Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

II Kostja seisukohad. Kostja märkis, et tsiviilasjas nr 2-17-4909 jäeti ajutine pankrotihaldur nimetamata ning lõpetati asjas menetlus. Tuvastati, et hageja kontolt viimase isa N Gi poolt kostjale teostatud ülekannete näol ei olnud tegemist laenu, vaid omavahel lähisuhetes olnud hageja isa ning võlgniku omavahelise regulatsiooniga majapidamisega jms seotud ülekannetega. Vale on hageja väide, justkui oleks hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping kostja laenukohustuste refinantseerimiseks. Kostja ei ole hagejaga sõlminud kokkuleppeid mistahes vormis. Kostja hagejat ei tunne ega ole hagejaga isiklikult kohtunud või suhelnud. Olukorras, kus laenusuhe puudus, on vale väide, et kostja oli kohustatud laenu tagastama 31.12.2016. Tsiviilasjas nr 2-17-4909 väitis hageja, justkui oleks hageja ja kostja nn laenu tagastamise tähtajas esmakordselt kokku leppinud 26.-27.12.2016.a. väidetavalt xxxx toimunud kohtumisel. Samuti väitis hageja lepinguline esindaja, et „võlausaldaja nimel tegi laenu ülekandeid tema isa ja nende kolme vahel on sõlmitud suuline laenuleping“. Hageja arvelduskontolt on teostatud kostja arvelduskontole sagedasi ülekandeid. Ülekannete selgitus „makse“, ülekannete suurus ning ülekannete ebaregulaarsus viitab, et tegemist ei olnud mitte laenusuhtega, vaid igapäevaste kulude katteks ja/või kingitusena kostjale antud toetusega. Pooled ei ole kunagi käsitlenud tehtud makseid laenuna. Hageja väited laenulepingu sõlmimise kohta on vastuolulised. Hageja ei ole konkretiseerinud, millal, kelle vahel ja kus kokkulepe sõlmiti ning millisel moel lepiti kokku laenusuhte tingimused. Dokumentaalsed tõendid

laenusuhte olemasolu ei kinnita, vaid viitavad, et hageja arvelduskonto tegelik kasutaja N G toetas kostjat lähisuhtest tingituna rahaliselt. Hageja on soovinud võlasuhte kvalifitseerida laenulepinguna ning alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhtega. Samas ei ole hageja tõendanud kummagi kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Laenusuhte olemasolu tõendamise koormis lasub hagejal. Raha ülekannete näol on tegemist kinketehinguga või alternatiivselt mittetäieliku kohustuse täitmisega. Kostja ja N Gi vahel on eksisteerinud pikaajalised lähedased suhted, mille kestel on N G regulaarselt ja vabatahtlikult kostjat rahaliselt toetanud. Tingituna mh N Gi keerulisest iseloomust on pooltevahelised suhted halvenenud ning 2016.a. talvel teatas kostja N Gile soovist suhe lõpetada. N G reageeris kostja soovile äärmiselt emotsionaalselt ning ähvardustega. Hagiavalduse esitamine on isikliku solvumise tagajärg ning reaktsioon kostja soovile suhe lõpetada. Asjaolu, et kostjale on teostatud erinevaid ülekandeid hageja arvelduskontolt, ei tähenda, et sellega tekiks hageja ja kostja vahel õigussuhe. Hageja nimele avatud arvelduskontot, millelt on teostatud hagiavalduses viidatud ülekanded kogusummas 123 630 eurot, käsutab faktiliselt hageja isa N G. N G on kostjat kui lähedast isikut toetanud vabatahtlikult ning tema poolt kolmandate isikute kontodelt tehtud ülekannete näol õiguslikult tegemist kinkega, st nende eesmärgiks oli kostjat kui kingisaajat muul viisil rikastada. N G on kostjale ülekandeid teinud enda lähedaste ning erinevate enda lähikondsetega seotud äriühingute kontodelt. Eluliselt usutav ei ole, justkui oleks kõik tehingud toimunud dokumenteerimata laenusuhte raames. Olukorras, kus kostja ja N Gi vahel olid lähedased suhted, ei ole kostja toetamises midagi tavapäratut. Küll aga on pahatahtlik N Gi soov asuda faktiliselt tehtud ülekandeid tagasiulatuvalt ümber sisustama. Kostja võis N Gi varasemast käitumisest eeldada, et kostjale või tema lähikondsetele tasutud summasid ei kavatseta tagasi nõuda. Kostja ja N Gi vaheline suhe kestis 2000ndate algusest kuni 2016.a. lõpuni. Kogu suhte kestel toetas N G kostjat materiaalselt ja regulaarselt. Ülekandeid tehti erinevate kulutuste katteks, et võimaldada kostjale elustandardit, mida N G pidas põhjendatuks. Kostja rahaline toetamine toimus N Gi vabast tahtest, kusjuures sageli tegi viimane kostjale rahalisi ülekandeid, kui kostja palus seda mitte teha. Ka enne 01.01.2013. a. on kostjale tehtud ülekandeid mh hageja arvelduskontolt. Vastavaid summasid ei ole tagasi nõutud.

III Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus on seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjale tehti hageja kontolt rahaülekandeid ajavahemikul 05.02.2013.a. kuni 31.10.2016.a. summas 123 623 eurot (kd I lk 6-10). Ülekannete faktiliseks tegija oli hageja isa N G. Poolte vahel on vaidlus, kas hagi on esitatud õige isiku poolt. Kohus leiab, et kuivõrd vaidlusalused ülekanded on tehtud hageja pangakontolt, on tegemist õige hagejaga. Hageja isa N G ei saaks esitada raha tagastamise nõuet praeguse hageja asemel ka juhul, kui tema on faktiliselt ülekannete tegijaks.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ülekannete tegemise aluseks oli poolte vahel sõlmitud laenuleping või olid ülekanded N Gi poolse mittetäieliku kohustuse täitmine kostja ees tulenevalt nendevahelistest lähedastest suhetest. Kohus leiab, et esmalt tuleb tuvastada, kas poolte vahel oli laenuleping. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 01.01.2013.a. laenulepingu. Hiljem on hageja selgitanud, et hageja isa N G sõlmis kostjaga laenulepingu hageja nimel. Kostja on eitanud mistahes vormis laenulepingu olemasolu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu olemasolu. Kohtupraktika kohaselt on laenulepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingu võib lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Maakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud kokkuleppe sõlmimiseks vajalikke vastastikuseid tahteavaldusi ega et võlgnik soovis refinantseerida olemasolevaid kinnisvara laene summas 125 000 eurot. Samuti pole tõendatud, et kokkulepe sõlmiti 01.01.2013.a. ning et pooled leppisid kokku summa tagastamise tingimustes ja laenu tagastamise ajas – 31.12.2016.a. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et pooled leppisid kokku kostja kinnisvaratehingute rahastamises selliselt, et kostja kontole kanti ebaregulaarsetel kuupäevadel erinevaid summasid. Kohtu hinnangul ei ole millegagi tõendatud ega ka eluliselt usutav, et hageja ja kostja, kes kostja väitel kunagi isegi kohtunud ei ole, omavahel laenulepingu sõlmida võisid. Seda isegi juhul, kui hageja esindajana tema isa kokkuleppe sõlmimisel osales. Kuivõrd laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, tuleb kontrollida, kas hageja nõudeõigus võib tuleneda alusetust rikastumisest. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Sama paragrahvi teise lõike esimese punkti kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Tuvastamist on leidnud, et kostjale on üle antud raha. Alusetu rikastumise nõude eelduseks on, et üleandja soovis üleandmisega täita kohustuse saaja ees. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja või hageja isa enda arvates kostja ees mingit kohustust täitsid. Kostja poolt esitatud tõenditega, s.o kostja poolt vande all antud seletusega (kd II lk 129 pöördel – 132) ning tunnistajate ütlustega (kd II lk 132 pöördel – 133 pöördel ning lk 134 – 134 pöördel) ning väljavõtetega hageja ja N. Gi vestlustest (kd I lk 117-122; 124-125, 197, 204-205, 209-212), on tõendatud, et N. G ja kostja olid lähedastes suhetes ning et summad kanti kostjale üle tema elujärje parandamiseks ja igakuiste kulutuste kandmiseks. N. G tegi ülekandeid ka kostja tütre kontole (kd I lk 208). Kostja ja N. Gi kirjavahetusega on tõendatud kostja väide, et käesoleva kohtuasja alustamine võis olla N. Gi poolne emotsionaalne reaktsioon sellele, et tema ja kostja suhe lõppes (kd I lk 113-116, lk 193-194, lk 195).

Kohus leiab, et välistatud ei ole, et kostja hageja kontolt saadud rahast muu hulgas ka enda kinnisvara laene finantseeris (kd II lk 15-19, 24-47, 48-59, 109-117), kuid tõendatud ei ole, et ülekannete tegemise eesmärgiks oli mingit kindlat kostja kohustust täita aidata. Veelgi enam, kostja esitatud kirjavahetusest nähtub, et kostja keelas N. Gil endale kingituste tegemine (kd I lk 196, 207), mis tõendab seda, et ülekanded tehti N. Gi vabast tahtest ilma, et selleks mingit kokkulepet oleks olnud. Isegi kui jaatada, et tegemist võis olla mingi kohustuse täitmisega, oli kohtu hinnangul tegemist mittetäieliku kohustusega. VÕS § 4 lg 1 kohaselt on mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Mittetäielik kohustus on täidetav ainult vabatahtlikult, selle täitmine ei allu sundtäitmisele. Juba üleantut ei saa tagasi nõuda kui alusetut rikastumist. Muu hulgas või mittetäielik kohustus tekkida olukorras, kus teise isiku käsutusse on antud summad tingimusel, et seda õigustavad isiklikud suhted poolte vahel. Nagu juba tõendamist on leidnud, olid kostja ja N. Gi vahel just sellised isiklikud suhted. Kohus leiab, et tõendid (kd I lk 13-14, lk 108-111) selle kohta, et hageja on esitanud kostja osas ka avalduse pankrotimenetluse algatamiseks, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Hageja on esitanud aegumise vastuväite juhuks, kui hageja nõue kvalifitseeritakse alusetu rikastumisena. Kohus leiab, et alusetu rikastumise nõude olemasolu ei ole tuvastatud, järelikult ei asu kohus hindama aegumise vastuväidet. Menetluskulud Vastavalt § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. Kohus juhindus kohtuotsuse tegemisel TsMS-i paragrahvidest 441-442. Kohtunik

/digitaalselt allkirjastatud/

Maido Roots

Tartu Ringkonnakohtu 15.03.2019 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

/digitaalselt allkirjastatud/

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.