AS G4S Eesti hagi AFROVISIOON OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09. septembri 2016 otsus ja 26. oktoobri 2018 täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AFROVISIOON OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1134,22 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: AS G4S Eesti (registrikood 10022095), lepinguline esindaja Ulvi Jürgenson Kostja: AFROVISIOON OÜ (registrikood 12024968), lepinguline esindaja Anto Variku
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09. septembri 2016 otsus ja 26. oktoobri 2018 täiendav otsus menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada menetluskulud teisiti. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.2.Välja mõista AFROVISIOON OÜ-lt AS G4S Eesti kasuks 890,46 eurot, s.o põhivõlg 445,23 eurot ja 15.09.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 445,23 eurot. 3.3.Välja mõista AFROVISIOON OÜ-lt AS G4S Eesti kasuks alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest viivis 0,15% päevas põhivõlalt (s.o 445,23 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni.
4.Jätta maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS G4S Eesti esitas 29.10.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse AFROVISIOON OÜ-lt põhivõla 856,78 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 655,53 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks. Võlgniku vastuväite tõttu lõpetati 29.10.2015 maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.AS G4S Eesti esitas 13.11.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus AFROVISIOON OÜ-lt välja mõista 1512,31 eurot, millest põhivõlg on 856,78 eurot ja viivis 15.09.2015 seisuga 655,53 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise põhivõlalt arvestusega 0,15% päevas alates 16.09.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25.05.2012 turvateenuse osutamise lepingu nr KV-12/00712, mille alusel kohustus kostja tasuma osutatud teenuse eest hageja poolt teenuse osutamise kuu alguses esitatud arves näidatud summa 10 kalendripäeva jooksul, kuid mitte hiljem, kui teenuse osutamise kuu 15-kuupäevaks. Teenustasule lisandus käibemaks. Teenustasu tasumisega viivitamise korral kohustus kostja tasuma viivist 0,15% iga viivitatud päeva eest tähtaegselt tasumata summalt. Viivisearvestus on arvepõhine. Lisaks kohustus kostja vastavalt lepingu p-le 7.4 tasuma häireseadmestiku täishinna lepingu ülesütlemisel enne kliendikohustusperioodi lõppu või kui hageja ütleb lepingu üles kostjapoolse lepingu tingimuste rikkumise tõttu. Leping lõpetati võlgnevuse tõttu 27.03.2014.
4.Kostja on rikkunud lepingus kokkulepitud teenustasu maksmise kohustust ehk jätnud tasumata talle osutatud teenuse eest. Kostjal on tasumata arvetest nr 832047338, 832077261, 930024553, 832106815 ja 832143129 tulenevalt võlgnevus 856,78 eurot ning viivis 15.09.2015 seisuga summas 655,53 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Kostja lõpetas hageja poolt esitatud arvete tasumise alates 2014.a jaanuarist, kuna oli lõpetanud hageja poolt pakutavate teenuste tarbimise juba 2012.a oktoobrikuu alguses. Kostja oli eelnevalt Keila vallas, Lohusalu 10-1 asuva korteri üürilepingu üles öelnud ja üüripinna valduse vabastamisel demonteerinud ka häireseadmed. Kostja seaduslik esindaja
andis hagejale sellest teada 12.10.2012 e-kirjaga ja palus lepingu peatada kuni 2013.a kevadeni. Hageja peatas lepingu alates 01.11.2012 kuni 01.03.2013, kuid siis alustas uuesti arvete esitamist kogu perioodi eest.
7.Hageja esitas kostjale teenuse eest arveid täies ulatuses, kuigi hagejale oli teada, et kostja alates 2012.a oktoobri algusest teenust ei kasuta ning ei ole seda teinud kuni käesoleva ajani. Arved nr 832047338, 832077261 ja 832106815, mis on esitatud perioodi eest, mil hageja kostjale teenust ei osutanud, ei ole õiguspärased.
