Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasja hind Hagi ese Pooled ja nende esindajad
Tartu Maakohus Heiki Kolk 08.aprill 2019,Võru kohtumaja 2-18-125041 1 554 eurot OK Incure OÜ hagi U. L. vastu võla nõudes Hageja OK Incure OÜ, registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn, lepinguline esindaja M. V. ; epost:xxxatxxxxxxU. L. , isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx; Võru; tegelik viibimiskoht teadmata. Kirjalik menetlus
Menetluse liik
1(4)
Kostja võib esitada Tartu Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jätmise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt tuleb tasuda kautsjon summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (TsMS § 187 lg 6). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,
1.OK Incure OÜ esitas Tartu Maakohtule hagi U. L. vastu põhivõlgnevuse 1 000 euro; intressi 136,80 euro, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 26.03.2018 kuni 15.01.2019 eest 367,20 euro ja sissenõudmiskulu 50 euro väljamõistmiseks. Hageja nõue tuleneb kostja ja IPF Digital Estonia OÜ vahel 20.11.2017 sõlmitud laenulepingust nr 3278130. Nimetatud lepingu alusel andis laenuandja kostjale krediiti 1 000 eurot intressimääraga 45% aastas. Kostja jättis tegemata korrapäraseid laenu tagastamise makseid. Laenuandja andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 13.03.2018 ning kuna võlgnevust ei tasutud, siis alates 14.03.2018 lõppes laenuleping erakorraliselt ning laenuandja loovutas nõude hagejale 14.03.2018. Hageja on arvestanud intressi 45% aastas alates lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni, so 20.11.2017-14.03.2018 summas 136, 80 eurot ning viiviseid 0,12% päevas alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni, so 15.03.2018-15.01.2019 summas 367,20 eurot. Hageja on viivise arvestamisel tuginenud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele, mis on 0,12% päevas.
kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hagiavaldusest nähtub, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 20.11.2017 laenulepingu, mille alusel sai kostja krediiti 1000 eurot. Esialgne võlausaldaja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset viivist vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele viivisemääras, mis on võrdne krediidilimiidi intressi aasta ja päevamääraga, so 0,12% päevas (teabelehel märgitud 0,13% päevas) e 45 % aastas. Pooled on käesoleval juhul sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille osas on hageja kohtule esitanud krediidikonto üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Laenulepingu üldtingimuste p 1 on märgitud, et viivitusintressi aasta- ja päevamäär on võrdne intressimääraga. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on märgitud, et maksetega hilinemisel kaasneb viivis krediidilimiidi intressi aasta- ja päevamäära alusel. Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses, sest need on esialgse võlausaldaja poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutatavad tingimused, mis ei ole eraldi läbi räägitud ja mille sisu kostja ei saanud lepingut sõlmides mõjutada. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga Kohus on seisukohal, et kokkulepitud viivise määr 0,12% päevas ehk 45 % aastas (ca 5,63 korda enam kui seadusjärgne viivise määr) on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on 10.05.2016 lahendis nr 3-2-1-25-16 p-s 13 lahendis leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis, et eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär enam kui 5,63 korda seadusjärgset viivisemäära ning kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ebamõistlikult. VÕS §-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine, kohaldatakse sellise tingimuse alusel seda liiki lepingu kohta sätestatut. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ja 3(4)
mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid summalt 1 000 eurolt perioodi 15.03.2018-15.01.2019 (306 päeva) eest summas 367,20 eurot. Kohtu arvutuste kohaselt kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) on viivis seadusjärgses määras nimetatud perioodi eest summas 67, 07 eurot.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.