Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ja keskmine tootlikkus on kordades madalam kokkulepitust. Ka pelletite pikkus ei vastanud 15% toodetud pelletite osas nõuetele. Hageja teavitas lepingust taganemisest esmakordselt 23.01.2018. Kostja esindaja möönis samal päeval saadetud vastuses, et taganemine on õigustatud ja vastuvõetav. Kuna lepingupooleks on AS S L , ei saanud hageja lepingust taganeda viimase nõusolekuta, pärast mille saamist esitas hageja lepingust taganemisavalduse 21.02.2018. Hageja nõudis ettemaksu tagastamist, leppetrahvi maksmist ja lepingu olulise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Lepingu alusel tasutud summa on tagastatud, kuid leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudele on kostja vastu vaielnud. Vastavalt ülalnimetatud müügilepingu p. 5.6 oli müüja, kui ta ei anna lepingu eset ostja volitatud esindajale (liisinguvõtjale) üle ettenähtud tähtaja jooksul, kohustatud maksma ostja nõudmisel viimasele viivist (sisuliselt on tegemist leppetrahviga) 0,15% eseme käibemaksuga hinnast iga viivitatud päeva eest. Viivitus kestis üleandmise tähtpäevast 12. maist 2017.a. kuni liisinguvõtja lepingust taganemiseni 21. veebruaril 2018.a. kokku 278 päeva. Seega on leppetrahvi (viivise)summaks 59 858,96 eurot. Kuni lepingust taganemiseni tekkisid hagejal järgmised lisakulud, mille hüvitamist hageja kostjalt VÕS § 115 ja § 116 ning lepingu p 5.5 nõuab: - AS-ile S L tasutud lepingutasu 300 eurot ja liisinguintress summas 140,82 eurot - pelletipressi jaoks spetsiaalse hoone ehitamise kulu summas 14 486,20 eurot; - purupunkrist puru väljalaadimissüsteemi ümberehitamise (sulgsöötja ehitamise) kulu summas 2640 eurot ; - saamata jäänud tulu 12 154,40 eurot. Vastuseks kostja tasaarvestusavaldusele leiab hageja, et kostja poolt esitatud kasutuseeliste nõue täiesti iseseisev nõue, mis tuleks vastuhagi esitamise kaudu tõendada. Kostja väited on sisuliselt vastuolulised: ühest küljest väidab ta, et andis üle lepingule vastava pressi. Sellisel juhul olnuks press müügilepingu ja liisinglepingu kohaselt hagejale kuuluv ja ka kasutuseelised talle kuuluvad. Sel juhul olnuks ka hagejapoolne lepingust taganemine õigusliku aluseta, leping kehtiv ja kostjal tuleks nõuda müügilepingu täitmist ehk pressi hinda. Kui aga press ei olnud kasutuskorras, ei ole mõistlik väita, et selle kasutuseeliseks on töökorras pressi rentimise tasu. Pealegi kasutas hageja pressi vaid testimise käigus ja kokkulepe pressi testimise kohta (protokoll 3.01.2018) sisaldab klauslit, et selle eest kostja mingit tasu ei nõua. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks leppetrahvi 59 858,96 eurot ja 29 721,42 eurot lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitist. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja kirjalike vastuväidete kohaselt hagi ei tunnista. Kostja hinnangul hagejal ei saa vähimatki nõuet kostja vastu olla, kuivõrd võlasuhe, millel väidetav nõue põhineb, on poolte kokkuleppel lõppenud. Hageja on esitanud kohtule eksitava hagi. Hageja üritab oma hagiavalduses eksitada kohut, justkui oleks hageja soovinud kostjalt osta uue ja spetsiifiliste omadustega pelletipressi ning kostja müüs pressi, mis ei vastanud kokkulepitud lepingutingimustele. Hageja väide ei ole tõene. Käesoleval juhul puudub kokkulepe masina spetsiifilistes omadustes ning ühtlasi on ka pahatahtlik ja paljasõnaline väide, et kostja pidi hageja kõrgendatud nõuetest teadma. Hagimaterjalide juurde lisatud tõendid sellistele asjaoludele mitte vähimalgi määral ei viita. Hageja esitatud tõendid viitavad üksnes sellele, et hagejat huvitas masina suurem jõudlus ning kostja hageja soovidele vastu tulles, üritas masinat võimsamaks muuta. Hagejale müüdi kasutatud, kuid täiesti korras masin. Hageja soovis osta odavamat ja kasutatud asja. Hinnapakkumises on märgitud, et pressil on “tootlikkus: kuni 400-500 kg/h”, mitte 400 kuni 500 kg/h nagu väidab hageja. Informatsioon tootja koduleheküljel, millele hageja viitab, käib uute ja mitte kasutatud asjade kohta. Uue masina kohta käiv informatsioon saaks olla kasutatud

