Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2019 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-18-10203
Tsiviilasi
A S’i hagi Eesti Vabariigi vastu Tallinna Vangla kaudu kahju hüvitamise nõudes hagi hind 32 000 eurot
Tsiviilasja hind
Menetlusosalised ja nende Hageja: A S (isikukood xxx, xxx); esindajad Hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja: advokaat Marina Kelpman (Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid, e-post: [email protected]); Kostja: Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu (registrikood 70001113, Magasini 35, 10138 Tallinn); Kostja lepinguline [email protected]). Menetluse liik
esindaja:
Irene
Iskül
(e-post:
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata hagi mittevaralise kahju 32 000 euro nõudes.
2.Asendada käesoleva kohtulahendi jõustumisel hageja nimi initsiaalidega ning jätta avaldamata hageja isikukood ja aadress. Menetluskulude jaotus
2.Mõista hagejalt A Silt (isikukood xxx) riigi tuludesse välja riigi õigusabi tasu 330 (kolmsada kolmkümmend) eurot.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt saabus hageja 23.12.2008 Tallinna Vanglasse, kus talt võeti vereanalüüs HIV testi tegemiseks. Hagejal ei olnud probleeme tervisega. 29.12.2014 diagnoositi hagejal HCV RNA ehk C-hepatiit. 07.01.2015 teavitati hagejat, et tema organismis on Chepatiidi viirus. Hageja oli sellest hämmeldunud, sest ta ei teadnud, kus ja millal ta nakatus. Hageja ei ole tarvitanud narkootikume.
2.07.01.2015 pandi hageja Tallinna Vanglas C-hepatiidi viiruse ravijärjekorda, kuid ravi ei ole hageja saanud kuni hagi esitamise ajani. 13.12.2017 diagnoositi hagejal Tartu Vanglas maksatsirroos F4 staadiumis. Tallinna Vanglas viibimise ajal aastatel 2008 kuni 2016 pöördus hageja mitmeid kordi meditsiiniosakonna poole seoses kõhu puhituse, füüsilise nõrkuse, apaatia ja iiveldusega. Hagejale kirjutati välja ravimeid ja tehti uuringuid, kuid kindlat selgitavat uuringut talle ei tehtud.
3.2018. aastal Tartu Vanglas viibides pöördus hageja meditsiiniosakonna poole, et talle väljastataks patsiendi kaart. Sellest sai hageja teada, et alates 30.03.2009 on tal kaardi kohaselt diagnoosiks krooniline hepatiit. Tallinna Vangla ei teavitanud hagejat 6 aasta jooksul, et ta on nakatunud hepatiidi viirusega ja ta on kroonilise viiruse kandja. Hagejat oleks tulnud sellest teavitada. Kui hagejale tehti 2009. aastal täiendavaid uuringuid, ei olnud tal tõenäoliselt veel Chepatiiti, aga oli lihtsam hepatiidi vorm. Kui hagejat oleks sellest teavitatud, oleks ta loobunud suitsetamisest ja toitudest, mis mõjutasid maksa töövõimet. C-hepatiidi viirusega nakatumisest sai hageja teada 07.01.2015. Järgnevalt kasvas viirus üle maksatsirroosiks staadiumis F4, millises staadiumis ravi Eestis puudub.
4.Hageja leidis, et tema ja Tallinna Vangla meditsiiniosakonna vahel oli sõlmitud raviteenuste osutamise leping. Kostjal oli kohustus tagada efektiivne diagnostika ja ravi. Kostja ei täitnud oma kohustusi haiguse diagnoosimise ja järgneva C-hepatiidi viiruse ravimisel, millega halvendati hageja seisundit. Kostja osutatud teenused ei vastanud üldistele kvaliteedi nõudmistele ja arstiteaduse üldisele tasemele. See tõi kaasa hageja tervise halvenemise, kuna viirus progresseerus. Kostja oli tegevusetu ja tekitas hagejale kahju ehk halvendas tema tervislikku seisundit ja tekitas ohu elule. Hagejale tekitati hingelist valu ja piinu, suuri üleelamisi. Hageja palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahjuna 32 000 eurot.
5.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Hageja väitis, et kui tema veres tuvastati antikehad ja teda sellest teavitati, selgitati hagejale suuliselt, et antikehade olemasolu ei tähenda veel nakatumist C-hepatiidi viirusega. Tõele ei vasta seetõttu kostja väide, et hageja sai juba 21.10.2013 teada enda nakatumisest C-hepatiidiga. Haiguse diagnoosimiseks oli vaja teha täiendavaid uuringuid, sest ainult antikehade olemasolust ei saanud nakatumist järeldada. 29.12.2014 ehk aasta hiljem öeldi hagejale alles selgelt, et ta on nakatunud C-hepatiidi viirusega. Kostja ei teavitanud hagejat viirusest 6 aasta jooksul, kuigi kahtlused olid tekkinud juba 2009. Kui kostja ise viitas teavitamisele 29.12.2014, siis järelikult ei teatatud hagejale varem, millise viirusega oli ta nakatunud.
6.Kuigi hageja tarvitas ravimit Carsil, ei osutanud see tema veres C-hepatiidi olemasolule. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et ta teadis juba 2009. aastal viiruse olemasolust. Sellest 2009. aastal hagejat keegi ei teavitanud. Hagejale oleks võinud teha täiendava uuringu biopsia võtmise teel, kuid seda kostja ei teinud. Arvestada oleks tulnud hagejal esinenud kaebusi, valu vasakul pool all, üldist väsimust, apaatiat ja iiveldust. Samuti oleks tulnud hagejale selgitada, milleni võib viirus viia, kui seda ei ravita. Hageja pandi 07.01.2015 järjekorda C-hepatiidi viiruse ravile, kuid ravi hageja ei saanud, kuigi kostja juures said samal ajal ravi üle 7 inimese. Esmalt said ravi need isikud, kellel olid kergemad karistused.
7.Kui kostja oleks tegutsenud vastutustundlikult, ei oleks hagejal tekkinud maksatsirroosi. Hageja seisund on halvenenud. 02.11.2018 MRT uuringul diagnoositi hagejal maksavähk. Hageja palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, kuid mitte vähem kui 32 000 eurot.
8.27.12.2018 hagi täienduses jäi hageja oma nõude juurde. Kostja ei teavitanud hagejat Chepatiidi viiruse leidumisest tema veres 30.03.2009, mistõttu jäi hageja ilma kohase ravita. Ravimata haiguse tulemusel tekkis maksatsirroos. Hageja sai C-hepatiidi diagnoosist teada alles 07.01.2015, mistõttu puudus tal varasem võimalus nõuda vanglalt õigeaegset ravi ja suunamist erialaarsti vastuvõtule. Hageja pidas võimalikuks, et ta nakatas enda teadmata teisi isikuid. Hageja tundis valu ja kannatust ning kostja alandavat suhtumist.
9.Hageja selgitab, et saabus Tallinna Vanglasse 23.12.2008. Vangla poolt kohtule esitatud hageja tervisekaardist nähtub, et 23.12.2008 tervisekontrolli käigus ei ole hagejal tuvastatud Bvõi C-hepatiiti ega muid kroonilisi haigusi. 30.03.2009 tervisekaardi kande kohaselt pöördus hageja arsti poole seoses maksavaluga. Hageja juhtis ülevaatustel tähelepanu oma kõhuvaludele ja maksaprobleemidele. Arst määras vereanalüüsi. Hageja tervisekaardi 18.08.2009 vereanalüüsi vastuses on märgitud, et S-ALT ja S-AST analüüsides esineb vähene tõus, mis tegelikkuses viitab algavale maksafibroosile ja maksapõletikule viirushepatiidi tõttu. Hagejale määrati maksa valu vastu maksa toetav ravi T. Carsili (1 tablett kolm korda päevas 30 päevaks). Hagejat ei teavitatud sellest, et tal on C-viirushepatiit. Hageja tervisekaardi andmetest nähtub, et arst märkis juba 30.03.2009 diagnoosiks gastriidi ja duodeniidi, mao- ja kaksteistsõrmiku põletiku ning kroonilise viirushepatiidi.
