AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU ja OÜ WINDAIR vastu solidaarselt kahju, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus, mille hind on 40 eurot, ja OÜ WINDAIR apellatsioonkaebus, mille hind on 1 973,17 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant I): AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, registrikood 12831829), lepinguline esindaja Kadri Ojamaa Kostja I: ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU (registrikood 80143535), lepinguline esindaja Natalja Perova Kostja II (apellant II): OÜ WINDAIR (registrikood 11228226), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 15. märtsi 2019 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis lahendamata hageja nõude sissenõudmiskulu 40 eurot hüvitamiseks. Tühistada sama otsus menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega sissenõudmiskulu hüvitamise nõue rahuldada ja jätta kõik hageja menetluskulud maakohtus solidaarselt kostjate kanda ning kummagi kostja menetluskulud maakohtus vastava kostja enda kanda.
3.Hageja apellatsioonkaebus rahuldada, kostja OÜ WINDAIR apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja OÜ WINDAIR apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad hageja menetluskulud jätta kostja OÜ WINDAIR kanda. Kummagi kostja apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
2.Mõista hageja AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks kostjatelt ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU ja OÜ WINDAIR solidaarselt välja kahjuhüvitis 1 800 eurot, sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot, 13. novembri 2017 seisuga viivis 29,17 eurot ja alates 14. novembrist 2017 viivis kahjuhüvitise summalt 1 800 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jaotada järgmiselt:
3.1.kõik hageja menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt kostjate kanda ning kummagi kostja menetluskulud maakohtus vastava kostja enda kanda;
3.2.hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda;
3.3.kostja OÜ WINDAIR apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad hageja menetluskulud jätta kostja OÜ WINDAIR kanda;
3.4.kummagi kostja apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 14. novembril 2017 Harju maakohtule hagi ÕISMÄE TEE 84 KORTERIÜHISTU (kostja I) ja OÜ WINDAIR (kostja II, koos edaspidi ka „kostjad“) vastu solidaarselt kahju, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista: (1) kahju 3 246,25 eurot; (2) sissenõutavaks muutunud viivise 52,61 eurot; (3) võla sissenõudmiskulu 40 eurot; (4) viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 14. novembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja peamised väited olid järgmised: -
hageja sõlmis kindlustusandjana Tallinnas aadressil Õismäe tee 84-4 asuva korteri (edaspidi „korter“) ja selles asuva koduse vara suhtes kindlustuslepingu; 2 (8)
-
-
-
-
kindlustusvõtja (edaspidi „kannatanu“) teatas 26. juunil 2017 hagejale, et korteris toimus kahjujuhtum. Sündmuskoha vaatas üle ja kahju suurus tegi kindlaks OÜ Kahjuhaldus 30. juunil 2017. Vara ülevaatuse akti kohaselt kahjustas kraanikausist välja tulnud vesi köögimööblit ja laminaatparketti; hageja ja kannatanu jõudsid kokkuleppele, et hageja hüvitab kahjust 3 106,25 eurot. Samuti tasus hageja kahju suuruse kindlakstegemise eest 140 eurot; hageja tegi kostjale I selgitustaotluse kahju põhjuste kohta. Kostja I juhatuse liige vastas, et kahju põhjus oli kanalisatsioonipüstiku pesu, mille teostas kostja I tellimusel kostja II; hageja esitas 21. augustil 2017 kostjale I kahjunõude, milles palus hüvitada korterile põhjustatud kahju hiljemalt 31. augustil 2017. Kostja I keeldus kahju hüvitamisest. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 1. septembrist 2017. Koos viivisega tuleb tasuda võla sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot; kuna kostja I tellis kanalisatsioonipüstikute pesu kostjalt II, vastutavad kostjad tekitatud kahju eest solidaarselt.
2.Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
kahju korterile tekitas valesti paigaldatud köögivalamu, mille eest vastutab korteriomanik. Kostja I ei vastuta korterisse paigaldatud sanitaartehnika eest; kanalisatsioonipüstiku pesu on töö, mida tuleb teha elamu kasutuskõlbliku seisukorra säilitamiseks. Kostja I tegi kõik endast oleneva, et kahju ära hoida. Nii anti majaelanikele õigeaegselt teada tööde teostamisest ja paluti sellel ajal kodus olla; kostja I süü seisneb ainult selles, et oma kohustuste täitmiseks sõlmis ta töövõtulepingu kostjaga II, kes oma tegevusega tekitas kahju. Kostja I ei saanud töövõtulepingu sõlmimisel kahju tekkimist ette näha. Kahju tekitamises on süüdi kostja II ning äärmiselt ebaõiglane on hüvitise väljamõistmine kostjalt I.
