Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Hagiavalduse kohaselt kuulutas maakohus 24.01.2018 tsiviilasjas nr 2-17-18186 tehtud määrusega välja pankrotivõlgniku pankroti. Hageja 64 880 euro suurune nõue pankrotivõlgniku vastu jäeti 31.05.2018. a võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata. Kostja esitas hageja nõude tunnustamisele ja selle järgule vastuväite. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hageja nõue tugineb hageja ja pankrotivõlgniku laenusuhetele. Pooled vormistasid neli lepingut (laenulepingud 2014-2, 10/2014 ja nr 5 ning finantseerimisleping 2017-1), millele on viidatud hageja pangakontost nähtuvate ülekannete selgitustes. Hageja pangakonto väljavõtetest nähtub, et äriühingud andsid aastatel 2014-2017 teineteisele oma vabadest vahenditest finantsabi (laenu). Pankroti väljakuulutamise hetkel oli võlgnikuks pankrotivõlgnik. Pankrotivõlgnik tasus hagejale nelja aasta jooksul 118 210 eurot ja hageja pankrotivõlgnikule 128 980 eurot. Rahaülekanded (v. a kolm esimest kannet summas 2300 eurot, mis tasuti hagejale arvete 1, 2 ja 8 alusel ning jäävad laenujäägi arvestusest välja) viitavad laenusuhtele. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu oli 13 070 eurot (128 210 - (118 210 – 2300)). Hageja esitas pankrotimenetluses 1. rahuldamisjärgu nõudena 64 880 euro suuruse nõudeavalduse. Hageja jättis ekslikult tähelepanuta äriühingute 2014. a ja 2015. a finantstehingud ja märkis nõude 1. järgu nõudena, kuigi nõue ei olnud hüpoteegiga tagatud. Laenulepingu 10/2014 alusel tasus hageja pankrotivõlgnikule 48 000 eurot. Pankrotivõlgnik ei viidanud tagasimaksetes sellele lepingule. Seega on hagejal 48 000 euro suurune nõue. Laenulepingu 2014-2 järgi tasus hageja pankrotivõlgnikule 51 360 eurot. Pankrotivõlgnik tasus hagejale 89 910 eurot (sh 15 000 eurot ekslikult viitega 2015-2, kuigi peaks olema 2014-2). Hagejal on 38 550 euro suurune kohustus. Pankrotivõlgnik andis 21.08.2014 hagejale 9000 eurot lühiajalist laenu. Hageja ei teinud tagasimakseid viitega lühiajalisele laenule. Hagejal on pankrotivõlgniku ees 9000 euro suurune kohustus. Finantseerimislepingu 2017-1 järgi tasus hageja pankrotivõlgnikule 13 620 eurot. Pankrotivõlgnik maksis tagasi 17 000 eurot. Hagejal on 3380 euro suurune kohustus. Laenulepingu nr 5 alusel andis hageja pankrotivõlgnikule laenu 16 000 eurot ning tagasimakset viitega sellele lepingule ei ole tehtud. Hagejal on 16 000 euro suurune nõue. Laenulepingud 2014-2 ja 10/2014 ei ole korrektsed, kuna neil ei ole laenuandja nime. Mõlemale lepingule on laenuandja esindajana alla kirjutanud hageja juhatuse liige. Hageja pangakonto väljavõtetest aastatel 2014-2017 nähtub, et hageja ja pankrotivõlgnik viitasid neile lepingutele ja tegid vastastikuseid makseid. Seega oli lepingute 2014-2 ja 10/2014 kohaselt hagejal lepinguline suhe pankrotivõlgnikuga. Alternatiivselt, kui laenulepingud 2014-2 ja 10/2014 on tühised, palus hageja nende lepingute puhul lahendada hageja haginõude alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille tasaarvestas eelnevalt oma kohustusega pankrotivõlgniku ees. Asjaolu, et hageja jättis ekslikult välja poolte 2014. a ja 2015. a arveldustest tulenevad nõuded, ei muutnud tasaarvestust olematuks. Seadus ei reguleeri, kuidas saab võlausaldaja oma nõuet võlgniku nõudega tasaarvestada juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul jääb nõue tunnustamata. On ebaselge, kas võlausaldaja saab taotleda nõude tunnustamist võlausaldaja ja võlgniku samaliigiliste vastastikuste nõuete tasaarvestuse ulatuses. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas esitada pankrotimenetluses oma nõue, kuid jätta tähelepanuta oma kohustused pankrotivõlgniku ees (st tasaarvestus tegemata).

