Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.02.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-18243
Tsiviilasi
Tirolek Trans OÜ hagi Kopra Transport OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.05.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kopra Transport OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1030.81 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja/apellant Kopra Transport 10685370), seaduslik esindaja IS
OÜ
(registrikood
Hageja/vastustaja Tirolek Trans OÜ (registrikood 12630350), lepinguline esindaja Tiia E. Tammeleht Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 15.05.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse osas suuremas summas kui 40 eurot, samuti vastavas osas viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi põhivõla osas rahuldamata suuremas ulatuses kui 40 eurot, mõista välja viivis põhivõlalt 40 eurolt ja jaotada ning määrata kindlaks uuesti menetluskulud.
3.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt;
2) Mõista Kopra Trans OÜ-lt välja Tirolek Trans OÜ kasuks võla sissenõudmise kulu 40 eurot ja 22.02.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4.44 eurot; 3) Mõista Kopra Trans OÜ-lt välja Tirolek Trans OÜ kasuks alates 23.02.2019 viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 40 euro tasumiseni; 4) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt; 5) Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kummagi poole enda kanda, mistõttu ei määra kohus kindlaks poolte vajalike ja põhjendatud kulude rahalist suurust. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.05.12.2017 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 941.65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 12.80 eurot ja lisanduva viivise alates 06.12.2017 seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja osutas kostjale transporditeenust ajavahemikul märts 2014 kuni jaanuar 2017. Alates 2015.a suvest jättis kostja osutatud teenuste eest esitatud arved tasumata. Kuna kostja hageja palvetele ei reageerinud, pöördus hageja 2015.a detsembris kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoteenust osutava Julianus Inkasso OÜ poole. Kostja tasus 14.12.2015 Julianus Inkasso OÜ vahendusel võlgnevuse kogusummas 5147.69 eurot. Julianus Inkasso OÜ esitas hagejale 15.12.2015 arve nr 85360, millest nähtub, et hageja tasus Julianus Inkasso OÜ-le võla sissenõudmise teenustasu 15% võlanõudelt, kokku 1129.98 eurot.
3.Hoolimata hageja korduvatest palvetest hüvitada võla sissenõudmiskulud, ei ole kostja seda teinud. 20.09.2017 e-kirjaga edastas hageja kostjale kirjaliku ettepaneku hüvitada võla sissenõudmiskulud hiljemalt 04.10.2017. 24.10.2017 e-kirjaga andis hageja täiendava tähtaja 07.11.2017. Kostja on hageja ettepaneku kätte saanud ning 05.10.2017, 24.10.2017 ja 07.11.2017 vastustes väljendanud selgelt, et nõuet ei tunnista. Hageja vähendas kostja taotlusel hüvitist käibemaksu võrra.
4.Kostja on kohustuse täitmisega olnud viivituses alates 21.09.2017. Hageja palus kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 12.80 eurot ja viivise alates 06.12.2017 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
5.Hageja ei nõustu, et kostja ei pidanud kahju tekkimist ette nägema. Kostja jättis oma kohustused õigeaegselt ja korduvalt täitmata ning pidi ette nägema, et sellega võivad kaasneda tagajärjed. Ebamõistlik oleks eeldada, et kohustatud isik peaks nõustuma kohustust õigeaegselt täitma üksnes siis, kui tal on kindel teadmine, millises ulatuses tuleb tal kohustuse rikkumise korral kahju hüvitada. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei nõudnud kostjalt kordagi enne Julianus Inkasso OÜ poole pöördumist võlgnevuse tasumist. Kostja möönis, et pooltevahelises pikaajalises ärisuhtes on juhtunud, et kostjal ei õnnestunud arvet tähtaegselt tasuda, kuid sel juhul on tasumise aega täpsustatud ning hageja on jätkuvalt soovinud kostjaga koostööd teha.
7.Kostja sai kohustuse täitmise nõudest esmakordselt teada alles Julianus Inkasso OÜ kirjast, misjärel kostja koheselt võlgnevuse tasus ning oleks seda teinud ka siis, kui hageja oleks pöördunud nõudega esmalt suuliselt või kirjalikult kostja poole. Julianus Inkasso OÜ poole pöördumine oli täiesti tarbetu ning selline hageja käitumine ei ole heauskne. Tegemist oli kahjuga, mille tekkimist oleks hageja saanud mõistliku käitumise korral vältida.
8.Hagis toodud kahju hüvitamise nõudest tegelikult hageja loobus, kuid vastav tahteavaldus oli suuline. Kostja usaldas hagejat ega nõudnud kinnitust kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
9.Kostja ei nõustu kahju suurusega. Kostja ei pidanud VÕS § 127 lõike 3 kohaselt ette nägema, et võlgnevuse tekkimisel asub hageja kostjale teatamata koheselt nõudma kohustuse täitmist inkasso vahendusel. Samuti ei ole see, millises summas tasutakse võla nõudmisel inkassoteenuse eest tasu, lepingulistes suhetes kohustatud isiku poolt ettenähtav ega mõjutatav. Ainult teenuse tellija saab otsustada, millises suuruses tasu ta otsustab teenuse eest maksta. Otsustada sellises olukorras, et igas suuruses makstud tasu on automaatselt põhjendatud, on ebamõistlik. Kui hageja mingil põhjusel ei suutnud või ei soovinud kostjalt ise kohustuse täitmist nõuda, oli tal võimalik kanda oluliselt väiksemat kahju, kasutades võla nõudmiseks mõistlikumaid mooduseid. Arvestades, et hageja oleks mõistliku käitumise korral kahju tekkimist vältinud, palus kostja VÕS § 140 lõike 1 alusel vähendada kohtul kahjuhüvitist nullini või kohtu poolt mõistlikuks peetud summani.
10.Kuna kostja hageja nõuet ei tunnista, ei ole põhjendatud ka viivisenõue. Esimese astme kohtu otsus
11.15.05.2018 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 941.65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 12.80 eurot ja viivise alates 06.12.2017 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla
tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 506.90 eurot koos viivisega.
12.Puudub vaidlus ning on tõendatud, et: hageja osutas kostjale transporditeenuseid ajavahemikul märts 2014 kuni jaanuar 2017; võlgnevuse 5147.69 eurot tasus kostja hagejale Julianus Inkasso OÜ vahendusel 14.12.2015; hageja tasus Julianus Inkasso OÜ-le võla sissenõudmise eest teenustasu 15% võlanõudelt, kokku 1129.98 eurot; hageja vähendas kahjunõuet käibemaksu võrra; kostja ei ole hagejale sissenõudmistasu 941.65 eurot hüvitanud.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas kahjuhüvitis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus viitas VÕS § 127 lõikele 1, § 136 lõikele 1, § 103 lõigetele 1 ja 2 ning § 115 lõikele 1.
14.Hageja nõuab kostjalt varalist kahju, mis on tekkinud seoses kostjalt Julianus Inkasso OÜ kaudu võlgnevuse väljanõudmisega. Kohus leidis, et asja sisulise arutamise käigus on esitatud tõenditega piisavalt tõendatud kahju väljamõistmise eeldused. Vaidluse all ei ole, et võlgnevuse 5147.69 eurot tasus kostja hagejale Julianus Inkasso vahendusel 14.12.2015. Kostja on seda kinnitanud 26.04.2018 kohtuistungil. Kostja ei ole tõendanud vastuväidet, et inkassofirma kulude mittetasumises saavutati hageja seadusliku esindajaga kokkulepe. Hageja seaduslik esindaja Jevgeni Ivanov kokkulepet ei kinnitanud. Kohus viitas VÕS § 82 lõikele 7. Kuna kostja ei ole tähtaegselt kahjuhüvitist tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lõike 1 punktile 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kahju suurust kinnitab Julianus Inkasso OÜ arve nr 85360, millest nähtub, et hageja on tasunud Julianus Inkasso OÜ-le võla sissenõudmise teenustasu 15% võlanõudelt, kokku 1129.98 eurot.
15.Kuna kostja ei ole kahjuhüvitist tasunud hageja antud tähtajaks, s.o 04.10.2017, on kostja VÕS § 100 mõttes viivituses ja rikub kohustust. Hageja on taotlenud seadusjärgse viivise väljamõistmist tasumata summalt. Kohus viitas VÕS § 101 lõike 1 punktile 6 ja § 113 lõikele 1, TsMS §-le 367.
16.Eeltoodust tulenevalt on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hagejale väljamõistmisele põhinõue 941.65 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 12.80 eurot ja viivis alates 06.12.2017 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni nõude kohase täitmiseni.
17.Kuna kohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.
18.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kuluks riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 306.90 eurot 2h 35min õigusabiteenuse eest tunnihinnaga 119 eurot. Kostja vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu ja leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus on ebamõistlik ja peaks olema poole väiksem.
19.Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS-is lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS §-s 218). Kohus hindas, kas lepingulise esindaja tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (vt nt lahend nr 3-2-1-
92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt nt lahend nr 3-2-1-93-13) kui ka 147 eurot 49 senti käibemaksuga ning selgitanud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (lahend nr 3-2-1-11514). Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 119 eurot ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on põhjendatud. Põhjendatud ja vajalik on hageja kohtukulu hagilt tasutud riigilõivu osas 200 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud ning vastab asja keerukusele ning menetlusdokumentide mahule. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus hagejal tekkinud menetluskulusid põhjendatuks ning kostjalt kuulub hagejale väljamõistmisele hageja menetluskulud 506.90 eurot (riigilõiv 200 eurot + õigusabikulud 306.90 eurot). Kohus viitas ka TsMS § 177 lõikele 4. Apellatsioonkaebus
20.13.06.2018 esitatud kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt mõista välja kahjuhüvitis mõistlikus suuruses.
21.Maakohus on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Kohus ei käsitlenud hageja enda võimalikku osa kahju tekkimises ega selle suuruses. Kohus ei ole ka tuvastanud, et hageja oleks enne inkassosse pöördumist nõudnud kohustuse täitmist kostjalt. Kostja jääb oma varasemate vastuväidete juurde.
22.Alternatiivselt, kui kohus leiab, et enne kostjalt kohustuse täitmise nõudmist inkassosse pöördumine oli põhjendatud, palub kostja rahuldada hagi osaliselt ning mõista välja kahjuhüvitis mõistlikus suuruses arvestades, et hageja oleks saanud kasutada ka teisi, vähemkulukaid mooduseid kohustuse täitmise nõudmiseks. Vastustaja seisukoht
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmise kulu suuremas ulatuses kui 40 eurot ja viivise arvestusega suuremalt põhivõlalt kui 40 eurot ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
25.Maakohus tuvastas kooskõlas menetlusosaliste väidete ja tõenditega, et hageja nõuab varalise kahjuna kulu, milline tekkis tal seoses kostjalt kohtuväliselt lepingulise võlgnevuse sissenõudmisega. Kolleegium on seisukohal, et maakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib alates 15.04.2013 VÕS § 1131. Samuti rikkus maakohus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohustust vastata otsuse põhjendustes kostja vastuväidetele (et võla sissenõudmiskulude hagetav ulatus ei olnud kostjale ettenähtav ja et hageja ei teinud toiminguid, millised oleksid neid kulusid vältinud või vähemalt vähendanud, kuna ei andnud enne inkasso poole pöördumist kostjale tähtaega võlgnevuse likvideerimiseks ega valinud mõistliku hinnaga teenust). Ringkonnakohus on seisukohal, et saab maakohtu rikkumised
apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Sel eesmärgil selgitas apellatsioonikohus kirjalikus eelmenetluses pooltele kohaldamisele kuuluvaid materiaalõiguse norme ja tõendamiskoormust ning andis võimaluse esitada selle kohta täiendavaid seisukohti ning vajadusel täiendavaid tõendeid. Pooled täiendavaid tõendeid ei esitanud.
26.Kolleegium on seisukohal, et vaidluse lahendamisel tuleb esmalt kohaldada VÕS § 1131, mille lõike 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Tegemist on kahju hüvitamise erinormiga, kuna erinevalt maakohtu poolt kohaldatud üldisest kahju hüvitamise regulatsioonist ei ole selle sätte alusel võla sissenõudmiskulude seaduses määratud ulatuses kahjuna hüvitamise eelduseks võlausaldajal tegeliku kahju tekkimine ega tekkinud kahju suuruse tuvastamine. Võlgnikul 40 euro ulatuses võlausaldajale sissenõudmiskulude hüvitamise kohustuse tekkimise eelduseks on võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult viivise tasumist. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud eeldus on käesolevas asjas täidetud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja oli 13.12.2015 seisuga viivituses hageja poolt temale osutatud transporditeenuse eest tasumisega järgmiste arvete/saatelehtede (t lk 46-49) alusel: nr 15 23.09.2015, summa 1135.30 eurot, tasumise tähtaeg 23.10.2015; nr 16 09.10.2015, summa 2814.91 eurot, tasumise tähtaeg 09.11.2015; nr 17 20.10.2015, summa 1809.90 eurot, tasumise tähtaeg 20.11.2015; nr 18 03.11.2015, summa 966 eurot, tasumise tähtaeg 03.12.2015. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus võlgnevuse 14.12.2015. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks tõstatanud küsimuse transporditeenuse eest tasumise kohustuse (mitte)sissenõutavaks muutumisest või toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, millised välistaksid võlausaldaja õiguse nõuda kostjalt viivise tasumist. Eeltoodust tulenevalt on hageja võla sissenõudmisekulu nõue põhjendatud 40 euro ulatuses.
27.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, kas ülejäänud ulatuses (941.65-40=901.65 eurot) saab hageja nõue kuuluda rahuldamisele üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. VÕS § 1131 lõike 2 kohaselt, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab 40 eurot, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulu 40 eurot ületavas ulatuses kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Hageja võib nõuda lepingulise kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised üldised eeldused: kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1); hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lõige 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4).
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldustest on käesolevas asjas tuvastatud kohustuse rikkumine (saadud teenuse eest tasumata jätmine) kostja poolt ja hagejale sellega kahju tekkimine inkassoteenuse tasu näol. VÕS § 128 lõike 3 kohaselt on otsese varalise kahjuna käsitletavad ka mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks, mh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et mõistlikud kulud inkassoteenuse kasutamiseks on käsitletavad võlausaldaja kahjuna kohustuse täitmise nõudmisel. Küll aga on kolleegium
seisukohal, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja vastuväitega, et sellises ulatuses kahju tekkimine ei saanud ega pidanud olema talle konkreetsetel asjaoludel ettenähtav. VÕS § 127 lõike 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 104 lõigete 4 või 5 kohast tahtlikku või raskelt hooletut käitumist kostja poolt 4 arve tasumata jätmisel seisuga 13.12.2015 hageja esiletoodud asjaolude alusel ei ole võimalik tuvastada. Hageja tõi menetluses esile, et poolte koostöö oli kestnud alates märtsist 2014 ning et kuni 2015.a suveni oli kostja saadud teenuse eest tasunud valdavalt õigeaegselt (t lk 2 pöördel, 44 pöördel). Inkassoteenuse osutaja poole pöördumisel 13.12.2015 (hageja väide t lk 44 pöördel) oli kostja viivituses olnud vastavalt alates 24.10.2015, 10.11.2015, 21.11.2015 ja 04.12.2015, seega ühe arve osas ligi 2 kuud, ühe arve osas 1 kuu ning kahe arve osas alla ühe kuu. Hageja ei esitanud tõendeid, et ta oleks enne inkassoteenuse osutaja poole pöördumist pöördunud võlgnevuse küsimuses kostja poole. Hageja vastavat väidet kostja eitas ja hageja väide jäi menetluses paljasõnaliseks. Ka ei ole vaidlust, et kostja tasus kogu võlgnevuse inkassoteenuse osutaja esimese pöördumise peale juba 14.12.2015, s.o järgmisel päeval peale hageja pöördumist inkassoteenuse osutaja poole. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja pidi lepingu sõlmimisel ette nägema, et juhul, kui ta rikub teenuse eest tasumise kohustust, võivad lepingupartneril tekkida võlgnevuse sissenõudmisega kulud, kuid vastavalt VÕS § 128 lõikele 3 pidi kostja seda ette nägema vaid mõistlikus ulatuses kulude puhul. Kolleegium nõustub kostjaga, et 941.65 euro suurune sissenõudmiskulu ei ole mõistlikus suuruses olukorras, kus võlgnevus tasuti inkassoteenus osutaja esimese pöördumise peale ning enne ei olnud hageja võlgnevuse tasumist nõudnud, mistõttu ei ole kostjal kohustust seda täies ulatuses tasuda. Kolleegium on seisukohal, et eelnevalt esiletoodud asjaolude alusel ei saa mõistlik võla sissenõudmiskulu ületada 40 eurot, milline kuulub kostja poolt tasumisele eelnevalt käsitletud VÕS § 1131 lõike 1 alusel.
29.VÕS § 113 lõigete 1 ja 2 alusel kuulub rahuldamisele hageja viivisenõue perioodi eest alates 04.10.2017 (hageja kohtueelne nõue t lk 6) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhjendatud põhivõla 40 euro tasumise viivitamise tõttu. Kolleegium arvestab sissenõutavaks muutunud viivise välja ringkonnakohtu otsuse päeva seisuga. Seisuga 22.02.2019 on vastavalt viivisekalkulaatori (kättesaadav www.viivisekalkulaator.ee) arvestusele sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 4.44 eurot. Sissenõutavaks mittemuutunud viivisenõue kuulub rahuldamisele TsMS § 367 alusel.
30.Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise määra, tuleb uuesti jaotada ka maakohtus kantud menetluskulud. Kostja on esitanud taotluse jätta kulud hageja kanda, kuna ta pakkus hagejale nii kohtueelselt kui maakohtus kompromissi enam kui mõistlikus summas. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja pakkus nii kohtueelselt kui maakohtus kompromissina inkassokuludest 1⁄2 kandmist (t lk 7, 39, 61 pöördel), kuid hageja pakkumist vastu ei võtnud. TsMS § 163 lõike 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses pakkunud kompromissina üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
31.Kolleegium on seisukohal, et käesolevas vaidluses on mõistlik ja põhjendatud jätta kummagi menetlusosalise kulud nii maa- kui ringkonnakohtus TsMS § 163 lõike 1 viimase alternatiivi alusel täielikult kulusid kandnud poole enda kanda. Hagi kuulub rahuldamisele küll vaid 4% ulatuses, kuid selles ulatuses oli hagejal alus kohtusse
pöördumiseks, sest kohtueelselt kostja hagejale sissenõudmiskulusid mistahes ulatuses ei hüvitanud. Kuna kulud jäävad kummagi poole enda kanda, ei ole vajalik põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.