3.Kostja II vaidles samuti hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
kostja I tellis kanalisatsioonipüstiku survepesu, mis tuli teha viivitamatult. Vastavalt sõlmitud lepingule informeeris kostja I majaelanikke teostavatest töödest ja neil oli kohustus teavitada kostja I juhatust ebastandardsetest torustikest ja sanitaartehnilistest seadmetest korterites. Seega ei vastuta kostja II majasisestes kanalisatsioonisüsteemides võimalikest avariidest tekkinud kahjustuste eest; kostja II teostas survepesu ja mingeid pretensioone kostja I töö kohta ei esitanud; uputus korteris toimus, kuna köögivalamu ei olnud tööpinnale korralikult kinnitatud. Kostja II töötajad aitasid kõrvaldada avarii tagajärgi, kuid valamut nad korrektselt paigaldada ei saanud, sest valamu koha väljalõige ei vastanud valamu suurusele. Korteriomanik mõistis, et vesi voolas valamust põrandale tema enda süül ega esitanud mingeid pretensioone kostjatele; hageja ei tõendanud väidetava taastusremondi vajadust ja sellega seonduvaid kulutusi. Samuti ei ole hageja tõendanud, et korteris tekkinud kahju on seotud kostja II käitumisega ega kostja II süüd kahju tekkimisel.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi 15. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ning mõistis välja solidaarselt kostjatelt hageja kasuks 1 800 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 29,17 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi võlgnetavalt kahju hüvitiselt alates
14.novembrist 2017 kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, mistõttu ei olnud neid vaja rahaliselt kindlaks määrata. 3 (8)
4.1.Maakohus tuvastas, et 24. juunil 2017 tegi kostja II kostja I tellimisel kanalisatsioonipüstiku survepesu Õismäe tee 84 asuvas elamus, mille käigus toimus korteris uputus. Kindlustuspoliisiga on tõendanud, et hageja ja kannatanu olid sõlminud korteri kahjukindlustuslepingu, mille alusel oli hagejal kohustus kahjujuhtumi korral kahju hüvitada VÕS § 76 lg 1, § 442 lg 1 ja § 476 lg 1 järgi. Hageja maksis kannatanule kahjuhüvitist 3 106,25 eurot ja OÜ-le Kahjuhaldus kahju tuvastamise eest 140 eurot. Kuna hageja hüvitas kahju, läks talle üle kahju hüvitamise nõue kahju tekitajate vastu VÕS § 492 lg 1 järgi.
4.2.Kostjal I on vastavalt korteriühistuseaduse (KÜS) § 151 lg-le 2 korteriomanike ees kohustus hooldada kanalisatsioonipüstikut. Asjaolu, et töö teostamiseks palgati vastava valdkonna spetsialist (kostja II), ei vähenda ega piira kostja I vastutust, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg 1 alusel vastutab kostja I ka kostja II käitumise eest. Mõistlikult võttes sai ja võis kostja I ette näha kahju tekkimist, sest püstikute survepesu võib olla seotud riskidega. Seega ei ole välistatud kostja I süü VÕS § 1050 järgi kahju tekkimisel kannatanule ning kostja I vastutab VÕS § 1054 lg 2 alusel ka kostja II poolt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi.
4.3.Kostjad kinnitasid, et kanalisatsiooni survepesu teostamise ajal kukkus kannatanu korteris köögivalamu alla ja seetõttu voolas kööki reovesi. Seega on tuvastatud põhjuslik seos survepesu ja reovee sattumise vahel korterisse.
4.4.Maakohus tuvastas, et korteris oli köögivalamu kinnitatud tööpinnast allapoole silikooniga, st nii et raskuse tõttu võis see alla kukkuda. Seega oleks kannatanu oma tegevusega (valamu korrektselt paigaldamisega) saanud vähendada kahju tekkimise riski ning põhjendatud on VÕS § 139 lg 1 alusel nõude summat vähendada. Tulenevalt KÜS § 2 lg-st 1, §-st 15, § 151 lg-test 1, 2, VÕS § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 3 ja 4, § 101 lg 1 p-st 3, lg 2 teisest lausest, §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 5, § 1054 lg-st 2, § 65 lg-st 2 on hagejal õigus nõuda kostjatelt kahju hüvitamist, kuid nimetatud summat tuleb vähendada 1 800 euroni. Märgitud summa tuleb kostjatel solidaarselt välja mõista. Kuna kostja I tellimusel tehti survepesu, mille käigus tekkis kahju, siis on kostja I vastutav tekkinud kahju eest, sest ta vastutab kostja II tekitatud kahju eest. Samal ajal tekitas kostja II tööde käigus kahju ja on vastutav selle kahju eest.
