Osaühingu UNIT-TGD hagi Osaühingu TALPET TRANS vastu võlgnevuse 10 000 euro, intressi 320 euro, viivise 4478,15 euro ja lisanduva viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
15 998,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing UNIT-TGD (registrikood 10517336, asukoht Kuusiku tee 18, Katase küla, Alajõe vald, 41003 Ida-Viru maakond) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir (JeweLex Advokaadibüroo OÜ, e-post [email protected]) Kostja Osaühing TALPET TRANS (endine ärinimi AKTSIASELTS TALPET TRANS, registrikood 10138107, asukoht Puhangu 12-51, 10311 Tallinn) Kostja lepinguline esindaja Andres Kuusk (OÜ Asjacom, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Osaühingu UNIT-TGD hagi Osaühingu TALPET TRANS vastu võlgnevuse 10 000 euro, intressi 320 euro, viivise 4478,15 euro ja lisanduva viivise saamiseks rahuldamata.
2.Jätta Osaühingu UNIT-TGD poolt 25. jaanuaril 2019 esitatud vastuväide kohtu tegevuse kohta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
2.Välja mõista Osaühingult UNIT-TGD Osaühingu TALPET TRANS kasuks menetluskulud summas 1080 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Osaühingul UNIT-TGD tasuda Osaühingule TALPET TRANS käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing UNIT-TGD (hageja) esitas 24.11.2016 Harju Maakohtule hagi Osaühingu TALPET TRANS (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust tuleneva põhiosa võlgnevuse 10 000 eurot, intressi 320 eurot, viivise tasumata põhivõlgnevuselt kindla summana kuni otsuse tegemiseni 12% aastas (24.11.2016 seisuga 4478,15 eurot) ja edasi viivise 12% aastas arvutatuna tasumata põhivõlgnevuselt (10 000 eurot) alates otsuse tegemisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26.11.2012 tähtajalise laenulepingu nr 02. Laenulepingu kohaselt kohustus hageja andma kostjale laenu summas 10 000 eurot tagastamise tähtpäevaga 01.03.2013, intressimääraga 12% aastas arvestatuna tagasimaksmata laenusummalt. Hageja kandis kostjale laenu summas 10 000 eurot üle 26.11.2012 kostja arvelduskontole nr 221011428997. Kostja on laenulepingut rikkunud, jättes täitmata laenulepingust tuleneva laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustuse. Nõue muutus sissenõutavaks 02.03.2013. Hageja on arvestanud tähtajaks tasumata laenusummalt lepingu p
3.1.ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt viivist 12% aastas.
3.Hageja nõue pole aegunud, kuna aegumine on kostja poolt nõude tunnustamisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi korduvalt katkenud. Kostja on nõude aluseks olevat võlgnevust tunnistanud kolmel korral - 20.03.2013, 21.02.2014 ja 01.03.2015. Kõikides dokumentides, mis on pealkirjastatud saldokinnitusena, on kostja seaduslik esindaja oma allkirjaga kinnitanud ja tunnistanud kostja võlgnevust hageja ees summas 10 000 eurot. Võlgnevuse mittetunnistamisel poleks kostja seda oma allkirja ja pitseriga kinnitanud. Dokumentides, mis on pealkirjastatud saldokinnitusena, on hageja sisuliselt küsinud kostjalt, kas viimane kinnitab võlgnevuse saldot summas 10 000 eurot (s.o laenulepingust tuleneva nõude saldot). Dokumentide eesmärk oli kinnitada laenulepingust tulenevat nõuet, välistada hilisemad vastuväited ning katkestada aegumine. Kostja juhatuse liikme allkirja ja pitseriga antud kinnitus kõne all olevates dokumentides väljendavad kostjapoolset hagejale suunatud
2-16-17748 selget teadmisavaldust (veendumust) võlgnevuse olemasolu suhtes ja tahteavaldust võlgnevust tunnistada TsÜS § 158 lg 1 ja 2 mõttes. Dokumentide näol, mis on pealkirjastatud saldokinnitustena, on sisuliselt tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega VÕS § 30 tähenduses, mille eesmärgiks on olemasoleva laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamine, tõendamiskoormise muutmine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest, sh aegumise vastuväitest võlale, samuti nõude aegumise katkestamine TsÜS § 158 mõttes. Poolte vahel puudusid muud õigussuhted, mis viitab üheselt sellele, et dokumentides, mis on pealkirjastatud saldokinnitustena, on pooled kinnitanud poolte vahel 26.11.2012 sõlmitud laenulepingust nr 02 tulenevat nõuet. Praktikas on levinud, et kui saldoteatise või muu nõude kinnitamiseks saadetud dokumendi saaja ei ole mingil põhjusel võlgnevusega nõus, siis ta ei kinnita võlgnevust, vaid vaidleb sellele vastu, teeb sellele märke nõudega mittenõustumise kohta või kinnitab, et tema kohustuse suuruseks on 0 eurot. Käesoleval juhul on kostja seaduslik esindaja, kes oli nõude suurusest, selle aluseks olevast lepingust ja asjaoludest teadlik ning omas vastavat esindusõigust, kinnitanud vastuväiteid esitamata nõude olemasolu kolmel järjestikusel aastal ning on sellega nõuet korduvalt tunnustanud.
