Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja arvelduskontolt on teostatud kostja arvelduskontole sagedasi ülekandeid. Ülekannete selgitus „makse“, ülekannete suurus ning ülekannete ebaregulaarsus viitab, et tegemist ei olnud mitte laenusuhtega, vaid igapäevaste kulude katteks ja/või kingitusena kostjale antud toetusega. Pooled ei ole kunagi käsitlenud tehtud makseid laenuna. Hageja väited laenulepingu sõlmimise kohta on vastuolulised. Hageja ei ole konkretiseerinud, millal, kelle vahel ja kus kokkulepe sõlmiti ning millisel moel lepiti kokku laenusuhte tingimused. Dokumentaalsed tõendid laenusuhte olemasolu ei kinnita, vaid viitavad, et hageja arvelduskonto tegelik kasutaja N. Gontšarov toetas kostjat lähisuhtest tingituna rahaliselt. Hageja on soovinud võlasuhte kvalifitseerida laenulepinguna ning alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhtena. Samas ei ole hageja tõendanud kummagi suhte kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Laenusuhte olemasolu tõendamise koormis lasub hagejal. Raha ülekannete näol on tegemist kinketehinguga või alternatiivselt mittetäieliku kohustuse täitmisega. Kostja ja N. Gontšarovi vahel olid pikaajalised lähedased suhted, mille kestel on N. Gontšarov regulaarselt ja vabatahtlikult kostjat rahaliselt toetanud. Tingituna mh N. Gontšarovi keerulisest iseloomust halvenesid poolte suhted ning 2016. a talvel teatas kostja N. Gontšarovile soovist suhe lõpetada. N. Gontšarov reageeris kostja soovile äärmiselt emotsionaalselt ning ähvardustega. Hagiavalduse esitamine on isikliku solvumise tagajärg ning reaktsioon kostja soovile suhe lõpetada. Asjaolu, et kostjale on teostatud erinevaid ülekandeid hageja arvelduskontolt, ei tähenda, et sellega tekiks hageja ja kostja vahel õigussuhe. Hageja nimele avatud arvelduskontot, millelt on teostatud hagiavalduses viidatud ülekanded kogusummas 123 630 eurot, käsutab faktiliselt hageja isa N. Gontšarov. N. Gontšarov on kostjat kui lähedast isikut toetanud vabatahtlikult ning tema poolt kolmandate isikute kontodelt tehtud ülekannete näol on õiguslikult tegemist kinkega, st nende eesmärgiks oli kostjat kui kingisaajat muul viisil rikastada. N. Gontšarov on kostjale ülekandeid teinud enda lähedaste ning erinevate enda lähikondsetega seotud äriühingute kontodelt. Eluliselt usutav ei ole, justkui oleks kõik tehingud toimunud dokumenteerimata laenusuhte raames. Olukorras, kus kostja ja N. Gontšarovi vahel olid lähedased suhted, ei ole kostja toetamises midagi tavapäratut. Küll aga on pahatahtlik N. Gontšarovi soov asuda faktiliselt tehtud ülekandeid tagasiulatuvalt ümber sisustama. Kostja võis N. Gontšarovi varasemast käitumisest eeldada, et kostjale või tema lähikondsetele tasutud summasid ei kavatseta tagasi nõuda. Kostja ja N. Gontšarovi vaheline suhe kestis 2000-ndate aastate algusest kuni 2016. a lõpuni. Kogu suhte kestel toetas N. Gontšarov kostjat materiaalselt ja regulaarselt. Ülekandeid tehti erinevate kulutuste katteks, et võimaldada kostjale elustandardit, mida N. Gontšarov pidas põhjendatuks. Kostja rahaline toetamine toimus N. Gontšarovi vabast tahtest, kusjuures sageli tegi viimane kostjale rahalisi ülekandeid, kui kostja palus seda mitte teha. Ka enne 01.01.2013 on kostjale tehtud ülekandeid mh hageja arvelduskontolt. Vastavaid summasid ei ole tagasi nõutud.

