AS Lowell Eesti AS maksekäsu kiirmenetluse avaldus Txxxx Rxxxxxxx vastu võla nõudes
Hagihind
1811,48 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Lowell Eesti (registrikood: 10231048; asukoht: Kentmanni 4/Sakala 10, Tallinn, 10141 Harju maakond); Hageja esindaja: Riho Siil (AS Lowell Eesti; e-post: [email protected]); Kostja: Txxxx Rxxxxxxxx(isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxmaakond; epost: e);
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista kostjalt Txxxx RxxxxxxxxxxväljaAS Lowell Eesti kasuks välja 1756,97 (üks tuhat seitsesada viiskümmend kuus) eurot 97 senti (sh 1130,54 eurot põhivõlg, tasumata laenuintress summas 128,31 eurot, sissenõudmiskulu summas 35 eurot ja seisuga 24.04.2019. a sissenõutavaks muutunud viivis summas 463,12 eurot).
3.Välja mõista TxxxxxRxxxxxxxxxxAS Lowell Eesti kasuks alates 25.04.2019. a viivis põhivõlalt (1130,54 eurolt) VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.
2.Mõista kostjalt Txxxx Rxxxxxxxxx hageja AS Lowell Eesti kasuks välja menetluskuluna 245 (kakssada nelikümmend viis) eurot.
1 (8)
3.Välja mõista Txxxx Rxxxxxxxxx AS Lowell Eesti kasuks viivis punktis 2 välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Lowell Eesti esitas 26.09.2018. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse TxxxxxRxxxxxxx vastu võla, s.o 1802,13 euro nõudes. Kohus tegi 09.10.2018. a võlgnikule makseettepaneku, mis on võlgnikule kätte toimetatud 17.10.2018. a. Võlgnik Txxxx Rxxxxxxx esitas 31.10.2018. a nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 12.11.2018. a määrusega kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis AS Lowell Eesti nõude Txxxx Rxxxxxxx vastu 1802,13 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.AS Lowell Eesti esitas 30.11.2018. a Tartu Maakohtule hagi Txxxx Rxxxxxxx vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Txxxx Rxxxxxxx ja AS Inbank (end. COFI AS) 24.09.2013. a lepingu nr L01287, mille alusel AS Inbank finantseeris kostja ostumüügitehingut. Järelmaksu intress 11,9% aastas. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 12.10.2017. a. Laen tuli tagastada 48 osamaksega igakuiselt 12ndaks kuupäevaks. Krediidi kogukulu 2470,14 eurot. Kostja Txxxx Rxxxxxxx ei täitnud lepingut ja tasus igakuiseid makseid mitte vastavuses lepinguga, mille tõttu AS Inbank arvestas viivist maksetega hilinemise eest. AS Inbank saatis kostjale 31.08.2015. a hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ja andis täiendava tähtaja võla tasumiseks. Ülesütlemise hoiatuses teatati kostjale, et kostja on maksetega võlas 172 päeva, mis on alates 12.03.2015. a osamaksest. Kuna kostja võlgnevust ei likvideerinud, saatis AS Inbank kostjale 28.09.2015. a teate laenulepingu ülesütlemise kohta. Laenuleping loeti ülesöelduks 28.09.2015. a. Ülesütlemise seisuga oli kostja põhivõla tasumata osa 1130,54 eurot. Enne lepingu ülesütlemist oli kostjal tasumata laenuintress kogusummas 128,31 eurot. Samuti oli tasumata viivis osamaksete tasumisega hilinemise eest. Hageja loobub laenulepingu kehtivuse ajal kogunenud viivise nõudest. AS Inbank loovutas 30.04.2016. a nõude hagejale, millest teavitati kostjat 17.05.2016. a saadetud meeldetuletusega. Meeldetuletused võlgnevuse kohta saadeti kostjale ka 10.06 ja 20.06.2015. a. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot (3 meeldetuletuskirja kostjale). Hageja on püüdnud mitmel korral kostjaga ühendust võtta e-kirja ja telefoni teel, kuid kostja ei ole täitnud võetud kohustust. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlg on 1130,54 eurot, kuni laenulepingu ülesütlemiseni tasumata laenuintress 128,31 eurot ning sissenõudmiskulud summas 35 eurot, millele lisandub viivis. Hageja taotleb viivist alates 29.09.2015. a kokku summas 427,19 eurot. Hageja on seisukohal, et viivisenõue on põhjendatud ja õiglane, kuna kostja on põhjendamatult jätnud pika perioodi jooksul võlgnetava summa tasumata. Samuti on hageja seisukohal, et hagiavalduses välja toodud viivise nõue ei ole ebamõistlikult suur. Viivis suuruses 11,9% ei ületa kolmekordselt seaduses ette nähtud viivise määra. Edaspidi nõuab hageja viivist tasumata põhinõudelt, s.o 1130,54 eurolt kuni selle kohase tasumiseni alates 01.12.2018. a VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras, mis on 8% aastas.
