Ramsi VK OÜ hagi Olev Tomsoni vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2123 eurot 10 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maaakohtu 30. oktoobri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ramsi VK OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Ramsi VK OÜ (registrikood 10357298), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv Vastustaja (kostja): Olev Tomson (isikukood xxx)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2018 otsus osaliselt hagi rahuldamata jätmise ulatuse osas ja välja mõista Olev Tomsonilt Ramsi VK OÜ kasuks kokku hüvitus 299 eurot 88 senti ning muuta menetluskulude jaotust.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2018 otsus muutmata.
Välja mõista Olev Tomsonilt Ramsi VK OÜ kasuks hüvitis 299 eurot 88 senti.
3.3.Jätta menetluskulud maakohtus 12% ulatuses Olev Tomsoni kanda ja 88% ulatuses Ramsi VK OÜ kanda.
3.4.Välja mõista Olev Tomsonilt Ramsi VK OÜ kasuks menetluskulud maakohtus 132 eurot.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ramsi VK OÜ (hageja) esitas 7. märtsil 2018 Tartu Maakohtule hagi Olev Tomsoni (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt enda kasuks 2391 eurot 90 senti. 13. septembri 2018 kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt enda kasuks välja 2273 eurot 4 senti. Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale Viljandi maakonnas Viljandi vallas Holstre külas XXX asuv kinnistu. Hageja on Viljandi valla vee-ettevõtja ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 mõttes. Detsembris 2011 sõlmisid hageja ja kostja veevarustuse lepingu nr 86.
7.märtsil 2013 paigaldas hageja kostja kinnistule uue veemõõtja. 12. detsembril 2017 selgus, et kostja on omavoliliselt veemõõtja koos plommidega eemaldanud ja ühendanud ühisveevärgi sisendtoru majas olevate veetorudega ilma veemõõtjat läbimata. Tegemist oli omavolilise vee tarbimisega. Hageja esindaja koostas 13. detsembril 2017 akti elamu veemõõtja eemaldamise kohta, mille kohaselt on hüvitis omavolilise vee- ja kanalisatsiooni tarbimise eest 2391 eurot 90 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole veemõõtjat omavoliliselt eemaldanud ega ühisveevärgi siseturu majas olevate veetorudega ühendanud. 12. detsembril 2017 külastas hageja esindaja elamut M. Rebane, kes paigaldas uue plommitud veemõõtja. Selle töö kohta tehti ka akt. Hageja poolt kohtule esitatud aktile on hageja töötajana alla kirjutanud E. Treier. Sellist inimest
12.detsembril 2017 veemõõtja vahetuse juures ei viibinud. Kostja on veemõõdiku näite
regulaarselt teatanud. Kliendiarvelduste lehelt ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hageja ees võlgnevus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 149 eurot 94 senti. Menetluskuludest jäi 7% kostja ja 93% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 77 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on omavoliliselt veemõõtja eemaldanud ja tarbinud omavoliliselt vett. Maakohus nõustus hageja, et kostja poolt kohtule esitatud arved on raamatupidamisele esitatud näitude järgi ja sel hetkel ei olnud hagejale teada kostja omavolilisest vee tarbimisest. Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole kostja esitanud tõendeid tema esitatud asjaolude tõendamiseks. Hageja on esitanud asjaolud veemõõtja eemaldamise kohta ülevaatlikult ja selgelt. Tunnistajate M. Meistri, M. Rebase ja E. Treieri ütlustega on tõendatud, et kostjale kuuluval kinnisasjal oli veemõõtja eemaldatud. Maakohus viitas Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 14 lg 1 p-le 3 ja § 15 lg-tele 1 ja 4. Hageja on omavoliliselt tarbitud vee hüvitise määramisel võtnud aluseks eeskirja §-s 15 esitatud arvestuskorra. Viidates Riigikohtu 8. aprilli 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, asus maakohus seisukohale, et praegusel juhul tuleb kahjuhüvist võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1 alusel vähendada. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt tõenäoline, et kostja kinnistul tarbiti vett 223,2 m3 kuus. Sellisest veekogusest lähtuva hüvitise väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane. „Arveldused kliendiga“ pealkirjastatud dokumendist nähtub, et 2017. aasta jooksul on kostja igakuiselt tarbinud vett 5 m3. Ei ole usutav, et kostja tarbis vett iga kuu täpselt 5 m3. 2018. jaanuaris tarbis kostja 11,45 m3 vett ja veebruaris 10,25 m3. Hageja on kohtule kinnitanud, et kostja ei teatanud 2017. aastal veenäite, seetõttu märkis hageja ise kostja eest veenäite, mistõttu on arved ühesugused. Kostja väited selle kohta, et ta teatas näite telefoni teel suuliselt, ei ole usaldusväärsed, sest väidetavalt teatatud näidud on ebausutavalt võrdsed nii talvel kui ka suvel. Eeltoodule vaatamata on maakohtu hinnangul ebaõiglane nõuda kostjalt suuremat kahjuhüvitist, kui oli kostja tõenäoline tarbimine. Kuna ei ole võimalik tuvastada veetarbimise kogust, on põhjendatud lähtuda mõnevõrra kõrgemast keskmisest veetarbimisest kuus, arvestades pärast uue veemõõtja paigaldamist tegelikku veetarbimist (2018). Maakohus pidas põhjendatuks lähtuda veetarbimisest 14 m3 kuus. Vee- ja kanalisatsiooniteenuse tariif kokku on 2,9750 eurot/m3 (ilma käibemaksuta), koos käibemaksuga tariif kokku on 3,57 eurot/m3. Arvestades kostja tõenäolist tarbimist on hagejale tekitatud kahju 149 eurot 94 senti (3 x 14 x 3,57). Lähtudes eeltoodust on põhjendatud vähendada kahjuhüvitist 149 euro 94 sendini.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, ning uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu
8.aprilli 2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15. Sellest otsusest tulenevalt tuleks hüvitise arvestamisel võtta aluseks siiski kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud normatiivakt, s.o valla
ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjad. Need on praegusel juhul ka poolte vahel sõlmitud lepingu oluliseks osaks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 140 lg-s 1 sätestatu on mõeldud eelkõige lepinguvälise vastutuse tagajärgede korrigeerimiseks, kuid sõnastust ja süstemaatilist asendit arvestades saab seda kohaldada ka lepingulise vastutuse korral. VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 arvestades peaks § 140 kohaldamine lepingulisele kahjunõudele olema siiski üldjuhul välistatud. Maakohus ei ole arvestanud VÕS § 140 lg-s 1 märgitud kõiki asjaolusid, eelkõige aga vastutuse iseloomu. Eeskirjades sätestatud sanktsioonide eesmärgiks on analoogsete rikkumiste ärahoidmine ja veetarbijate distsiplineerimine. Seega on veemüüjal õigus nõuda veetarbijalt suuremat hüvitist kui oletatav vee tarbimise kogus. Maakohus ei ole arvestanud ka seda, et omavolilise vee tarbimise puhul tarbitakse vett rohkem, kui siis, kui tarbitud vee eest tuleb maksta. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et praegusel juhul oli tegemist individuaalelamusega, kus vett tarbiti lisaks toidu valmistamisele ja nõude pesemisele ka aia kastmiseks. Praegusel juhul võis kostja omavoliliselt tarbida vett tunduvalt kauem kui kuue kuu vältel. Hageja on seisukohal, et tegemist on lepingujärgsete kohustuste rikkumisega, mille sanktsioonid on sätestatud lepingus viidatud veekasutuse eeskirjades. Üllatav on maakohtu seisukoht, mille kohaselt võttis maakohus hüvitise arvestamise aluseks vaid kolme kuu hüvitise. Maakohus jättis arvestamata, et hageja juba vähendas oma nõuet.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2018 otsus tuleb tühistada osaliselt hagi rahuldamata jätmise ulatuse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2) ja välja mõista kostjalt hageja kasuks kokku hüvitis 299 eurot 88 senti ning muuta menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega hagi jäeti rahuldamata ning TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
7.Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud asjaolu, et poolte vahel oli 1. jaanuarist 2012 kehtiv veevarustuse leping (tl 6-7), mille kohaselt hageja kohustus osutama kostjale veevarustuse ja kanalisatsiooni teenust asukohaga XXX. Hageja koostas 13.12.2017 akti XXX veemõõtja koos plommidega omavolilise eemaldamise kohta (tl 10). Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks seoses omavolilise veekasutusega väljamõistetud hüvitise suurust.
8.Veevarustuse lepingu p 22 kohaselt lepingus reguleerimata küsimustes juhinduvad pooled Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadusest ning Paistu Vallavolikogu 26.01.2007 määrusest nr 1 „Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskiri“. Paistu Vallavolikogu 26.01.2007 määrus nr 1 tunnistati kehtetuks Viljandi Vallavolikogu
23.aprilli 2014 määrusega nr 21 ning alates 1. juulist 2014 kehtib nimetatud määrusega kehtestatud „Viljandi valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri“ (tl 38-42). Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 14 lg 1 p 3 kohaselt loetakse omavoliliseks veevõtuks või reo- ning sademevee ärajuhtimiseks juhtumit, mil vee- või
reoveearvesti taatlusplomm on eemaldatud või rikutud ning sama paragrahvi lg 1 p 4 järgi juhtumit, mil vee- või reoveearvesti näitusid on moonutatud või arvesti on rikutud või eemaldatud. Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg 1 kohaselt omavolilise veevõtu ilmsiks tulekul tasub klient vee-ettevõtjale hüvitist kinnistu sisendustoru läbilaskevõime järgi toru avamise, rikkumise, ühenduse või plommi eemaldamise korral arvestusega, et töötab kogu toru ristlõige 24 tundi ööpäevas vee voolukiirusega 0,5 m/sek. Veearvesti ja veemõõdusõlme plommide rikkumise või eemaldamise või arvesti näitude moonutamise korral võetakse läbilaskevõime määramisel aluseks arvesti arvestuslik siseläbimõõt. Kui omavoliliselt võetud vett oli võimalik juhtida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitisele tasu selle ärajuhtimise eest. Hüvitis arvutatakse kehtivatest veevarustuse ning reo- ja sademevee ärajuhtimise teenuste hindadest lähtudes. Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg 4 alusel omavolilise veekasutuse või reo- ning sademevee ärajuhtimise kestus arvutatakse tagasi päevani, mil volitatud isik või vee-ettevõtja võis veenduda omavolilise veekasutuse või reo- ning sademevee ärajuhtimise puudumises ja selle dokumenteerida, kuid mitte üle kuue kalendrikuu tagasi. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise määra vee-ettevõtja vähendada, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest.
