Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.05.2018 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 04.01.2018 hagi YY (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 84 604,69 eurot, intressi summas 12 535,65 eurot, kahjuhüvitise summas 864,10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 5382,96 eurot, alates 05.01.2018 intressi põhivõlgnevuselt kuni nõude täieliku täitmiseni määras 17% aastas ja alates 05.01.2018 viivise põhivõlgnevuselt kuni nõude täieliku täitmiseni määras 0,02% päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja CC 20.11.2007 laenulepingu, millega CC sai laenu 200 000 eurot, tagastamise tähtajaga 20.11.2008. Laen tagati CC-le ja kostjale kuuluvatele P OÜ osadele seatud pandiga. CC laenu tähtaegselt ei tagastanud. 18.02.2009 enampakkumisel müüdi CC-le kuulunud P OÜ osa 25 000 euroga. P OÜ on 26.10.2016 seisuga kustutatud.
3.24.08.2011 ühines kostja CC kohustusega ja sõlmis hagejaga kokkuleppe kohustuse täitmise täiendava tähtaja kohta. Lisaks sõlmisid pooled 25.08.2011 pandilepingu, millega seati kostjale kuuluvale P OÜ osale pant summas 123 500 eurot, mis tagas poolte vahel 20.11.2007 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Samas ei olnud 20.11.2007 laenulepingut poolte vahel sõlmitud, vaid see oli sõlmitud hageja ja CC vahel.
4.24.08.2011 kohustusega ühinemisel kinnitas kostja, et tal on hageja ees täitmata kohustus summas 123 499,90 eurot. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma 31.08.2016. Lisaks kohustus kostja tasuma intressi 17 % aastas ja viivist 0,02 % päevas. Kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Hagi esitamise seisuga on kostja põhivõlg 84 904,69 eurot, intressivõlg 12 535,65 eurot ja viivisevõlg 5382,96 eurot. Lisaks on hageja kandnud kohtueelseid õigusabikulusid 864,10 eurot. Tulenevalt 20.11.2007 laenulepingus kokkulepitust on hagejal õigus nõuda intressi kuni laenu tagastamiseni.
5.Harju Maakohus tagas 05.01.2018 määrusega hagi ja seadis kohtulikud hüpoteegid kostja kinnistutele. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ühinenud 24.08.2011 kokkuleppes CC 20.11.2007 lepingulise kohustusega, kuivõrd kokkuleppes ei ole väljendatud sellekohast kostja tahet. Kostja üksnes andis pandi kolmanda isiku kohustuse tagamiseks. Kostja poolt kolmanda isiku kohustuse täitmine aastate jooksul ei tee samuti kostjat kolmanda isiku laenukohustuse eest vastutavaks.
7.Isegi kui väita, et kostja on kohustusega ühinenud, ei ole hageja nõue põhjendatud. 24.08.2011 seisuga oli laenulepingust tulenev CC kohustuse jääk 122 739,67 eurot, mitte 123 499,90 eurot. Kostja on alates 25.08.2011 teinud makseid summas 136 754,04 eurot, milline ületab kohustuse jäägi. Hageja on oma nõudearvestuses jätnud osad kostja tehtud maksed arvesse võtmata.
8.20.11.2007 kokkuleppe järgi pidi CC laenu tagastama 20.11.2008, mistõttu ei saa hageja alates 21.11.2008 intressi nõuda. 24.08.2011 kokkulepe sätestas, et maksegraafik on koostatud intressiarvestusega 17 % aastas. Maksegraafikut aga sõlmitud ei ole ning seetõttu intressimäär ei kohaldu. Samuti ei saa hageja nõuda viivist määraga 0,02 % päevas. 24.08.2011 kokkuleppe kohaselt on kostja kohustatud tasuma viivist juhul, kui ei täideta maksegraafikut. Maksegraafikut aga sõlmitud ei ole, mistõttu see viivisemäär ei kohaldu. Hageja saaks nõuda viivist maksimaalselt seadusjärgses määras.
9.Hageja on rohkem kui ühel korral teatanud kostjale, et võlgnevuse suuruseks 01.03.2017 seisuga on 39 327 eurot, millele lisandub igakuine intress 295 eurot. Kostjale saadetud ekirjades on hageja lähtunud intressist 9 % aastas.
10.20.11.2007 laenulepingus märgitud kinnitus ei tõenda laenusumma CC-le üleandmist. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
11.Harju Maakohus jättis 17.05.2018 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi tühistas kohus hagi tagamise.