4.5.Kuna maakohus vähendas kahjuhüvitist, on ühekordne viivis 13. novembri 2017 seisuga 29,17 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi tuleb hageja taotluse alusel alates 14. novembrist 2017 välja mõista kostjatelt solidaarselt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi võlgnetavalt kahju hüvitiselt kuni hüvitise tasumiseni.
4.6.Menetluskulud jaotas kohus TsMS § 163 lg 1 alusel, lähtudes hagi rahuldamisest ca 50%.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjatelt solidaarselt välja mõistmata sissenõudmiskulu 40 eurot ja menetluskulude poolte endi kanda jätmise osas. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Esiteks ei põhjendanud maakohus võla sissenõudmiskulude nõude (40 eurot) rahuldamata jätmist. Hageja põhinõue, mida maakohus vähendas, ei sisalda nimetatud summat.
5.2.Teiseks ei põhjendanud maakohus, miks ta menetluskulude jaotamisel ei kohaldanud TsMS § 163 lg 2. Maakohus tegi istungil pooltele kompromissettepaneku summas 2 000 eurot. Hageja oli kohtu pakutud ettepanekuga nõus. Vaidlustatud otsusega mõistis maakohus kostjatelt välja kokku 2 021,30 eurot, mis sarnaneb kompromissettepanekuga. Kuna kostjad kompromissettepanekuga ei nõustunud, tuli menetluskulud jätta nende kanda. 4 (8)
6.Kostjad vaidlevad hageja kaebusele vastu.
7.Kostja II esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja uue otsusega jätta hagi tema vastu täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda. Kostja II kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Esiteks ei selgu vaidlustatud otsusest, kas hageja nõue lahendati lepingulise kohustuse rikkumise sätete järgi või lepinguväliste kohustuste sätete järgi. Maakohus selgitas pooltele kohtuistungil, et tegemist ei ole deliktiõigusliku juhtumiga kostja I ja kannatanu vahel. Samas on vaidlustatud otsuses viidatud kahju õigusvastase tekitamise sätetele (VÕS §-d 1043 ja 1050), mistõttu võib aimata, et maakohus on hageja nõude kvalifitseerinud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena. Selles osas on maakohtu selgitused ja otsus vastuolulised. Kostja II käest tellis puhastustööd kostja I, mitte kannatanu, kelle nõude saaks hageja omandada. Töövõtulepingu pooled olid kostjad, st kostja II ja kannatanu vahel ei tekkinud töövõtulepingust tulenevat õigussuhet. Samas kostja I ei teatanud kostjale II töö puudusest. Kui tööde lepingutingimustele mittevastavusest tulenev nõue kuulub kostjale I, mitte kahju saajale, siis ei saanud hageja omandada kostja II vastu töövõtulepingust tulenevat nõuet. Hageja sai kannatanult kui kindlustatud isikult omandada üksnes deliktilisel vastutusel põhineva nõude. Kuna hageja tugines hagis kostja II tehtud töö lepingutingimustele mittevastavusele ega muutnud menetluses oma nõude alust, tulnuks hagi jätta kostja II suhtes rahuldamata.
7.2.Teiseks tuvastas maakohus valesti kostja II süü. Kuigi valamu eraldumine toimus seetõttu, et põhitrassist korterisisesesse kanalisatsiooni liikunud pesuvesi muutis valamu raskeks, see eraldus köögi töötasapinnast ja kukkus põrandale, mille tulemusena valgus valamus ja korterisiseses kanalisatsioonisüsteemis olnud pesuvesi samuti põrandale, ei saa veekahju tekkimist kostjale II süüks panna, kuna korteri omanik oli valamu kinnitanud ebapädevalt ja vastupidiselt ettenähtud viisile. Tõendatud pole, et veekahju tekkinuks ka juhul, kui valamu ei oleks alla kukkunud. Seega, kuigi survepesuvesi sattus survepesutööde käigus korterisisesesse torustikku, kogunes see valamusse ega oleks korterile kahju tekitanud. Tuvastatud asjaoludel sai kahju võimalikuks mitte survepesuvee kraanikausist ülevoolamise tõttu, vaid ebaõigelt kinnitatud kraanikausi allakukkumise tõttu. Maakohus tuvastas, et mujal majas survepesutööde käigus kahju ei tekkinud. Seetõttu ei olnud tegemist ka tüüpilise survepesutöödele omase riski realiseerumisega, mida kostjad oleks saanud ette näha.