masina müügilepingu lisaks üksnes juhul, kui selles on eraldi kokkulepitud. Kasutatud masinalt ei saa eeldada, et see oleks samaväärne uuega. Teiseks ei ole antud juhul isegi uue masina kohta käivas instruktsioonis, millele hageja viitab, kirjas, et uus masin pressiks minimaalselt 400 kg /h. Ka uue seadme kohta käivas juhendis on kirjas jõudlus kuni 400-500kg/h, mitte 400 kuni 500. Antud juhul asjaolu, et press pressis tunniga 230-240 kg sellist pelletit nagu hageja soovis, ei saa lepingurikkumisena käsitleda. Press oleks teises mõõdus ja kvaliteedis pelletit tootnud kuni 400 – 500kg/h. Press oli töökorras algusest peale. Hageja rikkus ise lepingut, jättis ise masina eest tasumata. Hageja pidi kostjale enne masina tarnet tasuma kokku 21077,10 + 35128,50 + 70257 eurot ning masina tarne ja paigalduse järgselt 14051,40 eurot. Hageja tasus reaalselt ainult 21077,10 eurot, mistõttu lepingu järgi ei olekski pidanud kostja hagejale masinat tarnima. Hageja lepptrahvi nõue on alusetu. Esiteks puudus lepingu rikkumine ning teiseks on lepingust kokkuleppel taganetud. Pooled on lepingu kokkuleppel tagasi täitnud ning võlasuhe on enne nõude tekkimist lõppenud. Kui hageja ei esitanud kehtiva võlasuhte ajal mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõuet, siis seda enam võlasuhte lõppemise järgselt hageja teha ei saa. 23.01.2018 kirjutas hageja kostjale e-kirja, mille kohaselt avaldas soovi lepingust taganeda. Selles e-kirjas hageja ei maininud sõnagi leppetrahvist või kahju hüvitamisest. Et leppetrahvi või kahju hüvitamise nõue saaks üldse tekkida, oleks pidanud sellest teist poolt teavitama enne lepingust taganemist. Kui hageja oleks leppetrahvi nõude esitanud 12.05.2018, oleks alus selle nõudmiseks. Hageja ei ole leppetrahvi nõudnud mõistliku aja jooksul. Hageja väidab, et rikkumisest oli teadlik juba masina üle andmise hetkel. Siis oleks pidanud hageja leppetrahvi koheselt nõudma. Hageja on VÕS § 159 lg 2 alusel leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud. Pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel 24.01.2018. 24.01.2018 vastas kostja hagejale e-kirjaga, et on nõus lepingust taganemisega ning koheselt lepingu tagasi täitma. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud 24.01.208 lepingust taganemises kokkuleppel. Hageja ei nõudnud enne lepingu lõppemist leppetrahvi ega ka mitte kahju hüvitamist. Hageja esitas leppetrahvi nõude 21.02.2018, kui pooled olid lepingust taganemises kokku leppinud. Seetõttu oleks hageja leppetrahvi nõue igal juhul ka hea usu põhimõtte vastane. Kostja ei viivitanud tagasitäitmisega. Lepingu tagasitäitmisel saab leppetrahviga sanktsioneerida üksnes tagasitäitmise kohustust. Hageja sai kostja masina õigel ajal kätte, kuid keeldus seda vastu võtmast. Samas asus seda vastu võtmata masinat aga kasutama, teades, et hiljem kasutatud aega kavatseb omakorda lepptrahviga sanktsioneerida. Kui kostja oleks sel hetkel teadnud, et selle perioodi eest asub hageja temalt raha nõudma, kui kostja masinat kasutab ilma selle eest täielikult maksmata, oleks kostja lepingust koheselt taganenud ja masina ära viinud ning mingit leppetrahvi nõuet ei oleks isegi mitte hüpoteetiliselt saanud tekkida. Seega on hageja kostjale loonud petliku arusaama, et poolte vahel nõuded puuduvad ja pooled täidavad lepingut tagasi. Kostja leiab, et hageja selline hilisem käitumine ei ole hea usu põhimõtte kohaselt lubatav. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Pooled leppisid kokku testperioodis, mis lõppes 22.01.2018 ning mille tulemused hageja avaldas kostjale 29.01.2018. Käesoleval juhul on kogu periood, mil masin oli hageja käes oli ning seda kasutati, testiti, parandati ja seadistati, käsitletav lepingus kokkulepitud 12.05.2017 kuupäeva ära muutva kokkuleppena. Järelikult oli hageja nõus, et kostja seadistab veel masinat ning annab selle hiljem üle. Hoone mõõtmete küsimine ei tähenda vähimalgi määral seda, et kostja peaks hageja poolt ehitustegevusele tehtud kulutused nüüd tagant järgi kinni maksma. Kui hagejal puudus tootmishoone, siis selle ehitamine ei ole põhjuslikus seoses müügilepingu täitmisega. Seadet müüv ettevõtja ei saa vastutada ostjale tekkinud väidetava kahju eest, mille on ostja põhjustanud endale ise. Müügilepingu tingimusteks ei ole olnud hageja poolt ehitatud tootmishoone, et seadet kasutada. Tootmishoone oleks hageja ehitanud endale ka siis, kui oleks seadme soetanud teiselt müüjalt.

Kostja ei ole andnud hagejale eksitavat informatsiooni purupunkri väljalaskesüsteemi ehitamiseks. Masinale purupunkri väljalaskesüsteem ehitati kostjalt saadud informatsiooni põhjal õigesti. See on ainus reaalne kulu, mis on hagejal olnud seotud masina eripäraga. Tootmishoone ei ole seotud masina eripäraga. Tootmishoonesse võib hageja ükskõik, millise masina paigutada. Kostja leiab, et isegi seda purupunkri ümberehitust ei saaks kahjuna käsitleda eelnevatel põhjustel, sest pooled ei leppinud kokku masina minimaalses tootlikkuses. Kostja ei ole hagejale kahju põhjustanud. Arvesse tuleb võtta VÕS § 127 lg 3 sätestatud kahju ettenähtavuse põhimõtet ning põhjusliku seost (VÕS § 127 lg 4). Hageja saamata jäänud tulu nõue on absurdne. Esiteks ei leppinud pooled müügilepinguga kokku, et masinat kasutatakse hageja ja B OÜ vahel sõlmitud lepingu täitmiseks. Kostja ei maininud kordagi, et tal kliendid ootavad masinat ning masin soetatakse juba sõlmitud lepingute täitmiseks. Kostja ei võinud mõistlikult ette näha, millises ulatuses hageja ostetud masinast oleks võinud kasu saada. Teiseks töötas masin algusest peale ja oli töökorras. Masin oli üksnes väiksema jõudlusega, kui hageja lootis. Seega sai hageja seda kasutada ja B tellimuse täita, lihtsalt sellele oleks rohkem aega kulunud. Hageja on ise süüdi, kui jättis B tellimuse täitmata. Press oli faktiliselt hageja valduses ja hageja seda kasutas. Hageja kasutas ja testis seda ajavahemikul 12.05.2017 – 24.01.2018 so 258 päeva. Hageja sai kostja masinat kasutades kasutuseeliseid ja kasu. Kostja leiab, et hageja nõuete rahuldamine tähendaks seda, et hageja kasutas pikema aja jooksul ilma selle eest tasu maksmata temale mittekuuluvat pelletipressi. Hageja on pelletipressi kasutamisest saadud kasutuseelise näol kostja arvelt rikastunud. Sellest tuleneval nõuab kostja hagejalt selle hüvitamist. Kostja on võtnud C E AS-lt hinnapakkumise, mille kohaselt on võimalik pelleti tootmisliini tootlikkusega maksimaalselt 350 – 550 kg/h rentida minimaalselt üheks aastaks rendihinnaga 5400 eurot kuu (ilma käibemaksuta). Paigaldus ja transport ei sisaldu rendihinnas. Pelletipressi ühe aasta rendihind on 64 800 eurot + käibemaks. Seega on kostjal hageja vastu nõue 77 760 eurot, mille kostja palub lugeda VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestusega lõppenuks juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja on kohustatud hagejale hüvitama kahju või mistahes leppetrahvi või viivist. