetlusdokumendi lisa 7, hagiavalduse lisa 26 ja 11.09.2018.a menetlusdokumendi lisa 5). Aja eest, mil hageja 1 ehitajad ja projektijuht pidid kostja süül tegelema toote puuduste kõrvaldamisega, hageja 1 tellijalt tasu ei saanud ega tulu ei teeninud. Sealhulgas ei teeninud hageja 1 kostja süül ehitajate ja projektijuhi tööst tasu ega tulu, mille arvel moodustada toote puuduste kõrvaldamise aja eest arvestuslikult ehitajatele ja projektijuhile tekkinud puhkuse tasu maksmiseks puhkusereserv. Hageja 1 pidi tegema töövõtjana toote puuduse kõrvaldamise tööd tasuta ning kostja süül jäi hagejal 1 lisaks muule saamata jäänud tulule saamata ka selline tulu, millest tavapärasel juhul oleks moodustunud puhkusetasu reserv puuduste kõrvaldamise aja eest ehitajatele ja projektijuhile arvestuslikult tekkinud puhkuse tasude maksmiseks (vt ka 03.12.2018.a menetlusdokumendi p 2.1.3). Hageja 1 ei nõustu maakohtu hinnanguga, et puhkusetasu puhul ei ole täidetud põhjuslik seos kostjapoolse rikkumise ja hagejale 1 tekkinud kahju vahel (kaevatud kohtuotsuse lk 9, teine lõik). Õige on maakohtu sedastus, et isegi juhul, kui kostja poleks kohustust rikkunud, oleks hagejale tekkinud ikkagi töötajatele puhkusetasu maksmise kohustus, sest ka teistel objektidel töötades on hageja 1 kohustatud enda töötajatele töötamisega väljateenitud puhkuseaja eest tasuma puhkusetasu. Ebaõige ja ainetu on aga maakohtu käsitlus, et hageja 1 poolt töötajatele makstava puhkusetasu kulu tuleb käsitleda hageja 1 eraldi- ja iseseisva rahalise kohustusena, sõltumata tema töötajate poolt tehtava töö läbi tulu teenimise võimalusest. Juhul kui hageja 1 poleks pidanud tegelema kostja süül puudusega toote väljavahetamisega ning selle asemel saanuks rakendada töötajad sellel ajal töö tegemiseks teistel ehitusobjektidel. Sellisel juhul oleks hageja 1 teeninud teistel ehitusobjektidel tööde tegemise aja eest tulu, millest katta töötajatele vastava aja eest tekkiva puhkuse tasude kulud. Praegusel juhul jäi hageja 1 selle aja eest, mil ta pidi ilma rahata tegema puudusega toote väljavahetamise tööd, töötajatele tekkiva puhkuste hüvitamiseks mõeldud summade teenimise võimalusest ilma. Ülaltoodu alusel palub hageja 1 tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja 1 saamata jäänud tulu nõude 2891,70 euro ulatuses rahuldamata ning ka see summa kostjalt hageja 1 kasuks välja mõista. Kuivõrd hageja 1 palub suurendada maakohtu poolt väljamõistetuga võrreldes kostjalt välja mõistetavat kahjuhüvitise summat 2891,70 euro võrra, palub hageja 1 vastavalt suurendada kostjalt väljamõistetava viivise summat. Hageja 2 kandis kohtumenetluses kulusid õigusabile 5007,60 eurot, õigusteenuse maht vastavalt 38,52 tundi, tunnihinnaga 130 eurot. Maakohus vähendas põhjendamatult hagejale 2 hüvitamisele kuuluva õigusteenuse aega 20,52 tunni võrra (maakohtu otsuse lk 18, viies lõik). Hagejale 2 maakohtu menetluses hüvitamisele kuuluva õigusabi kulu põhjendatud ja vajalik ulatus on kokku 37,52 tunni eest 4877,60 eurot (vrd maakohtu rahuldatud ulatus 17 tunni eest, kokku 2 210,00 eurot) ja hagejale 2 tuleb lisaks maakohtu poolt väljamõistetule täiendavalt hüvitada õigusabi kulu 2667,60 eurot (4877,60 eurot - 2210,00 eurot = 2667,60 eurot). Hageja 2 osalemine tsiviilasja menetluses ühiselt hagejaga 1 on põhjendatud ja vajalik. Hageja 2 poolt kostja vastu eraldi hagi esitamine ja selle menetlemine eraldi menetluses olnuks igal

14(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 juhul ebamõistlik ning lisaks suurematele kuludele põhjustanuks see hagejate nõuete lahendamisel ka menetluslikke raskusi. Vastavalt TsMS § 165 lg-le 1 eeldatakse, et kaashagejad osalevad menetluses sarnases ulatuses ja vastavalt kannavad sarnases ulatuses ka menetluskulusid. Ka käesoleval juhul on hagejad menetluses osalenud võrreldavas ulatuses ning võrreldav on ka menetluses osalemiseks kasutatud põhjendatud ja vajaliku õigusabi ulatus. Hagejate poolt kasutatud õigusteenuse mahu mõningane erinevus (vrd hageja 1 õigusteenuse maht 45,67 tundi ja hageja 2 õigusteenuse maht 37,52 tundi) tuleneb üksnes hagejate poolt kohtule esitatud tõendite erinevas mahus kogumisest. Kuivõrd hageja 1 poolt koguti ja esitati kohtule tõendeid suuremas mahus ja vastavalt kulus selleks rohkem aega ja toiminguid kui hagejal 2, on hagejale 1 osutatud õigusteenuse maht seetõttu ka mõnevõrra suurem. Lisaks tuleb hageja 2 menetluskulude hüvitamisel arvesse võtta seda, et käesoleval juhul rahuldati hagi suuremas ulatuses kui hagejate poolt kostjale pakutud kompromiss ning vastavalt on TsMS § 163 lg 2 alusel põhjendatud ka hageja 2 poolt menetluses kantud õigusabikulud tervikuna või vähemalt suuremas osas kostja kanda.