3.1.Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et dokumentide näol, mis on pealkirjastatud saldokinnitusena, pole tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega, leiab hageja, et tegemist on iseseisva võla tunnistamise liigiga, milles võlgnik on väljendanud veendumust võla olemasolu suhtes (nn faktiline teadmisavaldus) ning mis toob samuti kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 lg 1 mõttes. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku nõude tunnustamisega. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 02.03.2013. Kostja on tunnustanud hageja nõuet 20.03.2013, 21.02.2014 ja 01.03.2015. Aegumistähtaeg polnud nõude tunnustamise ajaks möödunud. Kuna aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti 21.03.2013, seejärel 22.02.2014 ja 02.03.2015, ei olnud nõue hagi esitamise ajaks (24.11.2016) aegunud. Põhivõla aegumise katkemisega katkeb ka viivisenõude aegumine. Seega ei ole aegunud ka hageja intressi ja viivisenõue.
4.Kostja võltsituse vastuväite esitamine on pahatahtlik ja põhistamata. Hagejal pole kostja allkirjaga originaaldokumenti, kuna kostja saatis saldokinnitused koos templi jäljendi ja allkirjaga hagejale koopiana e-posti aadressile. Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses tavapärase praktikaga ning hagejal polnud põhjust kahelda, et dokumendid on allkirjastanud vastavat õigust omav isik. Kahjuks pole hagejal vastavat asjaolu võimalik tõendada, kuna hageja e-posti haldavas gmail.com serveris on maht üksnes 15 GB, mille mahutavus on vähem kui ühe aasta kirjavahetus. Hageja ei osanud ette näha, et kostja võib e-mailide saatmist vaidlustada ning vajadust e-mailid salvestada. Juhul, kui hageja poleks saanud kostjalt iga-aastaselt dokumenti võlgnevuse tunnistamiseks, oleks hageja pöördunud kohtusse juba varem. Hageja on võlgnevuse sissenõudmisega heast tahtest oodanud üksnes seetõttu, et kostja iga-aastaselt nõuet tunnustas ja tegemist on hageja koostööpartneriga. Hageja pole väitnud, et saldokinnitused on allkirjastanud just V Y. Hageja valmistas saldokinnitused ette ning allkirjastas ja saatis need kostjale allkirjastamiseks. Hageja märkis allkirjastajaks kostja ühe juhatuse liikme V Yi, kuna eeldas, et viimane saldokinnitused allkirjastab. Hagejale pole teada, milline juhatuse liige või kes konkreetselt saldokinnitused tegelikult allkirjastas. Asjaolu, et need on allkirjastatud kostja poolt tõendab kostja templi jäljend dokumentidel, mis on dokumendi usaldusväärsuse hindamisel üks võltsimiskindluse element. Fakti, et saldokinnitustena pealkirjastatud dokumendid on hageja poolt koostatud erinevatel aastatel tõendab ka kostja poolt esile toodud asjaolu, et hageja allkiri ja templijäljend dokumentidel pole identne. On üldteada asjaolu, et isiku allkiri on ajas muutuv. Juhul kui hageja oleks koostanud dokumendid tagantjärgi, oleks nendel ka hageja identne allkiri ja templi jäljend või oleks nendel ka erinev kostja allkirjajäljend. Saldokinnitused on allkirjastanud juhatuse liige, kuna hageja on palunud just juhatuse liikme