12.Vaidlust ei ole asjaolus, et hageja ja kolmas isik (CC) on sõlminud 20.11.2007 laenulepingu ning kostja laenulepingu pooleks ei olnud. Vaidlus puudub ka kostja poolt hagejale raha perioodilise maksmise fakti üle. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 178 lg 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 ja 2 sätestavad, et tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
13.Kohus leidis, et kostja ei ühinenud 24.08.2011 kokkuleppes kolmanda isiku 20.11.2007 laenulepingulise laenukohustusega, kuivõrd 24.08.2011 kokkuleppest vastavat tahteavaldust sellise õigusliku tagajärje kaasatoomiseks ei nähtu. 24.08.2011 kokkuleppest nähtub kokkuvõtvalt üksnes see, et kostja on hageja ees pantija ning et pantija ei ole veel oma kohustusi pandipidaja eest 123 499,90 euro ulatuses täitnud, milleks saab täiendava tähtaja. Pantija avaldab seega kokkuleppes tahet pandikohustust täita. Vaidlust ei ole, et kostja oli andnud eelnevalt hageja kasuks pandi (18.12.2007) ja seadis hageja kasuks peale eelviidatud 24.08.2011 kokkulepet veel ühe pandi (25.08.2011 summale 123 500 eurot). Kostja poolt oma vara pantimine kolmanda isiku kohustuse katteks toob kostjale kaasa hageja suhtes üksnes pandiesemega piiratud vastutuse hageja ees, mitte aga VÕS § 178 kohase uue laenuvõlgnikuna senise laenuvõlgniku kõrvale astumise laenusuhtesse. Vara pantija ei ole automaatselt võlgnik – pant ei tähenda, et panditud vara omanik on kohustatud laenulepingujärgset võlga tasuma. Seejuures ei tähenda ka kostja poolt aastate jooksul kolmanda isiku eest laenu tagasi maksmine seda, et kostja oleks kuidagi asunud vastutama kogu kolmanda isiku veel täitmata võlgnevuse eest.
14.Hageja on avaldanud seisukoha, et kuivõrd 24.08.2011 kokkuleppe p-is 4 on kostjat nimetatud võlgnikuks, näitab p 4 koosmõjus p-ga 1 seda, et kostja ühines kolmanda isiku kohustusega. Kohus hageja seisukohaga ei nõustunud, kuivõrd p-st 4 (sh koosmõjus p-ga 1) ei nähtu jällegi vastavat kostjapoolset tahteavaldust väidetud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Eeltoodust tulevalt ei ole hagejal õigust kostjalt kolmanda isiku kohustuse täitmist nõuda ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.18.06.2018 esitas hageja Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
16.Pooled kinnitasid kokkuleppe p-is 1, et kokkuleppe sõlmimise päevaks on pantijal täitmata jäänud kohustused pandipidaja ees summas 123 499,90 eurot, mis tulenevad pandipidaja ja CC vahel 20.11.2007 sõlmitud laenulepingust. Seega on kostja andnud sõnaselge tahteavalduse, et ta vastutab hageja ja CC vahel 20.11.2007 laenulepingust tuleneva kohustuse eest summas 123 499,90 eurot. Sama kokkuleppe p-is 2 on pooled kokku leppinud, et kostjale on antud täiendav tähtaeg kuni 31.08.2016. Seega tuleneb kokkuleppest üheselt, et kostjal lasus isiklik rahaline kohustus, mille täitmiseks lepiti kostjaga kokku tähtaeg. Hagejale jääb selgusetuks, millise kohustuse täitmiseks on kohtu hinnangul kokkuleppes kostjale täiendav tähtaeg antud, sest kui pantijal ei oleks kohustusi (v.a kohustus taluda pandi eseme realiseerimist) võlausaldaja ees, ei oleks tal ka kohustusi, mille täitmiseks anda tähtaega.
17.Lepingupoolte käitumisest nii enne kui pärast lepingu sõlmimist ei saa tuletada muud kui hageja poolset lepingu tõlgendust, sest kostja hakkas juba järgmisel päeval peale kokkuleppe sõlmimist hagejale ülekandeid tegema. Lisaks sõlmis kostja kohustuste täitmise tagamiseks kohtu hinnangul teistkordselt pandilepingu 25.08.2011, kuid kohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et nimetatud lepingu p-is 1.4 on pooled kokku leppida soovinud pantija ja pandipidaja vahel 20.11.2007 laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste täitmise tagamises. Seega ei eristanud pooled juba järgmisel päeval pärast 24.08.2011 kokkuleppe sõlmimist, kelle kohustusega on tegu. Samuti on kostja ise kohtumenetluses esitanud tõendid selle kohta, et tasus hagejale enda (ja mitte CC) võlgnevust. Nimelt on kostja koos oma 19.01.2018 vastusega esitanud kohtule maksekorralduse selgitusega „võlg tagastama“ ning „intressi maks YY“, samuti selgitusega „laenu tagastus ja intress, YY“. Nimetatu tõendab, et kostja oli kohustusega ühinenud ning märkis, kelle kohustust ta täidab.