10.Hagejalt 2009. a võetud vereanalüüs, mis näitas C-hepatiidi antikehi veres, näitas nakkushaiguskahtlust, mis võis viidata isiku kokkupuutele haiguse kandjaga. VÕS § 758 lg 1, § 762 ja § 766 lg 1 järgi oleks kostja pidanud hagejat analüüsi tulemustest teavitama. Hagejale ei osutatud õigeaegset ravi. Kuigi alates 30.03.2009 esines kahtlus C-hepatiidile, ei tehtud hagejale C-hepatiidi analüüsi enne 2013. Hageja ei saanud viirusvastast ravi.
11.Hageja tervisekaardi 08.10.2013 kande järgi võeti talt anti-HCV analüüs, mis osutus positiivseks. Antikehade olemasolu tõendas, et organism juba võitles C-hepatiidi vastu. Seega vaatamata sellele, et 2013. aastal hageja vereproov juba teistkordselt näitas nakkushaiguskahtlust, öeldi hagejale 21.10.2013 ainult seda, et ta veres on leitud antikehad, mis ei tähenda, et ta on haiguse kandja või on haigestunud C-viirushepatiiti. Hagejat jäeti teistkordselt haiguse olemasolust teavitamata. Hageja tervis vajas täiendavat jälgimist ja viiruse hulga mõõtmise täiendavaid analüüse, kuid HVC RNA kvant analüüs määrati hagejale alles aasta pärast.
12.29.12.2014 oli hageja tervisekaardis esimest korda märgitud diagnoosiks B18,2 + krooniline c-viirushepatiit. Hagejat informeeriti viiruse olemasolust alles 07.01.2015 arsti vastuvõtul. Eeltoodust tulenevalt ei teavitanud kostja hagejat õigeaegselt ehk 2009. aastal C-viirushepatiidi diagnoosist. Kostja ei teinud seda ka 21.10.2013. Hageja ei saanud õigeaegselt C-hepatiidi viirusvastast ravi ning diagnoosist teadmatuse tõttu ei saanud viirusevastast ravi taotleda või
nõuda.
13.Tervisekaardi 07.01.2015 sissekande kohaselt on arsti märkinud, et hagejal on C-hepatiit ja patsient on sellest hämmingus. Hageja hämmingus olemise fikseerimine tervisekaardis kinnitab, et ta sai haigusest teada esimest korda alles 07.01.2015. Õige on hageja tervisekaardis arsti M H tehtud märge, et hageja oli 10.08.2017 mures, et pole saanud C- hepatiidi ravi. Ebaõige või ekslik on 12.09.2017 arst K A tehtud märge, et hageja on teadlik umbes 5 aastat HCV olemasolust. Hageja ei saanud olla teadlik 5 aastat HCV olemasolust, sest sai sellest teada alles 07.01.2015 arsti vastuvõtul. Hageja ei vastuta arsti poolt tehtud subjektiivsete ja dokumentaalselt tõendamata märkuste õigsuse eest.
14.Hageja leidis, et kuigi Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 lisa 1 loetelus Cviirushepatiidi vastast ravi märgitud ei ole, oli kostja tervisetöötaja vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 § 3 lg 2 lähtuma ka isiku vajadustest. Juba 2009. aastal näitas hageja vereproovi analüüs maksapõletikku viirushepatiidi tõttu ning kostja oli kohustatud saatma hagejat täiendavatele uuringutele või suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde uuringute läbiviimiseks ja hageja esineva haiguse raviks. Hageja ravi ei saanud.
15.Hageja viitas Tartu Vangla meditsiiniosakonna põhimääruse § 2 lg 2 p 2, mis sätestas, et meditsiiniosakond korraldab ja planeerib kinni peetavate isikute tervise seisundi pidevat jälgimist, regulaarset kontrolli ning ravi vanglas olevate võimaluste piires, vajadusel suunab kinni peetava isiku vastavasse raviasutusse. Seega oli meditsiiniosakond kohustatud andma tervisehäiretega kinnipeetavatele arstiabi, taastama nende tervist, tagama arstiabi ja muude tervishoiuteenuste osutamist ja korraldamist.
16.Antud juhul ei teavitanud kostja hagejat C-hepatiidi viiruse leidumisest hageja veres 30.03.2009. Kostja ei saatnud hagejat täiendavatele uuringutele, mistõttu jäi hageja ilma kohase ravita ning selle tulemusel tekkis ravimatu maksatsirroos. Kostja tegevusetuse tõttu ehk mittekohase raviteenuse osutamise tõttu on hageja tervisele tekkinud pöördumatu kahju, esineb reaalne oht elule. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist põhjendusel, et kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ei teavitanud teda viivitamatult pärast avastamist C-hepatiidi viiruse olemasolust organismis. Kostja ei taganud hagejale õigeaegset ravi. Kostja kohustuse rikkumine oli süüline ja süü vormiks oli raske hooletus.
17.Kuivõrd kostja ei teatanud hagejale viimase haigusest, puudus hagejal teadmine ravi vajadusest, puudus võimalus tervisekahju ärahoidmiseks. Kui kostja oleks täitnud oma kohustust hagejat 2009. aastal tuvastatud nakkushaiguse kahtlusest teavitada, ei oleks viimasel välja arenenud krooniline C-hepatiit ning ei oleks see põhjustanud maksavähki, st ravi korral oleks olnud võimalik haigust vältida. Kuivõrd hageja teavitamata jätmise ja haiguse ravimata jätmise tõttu on raskelt kahjustatud hageja tervis peab hageja kostja poolt tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 32 000 eurot. Kostja tegevusetus põhjustas kahju ehk pöördumatu tervisekahjustuse, elukvaliteedi olulisel languse ja reaalse eluohu.
18.Kostja suunas hageja infektsionisti poole alles 07.01.2015 ehk viis aastat pärast hageja terviseprobleemist teada saamist. Asjaolu, et hagejale ei ole osutatud õigeaegset ravi, mille tõttu tekkis mitmekoldeline maksavähk, tõendab hageja tervisekaardil 13.11.2018 tehtud märge, kus arst kinnitas, et ravimata kroonilise C-hepatiidi foonil on tekkinud maksavähk.
KOSTJA VASTUVÄITED
19.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus, et vangla ja kinnipeetava vahel tekib eraõiguslik lepinguline suhe vangla tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse osutamisel. Hagi rahuldamiseks peaks hageja tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus süüliselt kohustust, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et viimane sai alles 07.01.2015 teada, et ta on C-hepatiidi viiruse kandja.
20.Hagejale osutatud tervishoiuteenust on nõuetekohaselt dokumenteeritud vastavalt sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ esitatud nõuetele. Käesolevalt ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hagejale tervishoiuteenuse osutamine oleks nõuetekohaselt dokumenteerimata, millest tulenevalt peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt ravivea olemasolu tõendama patsient. Tõendamiskoormus ei ole ümber pöördunud ja nõude rahuldamise eeldusi tuleb tõendada hagejal.
21.Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu järgi saabus hageja Tallinna Vanglasse 23.12.2008 Põhja Prefektuuri arestimajast ning viibis Tallinna Vanglas kuni 22.02.2016, mil ta paigutati ümber Tartu Vanglasse. VangS § 14 lg 1 lause kolm järgi on vanglasse saabumisel kinnipeetav kohustatud läbima tervisekontrolli, mida teeb arst. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 91 lg 1 kohaselt peetakse kinnipeetava kohta tervisekaarti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõike 2 alusel kehtestatud määruse kohaselt.
22.Tervisekaardi kohaselt on hageja 23.12.2008 tervisekontrolli käigus avaldanud, et B ja C hepatiiti ei põe, samuti eitas kroonilisi haigusi. 30.03.2009 kande kohaselt pöördus hageja arsti poole mh seoses maksavaluga. Arst on märkinud diagnoosiks gastriit ja duodeniit ehk mao- ja kaksteistsõrmikupõletik ning kaasnevaks diagnoosiks kroonilise viirushepatiidi. Lisaks on arst määranud aspartaadi aminotransferaas (AST) ja alaniini aminotransferaas (ALT) analüüsid. Arsti märgitud krooniline viirushepatiit oli diagnoositud vastavalt hageja kaebustele, mida tõendab asjaolu, et viirushepatiidi tüüpi ei ole spetsifitseeritud ja nimelt seepärast on arst vastava vereanalüüsi määranud. Seega on ebaõige hageja arusaam nagu oleks tal juba 30.03.2009 Chepatiit diagnoositud.