2-16-17748 kinnitust. Saldokinnitused võis allkirjastada ka kostja teine juhatuse liige M N või endine juhatuse liige O N, kellede allkirjanäidist kostja esitanud ei ole. Samuti võis need allkirjastada keegi kolmas vastavat õigust omav kostja esindaja või lisada dokumendile allkirjajäljendi. Juhul, kui dokumendile on lisatud allkirjajäljend, on seda teinud kostja, mitte hageja. Seega pole kostja võltsituse vastuväide piisavalt põhistatud. Hageja hinnangul pole kostja esitatud allkirjanäidis usaldusväärne ja sobiv dokument allkirja võrdlemiseks. Tegemist pole dokumendiga, vaid teadmata isiku allkirjaga suvalisel paberil. Eeltoodust tulenevalt pole kostja võltsituse vastuväidet piisavalt põhistanud. Käesolevas asjas on nõude ese laenuleping, mille kehtivuse üle pooled ei vaidle. Kostja on esitanud võltsituse vastuväite, mistõttu lasub võltsituse asjaolu tõendamise kohustus kostjal, mitte hagejal. Kuna hagejal pole dokumendi originaali, vaid üksnes koopia, pole ekspertiisi läbiviimine ilmselt ka objektiivselt võimalik.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohaldada asjas aegumist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Puudub vaidlus selle üle, et nõue muutus sissenõutavaks 02.03.2013 ning samast päevast algab ka aegumistähtaja kulgemine ja seega nõue aegus 02.03.2016. Nõude aegumise tähtaeg ei ole katkenud ega peatunud TsÜS 5. peatükis toodud asjaolude kohaselt ja pooled ei ole pidanud ka läbirääkimisi alates nõude sissenõutavaks muutumisest järgneva 3 aastase katkemisperioodi jooksul. Samuti ei ole kohustatud isik rikkunud oma kohustusi tahtlikult, mistõttu ei kuulu rakendamisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane nõude aegumistähtaeg.
7.Kostja ei kinnita ega võta ka saldokinnitustel olevaid allkirjasid omaks. Allkirjad saldokinnistustel ei ole isegi mitte sarnased V Yi allkirjaga. Allkirjad on võltsitud. Kostja ei ole kunagi allkirjastanud temale edastatud saldokinnitusi põhjusel, et need on varem kehtinud raamatupidamise heast tavast tulenevad inventuuri teostamise instrumendid. Eluliselt ei ole usutav, et hageja poolt esitatud tõenditel kujutatud allkiri on kõigil kolmel lisal identsed (paigaldades tõendid üksteise peale ja vaadata valgustatud tagaplaani taustal on allkirjad 100% identsed) ning allkirja suhtes asetsev pitsati jäljend on sammuti identse asukoha ja paigaldusega. Selline ebareaalne kokkusattumus viitab asjaolule, et nii allkiri kui pitsati jäljend on tehtud suure tõenäosusega ühtse pitsati jäljena. Kusjuures hageja enda pitsati ja allkirja jäljendid mitte ainult ei kattu üksteisega, vaid ka allkirjad ei sarnane teineteisega. Hageja poolt kohtule saldokinnistuste ehtsuse vaidlustamisel kostja poolt, tekib hagejal tõendi ehtsuse tõendamiskoormis.