18.Kokkuleppe p-s 3 maksegraafikule viitamine näitab, et kostjale pidi tulenema rahaline kohustus kokkuleppe alusel ja pooltel oli tahe sõlmida kokkulepe selliselt, et sellega muutuks võlgnikuks ka kostja. Juhul, kui kostja oleks jäänud üksnes pantijaks, ei oleks temaga olnud võimalik kokku leppida mistahes rahalise kohustuse täitmises, sh ka mitte maksegraafikus. Kokkuleppe p-s 4 lepiti kostjaga kokku viivisemääras, mis eeldab rahalise kohustuse olemasolu. Kokkuleppe p-s 5 leppisid pooled kokku koheses sundtäitmises, mis näitab, et 24.08.2011 kokkuleppest tulenesid kostjale kohustused. Vastasel juhul ei oleks pooltel olnud võimalik ka mingist kokkuleppe täitmisest (veel vähem sundtäitmisest) üldse rääkida. Kõikide asjaolude ja tõendite kogumis hindamise teel oleks kohus pidanud andma, lisaks kokkuleppe p-ile 1, hinnangu ka selle tekstile tervikuna, poolte käitumisele enne ja pärast kokkuleppe sõlmimist, samuti kokkuleppe olemusele ja eesmärgile. Kohtu antud tõlgendus muudab sisutuks kõik kokkuleppe teised sätted. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3
alusel uueks läbivaatamiseks rahuldamisele osaliselt.
samale
maakohtule.
Apellatsioonkaebus
kuulub
21.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja ja CC 20.11.2007 laenulepingu, mille kohaselt sai CC laenu 200 000 eurot, intressiga 17 % aastas, tagastamise tähtajaga 20.11.2008. 18.12.2007 sõlmisid hageja ning CC ja kostja pandilepingu, millega CC ja kostja pantisid laenulepingu tagamiseks neile kuuluvad P OÜ osad. 18.02.2009 enampakkumisel müüdi pandi realiseerimiseks CC-le kuulunud P OÜ osa 25 000 euro eest.
22.24.08.2011 sõlmisid pooled kokkuleppe kohustuse täitmise täiendava tähtaja kohta. Kokkuleppes on hagejat nimetatud pandipidajaks ja kostjat pantijaks. Kokkuleppe punkti 1 kohaselt kinnitasid pooled, et kokkuleppe sõlmimise päevaks on pantijal täitmata jäänud kohustused pandipidaja ees summas 123 499,90 eurot, mis tulenevad pandipidaja ja CC vahel 20.11.2007 sõlmitud lepingust. Punkti 2 kohaselt annab pandipidaja pantijale täiendava aja kuni 31.08.2016 punktis 1 nimetatud kohustuse täitmiseks. Punkti 3 kohaselt kinnitab pandipidaja kokkuleppe lisas 1 toodud maksegraafiku kohustuse täitmise kohta. Maksegraafik on koostatud intressiarvestusega 17 % aastas. Kokkuleppe punktis 4 lepiti kokku, et kui võlgnik ei täida graafikut, on võlausaldajal õigus arvestada viivist 0,02 % päevas tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Punktis 5 sätestati, et punktis 1 nimetatud kohustuse mittetäitmisel pantija poolt, kuulub tema vastu esitatud nõue otsesele sundtäitmisele. 25.08.2011 sõlmisid pooled pandilepingu, millega kostja pantis temale kuuluva P OÜ osa. Lepingu p 1.4 kohaselt on pandiga tagatud kõik pandipidaja nõuded pantija vastu, mis tulenevad pandipidaja ja pantija vahel 20.11.2007 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest.