7.3.Kolmandaks tuleb maakohtu tuvastatud asjaoludel hüvitist vähendada 100%. Maakohus leidis ekslikult, et kannatanul oli võimalus kahju tekkimise riski üksnes vähendada. Ettenähtud viisil kinnitatud valamu ei oleks alla kukkunud. Seega vastutab kahju tekkimise eest 100% kannatanu ja vastavas ulatuses tuleb vähendada hüvitist, mille nõudeõigus läks üle hagejale. Valamusse kogunenud pesuvee roll valamu allakukkumises on küll valamusse lisandunud raskuse näol olemas, kuid ei osutu tagajärje suhtes põhjuslikuks seoseks, sest valamu eesmärk ongi vee mahutamine ja vastava koormuse kandmine. Valamu vale kinnitust ja sellest tulenevat koormuse mittetalumist ei saanud ega pidanud kostja II ette nägema. Veekahju oleks jäänud saabumata ka juhul, kui korteri omanik oleks viibinud kostja I poolt majaelanikele antud juhiste kohaselt kodus. Kodus olles oleks omanik märganud õigeaegselt valamu võimalikku täitumist veega ja andnud info edasi santehnikutele, kes oleks pesu lõpetamise korralduse edastanud kostja II töötajatele. Seega kahju ei toonud kaasa mitte survepesu iseenesest, vaid kannatanu enda riski võttev käitumine, st korterist eemal viibimine survepesu tööde tegemise ajal vastupidiselt kostja I teabele.
8.Hageja vaidles kostja II kaebusele vastu. 5 (8)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles sissenõudmiskulu hüvitamise nõue jäi lahendamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab sissenõudmiskulude hüvitamise nõude ja jätab maakohtu menetluskulud kostjate kanda. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja II kaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohtu menetluskulud jaotuvad vastavalt kaebuste lahendamisele.
10.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt ja soovib lisaks kostjatelt solidaarselt välja mõistetud summale veel sissenõudmisulu 40 eurot hüvitamist ja menetluskulude kostjate kanda jätmist. Kostja II vaidlustas temalt kahjuhüvitise 1 800 eurot ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmise, samuti tema menetluskulude jaotuse. Vaidlustatud ei ole hagi rahuldamata jätmist põhivõla 1 446,25 eurot ( = 3246,25 – 1800) ja sellelt arvutatud viivise osas, samuti ei ole kostja I vaidlustanud maakohtu otsust temalt 1 800 euro ja viivise väljamõistmise ning menetluskulude tema enda kanda jätmise osas. Eelmises lauses kirjeldatud osades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
11.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas kostjatevahelise töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise asjaolud, sh kostja I hallatava elamu kanalisatsioonipüstiku survepesu käigus korteri valamusse vee kogunemise ning selle tulemusel valamu allakukkumise ja sellest tingitud kahju tekkimise, mille hageja kannatanule hüvitas. Lisaks tuvastas maakohus, et valamu ei olnud kinnitatud kohaselt. Nimetatud asjaolusid pooled apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud ja neist saab kaebuste lahendamisel lähtuda.
12.Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja II kaebuse, mis ei ole edukas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja kahju hüvitamise ja viivise nõude rahuldamise osas kostja II suhtes ega korda neid. Vastuseks kostja II kaebusele tuleb märkida järgmist.
12.1.Maakohus sedastas, et kannatanu ja kostja I vahel on lepinguline suhe, aga viitas lisaks ka deliktilise vastutuse normidele. Sellest järeldub, et kostja II vastutust käsitles maakohus deliktilisena. Niisiis on hagejale regressi korras üle läinud nõude õiguslik alus VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5. Kirjeldatud nõude rahuldamise eelduseks on esmajoones kannatanu omandi rikkumine kui õigusvastane tegu ja VÕS § 1050 lg 1 järgi kostja II süü kahju tekitamises. Samuti kohalduvad kahju hüvitamise üldised normid, sh VÕS § 127 lg-st 4 tulenev põhjusliku seose nõue.