MAAKOHTU LAHEND

Pooled vaidlevad, kas ülekannete tegemise aluseks oli poolte vahel sõlmitud laenuleping või olid ülekanded N. Gontšarovi poolse mittetäieliku kohustuse täitmine kostja ees tulenevalt nendevahelistest lähedastest suhetest. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu olemasolu. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud kokkuleppe sõlmimiseks vajalikke vastastikuseid tahteavaldusi ega seda, et võlgnik soovis refinantseerida olemasolevaid kinnisvaralaene summas 125 000 eurot. Samuti pole tõendatud, et kokkulepe sõlmiti 01.01.2013 ning et pooled leppisid kokku summa tagastamise tingimustes ja laenu tagastamise ajas. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et pooled leppisid kokku kostja kinnisvaratehingute rahastamises selliselt, et kostja kontole kanti ebaregulaarsetel kuupäevadel erinevaid summasid. Kohtu hinnangul ei ole millegagi tõendatud ega ka eluliselt usutav, et hageja ja kostja, kes kostja väitel kunagi isegi kohtunud ei ole, omavahel laenulepingu sõlmida võisid. Seda isegi juhul, kui hageja esindajana tema isa kokkuleppe sõlmimisel osales. Kuivõrd laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, tuleb kontrollida, kas hageja nõudeõigus võib tuleneda alusetust rikastumisest. Tuvastamist on leidnud, et kostjale on üle antud raha. Alusetu rikastumise nõude eelduseks on, et üleandja soovis üleandmisega täita kohustuse saaja ees. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja või hageja isa enda arvates kostja ees mingit kohustust täitsid. Kostja poolt esitatud tõenditega, s.o kostja poolt vande all antud seletusega (II kd, tl 129 pöördel - 132) ning tunnistajate ütlustega (II kd, tl 132 pöördel - 133 pöördel ning tl 134 - 134 pöördel) ning väljavõtetega hageja ja N. Gontšarovi vestlustest (I kd, tl 117-122; 124-125, 197, 204-205, 209-212), on tõendatud, et N. Gontšarov ja kostja olid lähedastes suhetes ning et summad kanti kostjale üle tema elujärje parandamiseks ja igakuiste kulutuste kandmiseks. N. Gontšarov tegi ülekandeid ka kostja tütre kontole (I kd, tl 208). Kostja ja N. Gontšarovi kirjavahetusega on tõendatud kostja väide, et käesoleva kohtuasja alustamine võis olla N. Gontšarovi poolne emotsionaalne reaktsioon sellele, et tema ja kostja suhe lõppes (I kd, tl 113-116, 193-194, 195). Kohus leidis, et välistatud ei ole, et kostja hageja kontolt saadud rahast muu hulgas ka enda kinnisvara laene finantseeris (II kd, tl 15-19, 24-47, 48-59, 109-117), kuid tõendatud ei ole, et ülekannete tegemise eesmärgiks oli mingit kindlat kostja kohustust täita aidata. Veelgi enam, kostja esitatud kirjavahetusest nähtub, et kostja keelas N. Gontšarovil endale kingituste tegemise (I kd, tl 196, 207), mis tõendab seda, et ülekanded tehti N. Gontšarovi vabast tahtest ilma, et selleks mingit kokkulepet oleks olnud. Isegi kui jaatada, et tegemist võis olla mingi kohustuse täitmisega, oli kohtu hinnangul tegemist mittetäieliku kohustusega. Mittetäielik kohustus on täidetav ainult vabatahtlikult, selle täitmine ei allu sundtäitmisele. Juba üleantut ei saa tagasi nõuda kui alusetut rikastumist. Muu hulgas või mittetäielik kohustus tekkida olukorras, kus teise isiku käsutusse on antud summad tingimusel, et seda õigustavad isiklikud suhted poolte vahel. Nagu juba tõendamist on leidnud, olid kostja ja N. Gontšarovi vahel just sellised isiklikud suhted. Kohus leidis, et tõendid (I kd, tl 13-14, 108-111) selle kohta, et hageja on esitanud kostja osas ka avalduse pankrotimenetluse algatamiseks, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Kuivõrd alusetu rikastumise nõude olemasolu ei ole tuvastatud, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata hageja aegumise vastuväidet.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Hageja märkis, et ei tugine apellatsiooniastmes enam laenulepingu olemasolule, vaid palub rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et ei ole tõendatud, et hageja või hageja isa enda arvates kostja ees mingit kohustust täitsid. Sooritusega VÕS § 1028 tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust või pooltevahelist lepingulist suhet või kui üleandja arvab, et üleandmise vastuvõtmisega aktsepteerib teine pool pakkumist lepingu sõlmimiseks või selle muutmiseks, ent teine pool ei saa pakkumisest sellisel viisil aru ning lepingulist suhet ei teki või seda ei muudeta üleandja poolt soovitud viisil. Antud juhul arvas hageja ekslikult, et kandes kostja arvele 123 623 eurot, täidab ta pooltevahelist laenulepingut. Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Ei piisa üksnes sellest, et kohus mehaaniliselt loetleb, mis leheküljel toimikus mingid tõendid paiknevad, kuid ei ole aru saadav, mis järelduse ja mis põhjusel kohus neist teinud on. Kohus ei ole sisuliselt tõendeid hinnanud s.o jätnud hindamata ka hageja esitatud vastuväited neile. Ühtlasi ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tegemist oleks olnud mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 tähenduses. Hageja ei vaidlusta, et ülekanded tegi kostjale tema kontolt N. Gontšarov. Samas eitab N. Gontšarov asjaolu, et tal olid kostjaga lähedased suhted. Tegemist oli sõpradega, kes töötasid ühiselt. VÕS § 1028 lg 2 p 1 tuleb tõlgendada pigem kitsendavalt ning selle kohaldamist õigustavad ennekõike juhud kus isikud on omavahel pereliikmed ja/või moodustavad ühise leibkonna. N. Gontšarov on olnud alates 30.06.1979 abielus Alla Gontšarovaga. Neil on ühine leibkond ja eluase. Kostjaga ei ole N. Gontšarov kunagi ühist leibkonda moodustanud ega lähedastes suhetes olnud. Tavapärasest sõprusest lähedasemat suhet ei tõendanud ka tunnistajate ütlused. Tegemist on kostja lähikondsetega, millest tulenevalt tuleb nende ütlustesse juba seetõttu suhtuda kriitiliselt. Ühtlasi võisid ka kostja kohtus vande all antud ütlused olla kantud soovist vabaneda kohustuste täitmisest. Kostja ei ole tõendanud, et iga konkreetne makse oleks olnud tehtud kinkena. Kostja ei ole tõendanud kinkelepingu olemasolu. Kostja ei ole tõendanud, et esitatud vestluste teiseks pooleks oleks olnud N. Gontšarov. Puuduvad mistahes andmed, mis annaks võimaluse identifitseerida vestluse teise poolena hageja isa. Seetõttu tuleb kostja poolt esitatud tõendeid, milles ta enese arusaamas vestleb N. Gontšaroviga jätta arvestamata. Ka sisuliselt hinnates ei tõenda käesoleval ajal hageja hinnangul esitatud tõendid kostja ja tema isa lähedasemaid suhteid kui tavaline sõprus. Kostja teeb esitatud tõendite alusel meelevaldseid järeldusi. Miski ei viita esitatud vestlustes sellele, et konkreetsete maksete näol olnuks tegemist kingitustega. Kostja esitab üksikuid vestlusi väidetavalt mahukatest vestlustest. Samas ei esita kostja väidetavaid vestlusi täies ulatuses, mis võimaldaks tuvastada nende konteksti ja eesmärgi. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, et ei rahuldanud hageja taotlust nõuda vastav kirjavahetus välja kostjalt tervikuna 03.05.2018 määrusega. Hageja esitas 07.05.2018.a menetlusdokumendis nimetatud tehingud, millest on näha, et peale seda kui raha on hageja poolt kostjale kantud, siis samal päeval või üksikud päevad hiljem on see kantud kostja erinevate võlgnevuste katteks. Hageja soovib viidatud tehingutega tõendada, et kostja kasutas hagejalt saadud rahasummasid kinnisvara soetamiseks kasutatud laenumaksete teenindamiseks.

N. Gontšarov oli mh isikuks, kes tegi kostja arvelduskontole kõik käesolevas menetluses vaidluse all olevad ülekanded. Hagejal puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks kostja suhtes. Sõltumata pangaülekannete õiguslikust kvalifikatsioonist saab vaidlusaluste ülekannetega seoses mistahes õigussuhe eksisteerida üksnes N. Gontšarovi ja kostja vahel ning hagejal puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks kostja vastu. Asjas ei ole kogutud mistahes tõendeid, et N. Gontšarov oleks ülekandeid teostades või kostjaga muul viisil suheldes tegutsenud hageja nimel (st viimase esindajana) ja/või soovinud ülekannete teostamisega tekitada mistahes õigusi või kohustusi hagejale. Hageja nõudeõigust kostja vastu ei tekita üksnes asjaolu, et konkreetseid ülekandeid kostjale on tehtud hageja nimele avatud arvelduskontolt. N. Gontšarovi poolt hageja arvelduskontolt ülekannete teostamise näol on tegemist õiguslikus mõttes kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 tähenduses. Maakohtu seisukohad hageja nõudeõiguse osas on vastuolulised, kuna ühelt poolt nõustub maakohus põhjendatult sellega, et hageja arvelduskontolt ülekannete teostamisel täitis N. Gontšarov kas mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lg 1 tähenduses või tegi kinke (st mõlemal juhul oli hageja arvelduskontolt maksete tegemine suunatud N. Gontšarovi kohustuste täitmisele/õiguste teostamisele), kuid teiselt poolt leiab maakohus siiski, et teoreetiline nõudeõigus tehtud maksete tagasinõudmiseks kuulub hagejale kui