Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

hinnatakse võlgniku töövõimetust käesoleva aasta suvel uuesti ning ei ole teada, mis võib olla selle tulemuseks. Võlgnik selgitas oma 28.11.2018 seisukohas, et pankrotimenetluses tasumata jäänud võlgade tasumine ei ole võimalik, kuna tal ei ole vara ning raske puude ja 80% töövõime kaotuse tõttu on tema ainsaks regulaarseks sissetulekuks töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus. Võlgniku hinnangul kahjustab menetlusega seotud psüühiline stress täiendavalt tema töövõimet ja raskendab rehabiliteerumist. 15.01.2019 planeeritud ärakuulamisele võlgnik tervislikel põhjustel ei ilmunud ning palus kohtul otsustada tema kohustustest vabastamine ilma tema osavõtuta. 05.02.2019 andis võlgnik kohtule pankrotiseaduse § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. Kohtumääruse põhjendused PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku J K kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud viis aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 175 lg-le 1. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande alla andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Võlgnik 15.01.2019 planeeritud ärakuulamisele ei ilmunud ja palus kohustustest vabastamine ilma tema osavõtuta otsustada. Võlgnik andis 05.02.2019 kohtule võlgniku vande. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Võlgniku ainus võlausaldaja Luminor Bank AS vaidleb võlgniku kohustustest vabastamisele vastu, kuna võlgnik ei ole võlausaldaja ees oma kohustustest vähendanud ning kuigi ta on 80% töövõimetu, on tema töövõime säilinud 20% osas, mistõttu ei ole täielikult takistatud tema võimalus tegeleda mingil määral tulutoova tegevusega. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus, lisaks võlausaldajatele tasutud summadele, võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja selle põhjendatust. Käesoleval juhul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlausaldaja nõudeid vähemalgi määral rahuldanud ega tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, kuid on oma kohustuste täitmata jätmist põhjendanud ning ka tõendanud raske tervisliku olukorraga. Võlgnik on selgitanud, et alates 2009. aastast tuvastati tal 80% töövõimetus ning alates 2012. aastast raske puue. Seda asjaolu on võlgnik tõendanud Sotsiaalkindlustusameti tõenditega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnikule ei saa tema kohustuste mittetäitmist ette heita, kuivõrd kohtu hinnangul ei saakski võlgnikult tema tervislikust seisundist tulenevalt PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste nõuetekohast täitmist eeldada. Isegi juhul, kui võlgnik oleks töötanud kohustustest vabastamise menetluse kestel

20%-lise koormusega, ei oleks tema sissetulek olnud tõenäoliselt piisav, et võlausaldajale väljamakseid teha. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ning võlgniku J K majanduslik seisukord seda kohtu hinnangul kahtlemata on. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku J K pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning, võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust, tuleb J K tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohus selgitab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (PankrS § 176 lg 1). PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Kohus jätab TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.