23.Tervisekaardi 18.08.2009 kandest nähtuvad vereanalüüsi vastused. Vastavalt Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhtaja Maret Voore seisukohale võib S-ALT ja S-AST analüüsides vähene tõus viidata nii algavale maksafibroosile kui maksapõletikule viirushepatiidi tõttu. Seega ei näidanud viidatud analüüs, et hageja oleks C-hepatiidi viiruse kandja. 07.09.2009 kande kohaselt suunas arst analüüsi vastuse edastamiseks õele ja määras maksa toetava ravi T. Carsili 1 tablett kolm 3 päevas 30 päevaks. Tervisekaardi 07.09.2009 kannet arvestades saab asuda seisukohale, et hagejat teavitati analüüsi tulemustest suuliselt. Kostjal ei olnud kohustust teavitada hagejat allkirja vastu. Samuti ei nähtu tervisekaardist, et hageja oleks talle määratud ravimist keeldunud või seda muul põhjusel võtmata jätnud. Kostja ei pidanud eluliselt usutavaks, et hageja manustas ravimit ilma teadmata või uurimata, miks ta seda võtma peab. Seega oli hageja 30.03.2009 võetud vereanalüüsi tulemustest teadlik.
24.C-viirushepatiidi näol on tegemist nakkushaigusega, mis on C-hepatiidi viiruse (HCV) poolt põhjustatud maksapõletik. Vastavalt vanglate tolleaegsele töökorraldusele teostasid meditsiiniõed immuunanalüüside tutvustamist ning enne 2013. a lõppu vanglates viirusvastast ravi ei teostatud. C-hepatiidi analüüsi tehti ainult riskirühma isikutele (HIV-positiivsed isikud, süstivad narkomaanid, prostitutsioonis osalenud isikud), kuhu hageja ei kuulunud. Seega kuni aastani 2013 ei tehtud hagejale C-hepatiidi analüüsi, samuti ei saanud ta C-hepatiidi viirusvastast ravi. Ka Eesti haiglates teostati viirushepatiidi diagnoosimist enne 2012-2013 aastaid vaid vähesel määral.
25.2013. a alustati Eesti vanglates projekti raames C-hepatiidi täiendavaid uuringuid lisaks HIVpositiivsetele isikutele varasemalt viirushepatiidi sümptomite ja kaebustega ning tõusnud maksanäitajatega isikutel, sh hagejal. Tervisekaardi 08.10.2013 kande järgi võeti isikul antiHCV ehk C-hepatiidi antikehade analüüs, mis osutus positiivseks. Antikehad, mis proovi käigus leiti, annavad tunnistust asjaolust, et patsient on olnud kokkupuutes C-hepatiidi viirusega või viiruse kandjaga ning tema keha on asunud looma antikehasid võitlemaks C-hepatiidi tekkimise vastu. Antikehade olemasolu veres ei määra kindlaks isiku diagnoosi ega haiguslikku seisundit. Seda, kas nakkus möödub paranemisega või jääb organismi ning kujuneb krooniliseks viirushepatiidiks, vajab täiendavat jälgimist ja viiruse hulga mõõtmise täiendavaid analüüse. Antikehade positiivse tulemuse korral jäid isikud jälgimisele kuni ravivõimaluste tekkimiseni ning anti-HCV positiivse tulemusega isikutele määrati HVC RNA kvant analüüs aasta pärast anti-HCV positiivse tulemuse teadasaamisest.
26.Hagejalt aastal 2013 võetud vereproov näitas nakkushaiguskahtlust, mis võis viidata tema kokkupuutele haiguse kandjaga, kuid ei näidanud haiguse kandjaks olemist ega haigestumist Cviirushepatiiti. Oktoobris 2013 võetud vereanalüüsi vastust positiivsete antikehade olemasolu kohta tutvustati hagejale 21.10.2013 allkirja vastu. Hageja oli oma maksaga seonduvatest täpsustamata terviseprobleemidest ja võimalikust C-hepatiidi viiruse kandjaks olemise kahtlusest teadlik hiljemalt juba 21.10.2013.
27.28.10.2014 teostati hagejale kordus HIV ja HCV RNA kvantanalüüs ehk vereplasmas viiruse hulga analüüs ning vastavalt 31.10.2014 sissekandele teavitas meditsiiniõde I M hagejale analüüside vastused, teostas HIV testi järgse nõustamise ning suunas gastroenteroloogi vastuvõtule. Seega ei ole õige hageja väide, et ta sai alles 07.01.2015 teada C-hepatiidi viiruse olemasolust. Tervisekaardi 31.10.2014 kanne tõendab, et hagejat teavitati analüüsi tulemustest.
28.29.12.2014 käis hageja dr L vastuvõtul, kus talle selgitati viiruse olemasolu. Arst uuris hagejalt nakatumise aega ja teed. 29.12.2014 kandes on ilmne eksimus aastaarvus. Hagejale on teostatud C-viirushepatiidi antikehade analüüs oktoobris 2013 ning viiruse hulga määramise analüüs oktoobris 2014. Sama nähtub tervisekaardi 10.02.2015 kandest.
29.07.01.2015 viibis hageja perearsti vastuvõtul, kus ta suunati infektsionisti vastuvõtule ravi sobilikkuse hindamiseks. 10.02.2015 kandest nähtuvalt käis hageja infektsionisti vastuvõtul, kes hindas hagejat suhteliselt heaks ravikandidaadiks ja määras täiendavad analüüsid. Korduval infektsionisti vastuvõtul käis hageja 26.05.2015, kus selgitati analüüside vastuseid ning määrati üheks kuuks maksa toetav T. Carsil ravi ja seejärel uued analüüsid. 29.06.2015 võetud kordusanalüüsid ning gastroenteroloogi vastuvõtul 17.07.2015 tutvustati analüüsi tulemusi, analüüsides oli märgatav positiivne dünaamika. Kordusanalüüsid võeti 22.01.2016 ja 17.02.2016 selgitas perearst hagejale analüüsi vastuseid ning suunas gastroneteroloogile. Eeltoodust nähtub, et kostja on hageja tervislikku seisundit jälginud ja teda võimaluste piires ravinud.
30.Hageja viidi 22.02.2016 karistust kandma Tartu Vanglasse ning edasine jälgimine toimus Tartu Vangla meditsiiniosakonnas. Hageja 12.09.2017 tervisekaardi kandest nähtub, et infektsionisti vastuvõtul väitis hageja, et on umbes 5 aastat teadlik c-viirushepatiidi olemasolust, mis tõendab, et hageja väide nagu oleks ta saanud viiruse olemasolust teada alles aastal 2015, on väär.
31.Kostja selgitas, et lisaks vereanalüüsidele ja kõhukoopaelundite sonograafia uuringule tuleb enne viirusvastase ravi alustamist teostada maksa fibroosiastme määramine, mida teostatakse kas spetsiaalse FibroScan uuringuga või maksabiopsia ehk maksakoest proovimaterjali võtmise läbi. Tallinna Vanglas teostati FibroScan uuringuid 2016. a augustis, 2017. a mais ja 2018. a juulis. Kuna hageja viidi üle Tartu Vanglasse enne Tallinna Vanglas FibroScan uuringute toimumist, ei
saanud ta Tallinna Vanglas viibides viirusevastast ravi. Viirushepatiidi haigustekitaja tüübipõhist diagnoosimist ja viirusvastast ravi ei teostatud Eesti vanglates enne 2013. Pärast seda, kui hagejal tuvastati anti-HCV ehk antikehade olemasolu, toimus edasine jälgimine vastavalt tolleaegsele ravijuhisele ja –praktikale.
32.Kuna hagejal teostati esmakordselt fibroosiastme mõõtmine 12.12.2017 ning puudusid varasemad uuringutulemused, ei ole võimalik väita, et maksafibroos kujunes hagejal kinnipidamisel viibimise ajal. Hepatiit võib olla palju aastaid inimese organismis ilma kliinilisi kaebusi avaldamata ning kui nakatunu ei tea võimalikku riskikäitumise aega (näiteks kaitsmata vahekorra, tätoveeringu teostamise, intravenoosselt narkootikumi tarvitamise aeg) või viisi, ei ole võimalik tervishoiutöötajal anda hinnangut, millal võis nakatumine aset leida. Seega võis hagejal juba vanglasse saabumisel esineda maksafibroosi, mistõttu ei saa pidada kostjat selle eest vastutavaks. Kokkuvõttes on kostja hagejat ravinud olemasolevate võimaluste piires ja vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja väited kostja kohustuste rikkumise, süü ja põhjusliku seose olemasolu kohta on jäänud paljasõnalisteks. Hageja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist kostja diagnoosi- või ravivea tõttu.