23.VÕS § 178 lg 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). VÕS § 178 lg 2 järgi võib kohustusega ühinemise kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga. VÕS § 178 lg 4 järgi tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja ühines 24.08.2011 kokkuleppes CC kohustusega. Maakohus leidis, et kokkuleppest ei nähtu kostja sellist tahteavaldust. Kolleegium leiab, et 24.08.2011 kokkuleppe hindamisel jättis maakohus kohaldamata VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglid. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 sätestab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
24.Kolleegium leiab, et maakohus ei ole veenvalt põhjendanud oma seisukohta, et 24.08.2011 kokkuleppest ei nähtu kostja tahteavaldust kohustusega ühinemiseks. Kokkuleppes on sätestatud, et kostjal on täitmata jäänud kohustused hageja ees summas 123 499,90 eurot, mis tulenevad hageja ja CC vahel 20.11.2007 sõlmitud laenulepingust. Kokkuleppes antakse kostjale täiendav tähtaeg selle kohustuse täitmiseks kuni 31. augustini 2016. Lisaks
on lepitud kokku intressis ja viivises. Kostja rahalisele kohustusele on viidatud ka kokkuleppe punktis 5. Seega on kokkuleppes sätestatud, et kostjal on kohustus hageja ees summas 123 499,90 eurot, mis tuleneb hageja ja CC vahel 20.11.2007 sõlmitud lepingust, ja mille täitmiseks on kostjal aega 31. augustini 2016. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei saa seda pidada CC kohustusega ühinemiseks. Määravat tähendust ei saa anda sellele, et pooli on kokkuleppes nimetatud pantijaks ja pandipidajaks. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Pealegi oli poolte vahel 18.12.2007 sõlmitud pandileping ning 25.08.2011 sõlmiti täiendav pandileping, mille järgi oli hageja pandipidaja ja kostja pantija. Maakohtu otsusest ei ilmne, millise kohustuse täitmiseks on täiendav tähtaeg antud, sest pantijal on võlausaldaja ees üksnes kohustus taluda pandi realiseerimist. Kui poolte vahel on üksnes pandileping, ning ei ole võlaõiguslikku lepingut raha tasumiseks, siis puudub põhjus anda kostjale tähtaega rahalise kohustuse täitmiseks. Antud juhul oli aga kostja kinnitanud rahalise kohustuse olemasolu ja kostjale oli antud tähtaeg selle kohustuse täitmiseks, lisaks oli viidatud ka intressi ja viivise maksmise kohustusele. Oluline on ka asjaolu, et pärast kokkuleppe sõlmimist on kostja mitme aasta vältel teinud korduvalt hagejale ülekandeid võlgnevuse tasumiseks. Ka seda tuleb arvestada koosmõjus kokkuleppe tekstiga. Maakohtu otsusest ei ole ka üheselt selge, et kui tegemist ei ole kohustusega ühinemise kokkuleppega, siis millise õigusliku tagajärjega lepinguga on tegemist. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud lepingu tõlgendamise reegleid.
25.Kuna maakohus leidis, et 24.08.2011 kokkuleppe puhul ei olnud tegemist kohustusega ühinemisega, siis ei võtnud maakohus seisukohta ka hageja nõude arvestuse osas. Pooltel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus arvestada intressi, milline on intressi määr ning mis ajani on võimalik intressi arvestada. Samuti on pooltel vaidlus, millises määras on hagejal õigus arvestada viivist. Pooled ei ole ühel meelel selles, milline oli kohustuse jääk 24.08.2011 seisuga, ning kas hageja on edaspidises nõudearvestuses võtnud arvesse kõik maksed, mida kostja on laenu kustutamiseks teinud. Lisaks on kostja tuginenud sellele, et hageja on saatnud temale 21.08.2017 e-kirja, et 01.03.2017 seisuga on kostja laenujääk 39 327 eurot (I kd tl 115). See on üle kahe korra väiksem kui kohtule esitatud nõudearvestuses märgitud. Seega on pooltel vaidlus ka põhivõla suuruse üle. Lisaks on kostja väitnud, et laenusumma üleandmine CC-le on tõendamata. Maakohus ülaltoodu osas kohtuotsuses seisukohta ei võtnud. Maakohus ei ole analüüsinud lepingu tingimusi, võtnud seisukohta nõude arvestuse ja suuruse kohta, ega hinnanud nõude arvestusega ja suurusega seonduvaid poolte väiteid ja tõendeid.
26.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
27.Kuna maakohus on rikkunud lepingu tõlgendamise reegleid ja jätnud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata ja hindamata, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et ringkonnakohus ei saa hakata esimesena tuvastama vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja esimesena hindama sisuliselt tõendeid. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Menetluskulude jaotus
28.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.