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ja tunnistajate ütlused ning uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lõike 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooltel puudub vaidlus selles, et 19.04.2017 on sõlmitud AS-i Nava (AS Stokker õiguseellane, ühendatud AS-iga Stokker 20.12.2017 )ja AS-i S L vahel müügileping nr L17103368, mille kohaselt kohustus AS Nava müüma ja AS S L liisinguvõtja Timbeco Grupp OÜ huvides ostma pelletipressi vastavalt AS Nava 02.02.2017 pakkumisele. Lepingule on lisatud vastav tellimuse kinnitus nr 161009c. Lepingu tingimuste kohaselt oli lepingu esemeks kasutatud pelletipress PP450 std. Vastavalt lepingu p. 2 pidi lepingu ese olema laitmatus töökorras. Vastavalt müügilepingu p-le 5.2 pidi kostja hiljemalt 12.05.2017 hagejale üle andma lepingu eseme otsese valduse. Hageja esitas kostjale liisinguandja nõusolekul taganemisavalduse 21.02.2018. Kostja on

vaidlusaluse pelletipressi hageja territooriumilt ära viinud ja tagastanud hagejale ettemaksu. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ja kahju hüvitamist. VÕS § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Kohus leiab, et hageja on õigustatud käesolevat müügilepingu rikkumisest tulenevat nõuet esitama. Nimetatu on tõendatud hagiavaldusele lisatud müügilepinguga, milles hageja on märgitud liisinguvõtjana. VÕS § 365 lg 2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

Pooled vaidlevad selle üle, kas pooled olid kokku leppinud pressi tootlikkuses vähemalt 400500 kg/h ning kas lepingu ese vastas kokkulepitud tingimustele. Vaidlusaluse lepingu lisas on välja toodud, et pelletipressi tootlikkus on kuni 400-500 kg/h (inglise keeles up to). Hageja on seisukohal, et nimetatu tähendab, et pelletipressi tootlikkus pidi olema vähemalt 400 kg/h. Kohus sellise tõlgendusega ei nõustu. Hageja seisukoha kohaselt peab kasutusjuhendi kohaselt olema pelletipressi tootlikkus ligikaudu 400-500 kg/h. Kohus leiab, et sõna „ligikaudu“ ei saa tõlgendada selliselt, et tootlikkus on vaid vahemikus 400-500 kg/h. Tunnistaja A M on ütlustega kinnitanud, et kuna puit on looduslik tooraine, siis selle omadused kõiguvad. Seetõttu ei saa olla iga tüüpi puidujäätmete töötlemisel tootlikkus ühesugune, mistõttu see võib jääda ka alla 400 kg/h. Kohus leiab, et pressi tootlikkus kuni 400-500 kg/h tähendab pressi maksimaalset tootlikkust, st sõltuvalt puidu omadustest võib pressi võimsus ületada 400 kg/h, aga jääda ka alla selle. Kohus leiab, et nimetatud tõlgendust toetab ka pelletipressi Sweden Power Chipper AB selgitus masina tootlikkuse kohta. Pressi tootja esindaja on juhendi koostanud ning on pädev asjatundjana selgitama, mida juhendisse märgitud tootlikkus kuni 400-500 kg / h tähendab. Tootja esindaja on selgitanud, et tegemist on maksimaalse tootlikkusega. Tunnistajate ütlused ei lükka ümber tootja kui vastava valdkonna asjatundja selgitusi. Kostja on esitanud C E AS-lt 17.10.2018 saadud pelletipressi hinnapakkumise. Ka antud hinnapakkumises on toodud välja pelleti tootmisliini tehniliste andmetena muuhulgas pelletipressi tootlus maksimaalselt 350 – 550kg/h. Ka antud tõend kinnitab kostja väidet, et tegemist on seadme maksimaalse tootlikkusega ning et tavapäraselt näidatakse seadme maksimaalset tootlikkust, kuivõrd teisi tootlikkuse näitajaid kohtule esitatud hinnapakkumistes ei sisaldu. Seega ei ole tõendatud, et pelletipressi tootlikkus oleks pidanud jääma üksnes vahemikku 400-500 kg/h. Samas on tunnistajate U T ja M K ütlustega ning 08.01-22.01.2018 toimunud pelletipressi testperiooodi tulemuste protokolli ja pelletite pikkuse mõõtmise tulemustega tõendatud, et pelletipress selliselt tööle ei hakanudki, et ta oleks sisselülitamisel pidevalt töötanud ja kvaliteetset toodangut andnud. Press lülitus sisse, kuid pelletit pressima ei hakanud, tuli mingit pudi pelletite asemel. Pressi ei saadud tööle ka pärast uue matriitsi paigaldamist. Pressist tuli igasugust puru, oli ka pelletilaadset toodet, kuid kvaliteetset pelletit masin ei tootnud. 2017 lõpus pressi katsetamise ajal selgus, et pelletite kvaliteet oli väga vilets, pellet oli pude ja ei olnud

tugev. Pressil oli palju vigu, millest hageja informeeris kostjat. Vaatamata püüdlustele press nõuetekohaselt tööle saada, tootis see praaki. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt peab müüdav asi sobima teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele. Asjaolu, et lepingu alusel paigaldatud pelletipress ei sobinud hageja poolt kostjale avaldatud otstarbeks ei tootlikkuse ega ka pelletite kvaliteedi osas, on tõendatud hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega. Kostja oli teadlik hageja tootmismaterjalist, mis on muuhulgas tõendatud asjaoluga, et kohapeal käis ka pressi tootja esindaja. Asjaolu, et kostja puhul oli tegemist vastava ala spetsialistiga, kelle erialastele oskustele või teadmistele võis ostja mõistlikult tugineda, tuleneb kostja põhitegevusalast. Nimetatu on tõendatud kostja aastaaruandega. Eeltooduga on tuvastatud kostja kohustuste rikkumine ning hageja on 21.02.2018 seaduslikul alusel lepingust taganenud. Hageja on andnud kostjale ka VÕS § 114 kohase lisatähtaja puudiste kõrvaldamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt teatas kostja 03.02.2018, et tööd on lõpetatud ja lepiti kokku kahenädalases testperioodis 08.01-22.01.2018. Press nõuetekohaselt tööle ei hakanud. Pooltevahelise müügilepingu järgi pidi press olema laitmatus töökorras. VÕS § 188 lg alusel taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lisaks märgib kohus, et VÕS § 186 sätestab võlasuhte lõppemise alused. Kehtiv seadus ei tunne kahepoolset lepingust taganemist, millele on tuginenud kostja. Kuivõrd kostja on lepingut rikkunud, on hageja esitanud nõude leppetrahvi saamiseks ja kahju hüvitamiseks. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi kokkulepe sisaldub vaidlusaluse lepingu p-s 5.6, mille kohaselt kui müüja ei anna eset ostja volitatud esindajale üle ettenähtud tähtaja jooksul, siis maksab müüja ostja nõudmisel viimasele viivist 0,15 % eseme hinnast iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et leppetrahvi on lepingus ekslikult nimetatud viiviseks, tuleb nimetatut VÕS § 29 lg 2 alusel tõlgendada leppetrahvina, kuivõrd lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Sarnasele seisukohale on asunud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-15 tehtud otsuse p-s 16. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud lepingu pool kaotab leppetrahvi nõude õiguse, kui ta ei nõua seda mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumise avastamisest. Kohus leiab, et leppetrahvi nõude õigus on lepingupoolel üksnes siis, kui leppetrahvist teatamine on toimunud mõistliku aja jooksul rikkumisest teadasaamisest. Pelletipress oli puudustega juba tarnimisel mais 2017 ja seda nõuetekohaselt tööle ei saadud. Kui hageja tuvastas rikkumise, oleks hageja pidanud teatama kostjale leppetrahvi nõude esitamisest mõistliku aja jooksul. Kohus selgitab, et tuleb eristada leppetrahvi nõudest teatamist ja leppetrahvi nõude esitamist juba konkreetses suuruses. Leppetrahvi eesmärk on lepingu täitmise tagamine. Leppetrahvi nõue on võimalik esitada ka ilma selle konkreetse suuruse määramiseta. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus 20.03.2008 otsuses nr 3-2-1-15-08. Riigikohus on viidatud kohtuotsuse p-s 12 märkinud, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta

ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08 asunud seisukohale, et leppetrahvi nõudest teatamise mõistlik aeg on kolm kuud alates kohustuse rikkumise avastamisest. Antud juhul on hageja väitnud, et kostja rikkus lepingut juba 12.05.2017, mil kostja lepingu eset hagejale üle ei andnud. Seega oleks hageja pidanud juba sellest ajast arvates kolme kuu jooksul teatama kostjale, et kavatseb lepetrahvi nõuda. Vaidlus puudub selles, et pooled suhtlesid pelletipressi puuduste teemal tihedalt nii suuliselt kui ka kirjalikult. Hageja esitas leppetrahvi nõude alles 20.02.2018 ehk peale seda kui hageja oli lepingust taganenud, mis on tõendatud hageja 23.01.2018 e-kirja ja 20.02.2018 avaldusega ja tunnistaja A M ütlustega. 23.01.2018 e-kirjas hageja küll viitab lepingupunktile 5.6, mis käsitleb lepingust taganemist ja kahjude hüvitamist, kuid märgib üksnes seda, et soovib lepingust taganeda, kuid ei ole avaldanud, et hageja kavatseks esitada kostja vastu lepptrahvi nõude. Leppetrahvi nõude esitamist enne 20.02.2018 ei kinnita ükski dokumentaalne tõend. Ka hageja ise ei ole hagiavalduses märkinud, et enne lepingust taganemist oleks leppetrahvi nõudmisest kostjat teavitatud. Menetluse käigus on hageja ise varasemalt esile toonud, et leppetrahvi ei olnud võimalik lepingu kehtivuse ajal nõuda, sest selle suurus ei olnud teada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja olnud perioodil 21.09.2018 kuni 31.01.2018 kostjaga pidevas kirjavahetuses, milles hageja on esile toonud pelletipressi tootlikkust ja tehnilist seisukorda puudutavaid probleeme. Hageja ei ole selles kirjavahetuses kordagi nimetanud, et kavatseks kostjalt leppetrahvi nõuda. Tunnistaja U T andis ütlusi selle kohta, et suusõnaliselt oli sanktsioonide rakendamisest juttu juba mais. Samas ei ole täpsustatud, millistest sanktsioonidest juttu oli ja kuidas neid kavatsetakse rakendada. Kohus leiab, et tunnistaja U T ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest eluliselt ei ole usutav, et suuliselt ähvardati sanktsioonidega, kuid e-kirjavahetuses seda kordagi ei nimetata. Samuti ei ole umbmäärane sanktsioonidega ähvardamine kohtu hinnangul nõuetekohase selge tahteavalduse tegemine teisele lepingupoolele. TSÜS § 68 lg 2 alusel on otsene tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Sellist avaldust kostjale hageja mõistliku aja jooksul teinud ei ole. Seega on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Leppetrahv ei tohi muutuda lepingupoolele rikastumise allikaks. Eelneva alusel tuleb hageja leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. Järgnevalt analüüsib kohus hageja kahju hüvitamise nõudeid. VÕS § 115 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik rikub kohustust, kohustuse täitmisega asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 116 ning vastavalt ülalnimetatud müügilepingu p. 5.5 on liisinguvõtjal õigus nõuda müüjalt lisaks viivisele lepingu eseme üleandmisega viivitamisega tekkinud kahju hüvitamist. Et kahjuhüvitise nõudmise õigus on antud lisaks ostjale ka liisinguvõtjale, so hagejale, on tõendatud nimetatud müügilepinguga. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kahjustatud isikul pole kahju tekkinud, siis kahjuhüvitusnõuet ei eksisteeri (RKTKo 3-2-114-02). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-137-05 p 11 kohaselt ei ole kahju hüvitamise eesmärgiks