8.Hageja väide, mille kohaselt on kostja nõude aluseks olevat võlgnevust tunnistanud kolmel korral - 20.03.2013, 21.02.2014 ja 01.03.2015, ei vasta tegelikkusele ja on kohut eksitavad: 1) vaidlustatud saldokinnituste kohaselt on kostja seaduslik esindaja väidetavalt oma allkirjaga kinnitanud ja tunnistanud kostja võlgnevust hageja ees summas 10 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja lisaks põhisumma tasumisele ka intressi 320 eurot ja viivist 4478,15 eurot. Samas ei ole intresside ja viiviste arvestus kajastatud hageja raamatupidamises ega ka vaidlustatud 20.03.2013, 21.02.2014 ja 01.03.2015 saldokinnistutel. Hageja on esitanud intresside ja viivise arvestuse, mille kohaselt on intressimääraks 12% aastas, on kohut eksitav, kuna vastavalt lepingule ei ole ette nähtud viiviste arvestust, mistõttu hageja poolt arvestatud viivis summas 4478,15 eurot on ebakorrektne ja tuleb jätta tähelepanuta; 2) eksitavad on lisaks juba kostja poolt märgitule saldokinnitused ka oma tekstilises osas. Nimelt kohas, kus väidetavalt kostja kinnitab saldokinnitustes, et „käesolevaga teatame, et saldo seisuga (kuupäev) OÜ Unit TGD andmetega ühtib“ rea all on märge „vale maha tõmmata“ eeldab, et eelmisel real on puudu võimalus märkida - ei ühti, mis on veelkordselt märgiks sellest, et tegu on võltsitud
2-16-17748 saldokinnitusega, kuna kreeditor ei ole andnud deebitorile võimalust muud moodi vastata, kui nõustuda saldokinnitusega. Pahatahtlik ja lapsemeelne on hageja väide, mille kohaselt hagejal pole kostja allkirjaga originaaldokumenti, kuna kostja poolt väidetavalt tagastatud saldokinnitused ei ole säilinud hageja e-posti haldavas gmail.com serveris, mille maht on üksnes 15 GB ja see on vähem kui ühe aasta kirjavahetus. Seda, et hageja blufib oma e-posti kohta, on kerge tuvastada, isegi kui tema väide e-posti mittesäilimise osas vastab tegelikkusele. Hageja peaks teadma, et lihtsa päringuga e-posti haldajale on võimalik tellida väljavõtte, millest nähtub elektrooniline jälg saadetiste edastamise kohta hageja ja kostja serverite vahel. Hageja on oma tegevusega mh rikkunud raamatupidamise seadusega kehtestatud nõudeid, mistõttu hageja raamatupidamisarvestust ei saa lugeda tõeseks/usaldusväärseks põhjusel, et ei ole säilitatud algdokumente seaduses kehtestatud tõenduslikus vormis. Kostja kinnitas, et mingit elektroonilist saldokinnituste edastamist hageja ja kostja vahel sellisel kujul nagu väidab hageja, toimunud ei ole. Hageja nõuab võlgnevust laenulepingu nr 1/11/2012 alusel, kuid ei ole tõendanud, et rahaline kohustus kostja poolt on täitmata just tulenevalt laenulepingust nr 1/11/2012, mitte aga tulenevalt laenulepingust 1/06/2012. Seega ei ole hageja täitnud selles osas temal lasuvat tõendamiskoormust ja õigust nõuda kohustuse täitmist tulenevalt laenulepingust nr 1/11/2012 ja kostja poolt vaidlustatud saldokinnitustel olev võlgnevus on määratletud mainitud lepinguga.