12.2.Pooltel ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust kannatanu vara kahjustumise ega kostja II tegevuse üle. Põhjusliku seose hindamisel võib kohus rakendada nn conditio sine qua nonpõhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse hinnatav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). Poolte väidetest ei nähtu ja kostja II ka ei selgitanud, kuidas oleks hagetav kahju tekkinud juhul, kui kostja II tegevuse tulemusel poleks vesi kannatanu korteri kraanikaussi voolanud. Puhastustööde käigus äravoolu kaudu vee kraanikaussi juhtimine ei vasta kraanikausi tavalisele kasutamisele ega välista ka põhjuslikku seost hagetava kahjuga. Õige on küll kostja II arusaam, et kahju oli mh tingitud kraanikausi ebaõigest kinnitusest, aga see ei välista põhjuslikku seost kostja II tegevuse ja kahju vahel ning seda asjaolu on maakohus VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel põhjendatult arvesse võtnud. Seega on maakohus õigesti tuvastanud põhjusliku seose kostja II tegevuse ja kannatanu kahju vahel. 6 (8)
12.3.VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et üldjuhul kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Seega pidanuks kostja II deliktilisest vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei tegutsenud vähemalt hooletult. Käibes vajaliku hoole järgimist ei saa tuvastada pelgalt selle põhjal, et kostja I võttis kostjalt II tellitud töö vastu ega esitanud pretensioone. Samuti ei mõjuta kostja II süüd kostja I avaldused korteriomanikele. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 3 tuli kostjal II esitada tõendid, millest nähtub käibes vajaliku hoole järgimine. Vaatamata ringkonnakohtu selgitusele ei viidanud kostja II ühelegi selle kohta esitatud tõendile.
12.4.Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune kahju pidi olema kostjale II ettenähtav. Kuigi VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu deliktilise vastutuse juhtudel, võib kahjuliku tagajärje ettenähtavusel õigusvastase teo toimepanemise ajal olla tähtsus ka delikti üldkoosseisul põhineva (st süülise) vastutuse korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi mh tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 14.6 teine lõik ja selles viidatud
26.septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).
12.5.Eelmises p-s 12.4 märgitust järeldub, et põhjusliku seose olemasolu ei tähenda alati, et hüvitada tuleb igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Vaatamata põhjusliku seose olemasolule ei pruugi teo toimepanija kahju eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 15.1 ja selles viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul oli eespool p-s 12.2 kirjeldatud viisil avaldunud põhjuslik seos kostjale II piisavalt ettenähtav, sest kostja II toimingute eesmärk oli selline, et kannatanu valamusse ei pidanud vett voolama. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga II, et survepesutööde käigus torustikus vee liikumine ja selle võimalik sattumine valamusse oleks ettenähtamatud ja ebatavalised. Kostja II ei tõendanud aga, et olulises koguses vee sattumine valamutesse oleks survepesu teostamise korral sedavõrd tavapärane, et niisugust olukorda ei peaks töö teostaja vältima. Järelikult jaatas maakohus õigesti kostja II vastutust ja jagas tuvastatud asjaoludel esinenud riskidest tulenevalt selle nii, et rahuldas hagi 1 800 euro saamiseks. Ringkonnakohtul puudub alus suurendada kahjuhüvitise vähendamise ulatust.
13.Hageja kaebus on edukas. Maakohus jättis sissenõudmiskulu hüvitamise nõude otsuses käsitlemata, millega rikkus TsMS § 438 lg 1 teist lauset. Samuti jäi põhjendamatult kohaldamata TsMS § 163 lg 2. Ringkonnakohus saab viidatud puudused kõrvaldada.
13.1.Põhjendatud ei ole kostja II arusaam nagu oleks maakohus käsitlenud hageja kõiki nõudeid kogumis ja hüvitise vähendamisel juba arvestanud ka sissenõudmiskulu hüvitamise nõudega. Sellekohaseid põhjendusi vaidlustatud otsusest ei nähtu, aga eelkõige on oluline, et maakohus ei ole resolutsioonis kõnealuse nõude kohta midagi otsustanud.