kohustust rikkunud poole karistamine, kontrollida tuleb põhjusliku seose olemasolu kahju ja väidetava rikkumise vahel. Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Riigikohus märkis, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18). Hageja on esitanud nõude AS-le S L tasutud lepingutasu 300 eurot ja liisinguintressi summas 140,82 eurot hüvitamiseks. Kuivõrd AS-ga S L sõlmitud liisinuleping tuli lõpetada seoses pooltevahelisest müügilepingust taganemisega pelletipressi puuduste tõttu, on hagejale tekkinud vastav kahju. VÕS § 367 lg 1 alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kostja oli pooltevahelisest müügilepingust nähtuvalt teadlik asjalust, et vaidlusalune pelletipress on soetatud liisingulepingu alusel. Kostja pidi arvestama sellega, et ülalnimetatud makseid hagejale liisinguandja poolt ei tagastata. Kostja ei ole antud nõude osas vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et nimetatud nõue summas 440,82 eurot tuleb rahuldada, kuna hageja ei oleks vastavat kahju kandnud, kui kostja oleks omapoolseid lepingulisi kohustusi täitnud nõuetekohaselt ja ei oleks andnud alust liisingulepingu ülesütlemiseks. Järgnevalt analüüsib kohus hageja kahju hüvitamise nõuet seoses pelletipressi hoone ehitamisega summas 14 486,20 eurot. Hageja on selgitanud, et pelletipressi hoone on ehitatud spetsiaalselt vaidlusaluse pressi jaoks ja antud hoone ei ole sobiv kasutamiseks muul otstarbel. Kohus leiab, et hageja toodud väide on tõendamata. Kohtu hinnangul on antud hoonesse võimalik paigaldada erinevate tootjate pelletipresse, mis on tõendatud tunnistaja A M ütlustega. Ka hageja ostujuht U T ütlustega on tõendatud, et tegemist on universaalse hoonega, mida on võimalik kasutada teiste presside jaoks. Seetõttu pole hoonet seni ka lammutatud. Ka hageja ise on menetluses kinnitanud, et vajab uut pelletipressi ja oli nõus kompromissi korras kostja vastavat pakkumist arutama. Hageja ei märkinud, et pakutav press olemasolevasse hoonesse ei mahuks. Lisaks on hoone ka demonteeritav, mida on kinnitanud hageja seaduslik esindaja 09.01.2019 toimunud kohtuistungil. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hageja vastav kahju hüvitamise nõue summas 14 486,20 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude summas 2640 eurot seoses puru väljalaskesüsteemi ümberehitusega (sulgsöötja ehitamine). Hageja leiab, et konkreetse sulgsöötja kasutamine muul otstarbel või koos muud tüüpi pelletipressiga ei ole võimalik, sest see on soetatud kostja juhiste järgi ja kohandatud töötamiseks vaidlusaluse pressi lisaseadmena. Kohtu hinnangul on nimetatu tõendatud tunnistaja U T ütlustega. Nimelt märkis tunnistaja, et sulgsöötja on ehitatud vastavalt kostja juhistele ja vaidlusalusele pelletipressile ning seda ei saa kasutada teistele pelletipressidele. Samuti ei pruugi tunnistajate ütlustest tulenevalt teistel pressidel sulgsöötjat üldse olla, sest võimalik on teine tehniline lahendus. Antud nõude suuruse osas kostja vastuväited ei esitanud. Nõue on tõendatud AS H 07.02.2018 arvega nr 133760 summas 1320 eurot ja 23.02.2018 sumas 1320 eurot. Seega on tõendatud hagejale vastava kahju tekkimine. Samuti möönis kostja, et see on ainus reaalne kulu, mis hagejal on olnud seoses masina eripäraga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et nimetatud kahju tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kui kostja ei oleks andnud

hagejale juhiseid sulgsöötja väljavahetamiseks ja soetamiseks, ei oleks hagejale vastavat kahju tekkinud. Hageja palub kostjalt välja mõista tekkinud kahjuna ka saamata jäänud tulu summas 12 154,40 eurot. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejal ei ole VÕS § 220 lg 3 alusel õigus saamata jäänud tulu nõuda. Antud sätte kohaselt kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kostja leiab, et hageja on kaotanud õiguse kahju hüvitamist nõuda, kuna hageja teatas lepingu eseme puudustest ligikaudu 5 kuud pärast pelletipressi tarnimist, so ebamõistlikult pika aja möödumisel. Kohus sellega ei nõustu. Tunnistajate ütluste ja eespool käsitletud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et pelletipress ei hakanud tööle pärast tarnimist. Kostja püüdis leida lahendust ja pooled vahetasid e-kirju ning arutasid nõupidamisel seadme puudusi üksikasjalikult. Seega on kostja alates maist 2017 olnud teavitatud pelletipressi puudustest piisava detailsusega, mistõttu puudub kostjal alus antud sättele tuginemiseks. Samas leiab kohus, et müügilepinguga ei olnud kokku lepitud, et pelletipressi kasutatakse hageja ja B OÜ vahel sõlmitud lepingu täitmiseks. VÕS § 127 lg 3 alusel peab lepingut rikkunud pool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Kostja on esile toonud, et hageja ei maininud enne kirjaliku nõude esitamist varasemalt kordagi, et pelletipress soetatakse juba sõlmitud lepingute täitmiseks. Hageja ei ole ka sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud. Seega on kohu seisukohal, et kostja ei pidanud ette nägema sellist võimalikku kahju. Kohus jätab eelneva alusel antud nõude rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõue kostja vastu rahuldamisele summas 3080,82 eurot. Kostja on esitanud menetlusliku tasaarvestuse avalduse summas 77 760 eurot. Kohus analüüsib, kas antud avaldus on põhjendatud. VÕS § 197 lg 1 sätestab, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-50-04 asunud 23.04.2004 otsuses seisukohale, juhul kui kostja esitab hageja nõude tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab lugeda tasaarvestus tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud või kui kostja on hagimenetluse ajal esitanud sõnaselge tasaarvestuse avalduse, siis kohus peab seda otsuse tegemisel arvestama, sest tasaarvestamise korral tugineb kostja sellele, et rahalist nõuet tasaarvestavas summas ei ole enam olemas. Kostja leiab, et tal on nõue hageja vastu tulenevalt võõra asja kasutamisest saadud kasutuseelistest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05 20.10.2005 otsuses asunud seisukohale, et võõrast asja kasutades saadakse alati kasutuseeliseid, muuhulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulud. TsÜS § 62 lg 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised).

VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Seega tuleb tagasitäitmisel tagastada ka vili ja muu kasu, mis üleantust on vahepeal saadud. VÕS § 191 lg 1 kohaselt tuleb hüvitada ka kasu, mida oleks võinud asja valdaja korrapäraselt saada. Kohus leiab, et kostja ei ole oma nõuet tõendanud. Tunnistajate U T ja A M ütlustega ning testperioodi protokolli ja pelletite mõõtmise tulemustega on tõendatud, et vaidlusalune pelletipress nõuetekohaselt tööle ei hakanud ja seda kasutati üksnes testimiseks. Kuivõrd press kvaliteetset toodangut ei tootnud, ei saanud hageja sellest mingeid kasutuseeliseid. Samuti nähtub poolte 03.01.2018 kokkuleppest pressi testimise kohta, et kostja testperioodi eest tasu ei pidanud nõudma. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole omapoolselt protokolli allkirjastanud, on kostja kinnitanud selles tooduga nõustumist, mis on tõendatud D M 09.01.2018 e-kirjaga. Nimetatus kinnitab D M protokolli kättesaamist ja selles osas protokollile mingeid vastuväiteid ei esita. Samuti kinnitavad nimetatut tunnistaja A M ütlused. Seega on vastav kostja tasaarvestuse avaldus alusetu ja kostjalt ütleb hageja kasuks välja mõista tekitatud kahju hüvitisena 3080, 82 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue kokku moodustas 89 580,38 eurot. Kohus rahuldas hagi summas 3080,82 eurot ehk 3% ulatuses. Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud 97 % ulatuses hageja kanda ja 3% ulatuses kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.