8.23.04.2014 arve nr 832143129 järgi ei ole tuvastatav häireseadmestiku hind. Hageja oleks pidanud tõendama selle hinna enne arve esitamist. Lepingu tingimused on selles osas segased, kuna häireseadmestiku jääkmaksumus pidi olema pärast kliendikohustusperioodi lõppemist ehk 25.05.2015 62,36 eurot. Tegemist ei saanud olla häireseadmestiku üürimisega kostja poolt, kuna selle jääkmaksumus vähenes ilmselgelt kuumaksete tasumisel. Seega ei saanud seadmestiku maksumus lepingu ülesütlemise hetkel 23.04.2014 olla 748,28 eurot. Isegi juhul, kui eeldada, et see maksis uuena 748,28 eurot, siis koos hageja poolt esitatud arvega nr 832143129 ja sellelt arvestatud viivisega ning arvestades kostja poolt hagejale juba tasutud summasid, soovib hageja saada häireseadmestiku eest ligi kolmekordset hinda. On arusaamatu, miks esitas hageja kostjale arve häireseadmestiku maksumusega 748,28 eurot, kuna lepingu p 7.4. kohaselt oli hagejal võimalus esitada kostjale arve 6 kuutasu ulatuses ja nõuda seadmestiku tagastamist. Kostja ei ole avaldanud hagejale soovi seadmete omandamiseks, mis oleks võinud olla arve esitamise aluseks. Valiku lepingu p 7.4. kohaldamiseks tegi hageja ise.
9.Lepingu p 7.4. on vastuoluline ja kostjat ebamõistlikult kahjustav, sest ei arvesta häireseadmete eest juba tasutud hinda ning ei luba häireseadmeid vastava soovi korral omandada jääkväärtusega isegi juhul, kui hageja suudab tõendada seadme täisväärtuse. Samuti on lubamatu ja teist poolt ebamõistlikult kahjustav tingimus, kui hagejale on p-s 7.4. antud võimalus valida, kas kohaldada lepingu ülesütlemisel 6-kuulise kuutasu nõuet (mis on samuti ebamõistlikult kahjustav tingimus, kuna hagejal ei kaasne lõpetamisega mingisuguseid kulusid, mida võiks sellisel kujul leppetrahvina sisse nõuda ning selline lepptrahv ei ole suunatud ka lepingu täitmise sundimisele) või küsida häireseadme eest täishinda. Seetõttu tuleb lepingu p 7.4. tüüptingimusena tühistada.
10.Kuna arved nr 832047338, 832077261, 832106815 ja 832143129 ei ole sissenõutavad, siis ei ole nendelt õiguspärane arvestada ka viivist. Esimese astme kohtu otsus
11.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 890,46 eurot, millest põhivõlg on 445,23 eurot ja 15.09.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 445,23 eurot, samuti viivise määraga 0,15% päevas põhivõlalt alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 450 eurot, millest riigilõiv on 225 eurot ja õigusabikulud 225 eurot, samuti viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 25.05.2012 turvateenuse osutamise lepingu nr KV-12/00712 tähtajaga 36 kuud. Lepingu objektiks oli koduvalve teenuse osutamine, mis hõlmas mh vallas- või kinnisvara valvet ja kaitset ning häireseadmestiku
üüri. Poolte kokkuleppel oli leping peatatud alates 01.11.2012 kuni 01.03.2013. Hageja ütles lepingu võlgnevuse tõttu üles 27.03.2014.
13.25.05.2012 sõlmitud leping on käsundusleping VÕS § 619 tähenduses. Vastavalt lepingu p-le 4 tuli kostjal esitatud arvete alusel tasuda hagejale teenuse osutamise eest raha. Hageja on lepingu p 4.1 alusel teenuse osutamise eest esitanud kostjale järgmised arved: 01.01.2014 arve nr 832047338 summaga 38,41 eurot (tasumata osa 36,39 eurot), 01.02.2014 arve nr 832077261 summaga 38,41 eurot, 01.03.2014 arve nr 930024553 summaga -6,47 eurot, 01.03.2014 arve nr 832106815 summaga 40,17 eurot, 23.04.2014 arve nr 832143129 summaga 748,28 eurot.
14.Kostja väited, et ta ei ole hageja teenust tarbinud, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kostja saatis 12.10.2012 hagejale e-kirja, milles palus teenuse peatada ja alustada uuesti kevadest, kuna ei ela objektil ja loodetavasti saab hoone, mis vajab valvet, valmis kevadel. Hageja selgitas kostjale 16.10.2012 e-kirjas asjaolusid seoses lepingu peatamisega, sh peatamise kohta avalduse esitamise vajalikkust. 08.02.2013 e-kirjas hoiatas hageja kostjat, et kui kostja kokkulepet ei allkirjasta, siis peatamist teostada ei saa ja leping jätkub. Lepingu jätkumisel ei esitanud kostja arvetele vastuväiteid ja tasus neid kuni 01.01.2014.