2 (8)
Hagi hinnaks on 1811,48 eurot, sh tasumata põhivõlg 1130,543 eurot, tasumata laenuintress 128,31 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 427,19 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja ühe aasta lisanduv viivis 90,44 eurot. Hageja leiab, et kuna kostja on oma käitumisega põhjustanud vajaduse hagiga kohtusse pöördumiseks, on põhjendatud hageja nõue kohtuväliste menetluskulude hüvitamiseks kostja poolt. Hageja on tasunud riigilõivu kokku 225 eurot (maksekäsu kiirmenetluses 56,54 eurot ning hagiavalduse esitamisel 168,46 eurot). Lisaks taotleb hageja kostjalt TsMS § 4842 alusel 20 euro hüvitamist. Hageja taotleb väljamõistetud menetluskuludelt viiviste väljamõistmist ning seda alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude täies ulatuses hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras. Hageja on väljendanud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
3.Kohus võttis hagi 04.12.2018. a määrusega menetlusse ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama.
4.28.12.2018. a saabus kohtule kostja vastus hagiavaldusele. Kostja esitas kohtule taotluse TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse tegemiseks, milles tuvastada nõude aegumine. Kostja viitas taotluses TsÜS §-le 143 ning osundas, et käesolevaga on laenulepingu ülesütlemisest möödunud 3 aastat, mistõttu on hageja esitatud nõue aegunud. Lisaks viitas kostja TsMS § 449 lg-le 3 ja märkis, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kostja leiab, et aegumistähtaeg (3 aastat) on möödunud. Seega tehingulisest nõudest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks rohkem kui 3 aastat tagasi ning on seega aegunud. Kostja osundab TsÜS § 142 lg-le 1. Kostja taotleb jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu ning jätta kõik menetluskulud AS Lowell Eesti kanda.
5.11.02.2019. a saabus kohtusse hageja seisukoht kostja vastusele. Hageja märgib, et võlausaldaja ütles laenulepingu üles 28.09.2015. a, mis tähendab, et nõue muutus sissenõutavaks. Hageja esitas 26.09.2018. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võla nõudes. Hageja osundab TsÜS §-dele 147, 135, 146. Lisaks osundab hageja TsMS § 486 lg-le 2, mille kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Hageja leiab, et käesoleval juhul muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 28.09.2015. a. Hagi esitamise tähtaja kulgemine algas alates 29.09.2015. a ja lõppes 28.09.2015. a. Hageja esitas Pärnu Maakohtusse nõude 26.09.2018. a, mis tähendab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja ei pea põhjendatuks kostja taotlust vaheotsuse tegemiseks aegumise kohta, sest see ainult venitab menetlust. Juhul, kui kohus peab vaheotsuse tegemist aegumise kohta vajalikuks, siis hagejal selle kohta vastuväiteid ei ole.
6.Tartu Maakohtu 18.02.2019. a määrusega kohus jättis rahuldamata Txxxx Rxxxxxxx taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kohus määras pooltele kompromissläbirääkimisteks ning kohtule kompromisslepingu esitamise tähtaja.
