OÜ Hõbenool hagi Tarmo Lassi vastu 850 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1150 eurot 31 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Hõbenool OÜ (registrikood 11688896; asukoht Tähnase tee 2, Peetri alevik, Rae vald, 75312, Harjumaa). Hageja seaduslik esindaja juhatuse liige Jürgen Riim (e-post [email protected]) Kostja Tarmo Lass (isikukood XXX; elukoht XXX).
Menetlus
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Hõbenool hagi Tarmo Lass vastu 850 euro ja viivise väljamõistmiseks osaliselt.
2.Mõista Tarmo Lassilt OÜ Hõbenool kasuks välja 421 eurot 41 senti (sh põhivõlg 385 eurot 50 senti ja viivis 35 eurot 91 senti).
3.Mõista Tarmo Lassilt OÜ Hõbenool kasuks välja viivis alates 15. veebruarist 2019 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt.
4.Jätta menetluskuludest 61% OÜ Hõbenool ja 39% Tarmo Lassi kanda. Mõista Tarmo Lassilt OÜ Hõbenool kasuks välja menetluskulu 68 eurot 25 senti.
5.Toimetada otsus kätte pooltele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.OÜ Hõbenool (hageja) esitas Pärnu Maakohtule Tarmo Lassi (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
2.Kuna kostja esitas makseettepanekule vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 21. mai 2018. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Viru Maakohtule jätkamiseks hagimenetluses.
3.Viru Maakohus edastas 22. mai 2018. a määrusega asja kohtualluvuse alusel menetlemiseks Tartu Maakohtule.
4.Hageja esitas 11. juunil 2018 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 850 eurot, 13. juuni 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 98,35 eurot ning viivise kuni põhivõla tasumiseni määras 0,065% päevas tasumata põhivõlalt. Hagiavalduse kohaselt tõi kostja hageja töökotta sõiduauto Mercedes-Benz, mis vajas automaatkäigukasti remonti. Hageja ja kostja on sõlminud lepingu. Lepingu kohaselt kohustus hageja tegema remonttöid kostja sõiduauto juures ja kostja kohustus maksma hagejale tööde eest tasu. Esialgse pakkumuse tegi hageja kostjale telefoni teel enne sõiduauto remonti toomist kostja antud veakirjeldusest lähtudes summas 700-2400 eurot. Kostjale selgitati, et täpsem kalkulatsioon on võimalik siis, kui sõiduk on töökojas ning käigukast demonteeritud ja defekteeritud. Pärast nimetatud töid selgus, et käigukasti remondi maksumuseks kujuneb 3000 eurot. Kostja keeldus remondipakkumusest, kuid nõustus käigukasti autolt maha monteerimise eest tasumisega. Kostja teatas, et toob ise uue (kasutatud) käigukasti ning soovib, et hageja paigaldaks selle tema sõidukile. Hageja võttis töö vastu, millega oli leping sõlmitud. Hageja täitis endale võetud kohustuse ja paigaldas kostja sõidukile kostja toodud käigukasti. Hageja paigaldas varuosaks toodud käigukastile originaal käigukasti juhtploki ning hüdraulikaploki, mis on vajalik käigukasti toimimiseks. Hageja esitas kostjale tehtud tööde eest arve summas 850 eurot. Kostja soovis enne arve tasumist teha proovisõidu, mille käigus ilmnesid häired käigukasti töös. Pooled asusid lahenduse üle läbirääkima, kuid enne kokkuleppe saavutamist lahkus hageja koos sõiduautoga kostja territooriumilt. Kostja ei ole arvet tasunud. Viga esines käigukasti töös, mille kostja oli ise toonud, hageja ülesanne oli üksnes käigukasti paigaldamine, mistõttu hageja ei vastuta kostja toodud käigukasti korrasoleku eest.
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et tema ei ole hagejaga sõlmitud lepingu pooleks. Kostja tõi auto hageja juurde remonti TL Automarket OÜ esindajana. Hageja oli teadlik, et tegemist oli ettevõttele kuuluva müügiautoga. Hagi esitamine kostja vastu ei ole seega põhjendatud. Kostja viis 12. septembril 2017 auto hageja töökotta. Remonti vajas automaatkäigukast. Telefoni teel oli kokku lepitud hinnas 700 – 2400 eurot. Kokku oli lepitud, et selle raha eest tehakse auto korda. Kirjalikku lepingut pooled ei sõlminud. Pärast kokkuleppe sõlmimist tõstis hageja hinda 3000 euroni. Kostja keeldus sellest. Hageja ei olnud aga enam nõus kokkulepitud summaga autot 2/5
remontima. Hageja keeldus ka eelnevat olukorda taastamast ning nõudis käigukasti maha ja peale monteerimise ja defekteerimise eest tasu. Kostja keeldus selle eest maksmast, kuna ta ei tellinud seda. Kostja tõi hageja survel uue käigukasti. Ka uue käigukasti toomisel ei sõlmitud tagasiulatuvalt ega ka uut töökäsku vms. Lepiti kokku, et hageja paigaldab kostja toodud käigukasti, kui käigukast ei tööta, saab kostja käigukasti garantii korras tagastada isikule, kellelt ta selle ostis. Hageja aga võttis sellele vaatamata käigukasti lahti ja vahetas seal juppe, mistõttu kostja ei saanud toodud käigukasti garantii korras tagasi anda. Pooled leppisid kokku hinnas 900 eurot korras auto eest. Kostja kutsuti autole järgi. Auto pidi olema korras. Testsõidu ajal aga selgus, et käigukast ei tööta. Olukorras, kus kahest käigukastist ehitatakse kokku üks käigukast, ei ole tegemist varuosa paigaldamise, vaid remondiga. Kostja ei ole saanud lubatud teenust ehk korras käigukasti.
KOHTU SEISUKOHT
6.Hageja on esitanud lepingujärgse tasunõude. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kostja on lepingupooleks. Kostja on kinnitanud, et auto tõi hageja juurde tema, kuid kostja väitel tegutses ta TL Automarket OÜ esindajana, mitte enda nimel. Seda, kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samas võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes. Ka TsÜS § 116 lg 2 kohaldamine eeldab, et majandus- või kutsetegevuses teise isiku nimel tehingu tegemisel peab olema tehingu teisele poolele äratuntav, millise teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses isik tegutseb (vt Riigikohtu
15.oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p-d 11 ja 12).
7.Kuivõrd kostja on omaks võtnud asjaolu, et tema tõi auto hageja juurde remonti, pidi seega kostja tõendama asjaolu, et ta kas teavitas hagejat sellest, et tegutseb TL Automarket OÜ esindajana või et see pidi olema tehingu tegemise asjaoludest arusaadav. Praegusel juhul kostja ühtegi tõendit, mis neid asjaolusid kinnitaks, esitanud ei ole. Pooled on esitanud üksnes mõlema poole paljasõnalised väited lepingu sõlmimise kohta, ilma, et oleks esitatud ühtegi tõendit. Kuivõrd hageja on vaielnud vastu kostja väitele, et kostja teavitas hagejat asjaolust, et tegutseb äriühingu nimel, siis ilma seda kinnitavate tõenditeta ei saa kohus tuvastada, et kostja tegutses TL Automarket OÜ esindajana. Samuti ei saa kohtu hinnangul järeldada kostja tegutsemist esindajana lepingu sõlmimise asjaoludest. Kostja leiab, et esindajana tegutsemisele viitab asjaolu, et autol olid ettevõtte proov-numbrimärgid. Kohus märgib, et nimetatud asjaolu ei viita üheselt, et kostja tegutses lepingu sõlmimisel kellegi esindajana, kuivõrd iseenesest ei ole välistatud, et kostjal endal olid nimetatud numbrimärgid. Samuti on võimalik sõlmida leping teise isiku auto remondiks. Igal juhul, ei olnud hagejal võimalik üksnes numbrimärkidest järeldada, keda kostja sel juhul esindas. Seega leiab kohus, et lepingupooleks oli kostja.