15.Arved on esitatud õiguspäraselt ja on muutunud sissenõutavaks. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja on jätnud arved tähtajaks alusetult tasumata, mistõttu on tegemist kohustuste rikkumisega VÕS § 100 järgi. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 nõuda kostjalt kohustuste täitmist.
16.Ebaõiged on kostja vastuväited lepingu p 7.4. osas. Nimetatud punkt sätestab, et kui tellija on lepingu üles öelnud enne kliendikohustusperioodi lõppu või kui täitja on lepingu üles öelnud, kuna tellija on rikkunud lepingu tingimusi, tasub tellija täitjale häireseadmestiku mahavõtmise eest tasu kuue kuutasu ulatuses või häireseadmestiku hinna, mille tulemusena läheb häireseadmestiku omandiõigus üle täitjalt tellijale. Hageja esitas arve häireseadmestiku hinna tasumise kohta, kuna kostja on seadme ise demonteerinud. Tõenditest nähtub, et kostja küsis alles 28.03.2014 e-kirjas hagejalt, et kas hageja seadmeid saab kasutada ka mõne muu valvefirma süsteemis. Sellele vastas hageja 04.04.2014, et eeldatavalt saab ning kostjalt uuriti, kas ta soovib jätta seadmed endale ja talle esitatakse arve 623,57 euro tasumiseks või ta tagastab seadmed ja esitatakse arve 184,26 euro tasumiseks. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks hagejale midagi vastanud. Alles 08.07.2014 saatis kostja hagejale e-kirja, milles viitas, et hageja esitas arveid teenuste eest, mille osutamise palus kostja peatada ja märkis, et ta on seadmed demonteerinud. Seega on hageja õigustatult esitanud kostjale lepingu p 7.4. kohaselt arve häireseadmestiku hinna tasumise kohta.
17.Kostja vastuväide arve nr 832143129 kohta on osaliselt põhjendatud. Häireseadmestiku maksumusest tuleb maha arvestada kostja poolt tasumata või tasumisele kuuluva kuumakse sees kajastuv seadme hind. Lepingus on häireseadmestiku jääkmaksumus kliendikohustuseperioodi lõpuks 62,36 eurot (lisandub käibemaks) ja kliendikohustusperiood oli 36 kuud. Järelikult on seadmete maksumus ühes kuus käibemaksuta summana 15,59 eurot (seadme hind 623,57 – jääkmaksumus 62,36 eurot / 36 kuud). Leping kehtis kokku 22 kuud ja seega vähenes seadmete müügihind 411,55 euro võrra (15,59 eurot x 22 kuud x käibemaks 20%), mis tuleb maha arvestada arvel nr 832143129 märgitud summast. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja põhinõude osaliselt, s.o 411,55 euro osas rahuldamata.
18.Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on põhjendatud osaliselt, s.o põhinõude 445,23 euro ulatuses. Hageja taotlus välja mõista kostjalt edasiulatuv viivis arvestusega
0,15% päevas kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
19.Hagi osalise rahuldamise tõttu on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja põhjendatud kulud on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud suurusega 225 eurot. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
20.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda.
21.Hageja esitas kostjale arved 832047338, 832077261 ja 832106815 teenuste eest perioodil jaanuar 2014.a kuni märts 2014.a, kuigi tegelikult ei osutatud kostjale teenuseid alates 12.10.2012. Asjaolu, et kostja on vahepealsel perioodil ekslikult tasunud teenuste eest, mida ta ei tarbinud, ei tee olematuks seda, et teenust hageja poolt tegelikult ei osutatud ja kostja poolt ei tarbitud. Maakohus leidis vastuoluliselt, et kostja on teenust tarbinud, kuigi on tõendatud, et valveseadmed demonteeriti juba 12.10.2012. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja nõue eelnimetatud arvete järgi nii põhinõude kui ka kõrvalnõude osas.
22.Kostja on endiselt seisukohal, et lepingu p 7.4. näol on tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega ning palus kohtul kontrollida tüüptingimuse kehtivust. Kohus jättis selle tegemata. Kostja jääb oma seisukoha juurde ning palub lepingu p 7.4. tüüptingimusena vastavalt VÕS § 41 lg 3 p-le 5 tühistada.
23.Maakohus leidis esmalt, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on põhjendatud osaliselt, s.o põhinõude 445,23 euro ulatuses. Samas leidis kohus, et põhjendatud on hageja taotlus välja mõista kostjalt edasiulatuv viivis arvestusega 0,15% päevas kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Kohtupraktika kohaselt ei saa kohus välja mõista viivist suuremas ulatuses kui on põhinõue ning seetõttu ei saa asjas kohaldada TsMS § 367 regulatsiooni edasiulatuva viivise osas.