7.Kostja esitas 04.03.2019. a kohtule taotluse vähendada hageja poolt nõutavat viivisesummat ja sissenõudekulusid. Kostja osundab seejuures Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-118-16 (p 17) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) ning leiab, et võttes arvesse viivise kogusummat ning võrreldes seda proportsionaalselt põhivõlgnevusega, on viivis ebamõistlikult suur. Kostja leiab, et kuigi tegemist on seadusjärgse viivisega, on see objektiivselt võetuna suur summa. Kostja märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-162-12 (-d 20, 21) olnud seisukohal, et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada. Samas erandjuhtudel on see siiski võimalik. Erandit võimaldavaks asjaoluks on peetud, et seadusjärgne viivis on
3 (8)
objektiivselt võetuna väga suur summa. Viivist ei tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Kostja ei vaidle vastu põhisumma väljamõistmisele, kuid viivise vähendamine vastavalt kohtu siseveendumusele võimaldaks kostjal võlgnevust tasuda. Arvestades hageja majanduslikku seisundit, ei mõjutaks viivise vähendamine oluliselt viivise nõudja majanduslikku seisundit. Puutuvalt sissenõudmiskulude väljamõistmisse osundab kostja VÕS § 162 lg-le 1 ja Riigikohtulahendile nr 3-2-1-132-12 ning leiab, et käesoleval juhul ei ole hagejale tekkinud sellises ulatuses kahju, mida ta nõuab viivisena ja eraldiseisvalt sissenõudmiskuludena. Lisaks on kohtusse pöördumisega oodatud ligikaudu 3 aastat, mistõttu on viivis kasvanud. Hageja ei ole mõistliku aja jooksul kohtusse pöördunud. Ning ainuüksi nimetatud asjaolud on kostja hinnangul aluseks viivise ja sissenõudmiskulude vähendamiseks. Kostja leiab, et kui kohtud sellistel asjaoludel viivist ja/või sissenõudmiskulusid ei vähendaks, siis see soosiks sissenõudjate pahatahtlikku käitumist, kus põhivõlgnikult suurema viivisesumma saamise eesmärgil venitatakse teadlikult kohtusse pöördumisega ning välditakse kohtuvälist ning odavamat menetlust. Kostja taotleb menetluskulude hageja kanda jätmist ning osundab seejuures TsMS § 162 lg-le 4. Kostja on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
8.Hageja esitas 12.03.2019. a kirjaliku seisukoha kostja vastusele. Hageja ei pea põhjendatuks kostja nõuet viivise ja sissenõudmiskulude vähendamiseks. Seejuures jääb hageja hagiavalduses esitatud seisukoha juurde ja märgib, et viivis suuruses 11,9% ei ületa kolmekordselt seaduses ette nähtud viivise määra. Lisaks osundab hageja, et ülemäära suureks ei loeta viivist, mis moodustab kuni pool põhivõla suurusest. Viivise rakendamine on võlausaldajale õiguskaitsevahendiks, et tagada võlgniku rahaliste kohustuste täitmist. Hageja selgitab, et pärast meeldetuletuskirjade saatmist kostjale (2016. a juunis), võttis kostja hagejaga ise ühendust ning andis teada, et asjaga tegeleb Tarbijakaitse ning oodata tuleb Tarbijakaitse seisukohta. 03.07.2018. a saatis hageja kostjale pakkumise, et kostja tasuks kogusummana 1258,58 eurot (s.o põhisumma ja laenuintressi), kuid kostja sellele ei reageerinud. Seetõttu oli hageja sunnitud 2018. a septembris alustama kohtumenetlusega. Hageja menetluskulud käesolevas asjas seadustega reguleeritud, s.o riigilõiv ja vastavalt TsMS §-le 4842 20 eurot. Nimetatud kulutused oli hageja sunnitud tegema, sest kostja on järjekindlalt keeldunud asja kohtuväliselt lahendamast. Hageja peab kostja esitatud nõudmisi põhjendamatuks, sest kostja on oma pahatahtliku käitumisega põhjustanud asja venimist ning andnud hagejale aluse kohtusse pöördumiseks.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.Kostja seisukohtadest võib järeldada, et kostja ei vaidle vastu asjaolule, et tema ja AS Inbank sõlmisid 24.09.2013. a lepingu nr L01287, mille alusel AS Inbank finantseeris kostja ostu-müügitehingut. Osamaksetega tasumise müügilepingust nr L01287 nähtuvalt oli kauba maksumus kokku 1670 eurot ning tasuda tuli sissemakse summas 150 eurot. Kohtu hinnangul
4 (8)
on tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Kostja ei ole laenu saamise kohta vastuväiteid esitanud. Kostja soovist tasuda põhivõlga maksegraafiku alusel järeldub, et kostja on laenulepingu sõlminud.
