Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

14.03.2017 sõlmitud tööleping, millest tulenevaid kohustusi võlgnik ei täitnud. Võlgnikul jäi tasumata võlausaldajale töötasu 14.03.2017-29.06.2017 eest 135,75 eurot, puhkusehüvitis 14.03.2017-29.06.2017 eest 152,60 eurot, töölepingu seaduse § 109 lg 1 järgi hüvitis 500 eurot. Eelnimetatud nõuetega pöördus võlausaldaja töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjon rahuldas 10.10.2017 otsusega nõuded. 24.11.2017 algatas võlausaldaja täitemenetluse kohtutäitur Elin Vilippuse juures, kuid see ei ole pankrotiavalduse esitamise päevani tulemust andnud, samuti ei ole võlgnik oma võlgnevust tasunud. 01.02.2019. a seisuga võlgneb võlgnik võlausaldajale kokku 887,51 eurot (sh viivised seisuga 01.02.2019 99,16 eurot). PankrS § 10 lg 2 p-st 2 tulenevad kohaldamise eeldused on seega täidetud, kuna täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada. Avaldaja palub kohtul võtta pankrotiavaldus menetlusse ja nimetada MONOPOLI INVEST OÜ-le ajutine pankrotihaldur ning kuulutada välja MONOPOLI INVEST OÜ pankrot. Võlgniku vastus Kohtule 21.01.2019 esitatud vastuses avaldab võlgnik, et ei saa 21.01.2019 määratud istungil osaleda ja palub see läbi viia ilma temata. Lisaks märkis võlgnik, et raamatupidamises võlausaldaja nõuet ei kajastu ning seetõttu võlgnik võlgnevust ei tunnista (tl 23). 21.01.2019 toimunud eelistungile võlgniku esindaja ei ilmunud. Kohtumääruse põhjendused Kohus kuulanud ära võlausaldaja, leiab, et pankrotiavalduse menetlus tuleb lõpetada. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud ja eelistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik on maksejõuetu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 11 alusel võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Kohus võttis 04.01.2019 pankrotiavalduse menetlusse ja kohustas töötajat tasuma PankrS § 11 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiiti. Töötaja deposiiti ei tasunud. Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on asjaolu, et Töövaidluskomisjoni 03.10.2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1628/17 mõisteti MONOPOLI INVEST OÜ-lt M Ni kasuks välja töötasu 14.03.2017-29.06.2017 eest 135,75 eurot, puhkusehüvitis 14.03.201729.06.2017 eest 152,60 eurot, töölepingu seaduse § 109 lg 1 järgi hüvitis 500 eurot (tl 34). Tööandja Töövaidluskomisjonile ei vastanud. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta ning lg 5 järgi kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. PankrS § 15 lg 41 14.05.2018. a jõustunud redaktsioon sätestab, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkt 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude

2(4)

olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Töötaja on esitanud täitmisavalduse 21.11.2017 kohtutäiturile (tl 9) ning täitemenetlus algatati 28.11.2017. Täitemenetluses ei ole käesoleva hetkeni töötaja nõudeid rahuldatud. Võlgnik on registreeritud 17.01.2017, kuid pole esitanud äriregistrile ühtegi majandusaasta aruannet. Äriseadustik § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist ning ÄS § 179 lg 4 järgi juhatus kohustub esitama äriregistrile majandusaasta aruanded kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu. Võlgniku juhatus on kohtu hinnangul rikkunud ÄS § 183 ja § 179 sätestatut sellega, et ei ole registripidajale esitanud majandusaasta aruandeid. Võlausaldaja ees kohustuste täitmist võlgnik planeerinud ei ole, kuivõrd on 21.01.2019 kohtule avaldanud, et võlgnevust ei tunnista. Samas pole võlgnik esitanud vastuväiteid töövaidluskomisjonile ega sisuliselt põhistanud ka kohtule töötaja nõude põhjendamatuse asjaolusid. Kohus on omalt poolt teinud päringud registritele ning tuvastanud, et võlgnikul puudub registritesse kantud vara. Samuti on kohus teinud päringud pankadele võlgniku rahaliste vahendite tuvastamiseks, kuid päringu tulemusel on kohus tuvastanud, et võlgnikul puudub raha ka arvelduskontodel. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et võlgnikul puuduvad vahendid olemasolevate kohustuste täitmiseks. Vastavalt äriseadustiku § 180 lg 51 osaühingu juhatus kohustatud viivitamatult esitama kohtule pankrotiavalduse kui osaühing on maksejõuetu. Vastavalt ÄS §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 2 500 eurot. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 2 500 euro, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Kohtu hinnangul on nimetatud sätte üheks eesmärgiks osaühingu võlausaldajate kaitse olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamisele. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et võlgniku juhatuse liige on rikkunud ÄS § 171 lg 2 ja § 180 lg 51 sätestatud kohustusi. Juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustust täitnud ei ole. Kohus leiab, et töötaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning töötaja on tõendanud nõude olemasolu. Töötaja on esitanud nõude tõendamiseks töövaidluskomisjoni 03.10.2017 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/1628/17, mille kohaselt mõisteti võlgnikult välja 788,35 eurot. Lisaks on võlausaldaja esitanud 23.01.2019 viiviste arvestuse seisuga 01.02.2019, mille kohaselt on sissenõutavaks muutunud viiviste summa 99,16 eurot. Võlgniku kohustus töötaja ees on seega kokku 887,51 eurot ning seda pole suudetud rohkem kui aasta jooksul täitemenetluses sisse nõuda. Seega ei esine PankrS § 15 lg 3 p 3 sätestatud ajutise halduri määramata jätmise alust. Kohus leiab, et sellega on pankrotiavalduses olemas PankrS § 10 lg 2 p 2 sätestatud pankrotiavalduse aluseks olev asjaolu. Kohtu hinnangul on maksejõuetus tõendatud ja puuduvad eeldused võlgniku kohustuste täitmiseks. Võlgnik maksejõuetusele vastu ei ole vaielnud. Toodud asjaoludel lõpetab kohus pankrotiavalduse menetluse. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud

3(4)

on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.