9.Vastavalt hagile on nõude aluseks laenuleping. Seega on õigusvaidluses lepingupoolteks hageja ja kostja. Hageja manipulatsioonid kostja - OÜ S - hageja poolte vahelise tava väljakujunemises ei ole asjakohased. Hageja on esitanud 08.11.2017 seisukoha lisa 1, kostja arve nr 051, ja ülejäänud lisad nr 2-6 on kostja arved OÜ-le S. Lisade nr 1-6 pitsatijäljendid ei ole identsed. Nende erinevus seisneb selles, et pitsatijäljend, mis on lisas nr 1, on ideaalselt ümmarguse kujuga (rõngakujuline) ning lisadel nr 2-6 on pitsatijäljend ovaalse kujuga (sõõrja kujuga). Seega on hageja ja OÜ S esitatud arvetel olevad pitsatijäljendid esmapilgul sarnased, kuid tegelikkuses on nad erinevad. Hageja 08.11.2017 seisukoha lisa, ARVE UNIT TGD 051(2).pdf, mis on esitatud kostja poolt hagejale e-kirja elektroonilises jäljes – Lisa 1_FW_arve 051_06.04.2012_Unit-TGD(2).msg – on näha, et xxx e-posti aadressilt on 31.10.2017 edastatud kiri e-post aadressile xxx. Creditinfo Eesti AS-is xxx on hageja e-posti aadressiks xxx ja seda kinnitab hageja ka oma 08.11.2017 täiendavas vastuse p-s 3: „Hageja on edastanud kostjale enda poolt allkirjastatud saldokinnitused, millele kostja lisas kinnituseks enda allkirja ja pitsati jäljendi ning saatis need hageja e-posti aadressile xxx“. Erinevus vana ja uue e-posti vahel on punktis, mis puudub uuema e-posti nimekujus peale sõna: „v“ ja enne sõna: „g“. Seega ainus hageja poolt kohtule esitatud arve, mis poolte vahelist suhtlust märgib, on edastatud hageja uuele e-posti aadressile ajal, kui hageja väidetel tema vana e-posti vähese mahu tõttu ei eksisteerinud 06.04.2012 kirjavahetust. Kõige lihtsama loogika kohaselt ei oleks hageja saanud temale 06.04.2012 saadetud arvet edastada oma uuele e-posti aadressile 31.10.2017. Hageja eksitab kohut ja sisuliselt valetab oma e-posti mahu ning seal olevate andmete ja kirjavahetuse mittesäilimise kohta, olles veelkordseks kinnituseks selle kohta, et kostja ei ole hagejale edastanud 20.03.2013, 21.02.2014 ja 01.03.2015 dateeritud saldokinnitusi. Märkimist vajab ka asjaolu, et hagi esitati kohtule 24.11.2016 ja 08.11.2017 esitab hageja oma seisukohtade p-s 3 kohtule väite, et tema e-postis olev kirjavahetus ei ole säilinud. Eluliselt ei ole selline väide usutav, kuna 8 päeva varem on hageja oma mitte säilinud e-posti aadressilt saatnud temale kuuluvale teisele e-posti aadressile edastanud 06.04.2012 saadetud e-kirja koos manusega (arve nr 051). Asjakohased ei ole ka hageja seoste otsingud käesolevas vaidluses M N kui kostja juhatuse liikmena, kuna juhatuse liikmeks vastavalt isikuandmete väljatrükile sai M N 22.09.2015.
2-16-17748
9.1.Hageja on oma saldokinnituste võltsimise tuhinas jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja aadress xxx kanti aadressina registriandmetesse 04.08.2016 ja sellekohane kandeavaldus allkirjastati V J poolt 02.08.2016. Seega peaks olema saldokinnitustel märgitud aadressiks kas xxx või firma tegevuskoha aadress xxx kuid mitte kuidagi ei saanud aastatel 2013-2015 olla aadressiks xxx. Hageja üritab teadlikult kohut eksitada ja valetab.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
11.Hageja on esitanud nõude laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
12.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja ja kostja sõlmisid 26.11.2012 tähtajalise laenulepingu nr 02, mille alusel kohustus hageja andma ning kostja kohustus tagasi maksma laenu summas 10 000 eurot ja intressi 12% aastas hiljemalt 01.03.2013 (vt tl 6); hageja on teinud kotja kontole 26.11.2012 ülekande summas 10 000 eurot (vt tl 47).
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja väidetavad nõuded kostja vastu olid hagi esitamise ajaks aegunud.
14.Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud hagis esitatud nõuete suhtes aegumise kohaldamist. Vastavalt TsMS § 449 lg-le 3 võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse kohta, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
15.Kohtu hinnangul on hagis esitatud nõuded aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Poolte vahel 26.11.2012 sõlminud laenulepingu p 2.1. järgi tuli laen tagastada ühekordse tagasimaksena 01.03.2013 (vt tl 6). Arvestades laenulepingu p-te 2.1. ja 3 nende koosmõjus, tuli ka intress tasuda 01.03.2013. Seega muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 02.03.2013. Viidatu üle puudub poolte vahel ka vaidlus.
