Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Pärnu Maakohtu 29.05.2019 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Määrusest nähtub, et politsei andmekogus puudub informatsioon N P võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsMS-s sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute 1(3)

2-19-111153 vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (kohaldub alates 10.01.2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Määrus). Kuna Määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda Määruse regulatsioonist. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusest nähtub, et tegemist on avaldaja poolt oma majandustegevuses kostjale väljastatud laenuga, st. tarbijakrediidilepingust nr TT19569 tuleneva võlgnevuse nõudega. Määruse nr 1215/2012 artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 59 lõikele 1 oma siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus kohtuasjas C‐327/10 p 40). Kuigi määrus nr 44/2001 asendati alates 10.01.2015 määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh. eesmärk säilinud muutumatul kujul ning lähtuda saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse tõlgendamisel. Tuvastatud on, et avalduses on võlgniku elukohaks märgitud xxx mis rahvastikuregistriandmete kohaselt oli perioodil 15.08.2017-28.09.2017 võlgniku elukohaks. Perioodil 29.09.2017-01.01.2019 oli võlgniku elukohaks KOV täpsusega xxx. Alates 02.01.2019 on võlgniku elukohaks märgitud xxx. Eeltoodust järeldub, et võlgnik viibis Eesti Vabariigis ajutiselt. Võlgnikul on Läti Vabariigi kodakondsus ja kehtiv välisriigi (Läti) pass. Kinnistusraamatu andmetel ei ole võlgniku nimele kinnisvara registreeritud. Korteriomand asukohaga xxx omanikuks on V H. Maksu- ja Tolliameti registri andmetel ei ole võlgnik Eestis ametlikult töötanud. Politsei andmekogus puudub informatsioon N P võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Kuna tegemist on nõudega tarbija vastu, siis ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule ja avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. TsMS § 75 lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Kohus märgib, et hagejal on võimalik võlgniku alalise elukoha kindlaks tegemiseks esitada päring Läti elanikeregistrile aadressil http://www.pmlp.gov.lv/en/home/services/population-register/. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1896/2006 on loodud Euroopa maksekäsumenetlus, mis võimaldab võlausaldajatel standardblankettide alusel toimiva ühtse menetluse käigus sisse nõuda oma vaidlustamata tsiviil- ja kaubandusalased nõuded. Kõnealust määrust kohaldatakse kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide vahel (v.a Taani). Kohtu ette ilmumine ei ole kõnealuse määrusega nõutav. Nõude esitaja peab esitama üksnes oma taotluse, pärast mida jätkub menetlus omasoodu. See ei nõua nõude esitajalt täiendavaid formaalsusi ega sekkumist. Määruse rakendamist puudutav teave ja kasutajasõbralik vahend blankettide täitmiseks on kättesaadav Euroopa e-õiguskeskkonnaportaalis http://ec.europa.eu/justice_home/judicialatlascivil/html/epo_filling_et.htm. Lisaks märgib kohus, et võlgniku täpne elukoht, sh. Läti Vabariigis ei ole teada ning isegi juhul kui oleks võimalik kostjale toimetada hagimaterjalid kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisega, ei pruugi avaldaja kasuks tehtavat tagaseljaotsust olla võimalik Läti Vabariigis tunnustada ega täita.

2(3)

2-19-111153 Määruse nr 805/2004 artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et „käesoleva määruse kohaldamisel ei ole kättetoimetamine lõike 1 kohaselt lubatav, kui võlgniku aadress ei ole täpselt teada”. Seega ilmneb juba määruse nr 805/2004 sõnastusest, et kostja elukoha kindlakstegemise võimatuse korral tehtud tagaseljaotsust ei saa kinnitada Euroopa täitekorraldusena. Tagaseljaotsust, mis on tehtud kostja suhtes, kelle aadress ei ole teada, ei või kinnitada Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 tähenduses (Euroopa Kohtu 15.03.2012 otsus kohtuasjas C-292/10 p 67). Menetluskulude jaotus Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel muu hulgas määruses, millega avaldus jäetakse menetlusse võtmata. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (TsMS § 173 lg 1 ja 2). TsMS § 168 lg 1 kohaselt kannab avaldaja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Menetluskulud jäävad avaldaja kanda.

Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.