9.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15 tehtud lahendi p-s 17 märkinud järgmist: „Kohtud on aga põhjendamatult eeskirja § 13 lg 3 kõrval jätnud kohaldamata eeskirja § 14 lg 2. Eeskirja § 14 lg 2 kohaselt võib vee-ettevõtja eeskirja § 13 lg-tes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kolleegium möönab, et eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud hüvitise vähendamise õigust kohtule. Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks (vt Riigikohtu
1.veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja § 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus.“ Kuna nimetatud lahendis viidatud eeskirja § 14 lg 2 vastab oma sisult Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg-le 5, siis on maakohus õigesti vähendanud faktiliste asjaolude alusel hüvitist.
10.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et VÕS § 140 lg-s 1 sätestatu on mõeldud eelkõige lepinguvälise vastutuse tagajärgede korrigeerimiseks ning VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 arvestades peaks VÕS § 140 kohaldamine lepingulisele kahjunõudele olema käesolevas asjas välistatud. Ringkonnakohtu arvates õigustab antud juhul VÕS § 140 lg 1 kohaldamist asjaolu, et tegemist on avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks. Ringkonnakohtu hinnangul on Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg 5 alusel vaid sellisel juhul võimalik arvutada saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. Tõlgendades koosmõjus Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg-d 1, 5 ning VÕS-i vastavaid sätteid, tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg-s 1 sätestatud metoodika kõrval tegelikku tarbimist näitavaid asjaolusid.
11.VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Maakohus on õigesti hüvitise suuruse määramisel arvestanud asjaolusid, mis näitavad kostja poolt vee tegelikku tarbimist, ning asunud seisukohale, et kuivõrd ei ole võimalik täpselt tuvastada
kostja poolt veetarbimise kogust, on põhjendatud veetarbimise koguse määramisel lähtuda mõnevõrra kõrgemast keskmisest veetarbimisest kuus, arvestades pärast uue veemõõtja paigaldamist tegelikku veetarbimist (2018). Sellest tulenevalt luges maakohus põhjendatuks lähtuda keskmisest veetarbimisest 14 m3 kuus ning ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Hageja väited, et omavolilise vee tarbimise puhul tarbitakse vett rohkem kui siis, kui tarbitud vee eest tuleb maksta ning, et tegemist on individuaalelamusega, kus vett tarbiti lisaks toidu valmistamisele ja nõude pesemisele ka aia kastmiseks, ei anna alust asuda seisukohale, et kostjapoolne tõenäoline vee tarbimine oli rohkem kui 14 m3 kuus. Alusetu on hageja seisukoht, et veemüüjal on õigus nõuda veetarbijalt sanktsioonina suuremat hüvitist kui oletatav vee tarbimise kogus. Tulenevalt käesoleva otsuse p-s 9 viidatud Riigikohtu lahendist on hüvitis käsitletav avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks.
12.Hageja väite kohaselt oli üllatuslik maakohtu seisukoht, mille kohaselt kohus võttis hüvitise arvestamisel aluseks kolme kuu hüvitise, arvestamata asjaoluga, et hageja tegi hüvitise arvestuse lähtuvalt kuuest kuust, kuid vähendas hüvitist kolme kuuni. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on nii hagiavalduses kui ka hilisemalt menetluse kestel tuginenud asjaolule, et kostjal on kohustus tasuda hüvitist kuue kuu eest, kuid ta vähendas hüvitist summaliselt ja seetõttu võttis aluseks kolm kuud, siis maakohus, vähendades summaliselt väljamõistetavat hüvitist, oleks pidanud lähtuma ajaperioodist kuus kuud (Viljandi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 15 lg 4). Lähtudes maakohtu poolt tuvastatust tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks 299 eurot 88 senti (vee- ja kanalisatsiooniteenuse tariif 3,57 eurot/m3 x 14 (vee tarbimine kuus m3) x 6 (kuude arv) = 299,88 eurot).
13.Kuna apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tulemusena muutub hagi rahuldamise ulatus (hagi rahuldatakse 12% ulatuses), siis vastavalt sellele tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Menetluskulud maakohtus jäävad 12% ulatuses kostja kanda ja 88% ulatuses hageja kanda. Maakohus on tuvastanud, et hageja menetluskulud maakohtus olid kokku 1100 eurot (õigusabikulu 850 eurot + riigilõiv 250 eurot). Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 12%, s.o 132 eurot. Kostjal maakohtus hüvitatavad menetluskulud puudusid. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.