16.Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg-st 2 tulenevalt saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral
2-16-17748 viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus (vt ka Riigikohtu 23.05.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-119-02, p 7). Praegusel juhul oli tähtaja alguseks 02.03.2013. Tähtaja möödumist täpsustatakse TsÜS § 137 lg-s 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg reeglina vastaval päeval kell
24.00.Erandina võib seadus ette näha, et tähtaeg ei möödu mitte tähtpäeval kell 24.00, vaid muul ajal. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Eelmärgitust johtuvalt möödub 02.03.2013 alanud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt 02.03.2016 kell 24.00. Tsiviilasja esemeks olev hagi on kohtule esitatud 24.11.216, seega pärast aegumistähtaja lõppu. Vastavalt TsÜS §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev (s.o intressi ja viivise) nõue.
17.Kohtu hinnangul ei ole tuvastamist leidnud vaidlusaluste nõuete aegumistähtaja katkemine. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi katkeb aegumine (ja algab uuesti) kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10).
18.Hageja väidete kohaselt on kostja tunnustanud hageja nõuet 20.03.2013, 21.02.2014 ja 01.03.2015 saldoteatistega (vt tl 49-51). Kostja on esitanud vastuväited, et saldokinnitused sisaldavad ilmseid võltsimisjälgi, kostja esindaja ei ole nimetatud dokumente allkirjastanud ja kostja ei ole hagejale edastanud 20.03.2013, 21.02.2014 ning 01.03.2015 dateeritud saldokinnitusi.
19.TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. TsMS § 277 lg 2 sätestab, et kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluses kehtiva põhimõtte järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1). Kui hageja tugineb saldokinnituste (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (vt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Seetõttu tuleks kohtul üldjuhul määrata käekirjaekspertiis (vt Riigikohtu 23.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Ühtlasi on Riigikohus rõhutanud, et ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus (vt TsMS § 293 lg 1; vt ka Riigikohtu 14.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kohus on eelnevalt pooltele 25.10.2017 määrusega tõendamiskoormist selgitanud (vt tl 75-78), lisaks ka 04.06.2018 määruses (vt tl 130-135).
20.Hageja palus 08.11.2017 seisukohas korraldada ekspertiisi selgitamaks välja, kas saldokinnitustel olevad allkirjad ja pitsati jäljend kattuvad kostja poolt aastatel 2012-2016
2-16-17748 hagejale ja OÜ-le S saadetud arvetel olevate allkirja ja pitsati jäljenditega ehk seda, kas kostja on kasutanud dokumentidel ühte ning sama templit ja allkirja. Kohus on 04.06.2018 määrusega hageja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks rahuldanud (vt tl 130-135). 28.11.2018 e-kirjaga teavitas kohus hagejat ekspertiisimaksumusest 231 eurot (vt tl 144), mille peale avaldas hageja 14.12.2018 menetlusdokumendis, et ta loobub ekspertiisi taotlusest, sest hagejal ei ole säilinud kirju, millistega jäljenditega saldokinnitusi edastati, ei saa ekspertiis kinnitada ja tõendada, et nimelt kostjalt on saldokinnitused laekunud. Kohus võttis 17.01.2019 määrusega vastu hageja ekspertiisi taotlusest loobumise. Hageja soovis ekspertiisi asemel koos sama menetlusdokumendiga esitatud tõenditega tõendada saldokinnituste õigsust, kuid kohus keeldus eelviidatud määrusega hageja 14.12.2018 esitatud tõendite asja materjalide juurde võtmisest ning jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ja alternatiivse taotluse teabe väljanõudmiseks (vt tl 167-169).