8.Teiseks vaidlevad pooled selle üle, milles lepingu sõlmimisel kokku lepiti. Iseenesest on mõlemad pooled toonud välja asjaolu, et kostja tõi auto hageja juurde selleks, et remonditaks auto käigukast. Seega nähtub poolte seisukohtadest, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes. Samas vaidlevad pooled selle üle, millised olid konkreetselt hageja lepingujärgsed kohustused. Kohus
3/5
märgib, et tegemist on lepingu tõlgendamise küsimusega. Samas ei ole pooled ka selles küsimuses esitanud ühtegi tõendit enda väidete kinnitamiseks. Seega saab kohus lähtuda üksnes asjaoludest, millises osas poolte väited kattuvad, st millises osas saab kohus lugeda asjaolud tuvastatuks poolte omaksvõtu alusel. Kuivõrd sellest tulenevalt ei ole vaidlusalustes küsimustes võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet VÕS § 29 lg 1 järgi, lähtub kohus lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 4 kohaselt sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
9.Töövõtuleping on VÕS § 635 lg 1 kohaselt tulemusele suunatud leping, st töövõtja kohustuseks on töövõtulepingus kokku lepitud tulemuse saavutamine. Tasu maksmise kohustus tekib sellele vastavalt VÕS § 637 lg 3 kohaselt töö valmimisel. Juhul, kui kokkulepitud töö ei ole valmis, ei saa töövõtja ainuüksi asjaolule tuginedes, et ta on tööd teinud tasu nõuda. Seega tuleb poolte sõlmitud lepingut tõlgendades teha selgeks, millise tulemuse saavutamises pooled kokku leppisid.
10.Kohtu hinnangul nähtub poolte seisukohtadest, et kostja eesmärgiks oli autot hageja juurde remonti viies saada endale töötava käigukastiga auto. Poolte seisukohad lahknevad selles, kas pooled olid enne auto remonti viimist saavutanud selles osas siduva kokkuleppe, sh tasu osas. Kuivõrd poolte väited selles osas ei kattu, ei saa vastavat kokkulepet ka tuvastada. Poolte väited kattuvad aga selles osas, et pärast seda, kui hageja oli autolt käigukasti maha võtnud ning selle vea tuvastanud, nõudis hageja käigukasti parandamise eest tasuks 3000 eurot, millega kostja ei nõustunud.
11.Kohus leiab, et olukorras, kus töövõtulepingu esemeks on professionaalse autoremontija poolt katkise auto remont, saab vähemalt juhul, kui auto rikke olemus ei ole enne lepingu sõlmimist kindlaks tehtud, üldjuhul mõistlikuks pidada, et töövõtuleping hõlmab endast esmalt töövõtja kohustust teha kindlaks, milles auto puudus seisneb ja mida tuleb teha selle kõrvaldamiseks. Kohtu hinnangul saab seda pidada eraldi töövõtulepingujärgseks tööks, mille valmimisel on töövõtjal õigus selle eest tasu saada. Kohtu hinnangul ei saa, ilma vastavasisulise kokkuleppeta, mõistliku isiku vaatepunktist asuda seisukohale, et juhul, kui ilmneb, et auto riket ei olegi võimalik parandada või et rikke parandamine oleks majanduslikult ebaotstarbekas, siis töövõtja rikke tuvastamiseks tehtud töö eest tasu ei saa. Tegemist oleks poolte suhtes ebamõistliku riskijaotusega. Seega leiab kohus, et hagejal on õigus saada tasu autolt käigukasti mahavõtmise ja vea tuvastamise eest.
12.Poolte esitatud asjaolud kattuvad osas, et pärast seda, kui selgus, et käigukasti remont maksaks 3000 eurot, leppisid pooled kokku, et hageja sel kujul käigukasti ei remondi, vaid kostja toob hagejale teise käigukasti. Pooled on erinevatel seisukohtadel selle osas, mis oli muudetud lepingu esemeks. Hageja leiab, et tema kohustus oli üksnes teine käigukast autole paigaldada. Kostja leiab, et hageja pidi tagama ka selle, et käigukast toimiks. Kohus leiab, et lepingut mõistliku isiku seisukohast tõlgendades saab asuda seisukohale, et hageja ülesandeks oli uue käigukasti paigaldamisega saavutada tulemus, et autol on töötav käigukast. Nimelt ei saa mõistlikult võttes pidada kostja huviks lihtsalt teise käigukasti paigaldamist, vaid auto tegelikult töökorda saamist. Sellele, et hageja ülesandeks oli uue paigaldatava käigukasti töökorda seadmine, viitab selgelt ka asjaolu, et hageja vahetas paigaldataval käigukastil välja juhtploki ja hüdraulikaploki. Kui juhtploki vahetamine, võib olla käigukasti vahetamisel vältimatu, millele viitab AS Silberauto e-kiri (tl 99), siis hüdraulikaploki vahetus viitab selgelt sellele, et hageja ülesandeks oli paigaldada töötav käigukast, mille saavutamiseks ta kostja toodud käigukasti ka parandas. Kuivõrd ka hageja on kinnitanud, et käigukast pärast autole paigaldamist korrektselt ei töötanud, siis ei ole
4/5
kokkulepitud töö nõuetekohaselt valmis, mistõttu ei ole hageja tasunõue uue käigukasti paigaldamisega seotud tööde eest VÕS § 637 lg 3 kohaselt sissenõutav ja tuleb jätta rahuldamata.
13.Nagu kohus eelnevalt leidis, saab hageja nõuda kostjalt tasu vana käigukasti mahavõtmise ja vea tuvastamise eest. Nimetatud tööd kajastuvad hageja esitatud arve (tl 31) p-des 1-3 kogusummas 321,25 eurot käibemaksuta, so 385,5 eurot käibemaksuga. Pooled ei ole esitanud seisukohti ega tõendeid selle kohta, milline oli selles osas kokkulepitud tasu. VÕS § 637 lg 1 kohaselt, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Kohtule on ainsa tõendina selles osas esitatud AS-i Silberauto hinnapakkumine (tl 100), milles nimetatud tööde hind ületab hageja arvel esitatut. Seega loeb kohus tasu 385,5 eurot vana käigukasti mahavõtmise ja vea tuvastamise eest VÕS § 637 lg 1 kohaselt mõistlikuks. Seega tuleb hagi põhivõla osas rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 385,5 eurot.
14.Hageja on nõudnud kostjalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõuda võlausaldaja võlgnikult viivise tasumist. Hageja nõuab kostjalt viivist määras 0,065% põhivõlast päevas. See ületab VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset viivisemäära. Hageja ei ole põhjendanud kust selline viivisemäär tuleb. Kohus märgib, et seadusejärgsest kõrgema viivisemäära kohaldamiseks peab olema poolte kokkulepe. Ainuüksi viivisemäära arvel märkimisest selleks ei piisa. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et pooled on kokku leppinud seadusejärgsest erinevas viivisemääras. Hageja viivisenõue on seega põhjendatud üksnes osaliselt, st hageja viivisenõue tuleb rahuldada seadusejärgses määras ning arvestades põhjendatud põhivõla suurust. Hageja on arvestanud viivist 17. detsembrist 2017. Arvestades asjaolu, et hageja esitas kostjale arve 7. detsembril 2017, leiab kohus, et VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 kohaselt on 10 päeva kohustuse täitmiseks mõistlik aeg ning seega oli hageja nõue 17. detsembrist 2017 sissenõutav ning sellest kuupäevast saab viivist nõuda. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutav viivis seega 35,91 eurot.
15.Kohus jagab menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna hagi rahuldatakse ligikaudu 39% ulatuses jääb 39% menetluskuludest kostja kanda ja 61% hageja kanda. Kohus leiab, et asjas on menetluskuluks üksnes hageja tasutud riigilõiv 175 eurot, millest 39%, st 68,25 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Mõlemad pooled on märkinud, et on kandnud kulusid õigusabile. Kohus märgib, et TsMS § 144 p 1 ja § 175 kohaselt saab kohtus hüvitatavaks menetluskuluks olla, mitte igasugune õigusabikulu, vaid menetlusosalise esindajakulu. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid kasutanud menetluses lepingulist esindajat, mistõttu kantud õigusabikulu hüvitamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik
5/5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.