Kostja vastus hagejate vastuapellatsioonkaebusele

Ringkonnakohtu seisukoht

15(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 (VÕS § 2 lg 1) ja võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral tekkinud kahju hüvitamist reguleerib nõude alusnormina VÕS § 115.

16(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 lasuvad. Hageja 1 tugines sellele, et ta küsis kostjalt konkreetse ehitusmaterjali osas hinnapakkumist. Hageja nimetas ehitusmaterjali täpse toote nimetuse järgi. Toote nimetus ei sisaldanud infot selle kohta, et toode peaks olema kõlbulik ventilatsioonitorustike tulekindlaks muutmiseks vms. Sellist infot hageja 1 kostjale hinnapäringu esitamisel ka ei andnud. Hageja 1 nimetas vaid konkreetse toote nimetuse (vt t I kd lk 9 jj). Kostja avaldas hagejale 1 toote hinnad. Edasise kirjavahetuse käigus küsis hageja 1, kas hinda mõjutab, kui võrkmatt tarnitakse Espoosse. Kostja vastas sellele, et hind sisaldab tarnet Eestis. Selle kirjavahetuse raames ei avalda hageja 1 vähemalgi määral, milleks tal ehitusmaterjali vaja on. Kirjavahetuse alusel ei pidanud kostja aru saama, et ta peaks selgitama hagejale 1, et juhul, kui hageja 1 peaks soovima paigaldada konkreetset ehitusmaterjali Soomes sellise ehitusobjekti ventilatsioonitorustiku tuletõkkeks, mille projektis on ette nähtud sertifitseeritud toode, siis see toode ei sobi. Sellist informatsiooni ei pea kauba müügipakkumise tegija andma, eriti puhtalt selle pinnalt, kui keegi palub mingi ehitusmaterjali Soome vedada. Isegi kui kostja oleks hagejale 1 kinnitanud, et tootel on mingi kindel sertifikaat ja kui müügileping kostjaga oleks jäänud sõlmimata, oleks saanud kostja vastutus piirduda üksnes nö negatiivse kahjuga. Sellise kahju tekkimisele hageja 1 ei tugine.

17(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 aastal muutumatult. Ringkonnakohus leiab, et sellisest eeldusest hageja 2 lähtuda ei saanud. Ka hageja 2 ise väitis käesolevas kohtumenetluses, et vaidlusalusel tootel oli kehtiv sertifikaat, kuid see aegus. Seega ei saanud hageja 2 lähtuda sellest, et ühele tootele kunagi antud sertifikaat kehtib igavesti ega sellest, et hageja 2 võib ka aastaid hiljem lähtuda mingist tabelist, mille kostja töötaja hagejale 2 saatis. Seega ei saanud hageja 2 lähtuda sellest, et ilma täiendavate kinnitusteta muutub mitu aastat varem kostja töötaja poolt üldiselt ja e- kirja teel, ilma täiendavate kinnitusteta saadetud tabel toodete sertifikaatide kohta 2015ndal aastal sõlmitava müügilepingu osaks ja et aastaid varem saadetud tabeli alusel saab määratleda aastaid hiljem sõlmitava müügilepingu eseme omadusi.

18(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 advokaadi palkamiseks tehtud kulud ebamõistlikud. Advokaadi käsundamist ei muuda kohaseks ja mõistlikuks ka see, et kostja ei andnud hageja 2 hinnangul piisavalt kiiresti selget vastust küsimusele, kas müügilepingu esemeks oleval tootel sertifikaadid on või neid ei ole. Viidatud kahes kirjas ei määranud advokaat rikkumise lõpetamiseks täiendavat tähtaega, ei hoiatanud lepingust taganemisega ega ka muude õiguskaitsevahendite rakendamisega. See tähendab, et advokaat ei teinud mitte midagi sellist, mida hageja 2 ise ei oleks saanud teha. Advokaadi teenusele tehtud kulutused oleksid võinud osutuda mõistlikeks ja kohasteks VÕS § 128 lg 3 tähenduses juhul, kui advokaat oleks teinud midagi sellist, mida hagejalt endalt ei oleks saanud mõistlikult eeldada. Seda aga konkreetsetest kahest kirjast ei nähtu.

Menetluskulude jaotus

19(20)

Tsiviilasi nr 2-18-6855 põhjustel oleks kostja suhtes ebaõiglane, kui ta peaks nõudma hagejalt 1 ja hagejalt 2 eraldi mingit konkreetset menetluskulude osa, sest hageja 1 ja hageja 2 eraldivõetuna oleksid põhjustanud peaaegu samasuurte menetluskulude tekkimise kostjale. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.

Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.