N. Gontšarovi ja kostja suhtes kolmandale isikule. Kostjale arusaadavalt on hageja nõudeõigus kostja suhtes igal juhul välistatud olukorras, kus maakohus on tuvastatud, et hageja kui kolmanda isiku arvelduskontolt teostati makseid N. Gontšarovi kui võlgniku (VÕS § 78 tähenduses) kohustuste täitmiseks. Kostja viitas analoogsele vaidlusele Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14 (p 9). Alusetu on hageja väide, justkui oleks hageja kostja arvelduskontole perioodil 01.01.2013 kuni 31.10.2016 kokku 123 623 ulatuses ülekandeid tehes ekslikult arvanud, et ta täidab laenulepingut. Hageja ei ole kostja arvelduskontole isiklikult kunagi mitte ühtegi ülekannet teinud. Hageja arvelduskontot käsutas N. Gontšarov, kelle poolt on tehtud ka kõik vaidlusalused ülekanded. Asjas puuduvad mistahes tõendid, millest nähtuks, et väidetavalt laenulepingu täitmiseks tehtud makseid oleks hageja või N. Gontšarovi poolt kunagi laenuna käsitletud ja/või kostjalt nende tagastamist nõutud enne, kui kostja teatas N. Gontšarovile soovist lähisuhe lõpetada. Hageja ei ole tõendanud alusetu rikastumise asjaolusid. Maakohus on põhjendanud otsuses toodud järeldusi asjas kogutud tõenditega. Samuti ei pea kostja tõsiseltvõetavaks hageja katseid seada kahtluse alla asjaolu, et kostja poolt esitatud erinevate sidevahendite kaudu peetud vestluste teiseks pooleks oli faktiliselt N. Gontšarov. Hageja ei vaidlustanud maakohtu menetluses kordagi N. Gontšarovi ja kostja vaheliste vestluste toimumist, vaid vastupidiselt üritas korduvalt kohtu kaudu välja nõuda kostja poolt väljavõtteliselt esitatud suhtlust terviklikul kujul. Lisaks on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et viidatud vestlused on toimunud kostja ja N. Gontšarovi vahel ning kirjeldanud mh seda, milliste sidevahendite kaudu (nt Skype vms) on vestlused toimunud ja millisel moel konkreetsed väljatrükid on teostatud. Hageja peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt saab kostjale ülekannete teostamise alternatiivselt kinkele kvalifitseerida mittetäieliku kohustuse täitmisena. Nii asjas kogutud kirjalikud tõendid kui ka tunnistajate ja kostja vande all antud ütlused kinnitavad ümberlükkamatult pikaajaliste intiimsete lähisuhete olemasolu vastavate isikute vahel. Hageja seisukoht, mille kohaselt tuleks VÕS § 1028 lg 2 p 1 tõlgendada kitsendavalt, ei põhine õiguslikul regulatsioonil ega kohtupraktikal. Hageja möönis, et vähemalt osa tehtud maksetest olid või võivad olla käsitletavad kinkena. Asjakohane ei ole hageja viide kinkelepingu vorminõuete väidetavale rikkumisele. Suhtlusest nähtub, et tegemist oli eraeluliste ja olemuselt n-ö romantiliste kingitustega nagu ehted ja muud aksessuaarid.

Põhjendamatu on etteheide maakohtule seoses hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisega. Taotlus oli konkretiseerimata. Ometigi osales N. Gontšarov menetluses hageja esindajana ning saanuks soovi korral selgitada toimunud vestluste tegelikku konteksti ja eesmärki. Kostja ei vajanud hageja kontol laekunud summasid laenumaksete tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

oleks ülekandeid tehes või muul viisil kostjaga suheldes tegutsenud hageja esindajana ning et tema tegevusest pidid tulenema õigused ja kohustused hagejale. Mittevaieldav asjaolu, et hageja pangakonto käsutajaks vaidlusaluste ülekannete tegemisel oli hageja isa N. Gontšarov, välistab hagi rahuldamise VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest sel juhul ei olnud tegemist mitte hageja, vaid tema isa poolse sooritusega kostjale (vt ka Riigikohtu eelviidatud otsus p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi enda seisukohad menetluses vastukäivad. Kinnitades, et ülekannete faktiliseks tegijaks oli hageja isa N. Gontšarov, väidab apellant (hageja) samas siiski, et oli ülekandeid tehes ekslikul arvamusel, et raha kostja pangakontole kandmisega täidab ta pooltevahelist laenulepingut. Ringkonnakohus nõustub siinjuures täielikult maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et asjas esitatud materjalide kohaselt puuduvad igasugused viited lepingulistele suhetele hageja ja kostja vahel (sh läbirääkimised lepingu sõlmimiseks, tahteavalduste vahetamine jms) ning seetõttu ei saa pidada eluliselt usutavaks, et hagejal võinuks üldse tekkida eksiarvamus, mille kohaselt oli tal tekkinud kohustus anda kostjale laenu kokku summas 123 623 eurot.

Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.