10.Kostja kohustus lepingu kohaselt tagastama laenusumma ja tasuma intresse lepingus märgitud tähtaegadel. Lepingu kohaselt oli osamaksete arv 48 ning igakuise osamakse suurus oli 48,35 eurot. Osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu 12nes kuupäev (viimane osamakse 12.10.2017. a). Hagiavalduse kohaselt kostja ei täitnud lepingut ja tasus igakuiseid makseid mitte vastavuses lepinguga, mille tõttu AS Inbank arvestas viivist maksetega hilinemise eest. Kostja ei ole osamaksete tasumise osas mitte vastavuses lepinguga vastuväiteid esitanud ega välja toonud, et ta oleks laenuandjale või hagejale tasunud suuremaid summasid, kui seda nähtub hagiavaldusest. Kostja on seega rikkunud laenu ja intresside tasumise kohustust.
11.AS Inbank saatis 31.08.2015. a kostjale hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ja andis täiendava tähtaja, s.o 18.09.2015. a, võla tasumiseks. AS Inbank on teates märkinud, et kui kostja ei tasu võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, on AS-l Inbank õigus lepingust taganeda ning õigus lepingust tulenevad nõuded võõrandada kolmandatele osapooltele. AS Inbank on seega öelnud kostjaga sõlmitud laenulepingu VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud korda järgides 28.09.2015. a üles. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta oli seisuga 31.08.2015. a võlgu 172 päeva (s.o alates 12.03.2015. a osamaksest), on täidetud nii ülesütlemise vorminõuded, kui ka materiaalõiguslikud eeldused, mistõttu on laenulepingu ülesütlemine kehtiv.
12.Ülesütlemine vabastab VÕS § 195 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Samas kuni lepingu ülesütlemiseni lepingu alusel tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. See tähendab, et kostjal on lepingu alusel kohustus tasuda kuni lepingu ülesütlemiseni lepingujärgseid osamakseid, sh maksta intressi. Kostjal on seega kohustus tasuda osamaksed alates 12.03.2015. a kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 178,86 eurot ja intress summas 128,31 eurot. Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled VÕS § 195 lg 5 järgi tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta jube ette üleantu. Kostjal tuleb lepingu ülesütlemise tõttu VÕS § 416 lg 3 järgi tagastada alates 28.09.2015. a tasumisele kuuluva laenu põhiosa.
13.Hagiavaldusest nähtuvalt loovutas AS Inbank 30.04.2016. a lepingust tuleneva nõude AS-le Lowell Eesti. Kostjale 17.05.2016. a saadetud meeldetuletuskirjas teavitati selles ka kostjat. Hageja võib VÕS § 170 ja § 164 lg 2 alusel seega nõuda AS Inbank asemel lepingust tulenevate kohustuste täitmist.
14.Hagiavalduse kohaselt kostja pärast lepingu ülesütlemist hagejale võlgnevust tasunud (ka mitte osaliselt) ei ole. Hageja on saatnud kostjale 10.06 ja 20.06.2016. a teatised võla tasumise kohta. Teatised sisaldavad võlgnevuse suurust ning makserekvisiite, kuhu ja kellele võlgnevus tasuda. Seega on tegemist võla sissenõudmiseks kostjale edastatud teatistega. Arvestades, et hageja nõue on üle 1000 euro, võib hageja VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi nõuda 3 kirja saatmise eest kokku 35 eurot. Hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on seega põhjendatud summas 35 eurot. Kostja hinnangul esineb käesoleval juhul alus sissenõudmiskulude vähendamiseks ning põhjendatud ei ole sisesnõudmiskulude hüvitamine hagejale täies määras. Esmalt peab kohus oluliseks märkida, et VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro, nõuda lepingu lausel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Seega ei nõua hageja käesoleval juhul sissenõudmiskulusid seaduses sätestatud võimalikus täies määras.
5 (8)
Kohus peab oluliseks sedagi, et hageja 12.03.2019. a kirjalikust seisukohast nähtuvalt on kostja peale meeldetuletuskirjade saamist (2016. a juunis) võtnud hagejaga ühendust ning väitnud, et asjaga tegeleb Tarbijakaitse ning oodata tuleb Tarbijakaitse seisukohta. Veelgi enam, hageja on pakkunud kostjale kohtuväliselt võimalust tasuda üksnes laenu põhivõlgnevus ning laenuintress, s.o kogusummas 1258,85 eurot, kuid kostja jättis talle antud võimaluse kasutamata. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks hageja sissenõudmiskulude vähendamist.
