Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

HAGEJA NÕUE

Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse kogusummas 2 712 eurot ja viivis järgnevalt: hagiavalduse esitamise seisuga (30.11.2018) sissenõutavaks muutunud summas 5 344.67 eurot; kindla summana kohtuotsuse tegemise päeva seisuga arvestatuna põhivõlgnevuselt 2 712 eurot määras 0.15% päevas alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemise päevani; ja kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast arvestatuna põhivõlgnevuse tasumata osalt määras 0.15% päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Hageja põhinõue kostja vastu koosneb kahest eraldi arvest. Esimene, summas 1 962 eurot, tuleneb poolte vahel 14.04.2014. a sõlmitud tähtajatu raamatupidamise teenuse osutamise lepingust. Tegemist on leppetrahvi nõudega lepingu p 6 lg 3 alusel mida rakendati kuivõrd kostja rikkus lepingu p 6 lg 1 jättes järgimata lepingus ette nähtud lepingu lõpetamise soovist teatamise tähtaega. Teine, summas 750 eurot, tuleneb eraldi sõlmitud käsunduslepingute alusel osutatud teenusest (majandusaasta aruande koostamine 450 eurot ja hageja postiaadressi kasutamine 300 eurot).

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõuded on aegunud, majandusaasta aruannet kostja hagejalt ei saanud ja postiaadressi kasutamise tasu nõue on ka hea usu põhimõttega vastuolus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Leppetrahvi nõue Kohus on tuvastanud, et pooled sõlmisid 14.04.2014. a tähtajatu raamatupidamise teenuse osutamise lepingu. Lepingu kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku mõlema poole õiguse leping lõpetada ükskõik mis ajal, teatades sellest kirjalikult vähemalt 2 kuud ette (p 6 lg 1). Sellele lisaks kohustus kostja eelpool toodud etteteatamisaja rikkumisel maksma hagejale kompensatsiooni, mis on võrdne kostjale saadetud arvete viimase kolme kuu keskmisega (Lepingu p 6 lg 3). 11.02.2015. a lõpetas kostja e-kirja teel hagejaga sõlmitud lepingu, rikkudes sellega lepingust tulenevat 2-kuulise etteteatamisaja nõuet. 31.03.2015. a saatis hageja kostjale leppetrahvi kohta arve nr. 3306 summas 1 962 eurot, mille maksetähtpäevaks oli 14.04.2015. a. Kostja ei ole seda tasunud.

2-18-120458 Kostja on seisukohal, et vastav leppetrahvi nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, kuivõrd hagi esitati peale kolme aasta möödumist leppetrahvi sissenõutavaks muutumisest. Kostja leiab ka, et ei ole nõuet vahepeal tunnustanud. Hageja leiab, et leppetrahvi nõue ei ole aegunud tulenevalt TsÜS § 147 lõikest 3 mille järgi algas nõude aegumistähtaeg alles 31.12.2015, kuivõrd tegemist on arvega. Hageja on lisaks ka seisukohal, et kui kohtu arvates TsÜS § 147 lg 3 kohaldamisele ei kuulu, siis ei ole nõue aegunud ka seetõttu, et kostja on nõuet selgelt tunnistanud 09.10.2018. a kirjavahetuses hagejaga TsÜS § 158 lg 2 kohaselt, mistõttu on sel hetkel nõuete aegumine katkenud ja uuesti alanud TsÜS § 158 lg 1 kohaselt. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu aegumise käsitlemisel kohaldamisele TsÜS § 147 lg 3. Leppetrahvi nõude vormistamine tavalise arvena ei muuda leppetrahvi arveks. Leppetrahv on eraldiseisev nõue (VÕS § 158) ja tähendab lepingut rikkunud lepingupoole kohustust maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi näol ei ole tegemist teenuse osutamisega kahjustatud lepingupoole poolt ja puudub alus vormistada leppetrahv arvena. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest. Sellest lähtuvalt leppetrahvi osas aegumine hakkab kulgema alates leppetrahvi nõude esitamise eelduse täitmisest. Arvestades, et hagejal tekkis leppetrahvi nõudmise õigus 11.02.2015 oleks ka hagi pidanud olema kohtusse esitatud 11.02.2018. Hagi esitati aga 20.09.2018 (TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest). Seega on hageja leppetrahvinõue aegunud. Seoses hageja poolt viidatud väidetava kostjapoolse nõude tunnustamisega 09.10.2018, mis hageja hinnangul tõi kaasa aegumise katkemise ja uuesti algamise TsÜS § 158 lg 1 kohaselt, märgib kohus esiteks, et selleks ajaks oli nõue juba aegunud ja teiseks oli sel ajal juba käimas käesolev kohtumenetlus. Kompromissi saavutamise eesmärgil (nagu nähtub tõendiks esitatud kirjavahetusest) tehtud pakkumisi ei saa mingil juhul arvestada nõude tunnustamisena.

