Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-18-18677 Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel tuleb kostjatel tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1 500 eurot. Kautsjon tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A K AS ja kostja 28.12.2015 laenulepingu nr 51228-2, mille alusel sai kostja laenu 1500 eurot 36-kuulise tähtajaga intressiga 42,02% aastas. Kostja rikkus oma kohustusi, jäädes pidevalt maksetega viivitusse. 30.01.2017 ütles laenuandja kostjaga lepingu ülesse. Laenuandja loovutas 16.03.2017 laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Hagiavalduses palub hageja kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1278,09 eurot, intressivõlgnevus 512,40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 1020,81 eurot, lepingutasu 10 eurot, võla sissenõudmiskulud 15 eurot ning viivis põhivõlalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni võla tasumiseni viivisemääraga 42,02% aastas. TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus lahendab käesoleval juhul hagiavalduse tagaseljaotsusega ning jätab välja kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist viivisemääraga 42,02% aastas, mis on võrdne intressimääraga. Tulenevalt laenulepingu 2 (5)

2-18-18677 punktist 3.6. on viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, milleks käesoleval juhul on 42,02% aastas. Kohtu hinnangul on laenulepingu punkt 3.6 näol tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 kohaselt. Kostja on sõlminud lepingu tarbijana. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Lepingu sõlmimise ajal kehtis seadusjärgne viivisemäär 8,05% aastas. Seega ületab poolte vahel tüüptingimustes kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset üle viie korra. Kohus on seisukohal, et selgelt ülemäärane ja tarbijat ebamõistlikult kahjustav viivisemäär on tühine. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu hinnangul on seega viivisenõue põhivõlalt (1278,09 eurot) põhjendatud 194,34 euro ulatuses järgmise arvestuse alusel Võlaperiood 06.01.2016 – 06.05.2016 06.02.2016 – 06.05.2016 06.03.2016 – 06.05.2016 06.04.2016 – 06.05.2016 07.05.2016 – 21.06.2016 06.05.2016 – 21.06.2016 06.06.2016 – 06.06.2016 06.07.2016 – 26.07.2016 06.08.2016 – 31.08.2016 06.09.2016 – 04.10.2016 06.10.2016 – 30.01.2017

Võla summa 21,40 22,15 22,92 23,73 6,20 24,56 25,42 26,31 27,23 28,19 29,18

Viivitatud päevade arv

viivise summa 0,57 0,44 0,31 0,16 0,06 0,25 0,01 0,12 0,15 0,18 0,75

3 (5)

2-18-18677 06.11.2016 – 30.01.2017 06.12.2016 – 30.01.2017 06.01.2017 – 30.01.2017 31.01.2017 – 10.12.2018

30,20 31,26 32,36 1278,09

0,57 0,38 0,18 190,21

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 1278,09 eurot, intress 512,40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 194,34 eurot, lepingutasu 10 eurot, võla sissenõudmiskulud 15 eurot ning edasiulatuv viivis alates 11.12.2018 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 71% ulatuses kostja ja 29% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 360 eurot (ei sisalda käibemaksu). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 360 eurot osaliselt põhjendamatu. Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 90 eurot (so ühe tunni ulatuses arvestusega 90 eurot tunnis). Kohus leiab, et riigilõiv summas 300 eurot on põhjendatud kulu. Kohus määrab seega hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 390 eurot, millest kostjal tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitada 71% ehk 276,90 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline 4 (5)

2-18-18677 suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.