15.Hageja võib VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1, § 401 lg 1, § 402 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel seega nõuda kostjalt laenu põhisumma tasumist summas 1130,54 eurot ja intressi tasumist summas 128,31 eurot. Selles osas tuleb hagi rahuldada.
16.Riigikohus on leidnud, et kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev intressimäär on 11,9% aastas. Hageja võib seega VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi nõuda lepingust tulenevate kohustustega tasumisega viivitamise eest kostjalt viivist määras 11,9% aastas. Hageja saab nõuda kostjalt viivist alates lepingule ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 29.09.2015. a. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 427,19 eurot ja edaspidi, s.o alates 01.12.2018. a seadusjärgses määras, s.o 8,0% aastas 1130,54 eurolt kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates laenusumma sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni lepingus ettenähtud määras, s.o 11,9% tasumata summalt aastas. Viivise suuruseks sellises määras kujuneb hagi esitamise seisuga kokku 427,19 eurot, millise summa tasumist hageja kostjalt ka nõuab. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär on 11,9% aastas, s.o 0,0326 % päevas. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Lepingus kokkulepitud viivisemäär 11,9% aastas, s.o 0,0326 % päevas, ei ületa seadusjärgset viivisemäära (seadusjärgne viivisemäär on 0,022% päevas) kolmekordselt. Seega viivise määr, mis on kõrgem, kui 24 % aastas (ehk kõrgem, kui 0,066 % päevas) on tarbijaga sõlmitud lepingus Riigikohtu seisukoha järgi üldreeglina tühine. Käesolevalt tuleb asuda seisukohale, et viivis hageja poolt taotletud summas tuleb kostjalt välja nõuda. Kohtu sellesisulist seisukohta ei muuda ka kostja seisukoht, et hageja nõutav viivisesumma on ebamõistlikult suur ning käesolevalt esineb võimalus selle vähendamiseks erandjuhul. Kohus nõustub siinkohal hageja välja toodud asjaoluga, et käesoleval juhul ei ületa nõutav viivisesumma kolmekordselt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud viivise määra. Samuti ei moodusta nõutav viivisesumma poolt põhivõla suurusest (põhivõlg 1130,54 eurot ja sissenõutav viivis hagiavalduse esitamise seisuga 427,19 eurot). Kohtu hinnangul tuleb nõustuda hagejaga ka osas, et kostja on olnud teadlik võlgnevusest ning võimalusest, et hageja võib pöörda võlgnevuse sissenõudmiseks kohtu poole, kuid vaatamata sellele kostja ei asunud võlgnevust likvideerima. Veelgi enam, kostjale on kohtuväliselt pakutud võimalust summa 1258,85 eurot tasumiseks (s.o põhivõlgnevus koos intressidega, kuid ilma viivisteta),
6 (8)
kuid kostja jättis ka selle võimaluse kasutamata. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et käesolevalt puudub alus viivise vähendamiseks. Lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele nõuab hageja kostjalt viivist hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 01.12.2018. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas, et alates 01.12.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, so kuni 24.04.2019. a kujuneb 1130,54 eurot suuruselt põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud määras summas 35,93 eurot (1130,54x0,08/365x145). Koos eelneva perioodi eest arvestatud viivisega on kohtuotsuse tegemise aja, s.o 24.04.2019. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras seega kokku summas 463,12 (427,19+35,93).
17.Eeltoodu alusel on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 24.04.2019. a seisuga summas 463,12 eurot ja alates 25.04.2019. a VÕS § 113 lg 1 2.lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Hageja viivise nõue tuleb seega samuti rahuldada.
18.Nõude aegumise osas on kohus seisukoha võtnud 18.02.2019. a määruses, leides, et hageja nõue ei ole aegunud ning eeldused nõude rahuldamiseks on täidetud. Menetluskulude jaotus
19.Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
20.Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv 225 eurot. Lisaks taotleb hageja TsMS § 4842 alusel menetluskulude katteks 20 euro hüvitamist. Hageja on tasunud riigilõivu 225 eurot. See on TsMS § 138 lg-te 1, 2 järgi põhjendatud menetluskulu. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kohus leiab, et kuna käesolevas tsiviilasjas on hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetlus, kus menetlus lõpetati, kuna võlgnik esitas vastuväite, siis on maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot põhjendatud hageja kulu. Hageja menetluskulu on seega 245 eurot (225+20). Kuna menetluskulud jäid kostja kanda, tuleb hageja menetluskulu 245 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7 (8)
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.