33.05.02.2019 seisukohtades tõi kostja välja, et hageja arusaam, nagu tähendaks antikehade olemasolu veres viirushepatiidi olemasolu, on ekslik. Sellest tulenevalt on hageja jõudnud ebaõigetele järeldustele. Vahet tuleb teha vereanalüüsil, mis näitab antikehade olemasolu veres ning vereanalüüsil, mis määrab C-viirushepatiidi olemasolu veres. Antikehad annavad tunnistust asjaolust, et patsient on olnud kokkupuutes C-hepatiidi viirusega või viiruse kandjaga ning tema keha on asunud looma antikehasid võitlemaks C-hepatiidi tekkimise vastu. Antikehade olemasolu veres ei määra kindlaks isiku diagnoosi ega haiguslikku seisundit. C-viirushepatiit on pika peiteperioodiga (kuni kuus kuud), mis ei võimalda patsiendile enne kuue kuu möödumist kindlat diagnoosi panna.
34.Hageja heidab kostjale ette, et teda ei teavitatud C-viirushepatiidi olemasolust, kuigi vastava diagnoosi määras talle arst juba 30.03.2009. Vastav sissekanne oli arsti poolt tehtud hageja kaebuste alusel. C-hepatiiti ei ole võimalik diagnoosida ilma vastavate analüüsideta ning lihtsalt arsti vastuvõtul viibides. Seetõttu on arst määranud analüüsid ning jätnud viirushepatiidi tüübi spetsifitseerimata.
35.Tervisekaardi 18.08.2009 kandest (ravilugu nr 10) nähtuvad vereanalüüside vastused, mille arst suunas 07.09.2009 kande (ravilugu 12) järgi edastamiseks õele ja määras maksa toetava ravi T. Carsili 1 tablett kolm 3 päevas 30 päevaks. Aastal 2009 ei tutvustatud kinni peetavatele isikutele erinevaid proovide või testide tulemusi Tallinna Vanglas allkirja vastu, vaid tavapärase praktika järgi informeeriti patsienti ning selgitati analüüsi tulemusi. Tervisekaardi 07.09.2009 kannet arvestades ei pidanud kostja hageja vastupidist väidet usutavaks. Hagejat teavitati analüüsi tulemustest suuliselt. 30.03.2009 võetud vereanalüüsi tulemus ei näidanud C-hepatiidi kandjaks olemist ega olnud nimetatud haiguse diagnoosiks. Seega on ebaõige hageja arusaam nagu oleks tal juba 30.03.2009 C-hepatiit diagnoositud. 30.03.2009 vereanalüüsi tulemuste alusel ei olnud võimalik määrata mingit diagnoosi ega ravi. Sellest tulenevalt on põhjendamatu hageja etteheide, et talle ei osutatud C-hepatiidi viirusevastast ravi, kuivõrd C-hepatiiti aastal 2009 tal ei diagnoositud.
36.Vanglal puudus kohustus võtta täiendavaid vereproove C-hepatiidi viiruse diagnoosimiseks, kuna C-hepatiidi vastast ravi kinnipidamisasutustes ei teostatud. Ravi oli võimalik jätkata juhul, kui patsiendi ravi on vabaduses viibides alustatud. Vanglates hakati C-hepatiiti ravima Norra Kuningriigi rahastatud projekti raames, kui patsient vastas sihtgrupile.
37.2013 alustati Eesti vanglates projekti raames C-hepatiidi täiendavaid uuringuid ning selle raames võeti hagejalt tervisekaardi 08.10.2013 kande (ravilugu nr 62) järgi anti-HCV ehk C7
hepatiidi antikehade analüüs, mis osutus positiivseks. Haiguse olemasolust ei saanudki hagejat 08.10.2013 analüüsi põhjal teavitada, kuna see ei näidanud C-hepatiidi olemasolu, vaid näitas Chepatiidi antikehade olemasolu organismis. See, kas nakkus möödub paranemisega või jääb organismi ning kujuneb krooniliseks viirushepatiidiks, vajab täiendavat jälgimist ja viiruse hulga mõõtmise täiendavaid analüüse. Seega hageja arusaam nagu oleks juba siis teda ravida saanud, ei ole õige. Analüüsi vastusest teavitati hagejat allkirja vastu ja alusetu on hageja etteheide, et teda tulemustest ei teavitatud.
38.Antikehade positiivse tulemuse korral jäid isikud jälgimisele kuni ravivõimaluste tekkimiseni ning anti-HCV positiivse tulemusega isikutele määrati HVC RNA kvant analüüs aasta pärast anti-HCV positiivse tulemuse teadasaamisest. 16.10.2014 kande (ravilugu nr 77) järgi keeldus hageja kordus HCV RNA vereanalüüsist. HCV RNA korduskvantanalüüs võeti 28.10.2014 (ravilugu nr 78). 31.10.2014 teavitati hagejale allkirja vastu HIV analüüsi vastused, kuid HCV RNA analüüs saabus tervisekaardi järgi 06.11.2014 (ravilugu nr 82), misjärel suunati hageja gastroenteroloogi vastuvõtule. Hageja pidi hiljemalt 29.12.2014 arsti vastuvõtul teada saama, et tal on diagnoositud 28.10.2014 analüüsi põhjal C-viirushepatiit. Tervisekaardist nähtub, et esmakordselt on hagejal diagnoositud C-viirushepatiit 29.12.2014 (ravilugu nr 84), mistõttu ei saanud kostja varem hagejat C-hepatiidi viiruse olemasolust teavitada. 06.11.2014 saabunud analüüsi vastusest teavitamist arsti vastuvõtul 29.12.2014 ei saa pidada ebamõistlikuks viivituseks..
39.Tervisekaardi 29.12.2014 kandest (ravilugu nr 84) nähtuvalt viibis hageja gastroenteroloogi vastuvõtul, kus selgitas, et nakatumise aega ja teed ei tea. Ei ole usutav, et arst pani selle kirja ilma, et hageja oleks seda väitnud. Arstil puudub igasugune mõistlik põhjus seda teha. Seega ei ole usutav hageja väide, et ta sai alles 07.01.2015 teada C-hepatiidi viiruse olemasolust. See, et hageja oli tervisekaardi 07.01.2015 kande (ravilugu nr 86) järgi hämmingus, ei tähenda, et ta diagnoosist esmakordselt kuulis. Hämmingut võis ta väljendada selle kohta, et ta üldse diagnoosi sai, kuivõrd ta oli 29.12.2014 arsti vastuvõtul avaldanud, et nakatumise aega ja teed ei tea.
40.Kokkuvõttes ei saanud kostja teavitada hagejat C-viirushepatiidi diagnoosist ei 2009. aastal ega 21.10.2013, kuna esimest korda diagnoositi hagejal hepatiit alles 29.12.2014. Ilma diagnoosita ei olnud võimalik hagejale ravi määrata. Hageja ei ole tõendanud, et 12.09.2017 tervisekaardi kanne, mille kohaselt oli hageja juba viis aastat C-viirushepatiidist teadlik, oleks vale. Arstil puudus igasugune mõistlik põhjus valekande tegemiseks. Viidatud 5 aastat kattuks umbes ajaga, mil hagejat teavitati C-hepatiidi antikehade olemasolust (21.10.2013), mis lisab usutavust asjaolule, et arsti 12.09.2017 kanne on õige.
41.Kostja ei nõustunud, et vangla oli kohustatud hagejale C-hepatiidi vastase ravi tagama. Hagejale ei olnud võimalik aastal 2009 määrata ühtki diagnoosi isegi juhul, kui vangla meditsiiniosakond oleks isiku koheselt täiendavatele uuringutele suunanud. Nimetatud ajal ei osutatud Eesti kinnipidamisasutustes C-viirushepatiidi vastast raviteenust ning vangla meditsiiniosakonnal ei oleks diagnoosi panemisel olnud võimalik hagejale ravi osutada. Vanglas tagatav tervishoiuteenus on osa riigi tervishoiusüsteemist (VangS § 49 lg 1) ja rahastus eraldatakse kinnipeetavate ravimiseks teatavate piirangutega. Seega tuleb tervishoiuteenuse osutajal paratamatult arvestada kitsendustega, mis tulenevad eraldatud rahalistest vahenditest.