13.2.Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Ka TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus just otsuse resolutsiooniga poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega ei saaks hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel võtta aluseks maakohtu otsuse põhjendusi, vaid lähtuda tuleb just resolutsioonist. Kui maakohtu otsuses puuduvad teatava nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise põhjendused, siis saab ringkonnakohus selle nõude ise lahendada (Riigikohtu
13.novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732, p 21).
13.3.Hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 1131 lg 1, mis näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kumbki kostja ei ole tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses, st VÕS 7 (8)
§ 1131 lg 4 ei välista sama paragrahvi sätete kohaldamist. Kuigi VÕS § 1131 lg 1 sõnastuses on kasutatud seost viivise nõudega, on norm tervikuna üles ehitatud nii, et sissenõudmiskulude hüvitis ei sõltu võlausaldaja nõude suurusest. Seetõttu ei sõltu hüvitis sellest, kui suures ulatuses osutub sissenõude esemeks olnud nõue põhjendatuks. Vastasel juhul ei järgiks säte oma eesmärki, nimelt lihtsustada võla sissenõudmiskulu hüvitamist ja välistada vaidlused hüvitatava kulu suuruse üle kuni teatava piirmäärani (eelnõu XII 372 SE seletuskiri, lk 15–17).
13.4.Kuna maakohus rahuldas hageja viivise nõude ja selles osas maakohtu otsuse muutmiseks puudub alus, siis on järelikult täidetud ka VÕS § 1131 lg 1 eeldus ning sissenõudmiskulu hüvitamise nõue summas 40 eurot tuleb rahuldada. Olemuselt on sel alusel välja mõistetav hüvitis kahjuhüvitis, st ka siin osas vastutavad kostjad VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt.
13.5.Hageja soovib maakohtu menetluskulude jaotamist TsMS § 163 lg 1 asemel sama paragrahvi teise lõike alusel, mis sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesolevas asjas olid poolte seisukohad 21. jaanuari 2019 istungil järgmised: hageja nõustus kohtu pakutud kompromissiga 2 000 eurot, kostja II oli nõus 1 600 euroga ja kostja I nõustus sellest maksma 5%. Maakohus rahuldas hagi põhivõla summas 1 800 eurot, millele lisandus viivis 29,17 eurot ja alates 14. novembrist 2017 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivisekalkulaatori järgi oli otsuse päeva seisuga täiendav viivis 192,13 eurot. Kokku rahuldati hagi summas 2 021,30 eurot ( = 1800 + 29,17 + 192,13). Järelikult oli täidetud TsMS § 163 lg 2 eeldus, sest hagi rahuldati ulatuses, millega hageja oleks nõustunud kompromissina. TsMS § 163 lg 2 annab kohtule menetluskulude jaotamisel kaalutlusõiguse (Riigikohtu
23.septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15 kolmas lõik). Kõrgema astme kohus saab sel alusel tehtavasse diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27 esimene lõik). Nii TsMS § 163 lg 1 kui ka lg 2 alusel tehtava otsuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ja oma seisukohta põhjendama, selle kohustuse eiramine tähendab menetlusnormi (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) olulist rikkumist (vrd nt Riigikohtu 23. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p-d 15 ja 16; 27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 16). Maakohus märkis menetluskulude poolte endi kanda jätmise põhjendusena, et hagi rahuldati ca 50% ulatuses. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks võrrelnud hagi rahuldamise ulatust poolte pakutud kompromissidega. Seeläbi rikkus maakohus diskretsiooniõigust jättes põhjendamata, miks ta TsMS § 163 lg 2 ei kohalda. Ringkonnakohus saab kaalumise ise ette võtta. Maakohtu menetlusekulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 2 alusel jättes need kostjate kanda, sest hagi rahuldati ulatuses, millega hageja oleks nõustunud kompromissina. TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel vastutavad kostjad hageja kulude hüvitamise eest solidaarselt. Kummagi kostja kulud on põhjendatud jätta TsMS § 165 lg 2 mõtte kohaselt tema enda kanda.
14.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
15.Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jaotada vastavalt kaebuste rahuldamisele. Hageja kaebusega seonduvad kulud jaotuvad selle edukuse tõttu samal viisil nagu menetluskulud maakohtus, st jäävad solidaarselt kostjate kanda. Kostja II kaebus ei olnud edukas ja ta kannab TsMS § 171 lg 1 kohaselt nii vastaspoole (hageja) kui ka enda menetluskulud. Ülejäänud osas kannab kumbki kostja ise oma menetluskulud apellatsioonimenetluses. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing