Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

2) Välja mõista AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt KUNTA TEENUSED OÜ kasuks kindlustushüvitis 9 800 eurot, alates 20.01.2017 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni sellelt summalt viivis 1 649,62 eurot ja alates 27.02.2019 viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning kahjuhüvitis 500 eurot. 3) Jätta rahuldamata KUNTA TEENUSED OÜ taotlus otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks. 4) Jätta menetlusosaliste menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

mittetasumise korral pöördub ta oma õiguste kaitseks kohtusse. Kostja võlgnevust ei tasunud ja jäi kindlaks, et võtab lõpliku seisukoha hüvitamise või hüvitamisest keeldumise suhtes pärast kriminaalmenetluse lõppu. Kindlustushüvitise suurus arvutatakse auto täishävingu korral lähtuvalt auto turuhinnast Eestis ja hagejale teadaolevalt oli hävinenud auto hind 13.05.2016 seisuga 13 000 eurot. Kostja oli nimetatud summa tasumisega viivituses alates 20.05.2016. Kuigi kindlustuslepingus oli soodustatud isikuks märgitud kolmas isik, oli hagejal siiski õigus nõuda täitmist endale, sest kindlustuslepinguga ei nähtud ette soodustatud isiku õigust nõuda kindlustushüvitise maksmist endale. Samuti ei olnud lepingus välistatud hageja õigus nõuda kindlustushüvitise maksmist endale. Veel enam, kolmas isik ütles liisingulepingu hagejaga üles. Hageja võlg liisinguandja ees oli väidetavalt 5 433,1 eurot. Seega oli hageja võlg kolmanda isiku ees oluliselt väiksem kui potentsiaalne kostjal väljamaksmisele kuuluv hüvitis. Lisaks kandis hageja nimetatud summa tasumata jätmisega kahju uue sõiduki renditasude ja õigusabikulude näol. Nimelt oli sõiduk vajalik töötajate ja tööriistade veoks objektidele, kuid hüvitist saamata ei saanud hageja uut autot soetada. Kostja vastuväited

Kolmanda isiku seisukoht

asjaolusid ei tuvastatud ka kriminaalasja nr 16730000321 kohtueelses menetluses, mis lõpetati 08.02.2018 KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Praeguses asjas ei viidud läbi tulekahju ekspertiisi tuvastamaks tulekahju tekkimise põhjuseid. Samuti ei käsitletud võimalikke tulekahju tekkimise põhjuseid 02.05.2017 asjatundja arvamuses. Veel ei leidnud tõendamist, et sõiduauto põleng sai alguse sõiduki tehnilisest rikkest. Ainuüksi tunnistajate sõiduauto visuaalsest vaatlusest või järeldustest ei saanud nimetatud asjaolu tõendatuks lugeda. Kirjeldatud asjaolude tõendamiskoormis oli kostjal kui kindlustusandjal. Eelnevalt kirjeldatud järelduste tegemisel jättis kohus tõenditena arvestamata kolme telefonikõne salvestused, mis toimusid KM ja tunnistajate MN, VV ja hageja volitatud esindaja PT vahel, sest tõendid ei olnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 kohaselt lubatavad. Nimelt esines KM kostja esindajana, lindistades enda ja tunnistajate MN, VV ja PT telefonikõnesid, neid kõnede salvestamisest teavitamata ja nendelt selleks nõusolekut saamata. Siinkohal oli oluline, et KM ei lindistanud kõnesid kui eraisik, vaid tegutses kindlustusandja kui äriühingu esindajana. Järgnevalt hindas kohus, kas esinesid alused kostja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vabanemiseks VÕS-i sätete ja tüüptingimuste alusel. Kohtu hinnangul ei suurendanud hageja pärast lepingu sõlmimist kindlustusandja nõusolekuta kindlustusriski võimalikkust. Samuti ei vabanenud kostja täitmiskohustusest VÕS § 488 lg 3 alusel. Praegusel juhul ei saanud eeldada, et hageja oleks saanud ära hoida 12.05.2016 toimunud kindlustusjuhtumiga seoses tekkinud kahju. Hageja seaduslikule esindajale, kes autot juhtis, ei saanud ette heita, et ta ei asunud ise tulekustutiga põlevat autot kustutama, kuna hinnates vastavat situatsiooni, oleks võinud nimetatud tegevus olla intensiivse sõiduki põlengu tõttu temale ohtlik. Isegi kui hageja esindaja oleks sõiduki kustutamiseks kasutanud tulekustutit, ei saanud asuda seisukohale, et selle tagajärjel ei oleks sõiduk hävinenud. Ka ei esinenud tüüptingimustes nimetatud aluseid, millele tuginedes oleks kostja vabanenud täitmiskohustusest: tegu oli kindlustusjuhtumiga ja tõendamata oli, et sõiduki põlenguga seoses pani keegi toime kuriteo. Väide, et kostja vabaneb täitmiskohustusest, sest hageja ei teatanud päästeametile kindlustusjuhtumist viivitamatult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, oli kummastav. Hageja teavitas päästeametit 12.05.2016 kindlustusjuhtumist, helistades 12.05.2016 häirekeskusesse kaks korda, mis oli kohane ja piisav. Samuti ei vabanenud kostja täitmiskohustusest üldtingimuste punktide 2.9; 14; 15.1; 15.4; 15.5; 17.1.1; 17.1.2; 17.1.3; 17.1.4 alusel. VÕS § 450 lg 1 kohaselt muutub kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. VÕS § 82 lg-s 3 on sätestatud, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Seega muutus kindlustushüvitise nõue sissenõutavaks 20.05.2016, kui sõiduki jäänuki kostjale üleandmisest ja kahjuteate esitamisest oli möödunud seitse päeva. Hageja ei tõendanud, et sõiduki turuväärtus 13.05.2016 seisuga oli 13 000 eurot. Seevastu kostja tõendas, et sõiduki väärtus võis olla 10 000 eurot. Sellest kuulus kindlustuspoliisi kohaselt lahutamisele omavastutus 200 eurot. Seega sai kindlustushüvitise suurus olla 9 800 eurot.

Hageja õigus kostjalt kahjuhüvitist (asendusauto rendi kulu ja enne kohtumenetlust kantud õigusabi kulu) nõuda tulenes VÕS § 115 lg-st 1. Kahju hüvitamise nõude eeldused olid järgmised: 1) kostja rikkus kindlustuslepingut; 2) hagejale tekkis kahju; 3) rikkumise ja kahju vahel oli põhjuslik seos (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 4). Kohus tuvastas ülal, et kostja rikkus lepingut, kui jättis hüvitise välja maksmata. Hageja esitas kahju hüvitamise nõudena asendusauto rendikulu nõude 4 745 eurot, mis oli tõendatud DST Auto OÜ arvega. Hageja esitas kahju hüvitamise nõudena ka õigusabikulude kulude nõude 500 eurot, mille hageja kandis enne kohtusse pöördumist. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses menetluses oli mõistlik ja hüvitatav. Õigusabi teostamise tunnitasumäär 100 eurot oli aktsepteeritav. Nii asendusauto rendikulu 4 745 eurot kui ka kohtueelse menetluse õigusabikulu 500 eurot tekkis hagejal seetõttu, et kostja jättis enda kindlustuslepingust tuleneva kindlustushüvitise tasumise kohustuse täitmata. Seega esines kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel põhjuslik seos (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 4) ning kõik kahju hüvitamise nõude eeldused olid täidetud. Lisaks soovis hageja põhinõudelt viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kohtu hinnangul oli see põhjendatud. Alates 20.01.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.07.2018 oli kostja viivituses 547 päeva ning viivis oli kokku 1 174,93 eurot, mis tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kooskõlas TsMS §-ga 367 tuli kostjalt välja mõista ka pärast otsuse tegemist lisanduv viivis. Otsuse täitmise viisi määramise taotluse jättis kohus rahuldamata, sest kolmas isik ei esitanud iseseisvat nõuet hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, mida ta oleks võinud TsMS § 212 kohaselt teha kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus, esitades samas menetluses hagi. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, sest kohus rahuldas hagi osaliselt ja tegi otsuse kostja kahjuks. Hageja põhjendatud menetluskulud olid kokku 4 440 eurot. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud jättis kohus TsMS § 167 lg 2 alusel tema enda kanda. Apellatsioonkaebus

Maakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude 5 245 euro ulatuses, millest 4 745 eurot oli hageja asendusauto rendikulud ja 500 eurot kohtueelsed õigusabikulud. Kohus jättis analüüsimata kahju hüvitamise nõude ulatuse. Kindlustusandjal puudus kohustus hüvitada asendusauto kulud, kuna pooled ei leppinud kindlustuslepingus sellises kindlustuskaitses kokku. Hageja väitis, et kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamise tõttu ei olnud äriühingul vahendeid ja võimalusi uut sõidukit soetada ning oli seetõttu sunnitud rentima asendusauto. Vahendite puudumine on tüüpiline ettevõtlusrisk, mis ei ole kaetud kindlustuslepingu kaitse-eesmärgiga. Sellise kahju tekkimine ei olnud kindlustusandjale ettenähtav. Pealegi oli tõendamata, kas hagejal tõesti puudusid vahendid auto rentimiseks ja hüvitise mittemaksmine kostja poolt oli põhjuslikus seoses kahju tekkega. Maakohus jättis analüüsimata, kas sõidukijuht oleks saanud teha midagi auto mahapõlemise ärahoidmiseks. Sõiduk oli enne selle peatamist põlenud juba 15-20 minutit. Juhil oli võimalus tuleleekide märkamisel kasutada tulekustutit ja hoida ära suurema kahju tekkimine. Selle asemel sõitis sõidukijuht kärsahaisu tundes autoga edasi ja kui lõpuks peatas, ei tegutsenud aktiivselt tule levimise peatamiseks, sh ei kasutanud tulekustutit tule summutamiseks. Tule kustutamine ei olnud juhile ohtlik. Maakohus rahuldas nõude osaliselt, kuid mõistis menetluskulud kostjalt välja tervikuna. Menetluskulud oleks pidanud jagama proportsionaalselt. Menetluse edasine käik ja vastused apellatsioonkaebusele

Esmalt lahendab kohus kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmise kohta põhjusel, et hageja on nõudeõiguse kaotanud kostja vastu suunatud nõude loovutamise tõttu. Ringkonnakohus selgitab, et iseenesest ei mõjuta hagi esitamine ja selle menetlemine poole õigust loovutada vaidlusalune nõue ning nõude loovutamine omakorda ei mõjuta asja menetlust (TsMS § 210 lg-d 1 ja 2). Õigusjärglane võib aga ei pea astuma menetlusse õiguseelneja asemel (TsMS § 210 lg 3). Kostja võib TsMS § 210 lg 4 järgi esitada vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud, kui korraga esinevad kaks tingimust, n.o hageja on eseme võõrandanud ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes. Viidatud sätte järgi ei kehti otsus õigusjärglase suhtes, kui ta omandas vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Praegusel juhul omandas OÜ TWINTES vaidlusaluse hageja nõude kostja vastu 23.07.2018, s.o pärast maakohtu otsuse tegemist (II kd lk 146-149). OÜ TWINTES asutaja, ainuosanik ja juhatuse liige on Pille Tees, kes oli ühtlasi praeguses asjas toimunud maakohtu menetluses üks hageja volitatud esindajatest (I kd lk 173-175, 207-209). Seega teadis nõude omandaja omandamise ajal käimasolevast vaidlusest ja asjas nr 2-17-1092 tehtav kohtulahend on vastavalt TsMS § 460 lg 1 esimesele lausele temale siduv. Eelneva tõttu ei saa kostja tugineda väitele, et hageja on nõudeõiguse kaotanud ning kohus ei saa jätta hagi läbi vaatamata. Järgnevalt hindab ringkonnakohus kostja väiteid, et kostja vabanes kindlustushüvitise väljamaksmise kohustusest, sest auto süüdati tahtlikult või see süttis halva tehnilise seisukorra tõttu. Seejuures jättis kohus kostja väitel ebaõigesti tõendite kogumist välja kõnesalvestised, milles omavahel vestlesid KM ja tunnistajad MN, VV ning hageja volitatud esindaja PT. Viimase väitega ringkonnakohus nõustub, kuid on seisukohal, et nimetatud tõenditega arvestamine ei muuda kohtu lõppjäreldust valeks. Vastavalt TsMS § 238 lg 3 p-le 1 võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest mh juhul, kui tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Maakohus leidis, et kuna KM ei hoiatanud MN, VV ja PT kõnede salvestamisest ja tegi telefonikõned äriühingu huvides, rikuti sellega nimetatud isikute põhiseaduse (PS) §-s 43 sätestatud õigust sõnumite saladusele ning esines alus jätta kõnede salvestustega kui tõenditega arvestamata. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 238 lg 3 p 1 kohaldamisala on tihedalt seotud hinnanguga, kas tõend saadi ebaseadusliku jälitustegevuse kaudu või mitte. Kohtupraktikas on sedastatud, et telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada, mistõttu ei teki küsimust eraviisilisest jälitustegevusest (Riigikohtu 26.03.2009 otsus asjas nr 3-1-1-5-09, p 10). Pealegi ei proovitud kedagi telefoniga petta: KM tutvustas ennast ja selgitas, mis põhjusel ta helistab ja informatsiooni kogub. Seega võis vestluste lindistustega, mis toimusid KM ning MN, VV ja PT vahel, lahendi tegemisel arvestada. Samas ei viinud eelmises lõigus nimetatud vestlustega arvestamata jätmine ebaõige lahendi tegemiseni osas, milles kohus lahendas hageja kindlustushüvitise nõuet. Nimelt ei lisanud kõned midagi uut tõendite kogumisse. Inimesed, kellega vesteldi, ei olnud auto süttimise ajal kohapeal. Kõik isikud jõudsid kas koos tuletõrjeautoga või veidi hiljem sündmuspaigale. Nad oskasid kirjeldada vaid seda, kus nad olid auto süttimise ajal, kuidas süttimisest teada said ja kuidas sündmuspaigale jõudsid. VV oskas kirjeldada ka tuletõrjujate kahtlusi võimaliku

süütamise osas. Samas ükski kõne ei kinnitanud kostja kahtlusi auto süütamise või auto halva tehnilise olukorra osas. Ringkonnakohus on veendumusel, et välja arvatud osas, milles kohus leidis, et kõnesalvestisi ei saanud tõendina arvestada, on maakohtu käsitlus hageja kindlustushüvitise nõude lahendamisel korrektne. Seejuures leidis maakohus põhjendatult, et auto süttimine tahtliku süütamise või halva tehnilise seisundi tõttu ei olnud tõendatud. Maakohus uuris põhjalikult ülejäänud tõendeid kogumis ning nendest tehtud järeldused olid veenvalt põhjendatud. Samuti ei toonud kostja ülejäänud tõenditest välja ühtegi, mida maakohus oleks valesti hinnanud. Eelneva tõttu nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kostja väitele, et maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata kindlustusjuhtumi toimumise, mis oleks saanud olla kindlustusandja täitmisekohustuse aluseks, sest ei selgitanud välja põhjust, miks auto süttis, märgib ringkonnakohus järgmist. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Sama sätte lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Eelnevast järeldub, et kindlustusvõtjal tuleb vaidluse korral näidata, et kindlustusjuhtum on toimunud, ning kindlustusandja, kes soovib kindlustushüvitise väljamaksmise kohustusest vabaneda, peab ära tõendama, et antud sündmus on kindlustuskaitse alt välistatud ning tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Kohtul hagimenetluses reeglina uurimiskohustust ei ole. Kindlustusjuhtum on VÕS § 423 lg 1 järgi eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmiskohustuse, s.t kindlustusjuhtum on lepingus kokkulepitud kindlustusriski realiseerumine. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kaskokindlustuse poliisi ja üldtingimuste (I kd lk 5-11) järgi oli kindlustusjuhtum auto ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, kadumine või hävimine, v.a tingimuste p-s 2.17 välistatud juhtumid (üldtingimuste p 2.11). Pooltel ei olnud vaidlust selles, et kindlustatud auto oli tulekahju tagajärjel hävinenud. Sellises olukorras tuli kostjal tõendada, et sündmus oli kindlustuskaitse alt välistatud. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja sellisest tõendamiskoormisest ka aru ja esitas kohtule erinevaid tõendeid, millega soovis tõendada, et temal ei tekkinud kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust. Paraku ei olnud neist võimalik kostja soovitud järeldust teha. Kindlustushüvitise sissenõutavaks muutumise kuupäevale ja määrale kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid ei esitanud. Kindlustushüvitise väljamõistmise osas heitis kostja hagejale ette seda, et kostja ei püüdnud kahju vähendada, mistõttu tuli väljamõistetava kahju suurust vähendada nullini VÕS § 488 lg-tele 1 ja 3 tuginedes ning maakohus rikkus materiaalõiguse norme, kui seda ei teinud. Kostja väitel lasi hageja autol põleda 15-20 minutit enne kui helistas hädaabinumbril. Eelnev on ka tõendatud, kuivõrd asjatundja arvamuse järgi süttis sõiduk vahemikus kell 21.32-21.37 (I kd lk 108 pöördel) ja hageja esindaja helistas hädaabinumbril kell 21.52 (I kd lk 117) ning nimetatud kellaaegade vahele jääb 15-20 minutit. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et ka siin ei ole maakohus oma analüüsis eksinud. Hageja seaduslik esindaja AA selgitas kohtuistungil, et ta ei taibanud kohe autot peatada, kui tundis kärsahaisu ja sõitis umbes ühe kilomeetri jagu edasi enne, kui auto seisma jättis ja auto kapoti lahti tegi. Kui oli märganud auto kapoti all tulekollet, läks ta otsima tulekustutit, mille leidis auto tagumise istme alt, olles eelnevalt läbi otsinud pagasiruumi. Tulekustuti kasutamiseks tegi ta taas kapoti lahti ja veendus, et see oleks pigem ohtlik kui kasulik ja

eemaldus autost ning helistas hädaabinumbrile (II kd lk 48-51). Eelnev versioon oli usutav ja ei olnud vastuolus ka teiste tõenditega. Ei saa hageja seaduslikule esindajale pahaks panna, et ta püüdis enne häirekeskusesse helistamist välja selgitada, mis on autol viga, kui tõsine on probleem ja kas ta suudab selle ise kõrvaldada. On mõistetav, et kogu nimetatud tegevus võttis oma aja. Häirekeskusest soovitati AA-l autost eemale hoida ning ka päästekomando meeskonnavanem IA selgitas, et põleva sõiduki ohtlikkuse tõttu ei soovitata isikutel endal sõidukit kustutada (II kd lk 71-74). Seega leidis maakohus õigesti, et hageja ei käitunud ebamõistlikult ning puudus alus VÕS § 488 lg 3 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks. Järgnevalt hindab kohus kostja vastuväiteid hageja kahjuhüvitise nõudele. Kostja vaidlustas 5 245 euro suuruse kahjuhüvitise nõude rahuldamise tervikuna. Samas ei toonud ta välja ühtegi põhjendust, miks oli tema hinnangul 500 eurose kohtueelse õigusabikulu väljamõistmine põhjendamatu. Kaebuse tekstist nähtub, et esmajoones on tal vastuväited asendusauto rendikuludele. Viimase osas nõustub ringkonnakohus, et asendusauto rendikulusid 4 745 eurot ei saanud kostjalt välja mõista ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend. Õige on, et kohustuse rikkumisel, s.o võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmisel või mittekohasel täitmisel, võib võlausaldaja mh nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 100, § 101 lg 1 p 3). Olgu siinkohal öeldud, et hageja soovis kostjalt nn väikese kahju hüvitamist, s.t kohustuse rikkumisega kaasnenud negatiivsete tagajärgede kompenseerimist. Nimelt kuulus kindlustuskaitsesse ka asendusauto (I kd lk 5), kuid üldtingimuste p 2.10.3 järgi sai auto täieliku hävimise korral asendusautot kasutada vaid seni, kuni kindlustusandja on teinud hüvitamisotsuse, kuid mitte enam kui 30 päeva (I kd lk 8 pöördel). Hageja seadusliku esindaja väitel võimaldati hagejal asendusautot kasutada u 1,5 kuud (II kd lk 49). Maakohus tuvastas õigesti esimeste kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise, n.o hageja ja kostja vahel oli võlasuhe ning kostja jättis hagejale ebaõigesti kindlustushüvitise välja maksmata, mis oli ühtlasi peamine kindlustusandja kohustus (VÕS § 422). Kohustuse rikkumise vabandatavusele kostja menetluses ei tuginenud. Samas jättis kohus tähelepanuta, et hüvitatav kahju peab olema hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning lepingurikkumisega tekitatud kahju pidi rikkumise võimaliku tagajärjena olema võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). See tähendab, et küsimus kahju hüvitatavuse kohta taandub lõppastmes sellele, milliseid riske võib pidada võlgniku jaoks tüüpiliseks ning nende riskide realiseerumisest tuleneva kahju seega objektiivselt ettenähtavaks. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus rikkumine seisnes kindlustushüvitise tähtaegselt välja maksmata jätmises, ei saanud kindlustusandja jaoks objektiivselt ettenähtavaks pidada asendusauto rentimisega tekkinud kulu. See ei vastaks poolte vahelisele mõistlikule riskijaotusele. Selline kahjurisk kuulub võlausaldaja, mitte võlgniku tüüpilise ettevõtlusriski hulka ning võlgnik ei saa neid omapoolsete kahjuhüvitisnõuete esitamise kaudu võlgnikule üle kanda. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagi jätta rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista asendusauto rendikulu 4 745 eurot. Kokku tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista taotletud 18 245 eurost 10 300 eurot (kindlustushüvitis 9 800 eurot, kohtueelne õigusabikulu 500 eurot) ja kindlustushüvitiselt viivis seadusjärgses määras alates hagi esitamisest 20.01.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Eelnevat silmas pidades oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks kindlustushüvitise nõudelt kogunenud viivist 1 649,62 eurot (viivitatud päevade arv 768, viivisemäär 8%). Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.