21.Käesolevas tsiviilasjas on kohus hagejale selgitanud ekspertiisi läbiviimise vajalikkust (ja võimalikkust), sh asjaolu, et menetlusosaline, kes soovib dokumentaalsele tõendile tugineda, peab tõendama dokumentaalse tõendi ehtsuse juhul, kui vastaspool tõendi võltsitusele tugineb. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud 23.02.2017 menetlusdokumendi lisade nr 2-4 (saldokinnitused) ehtsust, jätab kohus nimetatud tõendid nende ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata. Seega ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele.
22.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning kohus jätab hageja nõuded nende aegumise tõttu rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea kohus vajalikuks käsitleda otsuses kostja muude vastuväidete õiguslikku põhjendatust. Kohus selgitab, et kui kohus jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise kohaldamise hindamiseks (vt Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 23).
23.TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh poolte seni lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on lahendamata hageja 25.01.2019 vastuväide kohtu tegevusele seoses 17.01.2019 määrusega, milles kohus jättis rahuldamata hageja taotlused tõendite asja materjalide juurde võtmiseks, tunnistaja ülekuulamiseks ning alternatiivse taotluse teabe väljanõudmiseks. Hageja leidis, et esitatud taotlused on põhjendatud ja esitatud menetlusstaadiumis, kus kohus kogus tõendeid, s.o eelmenetluses. Samuti viitas hageja, et esitatud tõendid ning taotlused on asjakohased ja omavad olulist tähtsust asja lahendamisel seoses aegumise tähtaja kulgemisega. Kohus lahendab vastuväite TsMS § 333 lg 1 alusel. Kohus on seisukohal, et esitatud vastuväide kohtu tegevusele on alusetu. Kohus jääb oma 17.01.2019 määruses väljendatud seisukohtade juurde ning ei hakka neid siinkohal kordama (vt tl 167-169).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.
25.Järgnevalt hindab kohus, millised kostja menetluskulud tuleb hagejalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega
2-16-17748 seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
26.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on mh asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulud mh dokumentaalse tõendi saamise kulud. TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas kostja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
27.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
28.Kostja on esitanud kohtule menetluskulude koondnimekirja (vt tl 162-163; tl 175 ja pöördel), mille järgi on tema menetluskuludeks õigusabikulud summas 1500 eurot. 25.01.2019 menetluskulude nimekirjast nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on kostjale osutatud õigustoiminguid 12 tunni ja 30 minuti ulatuses, tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu arvestab kohus menetluskulud ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Kostja kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Kostja palus kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
29.Hageja vastuväiteid kostja menetluskuludele ei esitanud.
30.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 32-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
2-16-17748
31.Antud juhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema menetlusega. Kohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu maakohtu menetluses ülepaisutatud ning ajakulu tuleb osaliselt vähendada. Kohus vähendab alljärgnevate toimingute ajakulu ning peab vajalikuks ja mõistlikuks kostja esindaja ajakuluks: asja materjalide analüüs ja hagiavaldusele esialgse vastuse ja taotluse koostamine ning esitamine – sh arvestades hagiavalduse ja hagiavastuse sisu ning mahtu – 2 tundi; hageja seisukohtadega tutvumine, kliendiga konsulteerimine ja kostja vastuse koostamine – sh arvestades dokumendi sisu ja mahtu – 1,5 tundi; hageja täiendavate seisukohtadega tutvumine, kliendiga konsulteerimine ja kostja seisukoha koostamine – sh arvestades dokumendi sisu ja mahtu – 1,5 tundi; hageja uue esindaja seisukohtadega tutvumine, kliendiga konsulteerimine ja kostja seisukoha koostamine – sh arvestades dokumendi sisu ja mahtu – 1 tund. Muus osas on menetluskulud põhjendatud. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendi suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud 9 tunni ulatuses.
32.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14513). Kostja esindaja tunnitasu suuruseks on 120 eurot. Arvestades eeltoodut, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
33.Lähtudes eelnevast on kostja esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 1080 eurot (9 x 120 eurot).
34.Kokkuvõttes mõistab kohus hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1080 eurot (käibemaksuta).
35.Menetluskulude hüvitamisel soovis kostja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab hageja kostjale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
2-16-17748
36.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.