42.Hagejale määrati toetav ravi maksa tugevdamiseks (ravilugu nr 96, määrati raviks karsil 1 tab x 3) ning tehtud vajalikke analüüse ja uuringuid. Seega on kaebaja tervislikku seisundit jälgitud regulaarselt. Kostja on täpsustavate uuringute, analüüside ja ravi määramise osas lähtunud Eesti Vabariigis kehtivast C-hepatiidi ravijuhisest. Kostja on hageja tervislikku seisundit jälginud ja teda võimaluste piires ravinud. Kuivõrd kroonilise C-hepatiidi ravi on väga toksiline ja halvasti talutav (ning mitte 100 % viirust hävitav), jälgitakse maksafunktsiooni (maksa tööd) teatud analüüsidega ning arvestades viiruse hulka, patsiendi üldist seisundit, soovi
ning ravi tulemuslikkust otsustab infektsioonist, kas ravist saadav kahju kõrvaltoimete näol korvab eeldatava kasu. Seega oli esmalt vajalik teha hagejale täiendavaid analüüse. Enne raviga alustamist oli vajalik hinnata ja jälgida patsiendi tervislikku seisundit, mida ka tehti.
43.Kroonilise C-hepatiidi ravi osutamine vanglas toimub ühtse järjekorra alusel, mis tähendab, et isikud lisatakse ravijärjekorda jooksvalt, kui nad selleks soovi avaldavad. Järjekorra liikumine sõltub nii vangla eelarvelistest vahenditest kui isikute ravisobilikkusest. Tegemist ei ole kõigi vanglate ülese ühtse järjekorraga, vaid iga vangla peab eraldi sellist ravijärjekorda. Ravijärjekorda lisades jäi hageja järjekorras viimaseks, sest enne teda oli järjekorda lisatud teisi sama ravi ootavaid kinnipeetavaid. Kuna hagejal oli krooniline haigus (krooniline C-hepatiit), mitte erakorraline vältimatu abi osutamist vajav terviserike, ei saa tema järjekorra lõppu lisamist pidada kuidagi lubamatuks või õigusvastaseks. Kuna hageja viidi 22.02.2016 üle Tartu Vanglasse, siis Tallinna Vanglas hagejale ravijärjekorra alusel C-hepatiidi ravi ei osutatud.
44.Kostja leidis, et ainult hagejal kahjuliku tagajärje saabumisest ei saa tuvastada, et see saabus kostja rikkumise tagajärjel. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tal tekkis mittevaraline kahju põhjusel, et ta ei saanud ravi kohe pärast analüüsi positiivse tulemuse selgumist. Kuigi hagejal ei alustatud C- hepatiidi ravi kohe pärast analüüsi positiivse tulemuse selgumist, ei saa järeldada, et hageja ravi alustamisega viivitati õigusvastaselt kaua. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ei anna alust hageja väide, et ta võis kedagi vahepeal C-hepatiiti nakatada, kuna ta ei ole konkreetselt väitnud, et oleks kedagi nakatanud.
45.Kostja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ei ole hagejal maksavähki tekkinud. Maksavähk on haigus, mille puhul maksakoes tekivad muutused, mille tagajärjel hakkavad paljunema vähirakud. Tekkepõhjusteks on mh B- ja C-hepatiit (viiruslik maksapõletik) ning maksatsirroos. Krooniliste maksahaiguste lõppfaasiks on pöördumatud muutused maksakoes ehk maksatsirroosi teke. Maksatsirroos on kogu maksa haarav struktuurimuutus, millele on iseloomulik maksarakkude hävimine ja maksa sidekoestumine. Maksatsirroos on mitmesuguste maksahaiguste hiline tagajärg, st selle tekkimiseni kulub üsna pikk aeg. Ka kroonilise Chepatiidi ravijuhendist nähtuvalt on kroonilise C-hepatiidi kulg üldjuhul aeglaselt progresseeruv. Maksatsirroos tekib 5-25%-l haigetest 25-30 aasta jooksul. Seda soodustab kõrgem vanus haigestumisel, alkoholi kasutamine, ülekaalulisus koos maksasteatoosiga, meessugu, samaaegne HIV-infektsioon või B-hepatiit.
46.Seega ei ole maksatsirroosi näol tegemist sellise haigusega, mis tekiks ja mille viimane fibroosiaste (F4) kujuneks välja mõne aastaga. Tegemist on pikaajaliselt ja pigem aastatega kujuneva haigusega, mistõttu ei saanud kostja kuidagi hagejale oma tegevuse või tegevusetusega sellist terviseriket tekitada. Tervisekaardi 19.04.2013 kandest (ravilugu nr 71) nähtub, et hageja on tunnistanud alkoholi tarvitamist alates 16. eluaastast, mistõttu ei ole võimalik välistada, et hagejal oli arenev maksafibroos juba enne viirushepatiiti nakatumist ja enne vanglasse sattumist. Seega ei saa väita, et juhul, kui kostja oleks võimaldanud koheselt peale 29.12.2014 diagnoosi hagejale viirusevastast ravi, ei oleks tal tänaseks tekkinud maksavähki. Antud juhul puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahjuliku tagajärje vahel.
47.Enne viirusvastase ravi alustamist tuleb teostada maksa fibroosiastme määramine, mida teostatakse kas spetsiaalse FibroScan uuringuga või maksabiopsia ehk maksakoest proovimaterjali võtmise läbi. Maksabiopsia on invasiivne protseduur, sest biopsianõelaga läbistatakse mitmeid kudesid ja tüsistuste oht on suur. Kuna Eestis on tänapäeval kasutusel/saadaval FibroScan seade või ultraheliseadmed spetsiaalse maksa elastograafia anduriga, ei ole biopsia valikmeetod. Samuti on biopsia puuduseks see, et võetakse proovimaterjal maksa ühest piirkonnast, kuid fibroscaniga tehakse skaneering maksa erinevatest osadest. Eeltoodud põhjustel määratakse vanglas fibroosiaste FibroScan uuringuga.
48.Hageja on üksnes paljasõnaliselt kahju tekkimist väitnud, kuid ei ole tõendanud kostja kohustuste rikkumist, süüd, põhjuslikku seost väidetava rikkumise ehk osutatud ravi ning hagejale väidetavalt saabunud kahjulike tagajärgede vahel. Hageja väiteid ei tõenda tema tervisekaardi väljavõte. Kostja palus hagi jätta rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
49.Arvestades hageja nõudeid ja kostja vastuväiteid ning hinnates kogumis kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
50.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja vahel oli eraõiguslik lepinguline suhe tervishoiuteenuse osutamiseks; 2) hageja viibis Tallinna Vanglas 23.12.2008 kuni 22.02.2016, misjärel ta paigutati ümber Tartu Vanglasse.
51.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et ei teavitanud õigeaegselt hagejale määratud C-hepatiidi diagnoosist ja jättis määramata selle diagnoosiga seoses vajaliku ravi, mille tõttu tekkis hagejal täiendav tervisekahjustus. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja tekitas lepingu rikkumisega hagejale mittevaralise kahju.
52.Hageja palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahjuna 32 000 eurot. Hageja sai 07.01.2015 teada, et tal oli 29.12.2014 diagnoositud C-hepatiit. Hageja pandi 07.01.2015 C-hepatiidi viiruse ravijärjekorda, kuid ravi ta ei saanud. Tartu Vanglas diagnoositi hagejal 13.12.2017 maksatsirroos F4 staadiumis ning hiljem 2018. a maksavähk. Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördus hageja korduvalt kostja poole seoses kõhuvalu, nõrkuse, apaatia ja iiveldusega. Hagejale ei tehtud kindlat selgitavat uuringut. Alles hiljem sai hageja teada, et tal oli juba 30.03.2009 diagnoositud krooniline hepatiit. Hagejat oleks tulnud diagnoosist teavitada. Kostja jättis täitmata kohustused haiguse diagnoosimisel ja ravimisel, mis tõi kaasa haiguse halvenemise. Chepatiiti nakatumisest ei saanud hageja teada 21.10.2013 uuringute tulemuste alusel, sest haiguse diagnoosimiseks oli vaja teha täiendavaid uuringuid ning ainult antikehade olemasolust veres ei piisanud.
53.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue ei ole tõendatud. 30.03.2009 määrati hagejale diagnoos tema kaebuste alusel ning arst määras täiendavad AST ja ALT uuringud. Viirushepatiidi tüüpi ei ole täpsustatud, mistõttu on ebaõige hageja väide, et tal diagnoositi juba 30.03.2009 C-hepatiit. Hagejale tehtud analüüside tulemustest ei saanud koheselt järeldada Chepatiidi viiruse olemasolu. Analüüside tulemustest teavitati hagejat suuliselt 07.09.2009 ning talle määrati maksa toetav ravi. C-hepatiidi ravi vanglates enne 2013. aastat ei tehtud. Chepatiidi analüüs tehti hagejale tema analüüsi tulemuste tõttu projekti raames alles 2013. aastal. Enne seda vastavat analüüsi hagejale ei tehtud. Analüüs tehti hagejale 08.10.2013, mis näitas nakkushaigusekahtlust, kuid mitte haigestumist C-viirushepatiiti. Analüüside tulemusi tutvustati hagejale 21.10.2013 allkirja vastu. 28.10.2014 tehti hagejale kordusanalüüsina HCV RNA kvantanalüüs ehk vereplasmas viiruse hulga analüüs. Selle tulemustest teavitati hagejat 31.10.2014. Ebaõige on hageja väide, et ta sai C-hepatiidi viiruse olemasolust teada 07.01.2015. Viiruse olemasolu selgitati hagejale 29.12.2014 vastuvõtul.
54.C-hepatiidi raviks oleks hagejale tulnud teha FibroScan uuring, kuid seda tehti Tallinna Vanglas siis, kui hageja oli juba üle viidud Tartu Vanglasse. Hagejale 12.12.2017 tehtud fibroosiastme mõõtmise tulemustest ei saa järeldada, millal kujunes hagejal maksafibroos. Hepatiit võib inimese organismis olla palju aastaid ilma kaebusi põhjustamata. Tõendamata on hageja väited, et tema tervis halvenes kostja tegevusetuse tõttu.
55.Asjas kogutud tõendeid hinnates leiab kohus, et hageja väited ei ole tõendatud. 06.12.2018 pöördumises selgitas kohus hagejale (toimiku lk 101-102), et viimasel tuleb oma väiteid täiendavalt põhistada ja tõendada. Kohus selgitas, et kuna hageja ei ole kostjale ette heitnud tervishoiuteenuse dokumenteerimata jätmist ning on vastupidiselt hoopis tuginenud kostja koostatud ravilugude sissekannetele, ei ole tõendamiskoormus ümber pöördunud. Kohus selgitas hagejale vajadust välja tuua, millises osas ei vastanud talle osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele. Kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele vastata kostja väidetele, et 30.03.2009 raviloo sissekanne ning 12.09.2017 sissekanne tehti hageja sõnade järgi. Kohus selgitas vajadust põhistada ja tõendada kostja süüd ning põhjuslikku seost kostjale ette heidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Vaatamata kohtu selgitustele hageja oma väiteid täiendavalt ei tõendanud.
56.VÕS § 758 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Pooled ei vaidle käesolevas asjas selle üle, et nende vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping.
57.VÕS § 762 näeb ette, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Hageja heitis kostjale ette tegevusetust tema ravimisel, kuid ei põhistanud ega tõendanud, kuidas või miks ei vastanud kostja poolt tegelikult osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis maksatsirroos ja maksavähk seetõttu, et kostja ei taganud talle kinnipidamisasutuses viibimise ajal C-hepatiidi viiruse ravi. Hageja väited on jäänud üldsõnalisteks.
58.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 49 lg 2 kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. VangS § 52 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Seejuures näeb VangS § 52 lg 2 ette, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Seega tuleneb seadusest, et arstil on võimalik tagada kinnipeetavale ravi, arvestades vanglas olevaid võimalusi.
59.Vabariigi Valitsus on 19.12.2003 vastu võtnud määruse nr 330 vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise mahu, tingimuste ja korra kohta. Viidatud määruse § 3 lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega peab tervishoiutöötaja arvestama teenuse vajalikkuse hindamisel lisaks isiku vajadustele seda, millised on rahalised võimalused.
60.Sama määruse § 2 lg 1 näeb ette, et riigieelarvest rahastatakse määruse lisas 1 nimetatud tervishoiuteenuste osutamist. C-viirushepatiidi vastast ravi antud loetelus märgitud ei ole. Kostja on oma vastuses selgitanud, et 2013. aastal alustati kinnipidamisasutustes C-hepatiidi täiendavaid uuringuid projekti raames. Riigieelarves vastavate rahaliste vahendite puudumise tõttu ei oleks hagejale varem saanud teha vastavaid uuringuid ega ravi. Kohus loeb kostja vastuväited põhjendatuteks ja tõendatuteks. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliste rahaliste vahendite arvelt oleks kostja saanud talle enne 2013. aastal läbi viidud projektipõhist rahastamist tagada hagejale C-viirushepatiidi uuringuid ja ravi.
61.VÕS § 766 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Iseenesest on õige hageja väide, et kostja oleks pidanud teda teavitama kõigist tema terviseseisundiga seotud asjaoludest, sealhulgas C-hepatiidi viiruse diagnoosist. Samas ei ole hageja tõendanud oma väiteid selle kohta, et tal diagnoositi vastav haigus juba 2009. aastal, kuid teda jäeti sellest teavitamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teavitamiskohustust rikkunud.
62.VÕS § 770 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 758 lg 3 näeb ette, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. VÕS § 770 lg 4 sätestab ühtlasi, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
63.Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks jätnud nõuetekohaselt dokumenteerimata talle osutatud tervishoiuteenuse. Vastupidi, hageja on oma väidete esitamisel tuginenud kostja koostatud dokumentidele. Seega oleks hagejal tulnud tõendada, et esinevad kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud ehk kostja jättis teda teavitamata olulistest hageja tervisega seotud asjaoludest, kostja jättis õigeaegselt tegemata vajalikud uuringud ning hagejale vajaliku ravi. Hagejal oleks tulnud tõendada, et talle tekkis terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga vältida. Hageja on nõuete esitamisel seejuures väitnud vastuoluliselt, et kostja olevat juba 30.03.2009 diagnoosinud tal kroonilise hepatiidi, kuid jättis teda sellest teavitamata. Samas heitis hageja kostjale ette kroonilise hepatiidi diagnoosimiseks vajalike uuringute tegemata jätmist, mistõttu ei olevat kostja hageja haigust õigeaegselt diagnoosinud ega ravinud. Mõlemad hageja vastuolulised väited on tõendamata.
64.Hageja esitas kohtule osalise väljavõtte oma tervisekaardist (toimiku lk 8-18) ning kostja tervikliku tervisekaardi perioodil 23.12.2008 kuni 23.10.2015 (toimiku lk 44-54), mil hageja viibis Tallinna Vanglas. Tervisekaardi sissekannetest nähtub, et hageja saabus Tartu Vanglasse 23.12.2008 stabiilses seisundis (ravilugu nr 1, toimiku lk 8). Raviloo sissekande kohaselt oli hageja C-hepatiidi osas negatiivne. Samas kurtis hageja maohaavandi üle. 30.03.2009 arsti vastuvõtul (ravilugu nr 6, toimiku lk 8, lk 44) kurtis hageja maovalu ja periooditi maksvalu. Arst on märkinud raviloos hageja diagnoosiks K29 + gastriit ja duodeniit ehk mao- ja kaksteistsõrmiku põletik. Kaasnevaks diagnoosiks on märgitud B18 krooniline viirushepatiit. Sissekandest ei saa järeldada, et diagnoos oleks hagejale määratud mistahes uuringute alusel. Hagejale alles määrati vereanalüüsid AST ja ALT. Kroonilise viirushepatiidi osas ei ole arst diagnoosi täpsustanud. Kohus nõustub raviloo sissekande alusel kostja väidetega, et tegemist oli
võimaliku diagnoosi kahtlusega, mitte hagejal tegelikult tuvastatud haigusega. Diagnoosi täpsustamiseks oleks tulnud hagejal teha täiendavaid uuringuid, mida 30.03.2009 raviloo sissekande ajaks tehtud ei olnud.
65.Seega loeb kohus tõendatuks kostja väite, et arst võis hagejal kahtlustada kroonilise viirushepatiidi olemasolu lähtuvalt hageja enda esitatud kaebustest ehk periooditi esinevast maksavalust. Hageja on ise nõustunud ja väitnud, et kroonilise hepatiidi diagnoosimiseks olid vajalikud uuringud, kuid selliste uuringute tegemist enne 30.03.2009 ei ole hageja väitnud ja nende tegemist ei nähtu tervisekaardist. Hageja terviseseisundi täpsustamiseks määras arst AST ja ALT analüüsid. Kuivõrd raviloo sissekannete kohaselt on hagejaga arutatud temal esinevaid kaebusi, ei pea kohus eluliselt usutavaks, et arst ei teavitanud hagejat diagnoosi kahtlusest ega sellest, millistel eesmärkidel oli vajalik täiendavate analüüside tegemine. Hageja väited tema nõuetekohase teavitamata jätmise kohta ei ole tõendatud.
66.Vereanalüüside vastused tuli 18.08.2009 (ravilugu nr 10, toimiku lk 44 pöördel). 07.09.2009 raviloo sissekandes nr 12 (toimiku lk 44 pöördel – 45) viidati analüüside tulemustele (AST 61, ALT 125) ja hageja suunati analüüsi vastuse edastamiseks õe vastuvõtule. Hagejale määrati raviks 1 tbl Carsili. Seega on kostja dokumenteerinud, millest ja millisel viisil hagejat teavitati. Raviloo sissekandest võib järeldada, et õde teavitas hagejat analüüside tulemustest ja määratud ravi eesmärgist. Hageja on ise kinnitanud, et ainuüksi AST ja ALT analüüside tulemustest ei saanud järeldada, et ta on haigestunud C-hepatiiti. Järelikult ei saanud ega pidanud kostja teavitama hagejat, et analüüside tulemusena oleks viimasel diagnoositud C-hepatiidi viirus. Kohus ei pea usutavaks, et hageja manustas talle määratud ravimit ilma teadmata, millise seisundi parandamiseks talle ravim oli määratud.
67.Hilisemates ravilugude sissekannetes on hageja kurtnud kõhuvalu, sh maovalu üle. Hageja diagnoosiks on märgitud gastriit ja duodeniit. Hagejale tehti korduvalt erinevaid uuringuid. 29.09.2011 (ravilugu nr 39, toimiku lk 10) tehti hagejale ultraheli uuring kõhukoopast, kuid tema organites muutusi ei tuvastatud. Seega on tõendatud kostja väide, et ta ei olnud tegevusetu, vaid jälgis pidevalt hageja tervislikku seisundit ning tegi vajalikke uuringuid, et tuvastada õigeaegselt tervisliku seisundi võimalik halvenemine.
68.08.10.2013 raviloost nr 62 (toimiku lk 50) nähtub, et alles nimetatud ajal tehti hagejale Chepatiidi uuring. Antud raviloo sissekanne on kooskõlas kostja väitega, et C-hepatiidi osas sai konkreetse uuringu teha hagejale alles projektipõhise rahastamisvõimaluse tekkimisel 2013. aastal ning hagejale tehti uuring, lähtuvalt tema varasemate analüüside tulemustest. 28.10.2014 võeti hagejalt uuesti HCV Rna analüüs (ravilugu nr 77, toimiku lk 51 pöördel). 31.10.2014 (ravilugu nr 80, toimiku lk 51 pöördel) teavitati hagejat analüüside tulemustest ja temalt võeti teavitamise kohta allkiri. Seega teavitas kostja hagejat viimasele tehtud analüüside tulemustest.
69.29.12.2014 raviloo nr 84 (toimiku lk 12, lk 52) nähtub, et hageja diagnoosiks määrati B18.2 + krooniline C-viirushepatiit. Seega oli 2014. aasta analüüside tulemusena määratud hagejale konkreetne diagnoos. Sama raviloo sissekande kohaselt ei teadnud hageja oma nakatumise aega ega teed. Vastavast sissekandest saab järeldada, et hageja oli järelikult oma diagnoosist teadlik, mõistis selle tähendust ning arutas arstiga küsimust, kas või millal võis nakatumine toimida. Seega ei ole tõele vastav hageja väide, et ta sai oma diagnoosist teada alles 2015. aasta jaanuaris.
70.07.01.2015 raviloo sissekandest nr 86 (toimiku lk 12, lk 52) nähtub: „Patsiendil C-hepatiit 10.2013. Hämmingus kellest. Viiruskoormus ka tehtud, vajaks ravi“. Hageja suunati infektsionisti vastuvõtule. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kuna raviloo sissekanne viitab tema hämmeldusele, sai ta oma diagnoosist teada alles 07.01.2015. Hageja võis olla diagnoosist hämmeldunud ja seda ka raviarstile väljendada, kuid see ei muuda objektiivselt olematuks varamate ravilugude sissekandeid, kust nähtuvad hagejale tehtud uuringud ning nende
tulemustest teavitamine. Asjas kogutud tõenditest ei saa järeldada, et hageja sai oma diagnoosist teada alles 07.01.2015. Hagejat oli teostatud uuringute tulemustest ja tema võimalikust diagnoosist teavitatud juba varem.
71.15.01.2015 tehti hagejale taas ultraheli uuring, kus muutusi organites ei tuvastatud. Järelikult ei olnud kostja hageja tervisliku seisundi pideval jälgimisel tegevusetu. 10.02.2015 raviloo nr 89 sissekandes (toimiku lk 12 pöördel, lk 52) on märgitud, et kuigi hageja ei tarvitanud narkootikume, olid tal varem probleemid alkoholiga. Raviloo sissekande kohaselt on arst pidanud hagejat suhteliselt heaks ravikandidaadiks. Seega pidas kostja võimalikuks suunata hageja C-viirushepatiidi ravile. 26.05.2015 raviloost nr 96 (toimiku lk 13, lk 53) nähtub samuti, et hagejale planeeriti kroonilise C-hepatiidi ravi 24 nädalalt. Samuti määrati hagejale 1 kuuks raviks Carsili, misjärel tuli teha uuesti analüüsid. 29.06.2015 ehk kuu pärast ravimi võtmist määrati hagejale uued analüüsid (ravilugu nr 101, toimiku lk 53 pöördel). 17.08.2015 raviloos nr 103 (toimiku lk 14, lk 54) on märgitud, et hagejat peeti jätkuvalt C-hepatiidi ravikandidaadiks ning tema analüüside tulemused olid veidi paranenud. Seega ei olnud kostja tegevusetu.
72.Hageja ravikaardist perioodil 28.10.2015 kuni 07.02.2018 (toimiku lk 55-64) nähtub, et 22.01.2016 tehti hagejale uuesti analüüsid seoses C-hepatiidiga (ravilugu nr 115, toimiku lk 55 pöördel). 17.02.2016 raviloo nr 117 (toimiku lk 56) järgi oli hageja saadetud gastroenteroloogi vastuvõtule. Otseseid kaebusi kõhu piirkonnas sellel perioodil hageja ei avaldanud. Vaidlus puudub selle üle, et 22.02.2016 paigutati hageja Tallinna Vanglast ümber Tartu Vanglasse.
73.Kostja meditsiiniosakonna seisukoha kohaselt (toimiku lk 65-67) ei teostatud Eesti vanglates kuni 2013. aastani viirusvastast ravi ning C-hepatiidi analüüse tehti vaid riskirühma isikutele, kelle hulka hageja ei kuulunud. Alates 2013. aastast alustati vanglates projekti raames Chepatiidi täiendavate uuringute tegemist tõusnud maksanäitajatega isikutele, kelle hulka hageja kuulus. 08.10.2013 võeti hagejalt anti-HCV ehk C-hepatiidi antikehade analüüs, mis osutus positiivseks. Antikehade olemasolu ei kinnitanud kroonilise viirushepatiidi diagnoosi, kuid näitas, et hageja on nakkusega kokku puutunud. Kroonilise viirushepatiidi diagnoosimine vajas sellises olukorras täiendavaid analüüse. Kuna viirusevastast ravi vanglates ei teostatud, jäi hageja jälgimisele. Anti-HCV positiivse tulemusega isikutele määrati HVC RNA kvantanalüüs aasta hiljem. Hagejale tehti see analüüs 28.10.2014. 29.12.2014 on hagejale selgitatud viiruse olemasolu. Hageja väidet, et ta sai C-viirushepatiidi olemasolust teada 07.01.2015, ei ole seisukohas peetud õigeks, sest 29.12.2014 vastuvõtul uuriti hagejalt haigestumise anamneesi. Hagejale määrati ravi ja nähti ette kordusanalüüsid. Kohus leiab, et hageja ravilugude ja meditsiiniosakonna seisukohaga on kogumis tõendatud, et hagejal diagnoositi uuringute alusel viirushepatiit haigusena 28.10.2014 uuringuga, mille tulemustest teda teavitati allkirja vastu. 29.12.2014 selgitas arst hagejale haiguse olemasolu. Seega ei ole kostja jätnud täitmata kohustuse teavitada hagejat nõuetekohaselt viimasele pandud diagnoosist. Samuti on kostja meditsiiniosakonna seisukohaga tõendatud, et enne 2013. aastat ei olnud kinnipidamisasutustes võimalik diagnoosida C-hepatiiti haigestumist.