Kuna tasaarvestus ei pruugi olla kehtiv, esitas hageja alternatiivse nõude tunnustamise nõude. Pankrotivõlgnik on hageja 2014-2017. a pangakonto väljavõtete kohaselt laenulepingute 10/2014 ja nr 5 kohaselt hagejale võlgu 64 000 eurot. Hageja andis pankrotivõlgnikule laenulepingu 10/2014 alusel võlgu 48 000 eurot, kuid pankrotivõlgnik ei teinud ühtki laenu tagasimakset. Laenulepingu 10/2014 p 2.3 kohaselt on laenu tagastamise lõpptähtaeg 31.12.2021. Hageja 2017. a pangakonto väljavõtte järgi andis hageja pankrotivõlgnikule 16 000 eurot laenu. Pankrotivõlgnik ei tagastanud laenu. Laenulepingu nr 5 p 3 kohaselt kohustus pankrotivõlgnik laenusumma ja intressi tagastama hiljemalt 01.07.2018. Hageja palus tunnustada tema 64 000 euro suurust nõuet. Hageja nõustub nõuete tasaarvestamisega, kui pankrotivõlgnik pankrotimenetluses sellise avalduse esitab. Kuigi ühegi laenulepingu järgi ei ole laenu tagastamise tähtaeg saabunud, on hageja nõue muutunud alates pankrot väljakuulutamisest (24.01.2018) sissenõutavaks (PankrS § 42).

lepingut: 2014-2, 10/2014, 2017-1, nr 5. Hageja palus tunnustada oma nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses summas 13 070 eurot 2. rahuldamisjärgu nõudena ning alternatiivselt summas 64 000 eurot 2. rahuldamisjärgu nõudena. Nõuete kaitsmise koosolekul esitatud nõudeavalduse kohaselt oli hageja nõue 64 880 eurot + intressid (1. järk). Nõuet tõendavateks dokumentideks olid laenulepingud 2014-2, 10/2014, 2017-02 ja finantseerimisleping 2017-1 ning nõude perioodiks 14.01.2016-21.11.2017. Maakohus viitas PankrS §-le 107 ja selgitas, et see säte ei keela taotleda nõude tunnustamist nõuete kaitsmise koosolekul võlausaldaja esitatust väiksemas ulatuses. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul (Riigikohtu 28.04.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09). Hageja ei taotlenud kohtus nõude tunnustamist suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta esitas kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekule. Hageja taotles aga kohtus nõude tunnustamist erineval alusel. Hageja esitas hagiavalduses asjaolud, mida ta nõuete kaitsmise koosolekul nõude tunnustamiseks ei esitanud. Hageja märkis ise, et nõudeavalduse arvestusperioodiks olid aastad 2016-2017, hagiavalduses laiendas hageja perioodi aastatega 2014 ja 2015. Lisaks muutis hageja nõude rahuldamisjärku. Hageja määruskaebus

Mh märkis kostja, et hagiavalduses esitatud hagi alused erinevad nõudeavalduses esitatud nõude alustest ega vasta PankrS § 107 tingimustele. Nõudeavalduses nõudis hageja, et pankrotivõlgnik peab tagastama perioodil 14.01.2016-21.11.2017 antud laenu. Hagiavalduses tugines hageja perioodile 2014-2017. Seega nõuab hageja nõude tunnustamist täiendava perioodi alusel ja suuremas ulatuses, võrreldes nõuete kaitsmise koosolekuga. Lisaks nõuab hageja nõude kaitsmist 2. järgu nõudena. Hageja nõustus ka ise, et hagimenetluses on hageja nõude alus muutunud.

Ringkonnakohtu seisukoht

koosolekul kui ka hagis tugines hageja sellele, et andis perioodil 14.01.2016-21.11.2017 pankrotivõlgnikule laenu ning see on osaliselt tagastamata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata jätmine on kohtu õigus, mitte kohustus (Riigikohtu 12.10.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 16; 19.03.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 13). Lisaks ei saa kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (Riigikohtu 18.11.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus pooled ei vaidle, et hageja on pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses ja kohtule esitatud hagiavalduses tuginenud laenulepingutele 2014-2, 10/2014, 2017-1 ja finantseerimislepingule 2017-1, tuleb kohtul välja selgitada laenuperiood, millele tuginedes hageja nõude tunnustamist palub. Tõendeid tuleb kohtul hinnata asja sisulisel lahendamisel. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse täies ulatuses. Kui maakohus leiab, et hageja taotleb hagis nõude tunnustamist osaliselt erineval alusel, võrreldes pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusega, on maakohtul võimalik jätta nõue osaliselt rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.