24.Kohus viitas menetluskulude väljamõistmisel TsMS § 163 lg-le 1 ja leidis, et hagi osalise rahuldamise tõttu on õiglane jätta menetluskulud kostja kanda. Millel põhineb kohtu selline diskretsioon, jääb arusaamatuks, kuna kohus on otsuses vähendanud hageja nõuet ligi poole võrra. Sellises olukorras ei ole õiglane ega põhjendatud jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 411,55 euro ja põhivõlga ületava viivise väljamõistmiseks seisuga 15.09.2015, samuti
viivise väljamõistmiseks perioodi eest alates 16.09.2015 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtuotsus on selles osas jõustunud.
27.Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, millega hagi osaliselt rahuldati ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlg 445,23 eurot ja 15.09.2015 seisuga põhivõla suurune viivis, samuti viivis määraga 0,15% päevas põhivõlalt kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ja täiendav otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
29.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust kohtuotsuste tühistamiseks osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas. Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Maakohus hindas TsMS § 232 lg-st 1 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et hageja nõue kostja vastu on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
30.Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on otsuses nendele hinnangu juba andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
31.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
32.Maakohus märkis otsuses õigesti, et kostja ei tõendanud teenuste mittetarbimist perioodil jaanuar-märts 2014. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus lugenud tõendatuks asjaolu, et valveseadmed demonteeriti 12.10.2012. Kostja sellist asjaolu ei tõendanud ja maakohus ei tuvastanud. Hagejale 12.10.2012 saadetud e-kirjas teatas kostja üksnes soovist leping peatada ja jätkata taas kevadel (tlk 48). Seadmete demonteerimisest teavitas ta hagejat esmakordselt alles 08.07.2014 e-kirjas (tlk 49). Kohtuotsus ei ole vastuoluline, nagu kostja leiab.
33.Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et vaidlusalune leping on tüüptingimustel sõlmitud leping. Maakohus ei pidanud antud juhul aga lepingu p 7.4 kui tüüptingimuse kehtivust kontrollima, sest kohus ei mõistnud selle alusel välja häireseadmestiku täishinda. Maakohus arvestas kostja võla suuruse kindlakstegemisel tema poolt seadmete eest tasutud summadega ja rahuldas hagi osaliselt. Hageja ei ole seda vaidlustanud. Maakohus viitas ebaõigesti lepingu p-le 7.4, mida ta tegelikult ei kohaldanud, kuid see ei muuda kohtuotsuse lõppjäreldust valeks.
34.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja nii sissenõutavaks muutunud viivise 15.09.2015 seisuga põhivõla suuruses kui ka lepingujärgses suuruses viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Alates kohtuotsuse jõustumisest väljamõistetud täiendava viivisevõla tekkimine sõltub sellest, kas kostja täidab põhivõla tasumise kohustuse kohe või viivitab võla tasumisega. Seega on viivise tasumise kohustuse
tekkimine kostja mõjualas ja tal on võimalik seda vältida. Viivise edasiulatuv väljamõistmine kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni ei ole vastuolus TsMS §-s 367 sätestatu ega kohtupraktikaga, nagu kostja leiab.
35.Põhjendatud on apellatsioonkaebus osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja väljamõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus TsMS § 163 lg-t 1 ebaõigesti, kui jättis hagi osalise rahuldamise tõttu kõik menetluskulud kostja kanda. Nimetatud sätte kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus oleks saanud valida üksnes eelnimetatud kolme alternatiivi vahel. TsMS § 163 lg 1 ei võimalda jaotada menetluskulusid selliselt, et hagi osalise rahuldamise korral jäävad kõik menetluskulud ühe poole, s.o antud juhul kostja kanda. Maakohtu otsus tuleb eeltoodu tõttu menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas tühistada ning ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse.
36.Hageja nõudis kostjalt põhivõla 856,78 euro tasumist. Maakohus mõistis sellest välja 445,23 eurot, s.o põhivõla nõue rahuldati 52% ulatuses. Samuti ei mõistnud maakohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivist hagetud, vaid põhivõla suuruses. Arvestades asjaolu, et hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osad on sisuliselt võrdsed, jätab ringkonnakohus maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
37.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Iko Nõmm
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.