74.Samas meditsiiniosakonna seisukohas on selgitatud, et enne viirusevastase ravi alustamist tuli teha maksa fibroosiastme määramine, mida tehakse kas FibroScan uuringuga või biopsia teel. Kostja juures tehti FibroScan uuringuid 2016. augustis, 2017. mais ja 2018. juulis, kuid hageja oli enne seda üle viidud Tartu Vanglasse. Hagejal tehti esmakordselt fibroosiastme mõõtmine 12.12.2017, millest tulenevalt ei pidanud meditsiiniosakond võimalikuks, et maksafibroos kujunes hagejal kinnipidamise ajal. Vastuses on peetud võimalikuks, et maksafibroos arenes hagejal välja juba enne C-hepatiiti nakatumist. Vastuse kohaselt võib hepatiit olla palju aastaid inimese organismis ilma kliinilisi kaebusi avaldamata. 2009. aastal tehtud S-ALT ja S-AST analüüside vähene tõus võis viidata nii algavale maksafibroosile kui maksapõletikule viirushepatiidi tõttu. Vastusele on lisatud hagejale tehtud uuringute tulemus 07.10.2013 (toimiku lk 68), kus HCV vastus on loetud positiivseks.
75.Kostja esitas kohtule ka meditsiiniosakonna juhataja täiendatud seletuskirja (toimiku lk 133135), milles on märgitud, et 30.03.2009 oli hageja arsti vastuvõtul koos kaebustega periooditi esinevatele maksvaludele ja maovaludele. Arst määras hagejale AST ja ALT analüüsid ja märkis kaasuva diagnoosina kroonilise viirushepatiidi. Kuna 18.08.2009 saadud analüüside vastused ületasid normi piire, suunas arst analüüside vastuse edastamiseks õele ja määras hagejale ravi. Antikehade olemasolu hageja veres siiski kroonilise viirushepatiidi diagnoosi ei kinnitanud. Viirushepatiidi olemasolu tuvastati alles 28.10.2014 uuringuga, mille tulemustest teavitas hagejat õde 31.10.2014. Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja väited diagnoosist teavitamata jätmise, diagnoosivea või ravivea kohta on tõendamata. Diagnoos määrati hagejale alles pärast 28.10.2014 uuringu tegemist. Enne aega ei olnud kinnipidamisasutuses võimalik C-hepatiidi viiruse olemasolu diagnoosida. Teisalt nähtub asjas kogutud tõenditest, et hageja tervislikku seisundit on pidevalt jälgitud, talle on määratud ravi ja tema kaebustele on reageeritud. Chepatiidi ravi ei saanud kostja hagejale 2016. aastal teostada põhjusel, et hageja lahkus kostja juurest enne ravi alustamiseks vajaliku uuringu tegemist. Hageja ei ole tõendanud, et uuringud ja ravi, milliseid ta sai kostja juures viibimise ajal, ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele.
76.10.08.2017 raviloo nr 162 (toimiku lk 16 pöördel) sissekande kohaselt oli hageja mures, et ei olnud saanud C-hepatiidi ravi. Kohus osundab, et antud raviloo sissekande koostamise ajal ei viibinud hageja enam Tallinna Vanglas. 12.09.2017 raviloost nr 165 (toimiku lk 16 pöördel, lk 61) nähtub, et hagejale teatati 29.08.2017 tehtud analüüside tulemused. Hagejal oli HCV 3A subtüüp ning raviloo sissekande kohaselt oli hageja teadlik umbes 5 aastat HCV olemasolust. Arsti otsuse kohaselt tuli hageja panna FibroScani järjekorda. Kohus osundab, et ravilukku tehtud sissekanne hageja teadlikkusest on kooskõlas kostja poolt varem koostatud ravilugudega ning nendest nähtuva hageja teavitamisega.
77.13.12.2017 tehti hagejale uuring (toimiku lk 17) ning tuvastati F4 staadiumis maksatsirroos. 22.12.2017 teavitati hagejat FibroScan vastusest (toimiku lk 17). Raviloost nr 179 (toimiku lk 17) nähtub, et hagejale tehti kõhukoopa sonograafia ja tuvastati maksatsirroosi kaudsed tunnused. 07.02.2018 vastuvõtul (ravilugu nr 186, lk 18, lk 64) arutati hagejaga HCV/3A ravi võimalusi. Kuna saadaval oli ainult kaksikravi, mis oli tüsilik ja rohkete kõrvaltoimetega ning tagasihoidliku raviefektiga, jäi hageja uue ravi ootele. Seega keeldus hageja lõpuks ise ravist, mis oleks kinnipidamisasutuses olnud kättesaadav.
78.Täiendavalt esitas hageja kohtule ambulatoorsed epikriisid 2018. aastast (toimiku lk 105-109, lk 117-121). 13.11.2018 sissekandes on märgitud, et hagejal on tekkinud C-hepatiidi foonil mitmekoldeline maksavähk. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et krooniline C-hepatiit oli maksavähi tekkimise objektiivseks põhjuseks.
79.Kokkuvõttes ei saa asjas kogutud tõenditest järeldada, et hagejal tekkis C-viirushepatiidi õigeaegse ravimata jätmise tõttu kinnipidamisasutuses maksatsirroos, mis omakorda tõi kaasa maksavähi. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, millal tegelikult tekkis hagejal maksatsirroos. Samuti ei saa järeldada, et maksatsirroosi ning maksavähi tekkimise otseseks põhjuseks oli varasem C-hepatiit ning selle õigeaegne ravimata jätmine. Kostja ei ole hagejale tervishoiuteenuse osutamisel olnud tegevusetu ega rikkunud sõlmitud lepingut. Kostja on jälginud pidevalt hageja seisundit ning on talle taganud vajalikud uuringud ja ravi kinnipidamisasutusel olemasolevate rahaliste võimaluste piires. C-hepatiidi Eestis kättesaadavast ravist on hageja ise Tartu Vanglas lõpuks keeldunud. Kuivõrd kostja ei ole hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud, tuleb hageja mittevaralise kahju nõue jätta täielikult rahuldamata. Kuna hageja mittevaralise kahju nõue ei kuulu rahuldamisele, ei hinda kohus sisuliselt, kas hageja taotletud hüvitise suurus on iseenesest kohane ja põhjendatud või mitte.
80.Hagiavalduses palus hageja, et kohus asendaks otsuses tema nime initsiaalidega. TsMS § 462 lg 2 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus leiab, et hageja taotlus kuulub eeltoodu alusel rahuldamisele. Käesoleva kohtuotsuse jõustumisel tuleb asendada hageja nimi initsiaalidega ning avaldamata tuleb jätta hageja isikukood ja aadress.
81.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
82.Kostja ei esitanud taotlust rahaliselt kindlaksmääratavate menetluskulude hüvitamiseks. Käesolevas asjas on kohus rahuldanud hageja taotluse talle riigi õigusabi andmiseks. 15.01.2019 määruse alusel hüvitati riigieelarve vahenditest hageja riigi õigusabi osutanud esindajale koos käibemaksuga 330 eurot.
83.Riigi õigusabi seaduse § 27 lg 1 p 1 näeb ette, et riigi õigusabi saaja ei pea riigi õigusabi tasu ega riigi õigusabi kulusid hüvitama ning temale tagastatakse hüvitamiskohustuse täitmiseks tasutud ettemaksu, kui tsiviilasja lahendamisel mõistetakse kohtukulud täielikult või osaliselt välja vastaspoolelt ning seda osas, milles kohtukulud kannab vastaspool. Käesolevas lahendis ei ole kohus menetluskulusid välja mõistnud kostjalt, vaid on need jätnud hageja kanda. TsMS § 190 lg 4 näeb ette, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Eeltoodust lähtudes tuleb hagejalt mõista riigi tuludesse välja riigi õigusabi tasu 330 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.