2-18-120458 Eeltoodust tulenevalt kohaldab kohus hageja leppetrahvi nõude osas aegumist ja jätab vastava nõude osas hagi rahuldamata. Kuivõrd TsÜS § 144 kohaselt aeguvad koos põhinõudega ka kõrvalnõuded, jätab kohus hagi rahuldamata ka leppetrahvilt arvestatavate viiviste osas. Teenuse tasu nõue Kohus on tuvastanud, et 14.05.2015. a esitas hageja kostjale osutatud teenuste eest arve nr. 3653 maksetähtpäevaga 28.05.2015. a summas 750 eurot, millest 450 eurot majandusaasta aruande koostamise eest ja 300 eurot postiaadressi kasutamise tasu märts – detsember 2015. Kostja ei ole seda tasunud. Kostja leiab esiteks, et ka see hageja nõue on aegunud. Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud. Kohus leiab, et arvest nr. 3653 tulenevad nõuded ei ole aegunud, kuivõrd tegemist on kokkulepitud tasu maksmise nõuetega, mistõttu algas nende nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 järgi alles 2015 aasta lõpust ja nõuded oleksid aegunud 2018. aasta lõpuks. Hagi aga esitati enne 2018. aasta lõppu. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et arves nr. 3653 näidatud majandusaastaaruande teenus on tõepoolest kostjale osutatud ja kostja on teenuse vastu võtnud. Vastupidi, e-kirjavahetus, mis on esitatud hageja poolt, on selgesti loetav kostja rahulolematus, kuna kostja soovis enne tasumist veenduda, et teenus on tõepoolest nõuetekohaselt osutatud. Kuid hageja ei ole väidetavalt koostatud aruannet kostjale näidanud. Seoses postiaadressi teenusega jääb kostjale ebaselgeks - kui hageja peab silmas ühte lauset sisaldavat kirjavahetust, mis leidis aset 05.03.2014, siis antud kirjavahetus ei sisalda tingimusi, mille alusel saab hageja esitada kostjale arveid peale igasuguste koostööde lõppemist. Seda enam, tuleb siis lugeda, et see teenus ei ole hõlmatud nn põhilepinguga. On ka oluline, et ei esitanud hageja kostjale hoiatust, et juhul, kui kostja ei muuda aadressi, siis küsib hageja selle eest tasu. Selles olukorras küsida tasu väidetava postiaadressi teenuse eest peale koostöö lõppemist on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja väidab, et arve nr. 3653 on esitatud esiteks 2014. a kostja majandusaasta aruande koostamise teenuse eest, milles hageja ja kostja kokku leppisid kokku eraldiseisvas käsunduslepingus (hagiavalduse lisa 3, mis sisaldab pooltevahelist e-kirjavahetust vastaval teemal). Teiseks on arve esitatud postiaadressi kasutamise teenuse eest perioodil märts – detsember 2015, mille pooled leppisid samuti eraldi kokku e-kirja teel (hageja vastus kostja hagivastusele lisa 3). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 2 sätestab, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

2-18-120458 Kohus leiab, et teenus, mis on arve nr. 3653 aluseks, on kostja 2014. a majandusaasta aruande koostamine hageja poolt, mida kinnitab esitatud pooltevaheline e-kirjavahetus (hagiavalduse lisa 3) ja postiaadressi kasutamise teenus perioodil märts – detsember 2015. 2014. a majandusaasta aruande koostamise teenusega seoses leiab kohus, et viidatud ekirjavahetusega on tõendatud, et hageja ei osutanud arve aluseks olevat teenust kostjale, keeldudes teenuse üleandmisest enne kui kostja tasub hagejale teenuse eest. Kostja aga avaldas soovi tutvuda majandusaastaaruandega enne, kui selle eest tasub. Tõend lõppeb hageja väitega, et nad ei saa teenust enne üle anda, kui selle eest on tasutud. Arvestades, et esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud kostjapoolselt kohustust tasuda teenuse eest enne kui see on talle üle antud, ei tekkinud kostjal kohustust teenuse eest ka ette tasuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal ka õigust nõuda osutamata jäänud teenuse eest kostjalt tasu 450 eurot ja kohus jätab vastava nõude osas hagi rahuldamata. Kuivõrd kohus ei rahulda hagi 2014. a majandusaasta aruande koostamise nõude osas, jätab kohus hagi rahuldamata ka vastavalt nõudelt arvestatavate viiviste osas. Nimelt ei ole kostja jäänud eelnimetatud summa tasumisega viivitusse, kuna kostja ei pidanudki seda summat hagejale maksma. Postiaadressi kasutamise teenusega seoses leiab kohus, et nõue on põhjendatud, kuivõrd vastav kokkuleppe on tõenditest tuvastatav ja äriregistrist nähtuvalt on kostja kasutanud hageja aadressi (xxx) oma juriidilise aadressina ka 2015. a, millest tulenevalt on teenus osutatud ning selle eest kokku lepitud tasu nõudmine põhjendatud. Kostja vastuväited vastava nõude osas ei ole põhjendatud. Poolte koostöö jätkus postiaadressi kasutamise osas, kuni kostja hageja postiaadressi kasutas ja kohtu hinnangul ei pidanud hageja esitama kostjale mingisugust hoiatust, et juhul, kui kostja ei muuda aadressi, siis küsib hageja selle eest tasu, kuivõrd poolte vahel oli selgelt kokku lepitud, et kostja peab hagejale tasuma postiaadressi kasutamise eest, kuni ta seda postiaadressi kasutab (teenus ei olnud ajaliselt piiratud). Vastav ei ole ka kuidagi hea usu põhimõttega vastuolus. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi postiaadressi kasutamise teenusega seotud nõude osas summas 300 eurot. Kuivõrd aga esitatud tõenditest ei nähtu, et postiaadressi kasutamise teenusega seoses oleks lisaks tasule kokku lepitud ka mingis viivises tasu maksmisega viivitamise korral, ei rahulda kohus hageja viivisenõuet postiaadressi kasutamise teenusega seotud nõude osas. Kokkuvõte Kohus rahuldab esitatud hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 300 eurot postiaadressi kasutamise teenuse eest vastavalt 14.05.2015. a arvele nr. 3653, kuid jätab rahuldamata vastava võlgnevusega seotud viivisenõuded. Kohus kohaldab aegumist ja jätab rahuldamata hageja leppetrahvinõude summas 1 962 eurot ja sellega seonduvad viivisenõuded. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude summas 450 eurot 2014. a kostja majandusaasta aruande koostamise teenuse eest ja sellega seonduvad viivisenõuded.

2-18-120458

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.